• Blogi
Alar Nääme

Riigi alkoholipoliitika toetab piiranguid

14/6/2016

Comments

 
Picture
Minu väljaütlemised Vanalinna ööbaaride lahtiolekuaegade piiramisest on toonud kaasa elava mõttevahetuse ning seega täitnud oma ülesande. Olen äärmiselt tänulik kõigile, kes on vanalinna ööelu teemalistes debattides kaasa löönud. Nii poolt kui vastuargumentide esitajad on andnud panuse probleemi igakülgseks vaagimiseks, mis ongi eelduseks erinevate osapoolte huve arvestava lahenduse leidmisel.
Nn läbukvartali ja laiemalt kogu vanalinna ning Tallinna ööelu reguleerimine on teema, mida saab lahendada vaid diskussiooni pidades ja kõiki osapooli ära kuulates. Samas ei tohi unustada, et alkoholitarbimisest rääkides tuleb arvestada riikliku alkoholipoliitika ja WHO põhimõttega ning need on ühesed – alkoholipruukimist tuleb ohjeldada, pidevtarbijate arvu vähendada, alkoholi kättesaadavust piirata.
Nagu näitavad uuringud, siis 80% Eesti elanikest pooldab meetmeid alkoholi tarbimise vähendamiseks ja 75% leiab, et meil juuakse liiga palju. Niisiis on enamuse sooviks rakendada kõiki võimalikke meetmeid alkoholipruukimise normaliseerimiseks. Saan aru, kui seda tõsiasja eiravad erakondade noortekogude populaarsusenäljas kogenematud poliitikuhakatised, ent kui riikliku alkoholipoliitika vastu esinevad valitsuserakondadesse kuuluvad parlamendisaadikud, on asi ikka enam kui kummaline. Vägisi tekib kahtlus, kas pole siin ajendiks isiklikud huvid.
Eesti alkoholipoliitika roheline raamat, nagu ka Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni globaalne strateegia, hõlmab kümmet valdkonda: 1. alkoholi kättesaadavuse reguleerimine 2. alkohoolsete jookide müügiedenduse ohjamine 3. hinnapoliitika karmistamine 4. salaalkoholi mõjude vähendamine 5. alkoholitarbimise negatiivsete mõjude vähendamine 6. joobes juhtimise vastased meetmed 7. kohalike omavalitsuste tegevus probleemide ennetamiseks ja kõrvaldamiseks 8. teadlikkuse kasvatamine 9. tervishoiupoliitika 10. seire ja hindamine. Neist põhimõtetest lähtuvad oma tegevuses nii Eesti riik, kui ka kohalikud omavalitsused. Alkoholipoliitika ei saa olla üheülbaline ning toetuda vaid harivatele loengutele, samas ei peitu lahendus ka pelgalt sunnimeetodite rakendamises. Tuleb tegutseda kompleksselt ning kõiki valdkondi kattes. Et Eestis nii käitutakse, kinnitab fakt, et meie alkoholitarbimine väheneb, nagu ka pidevate alkoholitarbijate osakaal ühiskonnas. Et sellele on mõjuvõimsaid vastaseid, kes alkoholilt ülikasumeid teenivad, näitab nii vastuses minister Ossinovski katsetele alkoholireklaami ja müüki piirata, kui ka asjast huvitatud baaripidajate püüe naeruvääristada katseid Vanalinna ööelu normipiiresse viia. Tahaksin lobistidele meelde tuletada, et kogu maailm võitleb alkoholiga, mis ühe osapoole jaoks tähendab teenistust, tarbijale ja riigile aga materiaalset kahju ning tervisekaotust.
Kõik alkoholitootjate vastuväited alkoholitarbimise vastastele regulatsioonidele keskenduvad isiklikule vastutusele ja kodaniku valikuvabadusele. See on demagoogia, sest alkoholi liigtarbimisest tulenevad kahjud maksab kinni ühiskond ja need kulutused pole väikesed. Nii et enda sandiks või surnuksjoomine pole kindlasti isikliku vastutuse ega valikuvabaduse küsimus.
2015 aastal Sotsiaalministeeriumi poolt välja antud juhendmaterjal kohalikele omavalitsustele näeb muuhulgas ette järelevalve tõhustamist alkoholiga kauplevatele ettevõtetele, kauplejatele juriidiliste lisapiirangute kehtestamist ning purjus isikutele alkoholi müümise keelamist. Neid riigi poolt soovitatud tegevusi järgib ka Kesklinna valitsus.
Vastuargumendid jäävad nõrgaks.
Lahkaksin lühidalt vanalinna ööelu reguleerimise vastaste väiteid. Kõigepealt püütakse seda kahtluse alla piirangute eesmärgipärasust. Nagu eelpool öeldud, näeb piiranguid ette nii riiklik alkoholipoliitika kui ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni strateegia. Sadade valdkonna asjatundjate soovituste kahtluse alla panek baaripidajate poolt, pole veenev. Rääkides mõnuainetega seonduvatest piirangutest, meenutan, et aastast 2020 lõpetatakse terves Euroopas mentooliga sigarettide müük. Sigaretitootjate ja Poola riigi hagi tubakavastase meetme peatamiseks, lükkas Euroopa Liidu kohus tagasi, kuna kohtu hinnangul muudab mentool oma meeldiva maitse ja lõhnaga tubakatooted tarbijate jaoks atraktiivsemaks ning nimetatud toodete atraktiivsuse vähendamine võib aidata kaasa suitsetamise leviku vähendamisele. Piiranguid inimeste tervise kaitseks peetakse Euroopas õiguspärasteks ning ka meil tuleb sellega harjuda. Värskeim näide õigustatud piirangute seaduslikkusest on Tallinna Halduskohtu otsus, mis jättis rahuldamata kaebuse, milles nõuti Suur-Karja tänavale öise sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis, et kaebaja õigus tegeleda ettevõtlusega pole kaalukam, kui liiklusohutus ja elanike öörahu tagamine. Nii jäi mullu 20. novembrist kehtima hakanud piirang püsima.
Nii nagu võeti vastu suitsetamiskeeld toitlustusasutustes ja töökohtadel, nagu oleme leppinud alkoholimüügi kellajalise piiranguga kauplustes, pole midagi imelikku, kui mõistlik regulatsioon toob Eesti õigusruumi tagasi ka vanalinna mürtsukvartali. Või arvame tõsimeeli, et on normaalne, kui pealinnas tegutseb hall tsoon, kus eesti seadused avaliku korra rikkumisest ega öörahust ei kehti.
Veel üks armastatud leitmotiiv kõlab oponentide retoorikas – Vanalinn pole muuseum. Kas poleks siiski parem lähtuda sellest, mis vanalinn on. Koostöös UNESCOga koostatud Vanalinna arengukava ütleb nii: Tallinna vanalinn on keeruline maailmapärandipaik, kus kultuuripärand on üheaegselt tänapäevase elukeskkonna ja rahvusvahelise tähtsusega pärandipaiga rollis. Lähtugem siis sellest määratlusest ja tunnetagem vastutust, mis meil vanalinna väärtust hoides ja kaitstes kogu maailma ees lasub. Ärgem tehkem end odavaks, väites, et turistid tulevad meile üksnes ööelu nautima. Kõigepealt pole üle piiride voolav ööelu eriti nauditav, teiseks ei peaks me üritama end positsioneerida läbupealinnana.
Käputäis vanalinna baaride omanikke püüab jätta muljet, nagu oleks nende asutused linna tõmbenumbriks. See ei vasta tõele. Tallinlaste ja külaliste jaoks on märgilised paigad Olde Hansa, Peppersack, Kaerajaan, Troika ja Gloria. Need kohad pakuvad elamusi, ilma, et peaksid öö läbi kliente purjakile jootma.
Avalik ruum toimib tänu ühiskondlikele kokkulepetele. On normid ja väärtused, millest tuleb lähtuda. Väikese grupi ärihuvid ei saa kaaluda üles ühiskonna ootust, milleks on alkoholitarbimise vähendamine, seda eriti noorte seas. Nii nagu alkoholireklaamis on keelatud elustiili reklaamimine, tuleb lõpetada seadusi ja norme eirava käitumise tolereerimine nii vanalinnas kui mujal Tallinnas ja Eestis. Sellel teemal diskuteerides tuleks aga kõrvale jätta kitsarinnaline demagoogia ja üleolev suhtumine.


