Minu väljaütlemised Vanalinna ööbaaride lahtiolekuaegade piiramisest on toonud kaasa elava mõttevahetuse ning seega täitnud oma ülesande. Olen äärmiselt tänulik kõigile, kes on vanalinna ööelu teemalistes debattides kaasa löönud. Nii poolt kui vastuargumentide esitajad on andnud panuse probleemi igakülgseks vaagimiseks, mis ongi eelduseks erinevate osapoolte huve arvestava lahenduse leidmisel.
Nn läbukvartali ja laiemalt kogu vanalinna ning Tallinna ööelu reguleerimine on teema, mida saab lahendada vaid diskussiooni pidades ja kõiki osapooli ära kuulates. Samas ei tohi unustada, et alkoholitarbimisest rääkides tuleb arvestada riikliku alkoholipoliitika ja WHO põhimõttega ning need on ühesed – alkoholipruukimist tuleb ohjeldada, pidevtarbijate arvu vähendada, alkoholi kättesaadavust piirata.
Nagu näitavad uuringud, siis 80% Eesti elanikest pooldab meetmeid alkoholi tarbimise vähendamiseks ja 75% leiab, et meil juuakse liiga palju. Niisiis on enamuse sooviks rakendada kõiki võimalikke meetmeid alkoholipruukimise normaliseerimiseks. Saan aru, kui seda tõsiasja eiravad erakondade noortekogude populaarsusenäljas kogenematud poliitikuhakatised, ent kui riikliku alkoholipoliitika vastu esinevad valitsuserakondadesse kuuluvad parlamendisaadikud, on asi ikka enam kui kummaline. Vägisi tekib kahtlus, kas pole siin ajendiks isiklikud huvid.
Eesti alkoholipoliitika roheline raamat, nagu ka Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni globaalne strateegia, hõlmab kümmet valdkonda: 1. alkoholi kättesaadavuse reguleerimine 2. alkohoolsete jookide müügiedenduse ohjamine 3. hinnapoliitika karmistamine 4. salaalkoholi mõjude vähendamine 5. alkoholitarbimise negatiivsete mõjude vähendamine 6. joobes juhtimise vastased meetmed 7. kohalike omavalitsuste tegevus probleemide ennetamiseks ja kõrvaldamiseks 8. teadlikkuse kasvatamine 9. tervishoiupoliitika 10. seire ja hindamine. Neist põhimõtetest lähtuvad oma tegevuses nii Eesti riik, kui ka kohalikud omavalitsused. Alkoholipoliitika ei saa olla üheülbaline ning toetuda vaid harivatele loengutele, samas ei peitu lahendus ka pelgalt sunnimeetodite rakendamises. Tuleb tegutseda kompleksselt ning kõiki valdkondi kattes. Et Eestis nii käitutakse, kinnitab fakt, et meie alkoholitarbimine väheneb, nagu ka pidevate alkoholitarbijate osakaal ühiskonnas. Et sellele on mõjuvõimsaid vastaseid, kes alkoholilt ülikasumeid teenivad, näitab nii vastuses minister Ossinovski katsetele alkoholireklaami ja müüki piirata, kui ka asjast huvitatud baaripidajate püüe naeruvääristada katseid Vanalinna ööelu normipiiresse viia. Tahaksin lobistidele meelde tuletada, et kogu maailm võitleb alkoholiga, mis ühe osapoole jaoks tähendab teenistust, tarbijale ja riigile aga materiaalset kahju ning tervisekaotust.
Kõik alkoholitootjate vastuväited alkoholitarbimise vastastele regulatsioonidele keskenduvad isiklikule vastutusele ja kodaniku valikuvabadusele. See on demagoogia, sest alkoholi liigtarbimisest tulenevad kahjud maksab kinni ühiskond ja need kulutused pole väikesed. Nii et enda sandiks või surnuksjoomine pole kindlasti isikliku vastutuse ega valikuvabaduse küsimus.
