Alar Nääme,
Tallinna Kesklinna vanem (Keskerakond)
Eesti tundub jagunevat üha enam paralleelmaailmadeks, kus kehtivad sootuks erinevad tabud ja väärtushinnangud ning piir lubatava ja taunitava vahel kulgeb mitte mööda tegusid, vaid eri ilmavaadet esindavaid inimesi.
End demokraatlikuks pidava ühiskonna liikmeid ei peaks saama liigitada alusel „Jupiterid, kellele on lubatud kõik, ja härjad, keda tuleb veristada ka pisimate või koguni olematute üleastumiste eest“. Ja uurija esmane huvi ülekuulatava suhtes ei tohiks olla laadis „Ütle mulle, millisesse erakonda sa kuulud, ja meie ütleme, kas sinu tegevuses sisaldub kuriteo koosseis või mitte!“
Ometi leiavad siinmail aset lood just selliste negatiivsete stsenaariumide järgi.
Lugu nr 1, milles kuritarvitused puuduvad
2012. aasta lõpul oli kogu progressiivsel kodanikkonnal rõõm näha riiklikus televisioonis pooletunniseid portreefilme meie aja tõelistest kangelastest – reformierakondlastest Mati Raidmast, Keit Pentus-Rosimannusest ja tollal veel „valgesse“ parteisse kuulunud Kristiina Ojulandist. Lisaks parteile sidus neid kõiki soov kandideerida valimistel Ida-Virumaal, mistõttu olid ka filmid venekeelsed.
Sarnane film vändati ka Tallinna vene elanike hääli püüdma kavandatud Andrei Korobeinikust, lisaks vähemtuntud oravatest Tiina Lokist, Jaanika Möldrist ja Margus Timmost. Need šedöövrid kandsid heroilisi pealkirju stiilis „Poliitik Mati Raidma ja tule taltsutamine“, „Keskkonnaministriga loodusest ja ilu olemusest“ ning „Kristiina Ojuland maal, maa all ja merel“.
Reformierakonna Ida-Viru löögirühma ülistavates valimistele ajastatud filmides polekski olnud midagi eriskummalist, kui poleks selgunud fakt, et AS Inforing toodangu maksis kinni Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA), mis tegutseb Eesti riigi ja Euroopa raha toel. Sihtasutuse juhid kuuluvad aga reformipartei raudvarasse – tegevjuht on Tatjana Muravjova ja nõukogu esimees Laine Randjärv. Avalikkus protesteeris, sest nägi filmidele kulutatud 77 000 euro raiskamises korruptiivsust.
Tol ajal valitsusleivast alles unistav sots Jevgeni Ossinovski ei osanud esimese ehmatusega öelda, kas see viis, kuidas reformierakondlased filmi pääsesid, on korruptsioon või mitte, kuid tema hinnangul oli kindlasti tegemist riigi raha väärkasutamisega. „Mis on aga selge: Reformierakond üritab pugeda tehniliste nüansside taha – sõltumatu komisjon, meie ei teadnud –, vähemalt kaudne huvide konflikt on aga ilmne,“ leidis Ossinovski.
Selle peale kostis Raidma, et tema ei näe küll selles mingit probleemi, kui venelastele tutvustatakse Eesti poliitikuid. Ja mis seepeale juhtus? Mitte midagi. Ei kihutanud maskides mehed Raidma juurde läbiotsimist tegema ega kutsutud Randjärve kaposse ütlusi andma, Muravjovast rääkimata. Mõni aeg püsis teema üleval, aga soikus seejärel ja valitsusparteilased ajasid oma rida segamatult edasi.
Lugu nr 2, mida aastaid uuritakse
Mõne päeva eest saime teada, et kohtu otsusega Tallinna linnapea ametist kõrvaldatud Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart kahtlustatakse linna eelarveliste vahendite ebaseaduslikus kasutamises enda ja kolmandate isikute, sh erakonna huvides. Kurja juureks on 2013. aastal Hiiu staadioni avamisele kutsuv plakat, millel musitseerib ebaharilik trio. Peale pikka ja põhjalikku uurimist on prokuratuur koos kapoga tuvastanud, et kuigi plakatil kutsutakse linlasi Hiiu staadioni avamisele, on selle tegelik eesmärk tutvustada neile hoopis Savisaart koos kahe abilinnapeaga. Kõik kolm kandideerisid ka valimistel. Hiiu staadioni avamiseks toodetud plakatid on prokuratuuri hinnangul aga nii õõvastavalt kuritegeliku sisuga, et isegi nende valmistaja, praegune Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid peab oma rahvavaenulikust tegevusest aru andma.