Comments

Lauluväljaku tulevik

31/5/2016

Comments

 
Picture
Viimastel päevadel on tõusnud teravalt teemaks Tallinna Lauluväljaku tulevik. Ühtäkki avastatud 2010. aastal vastuvõetud, ent seni kehtestamata detailplaneering, tõusis avalikkuse huviorbiiti peale Eesti Meestelaulu Seltsi, Eesti Naislaulu Seltsi, Eesti Segakooride Liidu, Eesti Kammerkooride Liidu, Eesti Koorijuhtide Liidu, Eesti Muusikaõpetajate Liidu, Eesti Puhkpillimuusika Ühingu, Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu, Eesti Heliloojate Liidu, Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Muusikakoolide Liidu, Eesti Teatriliidu, Eesti Muusika Nõukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Kontserdi ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA esindajate pöördumist, milles nõutakse planeeringu menetlemise kohest peatamist. Muidugi võib küsida, et kus olid lugupeetud ühingute ja loomeühenduste esindajad siis, kui 2009. aastal toimus eskiisi avalik arutelu ja 2010. aastal planeeringu väljapanek ning kõigil asjast huvitatutel oli võimalik esitada oma ettepanekud. Tookord esitasid ettepanekud detailplaneeringule Pirita tee 26f korteriühistu ja Rahvusvaheline Autovedajate Assotsiatsioon. Tänased planeeringu vastu protesteerijad ei kasutanud neile seadusega antud õigust planeeringuprotsessi sekkuda. On hea, et nad seda vähemalt nüüd märkasid teha, sest enne detaili kehtestamist toimuval menetlusetapil on võimalik veel kõigi asjaomaste ettepanekuid kuulata ning nendega arvestada.
Mida me Lauluväljakult ootame?
Valdava osa inimeste jaoks assotsieerub Lauluväljak eelkõige iga nelja aasta tagant korduva laulupeoga, ent laulupidude vahelisel ajal tuleb nii laululava kompleksi kui ka väljakut ennast korras hoida ja majandada. Selle tarbeks moodustatud SA Tallinna Lauluväljak püüabki katta kulutused äritegevusega, milleks on suurte kontsertide ja vabaõhuürituste korraldamine. Sellest siis ka soov luua planeerimisprotsessis eeldused laulupeo megakontsertidest erinevate ettevõtmiste ladusaks korraldamiseks. Kas see on vajalik? Kahtlemata, kui me ei soovi katta tulutult seisva kompleksi ülalpidamiskulusid riigi eelarvest. Isiklikult arvan, et selline raiskamine oleks tarbetu, seda enam, et seni on SA tõestanud võimakust korraldada nii rahateenimisüritusi, kui ka viia läbi kõrgel tasemel laulupeod. Sellest aspektist võttes soovitaksin lauluväljaku detailiga seoses hoiduda liig ägedatest avaldustest, mis võivad küll näidata üleskutsele allakirjutanuid võitlemas pühapaiga säilimise eest, ent ei kujuta endast konstruktiivset tegevust, ega taga lauluväljaku tegelikku arengut ega püsimist.
Kuidas edasi?
Ometi on pinged õhus ja need vajavad lahendust, mille ainsaks aktsepteeritud vormiks saab olla dialoog projekteerijate ning asjast huvitatute vahel. Seda enam, et käesoleva planeeringu menetlemine on toimunud niivõrd kaua, et selle põhiseisukohad võivad hakata juba ajale jalgu jääma. Linnavalitsuse korraldus planeeringu algatamiseks pärineb ju 30. juunist 2004. Siinjuures on huvitav, et Lauluväljaku alale oli olemas üldplaneering, mis kehtestati aastal 2000. Uus planeering algatati just seetõttu, et endist peeti ajale jalgujäänuks. Nüüd seisame praktiliselt sama probleemi ees ning tuleb tõsiselt juurelda, kas 12 aastat menetlusstaadiumis püsinud planeering rahuldab veel kaasaja vajadusi? Võib olla oleks mõistlikum algatada uus planeering, kus kasutataks parimat praegusest lahendusest? Igatahes väärivad uut planeeringuarutelu ja võimalust oma ettepanekuid teha, kõik üleskutsele allakirjutanud.
Planeeringust ja purskkaevust.
Avalikkusele on läbi meedia planeeringulahendust tutvustatud ja tegelikult pole seal suuremaid fopaasid, mida ei annaks parandada. Erandlik sürpriis, millega planeerijad avalikkust kostitavad, on laulukaare ette kavandatud purskkaev. Aga usun, et tegemist on pigem perfoomance laadse väikese viguriga, mitte tõsise ettepanekuga. Tänapäeval on võetud kombeks kõige üle nalja visata ning pean lauluväljaku purskkaevu just sellesse sarkastilise huumori valdkonda kuuluvaks apsuks. Aga ühe purskkaevu plaanilt kustutamine pole mingi küsimus.
Mis puutub väitesse, et läbi lauluväljaku on kavandatud viia autoliiklusele avatud tänav, siis see on ehe näide demagoogiast. Lauluväljaku kõrval asuval eramaal kavandatavate arenduste teenindamiseks mõeldud tee, kulgeb lauluväljaku piiril, jäädes laululavast kaugemale, kui näiteks tiheda liiklusega Narva maantee. Naaberkinnistu maju teenindav ja piki väljakupiiri kulgev tänav ei sega laulupeo läbiviimist, rääkimata väljaku igapäevaelust. Küsimuse, miks lubatakse ehitada maju lauluväljaku naabrusesse, peaks aga suunama neile poliitikutele, kes seisid riigi tasandil Eesti Näituste erastamise eest. Linnal puudub võimalus arendusalaks muudetud eravaldusel ehitustegevust oluliselt piirata.
Mis puutub vastuseisu Laulupeo muuseumi rajamisse, siis selle üle võiks veel diskuteerida, samas esindaks muuseum laulupeokultuuri neile sadadele tuhandetele välisturistidele, kes käivad lauluväljakuga tutvumas. Muuseum annaks meie unikaalsest kultuurisündmusest kindlasti palju parema ülevaate, kui giidide kuiv jutt.
Millegipärast on muidu tasakaalukas eestlane võtnud kombeks, et planeeringute suhtes tuleb alati käituda tõrjuvalt, hüsteeriliselt ja kahtlustavalt. Saagem sellest kentsakusest ükskord vabaks ja arutagem asju rahulikult, nii nagu planeeringuprotsess seda võimaldab! Sellest tõuseb enam kasu, kui motiveerimatutest üleskutsetest.k here to edit.


