Pikki aastaid on Eestis otsitud oma Nokiat. Tänaseks on põhjanaabrite ettevõtlushiid kehvas seisus ja kunagi Lennart Meri poolt käibesse lastud kalambuur minetanud esialgse tähenduse. Siiski tundub, et oleme oma eesti Nokia juba leidnud ja selleks on ärategemine – ärategemine naabrile, äripartnerile, riigile, linnale, kui tarvis siis ka lähedastele ja pereliikmetele. Kas märkame, kui sageli on meie ühiskonnas liikumapanevaks jõuks muutunud soov olla naabrist parem, ükskõik mis vahendeid kasutades, olgu need siis nii alatud kui tahes? Ärategemisõhinas tegutsevate eestimaalaste jaoks tähendab demokraatia eelkõige võimalust ennast kehtestada.
Taolise rahvaspordiks muutnud ärategemise sugemeid võib leida viisist, kuidas City Plaza seltskond nullis Eesti Kunstiakadeemia, tõrjudes kõrgkooli sokivabrikusse, ent demokraatia põhimõtete enda kasuks väänamise eredaim näide on võitlus, millega ärategemisrõõmust ajendatud seltskond püüab takistada Pirita tee äärde Kalevipoja monumentaalskulptuuri püstitamist.
Vee alune nähtamatu laine.
Plaan, püstitada randa sammuva Kalevipoja näol tunnusmonument rahvuslikule eneseteadvusele ja visadusele, pole uus, ent tänu väsimatute ärategijate ponnistustele on idee aastaid vindunud. Nüüd, mil MTÜ Kalevipoja Kojutulek on sõlminud linnaga lepingu, millega võtab kogu vajaliku asjaajamise ning kujule rahastajate leidmise enda peale, on mõtte teostumine muutnud reaalsemaks kui eales varem. Ent kahjuks pole asjade normaalne käik vastuvõetav neile, kelle ainus eluülesanne on iga head algatust maksku mis maksab takistada. Ootamatult ilmus välja MTÜ Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis Veeseaduses sätestatud võimalusi kasutades, esitas viimasel hetkel konkureeriva hoonestustaotluse just samale kohale, kuhu peaks tulema Kalevipoeg. Kaasaegse Kunsti Muuseum väidab, et sooviks sinna paigaldada vee all asuva skulptuuri Betoonlaine. Taotluse esitajad isegi ei varja oma äärmuslikku sarkasmi, kinnitades, et nende kavandatud kuju on eriti väärtuslik, kuna seda ei näe vee alt keegi. Neid ei huvita ka see, et Linnavolikogu on linlaste esindusorganina avalikku huvi väljendades Kalevipoja kuju rajamise heaks kiitnud.
Muidugi on muuseumi esindajatel õigus, pidada ainsaks kunstiks oma genitaale demonstreerivate performanceveidrike seksuaalhälbeid või kaigastega autosid lömastavate ning end põlema panevate tegelaste vägivalda, nagu seda võis hiljuti näha Telliskivi loomelinnakus, ent kindlasti pole nihilistlik kõigele sülitamine valdava osa rahva eelistus. Seda millist kunsti tõeliselt hinnatakse, näitab meie tühjades näitusesaalides eksponeeritava kontseptualismi ja galeriides edukalt müüdva kunsti vahel haigutav kuristik. Enamus inimestest soovib oma koju või kontorisse püsivama väärtusega taieseid, mitte küündimatut jama, mida meile tõe monopoli anastanud moodsa kunsti kuraatorite poolt püütakse pähe määrida.
Kalevipoeg tahab koju.
Kogu loos joonistub selgelt välja ühe kindla seltskonna kadedus skulptor Tauno Kangro vastu, kes on suutnud teha produktiivse loojana endale nime nii Eestis kui kaugemal. Erilist vaenu äratab muidugi fakt, et Kangro pole kunagi pidanud äraelamiseks taotlema kunstnikupalka või seisma käsi pikal mõne toetusi jagava fondi ukse taga. Rahva hulgas on Kangro looming populaarne. Tema Rakvere Tarvas on lisanud linnaruumile väärtust ning omandanud märgilise tähenduse, rõõmsalt rannal askeldavad Piret ja Tõll muutunud aga üheks Kuressaare tõmbenumbriks. Pole hetkegi, kui mõni turist või linlane end Tallinna vanalinnas Kangro Korstnapühkija taustal pildistada ei laseks. Kangro on rahvalik ja rahvuslik ning kui see käputäiele kadestajatele ei meeldi, pole korrektne esitada oma arvamust viimase tõena ning kõnelda rahva nimel, kes kiibitsejate vaateid ei jaga. Inimesed soovivad linnaruumi rohkem kunsti, mitte betoonkuubikuid, -laineid või muud esteetiliselt kaheldava väärtusega risu, vaid ikka tõelisi taieseid, olgu need teostatud skulptuuris või supergraafikas.