Lugu sarnaneb eelmisega nagu kaks tilka vett, aga hinnang on sootuks teine. Paralleelmaailmades ongi need ju erinevad, kuigi seadused on ühed ja samad. Nii on Hiiu staadioni kaasus otsustatud kohtusse viia. Arvestades Eesti õigussüsteemi kuldaväärt praktikat, kus süüdimõistev otsus langetatakse 99% kohtualustele, võib olla kindel, et vähemalt esimeses astmes saab Hiiu trio mängukeelu.
Lugu nr 3, kus tegutsevad vagurad moosivargad
Ere näide riigi ja erakonna rahakoti segiajamisest on 2009. aastal Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömessi reklaamimiseks tellitud trükised. Ministeeriumi logo kõrval ilutses neil ka Reformierakonna rünnakuvalmis orav.
Kui sotsiaalministeeriumi palgatud erakondlased said käsu luua reformiparteist hooliv kuvand ka majanduslikult vähekindlustatute seas, tõttasid nad poliitsõduritele omasel moel käsku täitma. Kahe silma vahele jäi aga tõsiasi, et olgugi valitsev partei, pole ministeerium siiski partei filiaal.
Loo avalikuks tulekul tekkis reformileeris korraks hirm, et seekordne riigi rahakotis sobramine võib tuua kaasa ebameeldivusi. Ent mitte midagi sellist! Prokuratuur sai küll kuriteoteate, kuid prokurör Laura Vaik leidis, et „koosseis puudub“.
Siit said reformierakondlased innustust poliitürituste arveid edaspidigi riigi rahakotist tasuda. Meenutagem hiljutist skandaali Marina Kaljuranna juhitud välisministeeriumis palgal olnud nõunike tegevuse pärast, kes riigitööst, aga mitte riigi palgast loobudes tegid kihutustööd oma ülemusest presidendikandidaadi kasuks. Ahjaa, Kaljurannal pole ju Reformierakonnaga midagi pistmist...
Lugu nr 4, kus peategelaseks on ohtlik kringel
2014. aasta lõpus sõlmisid Valga linn ja Tallinna Kesklinn koostööleppe, milles muuhulgas nähti ette kultuurivahetust. Tallinlased korraldasidki Valgas kolm kontserti, kus külastajatele oli kaetud ka tagasihoidlik kohvilaud. Osalema olid linnarahva seas kutsutud ka Valga linnaametnikud. Ent kohalikud kommunaalpoliitikud eesotsas linnapeaga ei pidanud võimalikuks tallinlastega ühiselt pidutseda. Kas kahetsusest pidamata peo pärast või muul põhjusel, aga Valgas jämedat otsa hoidvad sotsid tegid varsti peale kontserte prokuratuurile kaebuse.
Kaebus oli suunatud Tallinna Kesklinna vanema vastu, kes olevat kahe kontserdi korraldamise ja kringli pakkumisega põhjustanud Tallinna linnale korvamatut kahju. Just kahe kontserdiga, sest kolmandaga tundus Valga sotsidele olevat kõik OK, kuna see toimus pärast valimisi! Tähelepanelik lugeja võib nüüd üllatunult küsida: kuidas osa sisult sarnastest kontsertidest kujutas endast roima, kolmas aga mitte? Tavamõistust kasutades on raske vastata.
Prokuratuurile pole siiski võimatuid asju. Otsekui tõestuseks paralleelmaailmade eksisteerimisest algatas nüüd uurimise sama Laura Vaik, kes sotsiaalministeeriumi ürituse kaaperdamises midagi taunimisväärset ei leidnud. Ja kohus ka kinnitas tema versiooni, et koostööleppest ajendatud kahe kontserdi korraldaja on süüdi.