Comments

Paremerakondade nõrkus annab Valgale lootust

28/5/2016

Comments

 
Picture
Eesti väljatulek majandussurutisest on kulgenud aeglasemalt kui loodeti. Taas alandati majanduskasvu näitajaid, tööjõuturg vindub, välisinvesteeringud ei näita kasvu ja transiit on sootuks kokku kuivanud. Eesti peamine häda on töötus ning palgavaesus, mis pidurdab siseturu kosumist ning see omakorda peegeldub elatustasemel. Praegusel valitsusel puuduvad aga jätkusuutlikud ideed sellest nõiaringist väljumiseks.
Tööpuudus, kui majanduse peamine pärssija, jaotub piirkonniti erinevalt. Suurim on häda Ida-Virumaal ning valitsus vähemalt teeb näo, otsekui soovitaks seal rakendada riiklikke meetmeid töökohtade loomiseks. Pea sama raskes seisus Valgamaa on aga omapead jäetud. Keerulisest olukorrast väljatulek on kohalike omavalitsuste õlul, kelle võimalused on piiratud eelarvest johtuvalt kesised. Võluvitsa kõigist hädadest vabanemiseks loodetakse haldusreformist ja piiriülese koostöö arendamisest ning tuleb tunnistada, et teatud määral annavad need ka tulemust.
Valgamaa haldusreform peab leidma oma tee.
Haldusreformi on palju kirutud. Tahaksin siinkohal tuua välja selle võimalikud positiivsed tulemused. Olen nõus nendega, kes väidavad, et vaeste omavalitsuste liitmisel ei kasva mitte rikkus, vaid mitmekordistub vaesus ning teenused kaugenevad inimestest veelgi. Vastab tõele, kui haldusreformi läbiviijateks on parempoolsed reformistid ja IRL, nagu paljudes Eesti regioonides. Kui haldusreformi ohjad õnnestub enda kätte haarata vasak- ja tsentriparteidel, on tulemus veenvam. Arvestades haldusreformi läbiviimisel kohalike elanike huve, mitte tegeledes mehhaanilise kulude-tulude kokkuarvamisega, on väikevaldade liitmisel võimalik eelarvet suurema maksubaasi ja parema laekumisega kasvatada. Maksubaasi kasvu tagab aga suurvalla parem võimekus töökohtade loomisel. Kindlasti saavad suurvallad tagada valda rajatavatele ettevõtetele paremat kaadrit, suurem on ka hääleõigus maakonna ja riigi tasandil ning võimalused rahvusvaheliseks seireks ning koostööks. Muidugi on selleks vaja ühinejate head tahet. Valgamaal haldusreformi ühinemisläbirääkimistel juhtpositsiooni võtnud sotsiaaldemokraatidel näib selline tahe olevat. Oluline on nende koostöövalmidus Keskerakonnaga ning julgus tõrjuda Reformierakonna kiusatust suunata haldusreformi käskude-keeldudega.
Teenused tuleb tagada ka suurvallas.
Rääkides teenuste kaugenemisest, on tõsi, et kuni riigil puudub maaelu jätkusuutlikkust tagav regionaalpoliitika, on see suuresti kohalikest omavalitsustest sõltumatu protsess. Arstiabi koondamine suurtesse kombinaathaiglatesse on viinud selleni, et isegi paljudes Eesti mõistes keskmise suurusega linnades puudub võimalus teha kohapeal veidigi raskemaid operatsioone. Ka niivõrd enesestmõistetav meditsiiniteenus nagu sünnitusabi on maal kättesaamatu, ja seda väheneva rahvastiku tingimustes! Kaovad pangakontorid, kauplused, koolid ja rahvamajad. Ent just nende kahe viimase osas on kohalikel omavalitsustel võimalus sõna sekka öelda. Kui kodupaiga kooli säilitamiseks ei õnnestu seista vastu riigi poolsele ebamõistlikule koolivõrgu korralduskavale, tuleb minna erakooli asutamise teed. Pole normaalne, et lapsi viiakse kooli nelja-viiekümne kilomeetri kaugusele või tuleb vanematel laste nimel hüljata esivanemate talu ning kolida linna, kus kool lähedal. Erakoolid ning internetipõhise õppe senisest julgem rakendamine on need võimalused, mis aitavad säilitada kodulähedase kooli.
Valdade ühinemisel peavad jääma senised rahva- ning seltsimajad, kui külaelu keskused. Veelgi enam, vallavalitsuse koondamisel ühte, senisest tõmbekeskusest kaugemale jäävasse punkti, saab just seltsimajades perioodiliselt toimuvate valla ametnike vastuvõttude näol tagada omavalitsuse pakutavate teenuste säilimise inimeste kodukohas. On äärmiselt oluline, et omavalitsusametnikud tuleksid kohapeale, mitte ei ootaks, et inimesed sõidavad vallavalitsuses vajalike toimingute tegemiseks maha kümneid kilomeetreid.
Valga sotsiaaldemokraatidel on julgust võtta haldusläbirääkimistel koalitsioonipartneritest erinev positsioon ja Keskerakond on neid selles igati toetanud. Tõrjudes ühiselt paremerakondade ükskõiksust inimeste elujärje parandamise suhtes, on Valgamaal lootust kriisist väljuda.