2015 aastal Sotsiaalministeeriumi poolt välja antud juhendmaterjal kohalikele omavalitsustele näeb muuhulgas ette järelevalve tõhustamist alkoholiga kauplevatele ettevõtetele, kauplejatele juriidiliste lisapiirangute kehtestamist ning purjus isikutele alkoholi müümise keelamist. Neid riigi poolt soovitatud tegevusi järgib ka Kesklinna valitsus.
Vastuargumendid jäävad nõrgaks.
Lahkaksin lühidalt vanalinna ööelu reguleerimise vastaste väiteid. Kõigepealt püütakse seda kahtluse alla piirangute eesmärgipärasust. Nagu eelpool öeldud, näeb piiranguid ette nii riiklik alkoholipoliitika kui ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni strateegia. Sadade valdkonna asjatundjate soovituste kahtluse alla panek baaripidajate poolt, pole veenev. Rääkides mõnuainetega seonduvatest piirangutest, meenutan, et aastast 2020 lõpetatakse terves Euroopas mentooliga sigarettide müük. Sigaretitootjate ja Poola riigi hagi tubakavastase meetme peatamiseks, lükkas Euroopa Liidu kohus tagasi, kuna kohtu hinnangul muudab mentool oma meeldiva maitse ja lõhnaga tubakatooted tarbijate jaoks atraktiivsemaks ning nimetatud toodete atraktiivsuse vähendamine võib aidata kaasa suitsetamise leviku vähendamisele. Piiranguid inimeste tervise kaitseks peetakse Euroopas õiguspärasteks ning ka meil tuleb sellega harjuda. Värskeim näide õigustatud piirangute seaduslikkusest on Tallinna Halduskohtu otsus, mis jättis rahuldamata kaebuse, milles nõuti Suur-Karja tänavale öise sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis, et kaebaja õigus tegeleda ettevõtlusega pole kaalukam, kui liiklusohutus ja elanike öörahu tagamine. Nii jäi mullu 20. novembrist kehtima hakanud piirang püsima.
Nii nagu võeti vastu suitsetamiskeeld toitlustusasutustes ja töökohtadel, nagu oleme leppinud alkoholimüügi kellajalise piiranguga kauplustes, pole midagi imelikku, kui mõistlik regulatsioon toob Eesti õigusruumi tagasi ka vanalinna mürtsukvartali. Või arvame tõsimeeli, et on normaalne, kui pealinnas tegutseb hall tsoon, kus eesti seadused avaliku korra rikkumisest ega öörahust ei kehti.
Veel üks armastatud leitmotiiv kõlab oponentide retoorikas – Vanalinn pole muuseum. Kas poleks siiski parem lähtuda sellest, mis vanalinn on. Koostöös UNESCOga koostatud Vanalinna arengukava ütleb nii: Tallinna vanalinn on keeruline maailmapärandipaik, kus kultuuripärand on üheaegselt tänapäevase elukeskkonna ja rahvusvahelise tähtsusega pärandipaiga rollis. Lähtugem siis sellest määratlusest ja tunnetagem vastutust, mis meil vanalinna väärtust hoides ja kaitstes kogu maailma ees lasub. Ärgem tehkem end odavaks, väites, et turistid tulevad meile üksnes ööelu nautima. Kõigepealt pole üle piiride voolav ööelu eriti nauditav, teiseks ei peaks me üritama end positsioneerida läbupealinnana.
Käputäis vanalinna baaride omanikke püüab jätta muljet, nagu oleks nende asutused linna tõmbenumbriks. See ei vasta tõele. Tallinlaste ja külaliste jaoks on märgilised paigad Olde Hansa, Peppersack, Kaerajaan, Troika ja Gloria. Need kohad pakuvad elamusi, ilma, et peaksid öö läbi kliente purjakile jootma.
Avalik ruum toimib tänu ühiskondlikele kokkulepetele. On normid ja väärtused, millest tuleb lähtuda. Väikese grupi ärihuvid ei saa kaaluda üles ühiskonna ootust, milleks on alkoholitarbimise vähendamine, seda eriti noorte seas. Nii nagu alkoholireklaamis on keelatud elustiili reklaamimine, tuleb lõpetada seadusi ja norme eirava käitumise tolereerimine nii vanalinnas kui mujal Tallinnas ja Eestis. Sellel teemal diskuteerides tuleks aga kõrvale jätta kitsarinnaline demagoogia ja üleolev suhtumine.
