Blog Archives

Velotaksod – vanalinna nuhtlus

28/4/2015

Pildikesi Tallinna vanalinnast.

Mööda tänavat jalutab salkkond turiste, uudistades ennastunustavalt keskaegseid fassaade. Korraga kõlab kellahelin ja vali röögatus ning heitunud muinsushuvilised päästavad end kõrvale hüpates otse nende suunas kihutava velotakso rataste alt.

Raekoja ees seisavad linna külalised ja kuulavad giidi juttu. Tallinna ajalugu on põnev ja nii ei soovi keegi, et sõnakestki sellest kaduma läheks. Äkki kostab Vanaturu kaelast hirmsat röökimist ja Raekoja platsile sööstab valgest plastmassist korpusega kolmerattaline sõiduk, mille külgedele paigutatud kõlaritest kostab kõrvulukustav tümpsmuusika. Sõiduriista pedaaliv uljas nooruk jääb seisma otse ekskursiooni kõrvale ning vähe sellest, et keegi ei kuule enam giidi juttu, isegi oma mõtteid pole selles kohutavas lärmis võimalik kuulda. Kui giid rattamehele ligi astub ja palub muusika vaikseks keerata, kuuleb ta vastuseks lätikeelset sõimu, sest Riias resideeruv firma on toonud lisaks meie vanalinna sobimatutele plastmassist rattamonstrumitele Tallinna ka oma umbkeelse ja linna mitte tundva, ent seda ülbema personali, kes ilmselt viibivad siin ilma tööloata, jättes nii maksmata ka riigimaksud.

Need on vaid paar stiilinäidet vanalinna terroriseerivatest velotaksodest. Lisaks sellele, et kihutatakse jalakäijate alal, pannes nii ohtu inimeste elu ja tervise ning risustatakse linnaruumi ööpäevaringselt valju muusikalaadse lärmiga, on valdava osa pedaalijate puhul tegemist ka maksupetturite ja kaubanduseeskirjade rikkujatega. Sõidu eest makstakse sularahaga, mille üle puudub igasugune arvestus, ka püüavad velotaksode juhid tegeleda mitmesuguste rämpskaupade müügiga. Kaebusi velotaksode tegevuse peale on laekunud linnaosa valitsusele mitmeid ja tuleb möönda, et on tõesti viimane aeg sellele nuriatraktsioonile lõpp teha.

Etteheited rikšajuhtidele võib võtta kokku järgnevalt: madal teeninduskultuur, labane ründav käitumine klientide suhtes, pikutatakse sõidukites ja loobitakse maha suitsukonisid ning prahti. Kolmerattaliste väljanägemine on kultuursesse linnaruumi sobimatu, kihutavad rikšad seavad ohtu jalakäijad, nende parkimine on hoolimatu, sageli jalakäijate läbipääsu raskendav. Sõidukitel kasutatakse ka kooskõlastamata reklaame.

Politseil ja maksuametil on põhjust sekkuda.

Muidugi võib küsida, et miks Kesklinna valitsus toda rikšatamise jama meie vanalinnas ära ei keela. Keelaksime, ent selgub, et Eesti liberaalne seadusandlus ei võimalda seda. Liiklusseaduses kehtivad velotaksodele jalgrattaga ühised nõuded, arvestamata sellega, et tegemist on kasumit taotleva sõitjaveo teenusega ja ka kolmerattaliste mõõtmed on märksa suuremad kui tavalistel ratastel. Uues ühistranspordiseaduses on küll nähtud ette võimalus, et alates 10. oktoobrist võib kohalik omavalitsus velotaksodele piiranguid seada, aga mida teha vahepeal. Kas tõesti vaadata pealt, kuidas käputäis kolmerattaliste sadulasse roninud väänkaelu linnaelanikke ja turiste terroriseerib? Kahjuks on vanalinnas toimuva suhtes leige ka politsei, kes personalikärbetest kahanenud võimekuse tõttu ei suuda omavolitsejaid korrale kutsuda, ning seda vaatamata faktile, et sageli on rikšade juhid alkoholijoobes või mõnuainete mõju all. Ka rikuvad lätlaste poolt vanalinna toodud plastikvagunid juba praegu liiklusseaduse sätet, kus selgelt kirjas, et kolmerattaline velosõiduk ei tohi olla laiem kui 125 cm. Nood valged peletised on aga enam kui 160 cm laiad, kujutades seeläbi kitsastel tänavatel erilist ohtu. Kummaline on ka meie viimasel ajal proaktiivselt pettureid jahtiva maksuameti jõuetus aruandluseta sularahaga tegutsevale velotaksondusele päitseid pähe panna.

Pöördumised linnavolikokku ja transpordiametisse.

Et olukorda siiski veel enne turismihooaja algust normaliseerida, pöördusin Tallinna Linnavolikogu ja Transpordiameti poole ettepanekuga töötada kiirelt välja velotaksondust piirav regulatsioon ning see turismihooajaks kehtestada. Sõnum, mille volikogule edastasin on järgmine: Arvestades tõsiasja, et vanalinnas töötavad kevadest-sügiseni välikohvikud hõlmavad olulise ala avalikust linnaruumist ning vajadust, tagada jalakäijate ohutus, teeb linnaosa valitsus ettepaneku keelata velotaksode liiklemine vanalinnas. Oktoobris jõustuv ühistranspordiseadus annab kohalikule omavalitsusele pädevuse velotaksode tegevust reguleeriva õigusakti vastuvõtmiseks. Tallinna Kesklinna Valitsus on valmis osalema nimetatud regulatsiooni välja töötamisel. Tallinna Transpordiametilt ootame aga konkreetset abi velotaksode vanalinnast tõrjumisel.