Comments

Reidi teest täisväärtuslikuks tänavaks

18/5/2016

Comments

 
Picture
Avaliku ruumi planeeringuprotsess kujutab endast kompromisside otsimist. Kui planeeringuarutelu valgub nõupidamisteruumist tänavale, on kusagil tehtud oluline viga. Nii on paraku juhtunud Reidi tee planeeringuga, mille nõrkadele kohtadele osutamiseks kogunesid mõne aja eest Russalka juurde kümned inimesed. Pole õige jätta muljet nagu oleks tegemist grupi äärmuslikult meelestatud linnakodanikega, kes püüavad head algatust torpedeerida. Nii sellel rahvakogunemisel kui ka hiljem meedias, avaldasid Reidi tee praeguse lahenduse kritiseerijad küllaltki kaalutletud seisukohti. Ei olda tee enda vastu, vaid osutatakse selle projekteerimisel tehtud vigadele ning tehakse ettepanek need kõrvaldada. Igati tervitatav lähenemine aktiivsete linlaste poolt, millele ootaks asjaomastelt sama positiivset reaktsiooni.
Projekteerija on kinni eilses päevas.
Meediast jäi silma Reidi teed projekteeriva K-Projekti juhi Rein Annusveri jutt viimasest linlaste küsitlusest, mis näitavat, et 51% linnaelanikest sõidab autodega, 25% eelistab ühistransporti ning 24% käib jala või sõidab rattaga. Siit teeb projekteerija järelduse, et autojuhte on palju ja nendega peab arvestama ning seepärast lähtub Reidi tee liiklusskeemi lahendamine just autodest ja autojuhtidest, mitte aga ei püüa nende eelistusi mõjutada. Tegemist on kindlalt möödunud sajandisse jääva seisukohaga, mis käib selgelt vastu nendele põhimõtetele, mida Tallinna liikluse arendamisel viimastel aastatel arvestatakse. Taoline lähenemine sobis kaheksakümnendatel, ehk ka üheksakümnendate alguses, ent täna on see otsekui katse kirjutada luuletus sotsrealismi kaanoneid järgides. Ehk on just projekteerija nõrkus ning soovimatus arvestada jalakäijate ja teiste kergliiklejatega põhjuseks, miks Reidi tee projekt nii palju õigustatud kriitikat pälvib.
Jalakäija peab jõudma Russalkani lühimat teed pidi.
Eskiisprojekti kritiseerijad soovivad, et Russalkani jõudmiseks ei tuleks jalakäijatel hakata tegema 250 meetrist ringi ning veetma rohelist tuld oodates aega ohutussaartel, kus kiirelt möödatuhisevad autod nad vihmastel ilmadel peast jalatallani märjaks kastavad. Nad eeldavad, et jalakäijad peaksid saama liikuda ladusalt, ilma pikkade fooritsüklite järele ootamata ning kõige loogilisemat teed pidi, ja neil on õigus seda eeldada. Reidi tee projekt peab muutma jalakäijate elu mugavamaks, mitte seda komplitseerima, vastasel juhul on see kõlbmatu.
Ühes Russalka ristmiku varasemas lahendusvariandis nähti ette autode viimist tunnelisse. Miks on sellest loobutud? Olgu lahendus pigem veidi kallim ning selle ehitus komplitseeritum, kui et läheme kergema vastupanu teed, ja seda muidugi nõrgima liikleja, jalakäija huvisiud eirates.
Teest tänavaks.
Mulle tundub äärmiselt õige linnalise liikuvuse eksperdi Marek Rannala tähelepanek, et Reidi teed projekteeritakse nagu linnavälist magistraali, millel puudub orgaaniline seos ümbritseva avaliku ruumiga. „Tänava ja tee vahe on lihtne: tee on asustamata ja hõreda funktsionaalsusega, nagu näiteks Laagna tee, mille äärest me kiiresti ära tahame saada, tänaval on aga lisaks veel muud funktsioonid: kaubandus, elupinnad, kohvikud – elu,“ leiab Rannala. Just seda – elu ja atraktiivset linnakeskkonda me Reidi tee eskiisil ei näe ja sellest on kahju. Edaspidise diskussiooni raskuskese võikski kanduda küsimusele, kuidas muuta hingetu Reidi tee linlaste poolt armastatud mereäärseks Reidi tänavaks.
Kas sadam peaks asuma kesklinnas.
Reidi tee peamine eesmärk on vähendada koormust, mida Kesklinna tänavatele avaldavad Tallinna Sadamat aastas läbivad 1,3 miljonit sõiduautot ja 300 tuhat raskeveokit. Siit ka küsimus, et kas kõik Soomest, Rootsist ja Saksamaalt saabuvad laevad peavad ikka randuma Kesklinna Sadamas, või võiks osa neist suunata ümber näiteks Muugale. Mõelgem kasvõi naaberlinnale Helsingile, kus parvlaevade randumine on jagatud mitme sadamapunkti vahel. Ehk on see nii põhjusel, et Helsingi Sadama näol on tegemist munitsipaalettevõttega, mis arvestab linna vajadustega. Riigi omanduses Tallinna Sadam linna huvidele ei mõtle. Sadama endine juhtkond pidas kunagi plaani rajada kesklinna reisisadama kõrvale suur konteinersadam. Nende kavade teostumisel oleksime praegu märksa suuremate probleemide ees, kui Reidi tee nõrgapoolne eskiislahendus.
Aga veel on aega praegused vead eskiisist kõrvaldada. Hea, et linnaplaneerijad ning transpordiamet kriitikasse tõsiselt suhtuvad ja olukorrast parimat väljapääsu otsivad. Veel pole hilja kaasata urbanistikaeksperte, kes lahendaksid Reidi tee eskiisi vastuolu Tallinnas valitsevate planeeringupõhimõtetega, milleks on  jalakäijatega arvestamine, liikluse rahustamine, ühistranspordi arendamine ja autostumise ohjeldamine. Rajagem selline Reidi tänav, mis kõiki linlasi rõõmustab!


Comments

Inimkeskne linnaruum algab mõtlemisest

25/4/2016

Comments

 
Picture
Olen viimasel ajal palju rääkinud ja kirjutanud Tallinna uue peatänava projektist, kuna näen selles olulist võimalust Kesklinna muutumisel veelgi demokraatlikumaks avalikuks ruumiks. Mõne aja eest avaldasin Delfis arvamusloo, mis oli ajendatud peatänava debatist. Pean tunnistama, et vastukajad kommentaariumis üllatasid mind ebameeldivalt. Suur osa seal oma arvamust avaldanud inimestest, viskus kangelaslikult kaitsma autosõitjate õigust läbida kesklinn maksimaalsel lubatud kiirusel või nagu kombeks, kiirust märgatavalt ületades, ilma jalakäijatele ruutmeetritki lisamaad loovutamata. Loodan siiski, et nii ei mõtle kesklinlased, vaid pigem naaberlinnaosade ja lähivaldade elanikud, kes siiani arvavad, et linnasüda ongi transiidikoridor ja linnavalitsus vaid autoomanike soove täitev kontor. Nähtavasti on neile kodanikele väga raske selgitada, et oleme ammu väljunud sellest ühiskonnakorraldusest, kus autoomanik kuulus mingisse priviligeeritud klassi. Uued linnaarenduslikud suunad otsivad siiski võimalusi jalakäijate ning kergliiklejate elu mugavamaks muuta.
Kõik on väärtushinnangutes kinni.
See, kuidas me avalikku ruumi suhtume, algab üksikinimeste ja laiemalt kogukonna väärtushinnangutest. Hämmastav on järjekindlus, millega paljud end edumeelseks pidavad tegelased kaitsevad ajast ja arust urbanistikat, kus kõige aluseks oli võimalus kiiresti ja takistusteta autoga linnatänaval sõita. Me räägime üha nõudlikumalt vajadusest laiaulatusliku riigireformi järele, diskuteerime haldusreformi põhimõtete üle, ent niipea, kui arhitektid räägivad uue peatänava visioonist, kus laiadele kõnniteedele mahuvad nii jalutajad, kui mõnusad välikohvikud, algab kisa, et meile pole seda kõike tarvis, kuna suvi on lühike ja kui autoga treppi sõita ei saa, lähevad kohvipoed pankrotti. Anna kannatust! Kas tõesti vaid seepärast, et meil ei valitse lõunamaine leitsak, peaksime loobuma jalutamisest, tänavakohvikutes istumisest, kõigest sellest, millest mujal Euroopas, laiuskraadist olenemata, lugu peetakse.
Linnad, kus areng peatub, minetavad oma väärtuse elukeskkonnana. Eriti oluline on linnaruumi pidev innovatsioon, demokratiseerumine ja inimkesksemaks muutumine globaliseeruvas maailmas, kus ebamugavad linnad langevad äri- ning infovõrgustikest välja. Ehk oleks tuhandete võõrtööliste asemel, kelle sissetoomist ärimehed üha häälekamalt nõuavad, otstarbekam suunata rohkem riigi vahendeid Tallinna arengusse. Pole võimalik vaadata mööda tõsiasjast, et enamus Eesti äri-, teadus-, rahandus- ning kultuuripotentsiaalist asub just siin. Seda imelikum oleks, kui sooviksime kangekaelselt jätkata nende mängureeglitega, mille pani paika eelmise sajandi keskpaigast pärit generaalplaan. Kui me vanalinnas kiivalt säilitame keskaegset tänavavõrku, ei tähenda see, et peaksime jääma igavesti truuks nõukogudeaegsetele logistikalahendustele. Tuletan meelde, et elame juba 25. aastat vabas riigis ja aega oma mõttemalle kaasajastada on olnud küllaga.
Usaldagem asjatundjaid.
Paljud arvamusliidrid on kutsunud üles kaasama otsustusprotsessi rohkem asjatundjaid. Kuldaväärt soovitus! Samas näeme ühiskonnas sootuks vastupidiseid protsesse. Nagu meditsiinis kiputakse diplomeeritud arstide nõuannetele eelistama soolapuhujate ravimeetodeid, on õppinud arhitektid sageli viimased, kelle linnaarengu visioone avalikkuses aktsepteeritakse. Ei leidu ühtki projekti, uusehitust või linnakeskkonnalist lahendust, mis poleks sattunud kriitika alla. Nii on hetkel juhtunud ka Tallinna uue peatänavaga, mille visioonide ettevalmistamise algatasid ja viisid läbi oma ala vaieldamatud asjatundjad. Aga kuna automeestele ei meeldi mõte kõnniteede laiendamisest, püüavad nad asjatundjate väljapakutut valjuhäälselt kahtluse alla seada. Kuni ei muutu iganenud arusaamad, rünnatakse kõiki häid algatusi. Kannatab aga linnakodanik, kes soovib elada kaasaegses sõbralikus linnas.