Kohtuotsus küll tõdes, et kontsertidel ei tehtud otsest valimispropagandat, ent nende ajastatus ja korraldamise viis viitas soovile kandidaati tutvustada ning teha talle valimisreklaami. Kui süüdistajalt kohtus küsiti, et kuidas 2009. aastal puudus riigi rahast kinnimakstud erakonnareklaami puhul kuriteo koosseis, nüüd aga vägagi vaieldavatel asjaoludel seda nähakse, vastas prokuratuuri esindaja, et eks prokuratuuri hindamiskriteeriumid muutuvad ajas. Ehk olnuks ausam tunnistada, et kriteeriumid muutuvad vastavalt inimese erakondlikule kuuluvusele. Aga kuidas sa ikka tunnistad, et prokuratuur eirab põhiseadust, mis keelab otsustavalt veendumustepõhise vahetegemise.
Neli lugu ja erinevad tulemused
Need neli õpetlikku lugu näitavad, kuidas õiguskaitseorganid valivad neid, keda süüdistada ja kes seisavad seadustest kõrgemal.
Vahel tekib soov siiski teada saada, mismoodi nimetada riiki, kus Riigikogu liiget Jaanus Karilaidi tsiteerides „… võimuliitu kuuluv sotsiaaldemokraatide esindaja tegi prokuratuuri avalduse 2800 euro väärkasutamises Alar Nääme poolt ning tulemuseks on pikk kohtuprotsess, parvlaevahanke juhtumis keeldub riigiprokuratuur aga avaldusse isegi süvenemast, kuigi üle 100 miljoni euroses hankes on selged kuriteotunnused ning miljonitesse ulatuva meelehea küsimine on halduskohtus saanud lisaks tõendusmaterjali”.
Kui mõelda Tallinna Sadama hiigelkorruptsiooni uurimise loidusele, huvipuudusele Eesti Energia poolt kõrbesse maetud miljonite vastu või Estonian Airis toimunud ja rahvale üle 100 miljoni euro maksma läinud korralageduse süüdlaste karistamatusele, siis pole vist lootust eelnenud küsimusele vastust saada.
Paralleelmaailmades elatakse ühtesid vääramatu jõuga häbiposti naelutades ja teiste tegudele kõike andestava ema kombel läbi sõrmede vaadates.
Tallinna Kesklinna vanem (Keskerakond)
Eesti tundub jagunevat üha enam paralleelmaailmadeks, kus kehtivad sootuks erinevad tabud ja väärtushinnangud ning piir lubatava ja taunitava vahel kulgeb mitte mööda tegusid, vaid eri ilmavaadet esindavaid inimesi.
End demokraatlikuks pidava ühiskonna liikmeid ei peaks saama liigitada alusel „Jupiterid, kellele on lubatud kõik, ja härjad, keda tuleb veristada ka pisimate või koguni olematute üleastumiste eest“. Ja uurija esmane huvi ülekuulatava suhtes ei tohiks olla laadis „Ütle mulle, millisesse erakonda sa kuulud, ja meie ütleme, kas sinu tegevuses sisaldub kuriteo koosseis või mitte!“
Ometi leiavad siinmail aset lood just selliste negatiivsete stsenaariumide järgi.
Lugu nr 1, milles kuritarvitused puuduvad
2012. aasta lõpul oli kogu progressiivsel kodanikkonnal rõõm näha riiklikus televisioonis pooletunniseid portreefilme meie aja tõelistest kangelastest – reformierakondlastest Mati Raidmast, Keit Pentus-Rosimannusest ja tollal veel „valgesse“ parteisse kuulunud Kristiina Ojulandist. Lisaks parteile sidus neid kõiki soov kandideerida valimistel Ida-Virumaal, mistõttu olid ka filmid venekeelsed.
Sarnane film vändati ka Tallinna vene elanike hääli püüdma kavandatud Andrei Korobeinikust, lisaks vähemtuntud oravatest Tiina Lokist, Jaanika Möldrist ja Margus Timmost. Need šedöövrid kandsid heroilisi pealkirju stiilis „Poliitik Mati Raidma ja tule taltsutamine“, „Keskkonnaministriga loodusest ja ilu olemusest“ ning „Kristiina Ojuland maal, maa all ja merel“.