Nn läbukvartali ja laiemalt kogu vanalinna ning Tallinna ööelu reguleerimine on teema, mida saab lahendada vaid diskussiooni pidades ja kõiki osapooli ära kuulates. Samas ei tohi unustada, et alkoholitarbimisest rääkides tuleb arvestada riikliku alkoholipoliitika ja WHO põhimõttega ning need on ühesed – alkoholipruukimist tuleb ohjeldada, pidevtarbijate arvu vähendada, alkoholi kättesaadavust piirata.
Nagu näitavad uuringud, siis 80% Eesti elanikest pooldab meetmeid alkoholi tarbimise vähendamiseks ja 75% leiab, et meil juuakse liiga palju. Niisiis on enamuse sooviks rakendada kõiki võimalikke meetmeid alkoholipruukimise normaliseerimiseks. Saan aru, kui seda tõsiasja eiravad erakondade noortekogude populaarsusenäljas kogenematud poliitikuhakatised, ent kui riikliku alkoholipoliitika vastu esinevad valitsuserakondadesse kuuluvad parlamendisaadikud, on asi ikka enam kui kummaline. Vägisi tekib kahtlus, kas pole siin ajendiks isiklikud huvid.
Eesti alkoholipoliitika roheline raamat, nagu ka Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni globaalne strateegia, hõlmab kümmet valdkonda: 1. alkoholi kättesaadavuse reguleerimine 2. alkohoolsete jookide müügiedenduse ohjamine 3. hinnapoliitika karmistamine 4. salaalkoholi mõjude vähendamine 5. alkoholitarbimise negatiivsete mõjude vähendamine 6. joobes juhtimise vastased meetmed 7. kohalike omavalitsuste tegevus probleemide ennetamiseks ja kõrvaldamiseks 8. teadlikkuse kasvatamine 9. tervishoiupoliitika 10. seire ja hindamine. Neist põhimõtetest lähtuvad oma tegevuses nii Eesti riik, kui ka kohalikud omavalitsused. Alkoholipoliitika ei saa olla üheülbaline ning toetuda vaid harivatele loengutele, samas ei peitu lahendus ka pelgalt sunnimeetodite rakendamises. Tuleb tegutseda kompleksselt ning kõiki valdkondi kattes. Et Eestis nii käitutakse, kinnitab fakt, et meie alkoholitarbimine väheneb, nagu ka pidevate alkoholitarbijate osakaal ühiskonnas. Et sellele on mõjuvõimsaid vastaseid, kes alkoholilt ülikasumeid teenivad, näitab nii vastuses minister Ossinovski katsetele alkoholireklaami ja müüki piirata, kui ka asjast huvitatud baaripidajate püüe naeruvääristada katseid Vanalinna ööelu normipiiresse viia. Tahaksin lobistidele meelde tuletada, et kogu maailm võitleb alkoholiga, mis ühe osapoole jaoks tähendab teenistust, tarbijale ja riigile aga materiaalset kahju ning tervisekaotust.
Kõik alkoholitootjate vastuväited alkoholitarbimise vastastele regulatsioonidele keskenduvad isiklikule vastutusele ja kodaniku valikuvabadusele. See on demagoogia, sest alkoholi liigtarbimisest tulenevad kahjud maksab kinni ühiskond ja need kulutused pole väikesed. Nii et enda sandiks või surnuksjoomine pole kindlasti isikliku vastutuse ega valikuvabaduse küsimus.
2015 aastal Sotsiaalministeeriumi poolt välja antud juhendmaterjal kohalikele omavalitsustele näeb muuhulgas ette järelevalve tõhustamist alkoholiga kauplevatele ettevõtetele, kauplejatele juriidiliste lisapiirangute kehtestamist ning purjus isikutele alkoholi müümise keelamist. Neid riigi poolt soovitatud tegevusi järgib ka Kesklinna valitsus.