Comments

Aeg mõelda turismisuvele

15/4/2016

Comments

 
Picture
Kevad on käes ja üha soojemaks muutuvad ilmad tuletavad meelde, et turismihooaeg seisab taas ukse ees. Ka sellel suvel ootame Tallinna arvukalt külalisi nii õhuteed kaudu kui ka meritsi. Loodame, et ka kruiisilaevade kai vanasadamas, on suvi läbi hõivatud. Siiski teeb murelikuks see, et languses majandus on vähendanud nii Soome kui Venemaa turistide hulka. Teisalt võib sellel suvel siiski oodata turistide arvu kasvu, kuna paljud eurooplased ei vali suvepuhkuse paigaks enam päikeselist Egiptust või Türgit, vaid eelistavad hetkel ohutumaid paiku. Ärev olukord maailmas võib meie turismindusele soodsalt mõjuda.
Miks on turism nii oluline?  
Tallinna vanalinn on oluline turismimagnet mitte üksnes Eesti, vaid ka maailma kontekstis. Mitte iga mälestist ei kanta UNESCO maailmapärandi nimekirja. Meie vanalinn omab selles üleilmselt aktsepteeritud nimistus väärikat kohta, kuna nii terviklikult säilinud keskaegset tänavavõrku, nagu Tallinnas, kohtab tänapäeval aruharva. Samuti on meil säilinud märgatav osa keskaegsest linnamüürist ning arvukalt arhitektuuriobjekte. Aga kindlasti on üheks põhjuseks, miks Tallinn oma reisi sihtpunktiks valitakse ning miks oleme lülitatud suurte kruiisilaevade marsruutidesse, meie majutus ning toitlustusasutuste hea maine. Ning just siit leiame vastuse, miks turism meile nii oluline on ning miks püüame teha kõik, et turistid end Tallinnas hästi tunneksid – tänu turismile on kesklinnas tuhandeid töökohti ja turisminduselt laekuv sissetulek kujutab endast olulist osa SKPst. Just seepärast võib kõiki turisminduse arenguks tehtud investeeringuid pidada õigustatuiks ning tulutoovaiks.
Hotellindus ja toitlustus.
Kesklinna on koondunud valdav osa majutus- ning toitlustusasutustest. Meie hotellid ja hostelid pakuvad teenust erinevate nõudmiste ja võimalustega külastajatele, alustades lihtsast voodikohast seljakotireisijale ning lõpetades tippklassi kuuluvate sviitidega. Meie majutuse tipptegijateks on Radisson BLU keti hotellid, Swiss hotell ning alates maist ka Hilton. Vanalinnas paikneb mitmeid ajaloolistes hoonetes paiknevaid tipphotelle nagu Telegraaf, Kolm Õde ja Savoy Boutique. Meie hotellid paistavad silma hea teeninduse ning vastuvõetava hinnataseme poolest.
Ka enamus tipprestoranidest koondub vanalinna või selle lähiümbrusesse. Eesti TOP 50 söögikohtadest suur osa asub Tallinna kesklinnas. Tipprestoranid pakuvad nii Põhjala köögist kui muudest Euroopa tunnustatud kulinaariapiirkondadest inspireeritud roogasid. Meie sõpruslinna Carcassone hiljuti Tallinnas viibinud delegatsiooni liikmed olid vaimustuse Gloria ja teiste Kesklinna restoranide kokkade meisterlikkusest, ja uskude mind, prantslased oskavad totu hinnata!
Nii et hotellide ja restoranide poole pealt on meil kõik hästi.
Suveniirid, muuseumid ja meelelahutus.
Kahjuks ei saa sama optimistlikult kõnelda turistidele pakutavate suveniiride valikust. Olukord on küll võrreldes varasemate aastatega paranenud ning on ilmunud suveniiripoed, mis müüvad eranditult Eesti käsitöömeistrite ning disainerite loomingut. Samas võiks meenete valik olla märksa avaram. Ka merevaiguuputus ja matrjoškakaubandus pole kuhugi kadunud. Suures ärivabaduse õhinas kipume unustama, et teinekord aitavad ettevõtlust elavdada hoopis põhjendatud ning hästi motiveeritud reeglid. Mida halba võiks tuua endaga kaasa see, kui piiraksime vanalinnas müüdavate suveniiride valiku vaid Eestimaal toodetuga. Kui turistid soovivad omandada võltsmerevaiku või naaberriigi sümbolina tuntud puunukke, võiksid nad seda teha vanalinnast kaugemal.
Kesklinnas asuvate muuseumide tase on muutunud üha paremaks, Erilise kiituse on ära teeninud Tallinna Linnamuuseum ning selle filiaalid, mille ekspositsioon on muutunud kaasaegseks, köitvaks, samas harivaks ning ajaloo kontekstis informatiivseks. Linnamuuseumi peamaja püsiekspositsioon on mänguline, pakkudes vahetut kontakti nii kaugema- kui lähiminevikuga. Kiek in de Kök ja bastioni käigud on muutunud turistide seas tõeliseks maiuspalaks. Linna külaliste meelispaigaks on saanud muuseum-kohvik Neitsi torn. Laialdast huvi pakub ka Rahvarinde muuseum, mis aitab kaugemalt tulnutel paremini mõista 25 aasta eest iseseisvuse taastanud veretu revolutsiooni fenomeni.
Kesisem on turistidele pakutava meelelahutusega. Siiski on ka siin toimunud viimastel aastatel positiivseid arenguid. Kullassepa tänaval möödunud aastal avatud atraktsioon Tallinna Legendid, on oma mängulise ajalookäsitlusega pälvinud suurt tähelepanu. Samas pole vanalinna lisandunud sepapadasid, käsitöökodasid, pottsepa töötubasid, pagarikohvikuid – neid mängulisi atraktsioone, mis kaasaksid linna külalisi tegevusse ja tutvustaksid neile keskaegse linna kombestikku. Seda tühikut püüab täita Olde Hansa, kelle tublid mandlimüüjad ja heeroldid on saanud osaks vanalinna tänavakultuurist, ent kindlasti ootaks, et neile lisanduks veelgi läbimõeldud ja hästi esitatud teatraalseid atraktsioone.
Turisminduse negatiivse külje pealt tooksin ära velotaksondusega seonduva. See on näide, kuidas head kavatsused võivad halva teostuse korral muutuda enda vastandiks. Kindlasti poleks kellelgi midagi hoolivalt liiklevate ja viisakate juhtidega velotaksode vastu, kuid ilma igasuguste reegliteta kihutavad kolmerattalised, mille juhid panevad ohtu jalakäijate tervise ning petavad kliente, on meie linnale koormaks. Eelmisel aastal olime sunnitud piirama nende liikumist vanalinnas. Sooviksime piirata ka velotaksode arvukust ja kehtestada ratastele ning juhtide oskustele kindlad nõuded, ent kahjuks pole riik seni vaevunud selles osas omavalitsusega tulemuslikku koostööd tegema ja kuni seadusandlus meil regulatsioonide kehtestamist ei võimalda, kihutavad suvises Tallinnas takistamatult kõnniteedel ja keelumärke eirates ka jalakäijate alal, kümned velotaksod, mille juhtidel ei pruugi olla kaasas ühtki luba ega klienditeenindamist võimaldavat litsentsi.
See suvi tuleb vanalinnas eelmistest keerulisem.
Juba eelmistel aastatel on tulnud ette olukordi, kus mitme suure kruiisilaeva samaaegsel sadamas viibimisel, on Viru tänav jäänud turistidele kitsaks. Sellel suvel on olukord komplitseeritum, sest Viru tänava rekonstrueerimistööd sulgevad selle olulise vanalinna logistilise telje sootuks. Juunis Mere puiesteel ja Viru ringil algav trammitee rekonstrueerimine, muudab olukorra veelgi keerulisemaks. Ent püüame omalt poolt teha kõik, et need tööd turiste ja kohalikke elanikke võimalikult vähe häiriksid. Samas on Viru tänava osaline sulgemine võimalus Harju ja Pika tänava äridele ja toitlustusettevõtetele, sest vanalinna logistiline telg paikneb ümber just nendele tänavatele.
Ükski üritus ei jää ajutiste ebamugavuste pärast toimumata. Tulevad nii vanalinna, kui ka keskaja päevad, Raekoja platsi laadad ning suvekontserdid. Kesklinn on turismihooajaks valmis. Kesklinlastelt aga ootaks abivalmidust ja sõbralikku suhtumist neisse, kes meile suvel kõikjalt maailmast külla sõidavad.