Loodan, et Kalevipoeg jõuab koju ja tean, et minu soovi toetavad paljud linlased. Eestlastel on oma rahvuskangelane, kes lihtsalt ja sirgjooneliselt väljendab meie parimaid püüdlusi. Olgem siis Kalevipoja väärilised ja loobugem ärategemisest ning vihkamisest! On aeg, et Kalevipoeg koju jõuaks. Ta tulgu!
Taolise rahvaspordiks muutnud ärategemise sugemeid võib leida viisist, kuidas City Plaza seltskond nullis Eesti Kunstiakadeemia, tõrjudes kõrgkooli sokivabrikusse, ent demokraatia põhimõtete enda kasuks väänamise eredaim näide on võitlus, millega ärategemisrõõmust ajendatud seltskond püüab takistada Pirita tee äärde Kalevipoja monumentaalskulptuuri püstitamist.
Vee alune nähtamatu laine.
Plaan, püstitada randa sammuva Kalevipoja näol tunnusmonument rahvuslikule eneseteadvusele ja visadusele, pole uus, ent tänu väsimatute ärategijate ponnistustele on idee aastaid vindunud. Nüüd, mil MTÜ Kalevipoja Kojutulek on sõlminud linnaga lepingu, millega võtab kogu vajaliku asjaajamise ning kujule rahastajate leidmise enda peale, on mõtte teostumine muutnud reaalsemaks kui eales varem. Ent kahjuks pole asjade normaalne käik vastuvõetav neile, kelle ainus eluülesanne on iga head algatust maksku mis maksab takistada. Ootamatult ilmus välja MTÜ Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis Veeseaduses sätestatud võimalusi kasutades, esitas viimasel hetkel konkureeriva hoonestustaotluse just samale kohale, kuhu peaks tulema Kalevipoeg. Kaasaegse Kunsti Muuseum väidab, et sooviks sinna paigaldada vee all asuva skulptuuri Betoonlaine. Taotluse esitajad isegi ei varja oma äärmuslikku sarkasmi, kinnitades, et nende kavandatud kuju on eriti väärtuslik, kuna seda ei näe vee alt keegi. Neid ei huvita ka see, et Linnavolikogu on linlaste esindusorganina avalikku huvi väljendades Kalevipoja kuju rajamise heaks kiitnud.
Muidugi on muuseumi esindajatel õigus, pidada ainsaks kunstiks oma genitaale demonstreerivate performanceveidrike seksuaalhälbeid või kaigastega autosid lömastavate ning end põlema panevate tegelaste vägivalda, nagu seda võis hiljuti näha Telliskivi loomelinnakus, ent kindlasti pole nihilistlik kõigele sülitamine valdava osa rahva eelistus. Seda millist kunsti tõeliselt hinnatakse, näitab meie tühjades näitusesaalides eksponeeritava kontseptualismi ja galeriides edukalt müüdva kunsti vahel haigutav kuristik. Enamus inimestest soovib oma koju või kontorisse püsivama väärtusega taieseid, mitte küündimatut jama, mida meile tõe monopoli anastanud moodsa kunsti kuraatorite poolt püütakse pähe määrida.
Kalevipoeg tahab koju.
Kogu loos joonistub selgelt välja ühe kindla seltskonna kadedus skulptor Tauno Kangro vastu, kes on suutnud teha produktiivse loojana endale nime nii Eestis kui kaugemal. Erilist vaenu äratab muidugi fakt, et Kangro pole kunagi pidanud äraelamiseks taotlema kunstnikupalka või seisma käsi pikal mõne toetusi jagava fondi ukse taga. Rahva hulgas on Kangro looming populaarne. Tema Rakvere Tarvas on lisanud linnaruumile väärtust ning omandanud märgilise tähenduse, rõõmsalt rannal askeldavad Piret ja Tõll muutunud aga üheks Kuressaare tõmbenumbriks. Pole hetkegi, kui mõni turist või linlane end Tallinna vanalinnas Kangro Korstnapühkija taustal pildistada ei laseks. Kangro on rahvalik ja rahvuslik ning kui see käputäiele kadestajatele ei meeldi, pole korrektne esitada oma arvamust viimase tõena ning kõnelda rahva nimel, kes kiibitsejate vaateid ei jaga. Inimesed soovivad linnaruumi rohkem kunsti, mitte betoonkuubikuid, -laineid või muud esteetiliselt kaheldava väärtusega risu, vaid ikka tõelisi taieseid, olgu need teostatud skulptuuris või supergraafikas.
Loodan, et Kalevipoeg jõuab koju ja tean, et minu soovi toetavad paljud linlased. Eestlastel on oma rahvuskangelane, kes lihtsalt ja sirgjooneliselt väljendab meie parimaid püüdlusi. Olgem siis Kalevipoja väärilised ja loobugem ärategemisest ning vihkamisest! On aeg, et Kalevipoeg koju jõuaks. Ta tulgu!