Reformierakonna Ida-Viru löögirühma ülistavates valimistele ajastatud filmides polekski olnud midagi eriskummalist, kui poleks selgunud fakt, et AS Inforing toodangu maksis kinni Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA), mis tegutseb Eesti riigi ja Euroopa raha toel. Sihtasutuse juhid kuuluvad aga reformipartei raudvarasse – tegevjuht on Tatjana Muravjova ja nõukogu esimees Laine Randjärv. Avalikkus protesteeris, sest nägi filmidele kulutatud 77 000 euro raiskamises korruptiivsust.
Tol ajal valitsusleivast alles unistav sots Jevgeni Ossinovski ei osanud esimese ehmatusega öelda, kas see viis, kuidas reformierakondlased filmi pääsesid, on korruptsioon või mitte, kuid tema hinnangul oli kindlasti tegemist riigi raha väärkasutamisega. „Mis on aga selge: Reformierakond üritab pugeda tehniliste nüansside taha – sõltumatu komisjon, meie ei teadnud –, vähemalt kaudne huvide konflikt on aga ilmne,“ leidis Ossinovski.
Selle peale kostis Raidma, et tema ei näe küll selles mingit probleemi, kui venelastele tutvustatakse Eesti poliitikuid. Ja mis seepeale juhtus? Mitte midagi. Ei kihutanud maskides mehed Raidma juurde läbiotsimist tegema ega kutsutud Randjärve kaposse ütlusi andma, Muravjovast rääkimata. Mõni aeg püsis teema üleval, aga soikus seejärel ja valitsusparteilased ajasid oma rida segamatult edasi.
Lugu nr 2, mida aastaid uuritakse
Mõne päeva eest saime teada, et kohtu otsusega Tallinna linnapea ametist kõrvaldatud Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart kahtlustatakse linna eelarveliste vahendite ebaseaduslikus kasutamises enda ja kolmandate isikute, sh erakonna huvides. Kurja juureks on 2013. aastal Hiiu staadioni avamisele kutsuv plakat, millel musitseerib ebaharilik trio. Peale pikka ja põhjalikku uurimist on prokuratuur koos kapoga tuvastanud, et kuigi plakatil kutsutakse linlasi Hiiu staadioni avamisele, on selle tegelik eesmärk tutvustada neile hoopis Savisaart koos kahe abilinnapeaga. Kõik kolm kandideerisid ka valimistel. Hiiu staadioni avamiseks toodetud plakatid on prokuratuuri hinnangul aga nii õõvastavalt kuritegeliku sisuga, et isegi nende valmistaja, praegune Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid peab oma rahvavaenulikust tegevusest aru andma.
Lugu sarnaneb eelmisega nagu kaks tilka vett, aga hinnang on sootuks teine. Paralleelmaailmades ongi need ju erinevad, kuigi seadused on ühed ja samad. Nii on Hiiu staadioni kaasus otsustatud kohtusse viia. Arvestades Eesti õigussüsteemi kuldaväärt praktikat, kus süüdimõistev otsus langetatakse 99% kohtualustele, võib olla kindel, et vähemalt esimeses astmes saab Hiiu trio mängukeelu.
Lugu nr 3, kus tegutsevad vagurad moosivargad
Ere näide riigi ja erakonna rahakoti segiajamisest on 2009. aastal Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömessi reklaamimiseks tellitud trükised. Ministeeriumi logo kõrval ilutses neil ka Reformierakonna rünnakuvalmis orav.
Kui sotsiaalministeeriumi palgatud erakondlased said käsu luua reformiparteist hooliv kuvand ka majanduslikult vähekindlustatute seas, tõttasid nad poliitsõduritele omasel moel käsku täitma. Kahe silma vahele jäi aga tõsiasi, et olgugi valitsev partei, pole ministeerium siiski partei filiaal.
Loo avalikuks tulekul tekkis reformileeris korraks hirm, et seekordne riigi rahakotis sobramine võib tuua kaasa ebameeldivusi. Ent mitte midagi sellist! Prokuratuur sai küll kuriteoteate, kuid prokurör Laura Vaik leidis, et „koosseis puudub“.
Siit said reformierakondlased innustust poliitürituste arveid edaspidigi riigi rahakotist tasuda. Meenutagem hiljutist skandaali Marina Kaljuranna juhitud välisministeeriumis palgal olnud nõunike tegevuse pärast, kes riigitööst, aga mitte riigi palgast loobudes tegid kihutustööd oma ülemusest presidendikandidaadi kasuks. Ahjaa, Kaljurannal pole ju Reformierakonnaga midagi pistmist...