Comments

Valgamaal on arengupotentsiaali

26/2/2016

Comments

 
Picture
Viimasel ajal on palju räägitud Ida-virumaa töötusest. Kahjuks pole valitsus Virumaa töötuse leevendamiseks mõistlikke lahendusi välja pakkunud. Ei saa ju tõena võtta minister Reinsalu lubadust viia virusse 1000 ametnikukohta. Kõigepealt pole see lahenduseks kohalike hõive parandamisele, teiseks mäletame, mis juhtus haridusministeeriumi Tartusse viimisega – tänaseks on  see taas kenasti Tallinnas tagasi.
Ent Virumaa Virumaaks, tegelikult on Valgamaa töötus samal tasemel, moodustades 9% tööealisest elanikkonnast. Seda on lubamatult palju. Kui mõelda, et nende 9% hulgas on arvestatav osa pikaajalistel tööotsijatel, aimame kiretu arvu taga isiklikke tragöödiaid, perede purunemist ja vaesuses elavaid lapsi – kõike seda, mida üks euroopalik riik lubada ei tohiks.
Kas haldusreform toob uusi töökohti?
Sama järjekindlalt, kui vaikitakse kõrgest töötuse määrast, pakub valitsus kõikide probleemide lahendusena välja haldusreformi. Ent kindlasti pole tegemist võluvitsaga, mis Valgamaa ja teiste Eesti paikade elu kihama paneb. Haldusreformi, selle praegusel kujul, võib pidada asendustegevuseks, mille abil püütakse näidata, nagu oleks koalitsioonil tõepoolest plaan, kuidas Eestimaad inimestest tühjaksvoolamisest ning vaesusest päästa. Tegelikult on haldusreformi ainus eesmärk tõsta mehhaanilise maksumaksjate arvu kasvatamise abil tulubaasi. Selles, et minimaalse 5000 elaniku nõue seda ka tõeliselt teeb, tuleb kahelda. Samavõrd, kui lisandub maksumaksjaid, tuleb juurde ka abivajajaid. Kuna kaovad kodulähedased teenused, kallineb maaelu veelgi ning kaotatud töökohad lisavad heitunute ridadesse uusi liikmeid. Haldusreform ei loo uusi töökohti, ei käivita majandust – see on vaevu koospüsiva elumaja ülevärvimine, mis pakub mõneks ajaks silmailu, ent ei paranda mingilgi määral elanike heaolu.
Kuidas anda Valgamaale uus hingamine?
Lahendus töötuse vähendamiseks ning inimeste elujärje parandamiseks peitub siiski ettevõtluses ning tootjatele soodsate tingimuste loomises. On viimane aeg teadvustada Valgamaa olukorda ning asuda ette valmistama radikaalseid piirkondlikke meetmeid, kuidas ettevõtteid kohale meelitada. Riigil tuleks leida vahendeid Valgamaa stardikapitali asutamiseks, kus näiteks poole aasta või aasta jooksul makstakse kinni alustavate ettevõtete palgakulud. Kui selleks kohe raha ei leita, siis on esimese sammuna võimalik vabastada Valgamaale töökohti loovad ettevõtted sotsiaalmaksust. Riigi ülesanne oleks otsida nii kohalikke kui rahvusvahelisi ettevõtteid, kes huvituksid investeerimisest Eestisse, eriti aga tööpuuduses vaevlevatesse piirkondadesse nagu Valgamaa. See oleks vähim, mida majandusministeeriumilt oodata. Kui kompetentsist puudu jääb, võib seda hankida rahvusvaheliste konsultatsioonifirmade kaudu.
Eraldi teema seondub maaelu päästmisega, milleks põllumajandusministeerium pole seni lillegi liigutanud. Eesti on ainus Euroliidu riik, kus piimatootjatele ei maksta toetust. Tulemuseks on karja müümine Lätti, Leetu ja Poolasse, kus oma põllumehe eest paremini hoolt kantakse. Ka seakasvatus vajab kriisist väljatoomist ning seda juba täna.
Lisaks riigipoolsetele meetmetele on võimalused tööpuuduse leevendamiseks ka kohalikel omavalitsustel. Selle asemel, et käed rüpes istuda, tuleks kohapeal kaardistada kõik viisid uute töökohtade loomiseks ning toodangu turustamiseks. Ei teeks paha, kui omavalitsuse juures töötaks pädev majanduskonsultant, kes oleks samal ajal ka tugev praktik. Tema poolt pakutav abi oleks ettevõtjatele tasuta. Samuti peaksid omavalitsused looma võimekuse taotlemaks erinevaid regionaaltoetusi.
Valgamaa omavalitsused ei saa kujunenud olukorrale läbi sõrmede vaadata. Selle asemel, et pidada arvukaid haldusreformi vaagivaid nõupidamisi, tuleks seljad kokku panna ning leida tee tööpuudusest ning palgavaesusest väljumiseks. Selleks on inimesed poliitikuid usaldanud.


Comments

Vabale maale ja rahvale!