Vastuargumendid jäävad nõrgaks.
Lahkaksin lühidalt vanalinna ööelu reguleerimise vastaste väiteid. Kõigepealt püütakse seda kahtluse alla piirangute eesmärgipärasust. Nagu eelpool öeldud, näeb piiranguid ette nii riiklik alkoholipoliitika kui ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni strateegia. Sadade valdkonna asjatundjate soovituste kahtluse alla panek baaripidajate poolt, pole veenev. Rääkides mõnuainetega seonduvatest piirangutest, meenutan, et aastast 2020 lõpetatakse terves Euroopas mentooliga sigarettide müük. Sigaretitootjate ja Poola riigi hagi tubakavastase meetme peatamiseks, lükkas Euroopa Liidu kohus tagasi, kuna kohtu hinnangul muudab mentool oma meeldiva maitse ja lõhnaga tubakatooted tarbijate jaoks atraktiivsemaks ning nimetatud toodete atraktiivsuse vähendamine võib aidata kaasa suitsetamise leviku vähendamisele. Piiranguid inimeste tervise kaitseks peetakse Euroopas õiguspärasteks ning ka meil tuleb sellega harjuda. Värskeim näide õigustatud piirangute seaduslikkusest on Tallinna Halduskohtu otsus, mis jättis rahuldamata kaebuse, milles nõuti Suur-Karja tänavale öise sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis, et kaebaja õigus tegeleda ettevõtlusega pole kaalukam, kui liiklusohutus ja elanike öörahu tagamine. Nii jäi mullu 20. novembrist kehtima hakanud piirang püsima.
Nii nagu võeti vastu suitsetamiskeeld toitlustusasutustes ja töökohtadel, nagu oleme leppinud alkoholimüügi kellajalise piiranguga kauplustes, pole midagi imelikku, kui mõistlik regulatsioon toob Eesti õigusruumi tagasi ka vanalinna mürtsukvartali. Või arvame tõsimeeli, et on normaalne, kui pealinnas tegutseb hall tsoon, kus eesti seadused avaliku korra rikkumisest ega öörahust ei kehti.
Veel üks armastatud leitmotiiv kõlab oponentide retoorikas – Vanalinn pole muuseum. Kas poleks siiski parem lähtuda sellest, mis vanalinn on. Koostöös UNESCOga koostatud Vanalinna arengukava ütleb nii: Tallinna vanalinn on keeruline maailmapärandipaik, kus kultuuripärand on üheaegselt tänapäevase elukeskkonna ja rahvusvahelise tähtsusega pärandipaiga rollis. Lähtugem siis sellest määratlusest ja tunnetagem vastutust, mis meil vanalinna väärtust hoides ja kaitstes kogu maailma ees lasub. Ärgem tehkem end odavaks, väites, et turistid tulevad meile üksnes ööelu nautima. Kõigepealt pole üle piiride voolav ööelu eriti nauditav, teiseks ei peaks me üritama end positsioneerida läbupealinnana.
Käputäis vanalinna baaride omanikke püüab jätta muljet, nagu oleks nende asutused linna tõmbenumbriks. See ei vasta tõele. Tallinlaste ja külaliste jaoks on märgilised paigad Olde Hansa, Peppersack, Kaerajaan, Troika ja Gloria. Need kohad pakuvad elamusi, ilma, et peaksid öö läbi kliente purjakile jootma.
Avalik ruum toimib tänu ühiskondlikele kokkulepetele. On normid ja väärtused, millest tuleb lähtuda. Väikese grupi ärihuvid ei saa kaaluda üles ühiskonna ootust, milleks on alkoholitarbimise vähendamine, seda eriti noorte seas. Nii nagu alkoholireklaamis on keelatud elustiili reklaamimine, tuleb lõpetada seadusi ja norme eirava käitumise tolereerimine nii vanalinnas kui mujal Tallinnas ja Eestis. Sellel teemal diskuteerides tuleks aga kõrvale jätta kitsarinnaline demagoogia ja üleolev suhtumine.