Lugu nr 4, kus peategelaseks on ohtlik kringel
2014. aasta lõpus sõlmisid Valga linn ja Tallinna Kesklinn koostööleppe, milles muuhulgas nähti ette kultuurivahetust. Tallinlased korraldasidki Valgas kolm kontserti, kus külastajatele oli kaetud ka tagasihoidlik kohvilaud. Osalema olid linnarahva seas kutsutud ka Valga linnaametnikud. Ent kohalikud kommunaalpoliitikud eesotsas linnapeaga ei pidanud võimalikuks tallinlastega ühiselt pidutseda. Kas kahetsusest pidamata peo pärast või muul põhjusel, aga Valgas jämedat otsa hoidvad sotsid tegid varsti peale kontserte prokuratuurile kaebuse.
Kaebus oli suunatud Tallinna Kesklinna vanema vastu, kes olevat kahe kontserdi korraldamise ja kringli pakkumisega põhjustanud Tallinna linnale korvamatut kahju. Just kahe kontserdiga, sest kolmandaga tundus Valga sotsidele olevat kõik OK, kuna see toimus pärast valimisi! Tähelepanelik lugeja võib nüüd üllatunult küsida: kuidas osa sisult sarnastest kontsertidest kujutas endast roima, kolmas aga mitte? Tavamõistust kasutades on raske vastata.
Prokuratuurile pole siiski võimatuid asju. Otsekui tõestuseks paralleelmaailmade eksisteerimisest algatas nüüd uurimise sama Laura Vaik, kes sotsiaalministeeriumi ürituse kaaperdamises midagi taunimisväärset ei leidnud. Ja kohus ka kinnitas tema versiooni, et koostööleppest ajendatud kahe kontserdi korraldaja on süüdi.
Kohtuotsus küll tõdes, et kontsertidel ei tehtud otsest valimispropagandat, ent nende ajastatus ja korraldamise viis viitas soovile kandidaati tutvustada ning teha talle valimisreklaami. Kui süüdistajalt kohtus küsiti, et kuidas 2009. aastal puudus riigi rahast kinnimakstud erakonnareklaami puhul kuriteo koosseis, nüüd aga vägagi vaieldavatel asjaoludel seda nähakse, vastas prokuratuuri esindaja, et eks prokuratuuri hindamiskriteeriumid muutuvad ajas. Ehk olnuks ausam tunnistada, et kriteeriumid muutuvad vastavalt inimese erakondlikule kuuluvusele. Aga kuidas sa ikka tunnistad, et prokuratuur eirab põhiseadust, mis keelab otsustavalt veendumustepõhise vahetegemise.
Neli lugu ja erinevad tulemused
Need neli õpetlikku lugu näitavad, kuidas õiguskaitseorganid valivad neid, keda süüdistada ja kes seisavad seadustest kõrgemal.
Vahel tekib soov siiski teada saada, mismoodi nimetada riiki, kus Riigikogu liiget Jaanus Karilaidi tsiteerides „… võimuliitu kuuluv sotsiaaldemokraatide esindaja tegi prokuratuuri avalduse 2800 euro väärkasutamises Alar Nääme poolt ning tulemuseks on pikk kohtuprotsess, parvlaevahanke juhtumis keeldub riigiprokuratuur aga avaldusse isegi süvenemast, kuigi üle 100 miljoni euroses hankes on selged kuriteotunnused ning miljonitesse ulatuva meelehea küsimine on halduskohtus saanud lisaks tõendusmaterjali”.
Kui mõelda Tallinna Sadama hiigelkorruptsiooni uurimise loidusele, huvipuudusele Eesti Energia poolt kõrbesse maetud miljonite vastu või Estonian Airis toimunud ja rahvale üle 100 miljoni euro maksma läinud korralageduse süüdlaste karistamatusele, siis pole vist lootust eelnenud küsimusele vastust saada.
Paralleelmaailmades elatakse ühtesid vääramatu jõuga häbiposti naelutades ja teiste tegudele kõike andestava ema kombel läbi sõrmede vaadates.