22/2/2016

Comments

 
Picture
98. aastat tagasi, 1918. aastal, sündis iseseisev Eesti Vabariik. Julgus seista oma tõdede eest ning kindlameelsus suhetes suure naabriga andsid sajandeid vabadusest unistanud rahvale ajaloolise võimaluse enda saatuse üle ise otsustada. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik, keda võib liialdamata nimetada rahvuse enesemääramise peamisteks arhitektideks, mõistsid hästi, et eesmärgi saavutamiseks tuleb leida kõigi Eestis elavate inimeste jaoks ühine eesmärk, et vaid kompromisse otsides ning kogu rahvaga arvestades, on võimalik heita endalt aastasadade orjataak. Nii kuulutati „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, et „kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.“ Ühtne rahvas saavutas eesmärgi, Eesti Vabariik sündis.
1939. aastaks oli üksmeel unustatud ja „vaikivasse ajastusse“ klammerdunud kõrgem poliitiline juhtkond avas piirid võõrvägedele. Eesti langes, tulistamata  vaenlase pihta ainsatki lasku. Seda vastupanuta alistumist kasutati okupatsiooni õigustamiseks ja MRP salasobingu mahavaikimiseks aastakümneid. Veel nüüdki leidub ajaloolasi, kes käsitlevad Eesti iseseisvuse veretut anastamist vabatahtliku omariiklusest loobumisena.
Okupatsiooniaeg jagas rahva töökangelasteks ja riigivaenlasteks, tõi endaga lootusetuse ja allaandmismeeleolud. Kaheksakümnendate lõpus tärganud Rahvarinde liikumine andis tagasi rahvusliku ühtsuse, tõi taas inimeste teadvusse iseseisva riigi ja vaba rahva mõisted. Sinine taevas, must muld ja valge rahvas said uuesti sümboleiks, mille nimel oldi valmis ohvreid tooma, otsekui vanaisad ja isad Vabadussõja päevil.
Miks ma Vabariigi aastapäeva eel seda meenutan? Aga sellepärast, et me ei unustaks, mida tähendavad meie lipuvärvid ning millisest vabadusest kõneleb põhiseadus. Me oleme maksnud oma vabaduse eest liiga karmi hinda ning täitnud liiga kaua võõrsilt tulnud käske, et oma riigi 98. aastapäeva eel sallida, kui kuulutatakse end häbenevat eestlaseks olemist, või arutatakse, kui suure osa vabadusest võime delegeerida. Maal, kus kolmandik rahvast elab vaesuspiiril, kus veerand lastest ei saa kõhtu korralikult täis ning Valgamaal ja Ida-Virumaal küünib tööpuudus 10% kanti, pole kohane lõputult heietada seksuaalvähemuste õigustest ning pagulaste vastuvõtu teemadel. Aeg on tulla välja poliitilisest kanapimedusest ja hakata tegelema tõeliste probleemidega, milleks on tööpuudus ja palgavaesus, ääremaastumine ning põllumajanduse allakäik. Eestlased on tark rahvas ja kui valitsusel endal ideedest nappus kätte tuleb, oleks õige aeg kuulata inimesi.
On tõsi, et maailm on muutunud ebastabiilseks ning taas põristatakse sõjatrumme. Ent kui oskame rahvana ühte hoida, pole meil põhjust karta, sest 50 aastat tagasi, ei viinud meilt iseseisvust mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus. Pole mõistlik naabriga pidevalt tüli kiskuda, kui teisalt ollakse vaidluseta nõus loovutama naaberriigile 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast. Väikeriigi välispoliitika ei tohi kõikuda paanilise hirmu, vaenuõhutamise ja tingimusteta allaandmise vahel – see on nõrkuse märk.
Ma olen uhke, et võin kuuluda selle rahva hulka, kelle helgemad lootused ning tulevikuusk on võetud kokku Iseseisvusmanifesti suurepärastest ridades:
„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Ma usun Eestisse ja meie rahva tulevikku. Hoiame kokku, hindame üksteist, kaitseme kodu, ja ärme laseme end heidutada ajalootuultest, mis sel keerulisel ajal üle meie maa tuhisevad. Mis teeb tuul müürile!

Comments

Kas vanalinna saabub öörahu?

2/2/2016

Comments

 
Picture
Eesti poliitikud ja arvamusliidrid armastavad kõnelda õigusriigist, kus kõigil on võimalus enda kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Iseenesest kiiduväärne põhimõte muutub aga sageli enese vastandiks, kui kohus rakendab, ilma asja olemusse süüvimata, õiguskaitset, mis tagab vähemuse huvi enamuse heaolu arvel. Nii on juhtunud Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 vastu võetud korraldusega 1557-k „Ettekirjutused ja majandustegevuse osaline peatamine“. Selle elanike huvisid arvestava dokumendi suhtes kohaldati kohtumäärusega esialgne õiguskaitse, mis tähendab, et kuni kohus menetleb Nimeta  Management OÜ, St.Patrrick’s OÜ ja Kanteron BVI OÜ kaebust, pole linna korraldusel seaduslikku jõudu.
Kellele kuulub vanalinn?
Juba aastakümneid on vanalinnas asuvate toitlustusasutuste ja elanike ning linna vahel käinud vägikaikavedu. Ühel pool seisavad ärimehed, kelle huvides on kasvatada oma toitlustusasutuste läbimüüki. Parim viis selleks, on hoida klubisid ja pubisid öö läbi lahti. Nii koondubki vanalinna, eriti Karja tänavate piirkonda, publik, kelle jaoks elu muutub ilusaks alles peale korralikku alkoholipruukimist. Kuna sellega kaasnevad kaklused, nurgatagustesse urineerimised, korteriakende all massiliselt suitsetamine ja lärm varaste hommikutundideni, pole kohalikud elanikud ja linnavalitsus taolisest ärimudelist vaimustuses. Käib tõsine vaidlus selle üle, kellele kuulub vanalinn. Kui ühelt poolt püütakse pralletamist näidata ühe suurima turismimagnetina, siis teiselt viidatakse vanalinna arengukavas ära toodud põhimõttele, et arvestada tuleb kõigi huvidega ning seista selle eest, et vanalinnas säiliks meelelahutuse kõrval ka püsiasustus. Vastuolud on aastatega vaid süvenenud.
Läinud aasta lõpul jõudis linnavalitsus nii kaugele, et otsustas piirata Nimeta Management OÜ, Shotbar OÜ, OÜ St.Patrick’s, Lab OÜ, Acacia Trade OÜ, OÜ Kanteron BVI, OÜ VALLI, Taco Express OÜ ja M&A Pubid OÜ müügikohtade tegutsemist öisel ajal. Vastav korraldus nägi ette lõpetada majandustegevusena alkohoolse joogi müük ajavahemikul kella 00.00-st kuni 05.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 01.00-st kuni 05.00-ni; lõpetada eelmainitud müügikohtades majandustegevusena toitlustamine (sh jookide serveerimine) ja meelelahutusprogrammi pakkumine (sh muusika edastamine) ajavahemikul kella 01.00-st kuni 05.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 02.00-st kuni 05.00-ni.
Nagu näha, polnud korraldus liialt karm, vaid sätestas igal ööl mõnetunnise rahu, millal piirkonna elanikud võiksid segamatult sõba silmale lasta. Muidugi oleks korralduse jõustumine toonud kaasa ka kriminogeense olukorra märgatava paranemise, sest mida sa ikka vanalinnas jõlgud ja vastutulijatega norid, kui kõrtsid kinni. Tänaseks pole aga midagi muutunud, kuna linna korralduse kohtusse andnud Nimeta  Management OÜ, St.Patrick’s OÜ ja Kanteron BVI OÜ, saavutasid esimese võidu ning vastavalt haldusasjas nr 3-15-2804 vastu võetud otsusele, korralduse jõustumine peatati. Hämmastav on kaebuse juures see, et toitlustusäriga tegelejad leiavad, nagu vanalinnas oleks meelelahutusasutuse lahtiolekuaja piiramine selgelt ettevõtlusvabadust piirav. Ja kohus aktsepteerib taolist arvamust! Samas on St.Patrick’s OÜ nõus oma Rocca Al Mare söögikoha sulgema vaguralt kell 21.00, koos kõigi teiste äridega, ning sellel pole ettevõtlusvabaduse piiramisega midagi pistmist. Kus siin on loogika?
Mis saab edasi?
Võimatu on prognoosida, mis asjast edasi saab. Siiski ei tule lahendust enam kaua oodata, sest kaebuse sisulise menetlemiseni jõutakse veebruaris-märtsis. Kindel võib olla vaid ühes – seni kuni linn ei saa kohtu keelu tõttu oma haldusterritooriumil elanike kaitseks midagi ette võtta, jätkub  ühe osapoole diskrimineerimine ning teise poole üleolek.
Ometi on mul lootust, et kui asi kord tõsiste kohtuvaidlusteni jõuab, jääb peale mitte vähemuse omavoli, vaid inimeste õigustatud ootus, saada koheldud vastavalt Riigikogus vastu võetud ning läinud aasta 1. juulist kehtivale korrakaitseseadusele. Vanalinlased unistavad, et nendegi jaoks algaks öörahu pühapäevast neljapäevani 22.00 ning kestaks hommikul 6.00-ni, reedel-laupäeval aga 00.00-st 7.00-ni, täpselt nii, nagu kõikjal mujal Eestis.  Kas seda on tõesti palju nõutud!
Tallinna Kesklinna vanemana teen ettepaneku, võtta peale kohtuvaidluse lõppemist vastu uus korraldus, mis hakkaks kehtima kogu Tallinna vanalinna piires ning keelaks alkoholimüügi ning mürgeldamise argipäeviti 23.00-list ning puhkepäeviti 01.00-list. Ka selles pakkumises on kompromissina antud ärimeestele terve tund lisaaega oma meelelahutusasutuste käibes hoidmiseks.


Comments

Valga võiks Otepääst eeskuju võtta

28/12/2015

Comments

 
Picture
Otepää vallavalitsus saatis Tallinna linnavalitsusele kirja, kus avaldas soovi liituda rahvusvahelise tasuta ühistranspordivõrgustikuga. Algatus leidis Tallinnas hea vastuvõtu. Linnapea kohusetäitja Taavi Aas leiab, et otepäälased on mõistnud tasuta ühistranspordi kui kogukonnademokraatiat ning keskkonnahoidu edendava ettevõtmise perspektiive ning Tallinn on valmis nende algatust toetama.
Tasuta ühistransport on maailmamõte.
Tasuta ühistransport, mille tunnustatud arendajaks ning pioneeriks võib Tallinn end uhkusega pidada, pälvib laialdast tähelepanu kogu maailmas. 17.-18. septembrini 2015 toimus tasuta ühistranspordi teemaline konverents Rootsi linnas Avestas. Seal pandi alus ülemaailmsele tasuta ühistranspordi võrgustikule. Konverentsil käsitleti tasuta ühistranspordi tähtsust kogukonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse tagamisel, liiklusprobleemide lahendamisel, ohutuse tõstmisel ning keskkonnasõbraliku elustiili edendamisel. Lisaks Tallinnale kuuluvad tasuta ühistransporti arendavate linnade perre veel Hasselt Belgias, Aubagne ja Chateauroux Prantsusmaal, Hawaii maakond ja Chapel USAs ning Zabki ja Zory Poolas. Rootsis veavad tasuta ühistranspordi teemat Avesta, Kiruna ja Kristiehamn. Tasuta ühistranspordi teemalised debatid käivad veel mitmetes Euroopa ning Aasia linnades. Selleteemalised konverentsid on toimunud nii Poolas, Kanadas kui Belgias. Nüüd lisandub tasuta ühistranspordi klubiga ka Otepää, mis kindlasti tõstab väikelinna tuntust, aga ka kogu Eesti, kui hooliva ühiskonna, mainet.
Tasuta ühistransport on muutunud maailmamõtteks, milles nähakse leevendust sotsiaalsele ebavõrdsusele, ent eelkõige autostumisele ning linnaõhu saastamisele. Urbanistikadoktor Michel van Hulten nimetab tasuta ühistransporti poliitstrateegiaks, mis on suunatud linnaruumi korrashoiule, tervise kaitsele, turvalisusele ning erinevate sotsiaalsete gruppide võrdsusele.
Omavalitsusfoorumil nähti tasuta ühistranspordi võimalikkust kogu Eestis.
13. jaanuaril 2015 Rakveres kogunenud XIII Omavalitsusfoorum vaagis tasuta ühistranspordi võimalusi terves Eestis ning leidis, et üleminek tasuta transpordile pole üksnes võimalik, vaid  hääbuvate maakohtade toetamiseks ning jätkusuutliku elu säilitamiseks kõigis Eestimaa paikades, suisa möödapääsmatu. Foorumil osalenud 200 külalise hulgas olid lisaks Tallinna linna esindajatele ka Rakvere ja Pärnu abilinnapead ning Otepää vallavanem Kalev Laul. Ettekannetega esinesid Avesta linnapea Lars Isaksson ning Zabki meer Robert Perkowski.
Tasuta ühistranspordi vastaste põhiliseks argumendiks on, et piletitest loobumine pidavat palju maksma. Lähtutakse valitsusele meelepärasest exeli loogikast, arvestamata tasuta ühistranspordist tuleneva otsese ja kaudse tuluga, mille hulka võib kindlalt lugeda nii ettevõtluskeskkonna paranemise,  elanikkonna vaba liikumise tagamise, liiklusprobleemide lahendamise, väiksemad kulud teede korrashoiule jne. jne. jne. Näiteks Valga järgmise aasta eelarvest kulub ühistranspordi doteerimiseks 212 680 eurot. Arvestades, et sellega kaetakse ca 80% tegelikest sõidukuludest, oleks tasuta ühistranspordile üleminekuks tarvis lisada 42 500 eurot, mille tulemusel saaksid Valga elanikud Otepää kombel ühineda ülemaailmse tasuta ühistranspordivõrgustikuga ning kõigil valgalastel oleks võimalus ka tallinnas tasuta bussi, trolli ja trammiga sõita. Just sellise võimaluse saavad juba jaanuarist otepäälased.
Miks Valga ei võiks olla järgmine tasuta ühistransporti pakkuv linn Eestis?
Tunnistan, et ei tea ühtki põhjust, mis takistaks Valgal tasuta ühistransporti pakkuvate linnade klubisse astumast. Kui keegi teab, siis palun jagagu ka minuga infot. Valgalastel soovitan aga linnavalitsejatelt küsida, et kui Otepää saab tasuta ühistranspordi ellukutsumisega hakkama, siis mille poolest Valga viletsam on? Lähtugem sellest, et vaba liikumine linnaruumis on iga kodaniku põhiõigus.



Comments
<<Previous
Forward>>

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.