Kas velotaksod või UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud vanalinn?

Tallinna Kesklinna Valitsuse poole on pöördunud paljud ettevõtjad ja linnakodanikud, keda huvitab, mida võetakse ette agressiivselt tegutseva velojõuguga. Olukorra pärast on mures ka MTÜ Vanalinna Selts.

Tallinna Kesklinna Valitsus on juba aastaid tegelenud velotaksode tekitatud probleemidega ja on kindel, et on aeg tegutseda resoluutselt, sest vastasel juhul risustavad pedaalsõidukid meie unikaalse vanalinna sedavõrd, et peletavad euroopalikku teenindust eeldavad turistid oma postsotsialistlike trikkidega siit minema. Tegutseda tuleb kohe, andmata võimalust olukorra teravnemiseks.

Comments

Parkimisaukudest ja avalikust ruumist

28/4/2015

Comments

Mõni aeg tagasi esitas Delfi lugejatele küsimuse, mida teha aukudega linnaruumis, et need kõik ei muutuks parklateks. Linlaste huvi selle küsimuse vastu väljendas suur kommentaaride hulk, millest enamik taunis senist praktikat, kus igale vähegi vabale kinnistule ilmub nagu nõiaväel Citypargi või Europargi hallatav autoplats. Valdav osa inimestest tahaksid näha, et autorataste poolt mudaseks kaevatud parklate asemele tekiksid väikesed rohealad või mänguväljakud. Kahjuks pole kõik niisama lihtne.

Kuidas parkimisaugud tekivad.

Parkimisauke tekib tõepoolest nagu seeni peale vihma. Nende sünnitehnoloogia on iseenesest lihtne:

1. Planeeringuga kaetud kinnistul asuva vana hoone lammutamiseks antakse luba ning omanik tõmbabki amortiseerunud maja maha. Siis aga raugeb esmane õhin ja platsi hoonestamine lükatakse kaugesse tulevikku. Kohe on kohal ärimehed, kes sõlmivad kinnistu valdajaga lepingu parklateenuse pakkumiseks.

2. Tühjana seisev puithoone põleb maha, allesjäänud plats lükatakse hädapäraselt siledaks ning alustatakse seal parkimisteenuse pakkumist.

3. Omanikule antakse luba olemasoleva hoonestu lammutamiseks, kuna see risustab linnapilti. Peale lammutamist pole aga enam kiiret planeeringu lõpuleviimisega, sest parklateenuse pakkumine tagab pideva riskivaba rahavoo.

Kõiki neid skeeme seob üks – omanik ei hooli linna välisilmest, kuna parklabisnis tagab rahuliku äraelamise.

On ka juhuseid, kus omanik soovib planeeringu realiseerimist, ent pingutused selleks takerduvad, nagu näiteks Kunstiakadeemia krundil, kus kasutades naaberkinnistu omaniku õigust planeering kohtus vaidlustada, saavutati uue hoone rahastamistähtaegade ületamine ja jäeti kinnistu ootama aega, mil avalikkuse tähelepanu hajub ning on võimalik plats äriotstarbeks realiseerida.

Miks linn ei sekku?

Avaliku ruumi planeerimine on reguleeritud seadustega, mis ei näe kohalikule omavalitsusele ette võimalust kehtestada planeeringute realiseerimiseks tähtaegu. Samuti pole võimalik määrata seda, kuidas omanik planeerimisprotsessiga edasi liigub, kas ta on huvitatud, et algatamisest kehtestamiseni kuluks minimaalne aeg, või venitab dokumentide esitamisega aastaid. Kehtivad seadused ei võimalda omanikku avaliku ruumi arengu huvides kiiremini tegutsema sundida. Eraomand on püha ja võimalikud naeruväärsed trahvid kinnistu kehvavõitu heakorra eest, ei sunni ühtki parklaauku oma stiili muutma.

Porised, räpased, hüljatud väljanägemisega parkimisaugud linnasüdames on probleem, nagu ka tühjalt seisvad räämas hooned, mida omanikud pagan teab millistel eesmärkidel aastakümneid marineerivad. Tallinn näeb kohati välja otsekui peale märtsipommitamist, kus samuti haigutasid tänavajoonel tühikud. Ainult et toona ei tormatud neid mitte parklatega täitma, vaid tallinlased käärisid käised üles ja tühjaksjäänud kinnistutele ehitati majad, või rajati haljasalad nagu näiteks Harju tänaval. Õige küll, toona oli kogu linnaruum ühisvara.

Seadusandlust tuleb muuta.

Selleks, et parklaaugud ja hüljatud majad meie ilusast linnast kaoksid, tuleb muuta kehtivaid seadusi. Kui juba viis aastat seisab mõni hoone tühjana ning kinnistul pole mingit tegevust ja algatamata on ka planeeringuprotsess, tuleb kinnistu suunata sundmüüki. Uuel omanikul on taas aega viis aastat kinnistuga tegelemiseks. Detailplaneeringu kehtivusaeg tuleb samuti piiritleda. Kui seaduses sätestatud aja jooksul pole seda realiseerima asutud, siis planeering aegub ning kinnistu pannakse müüki, sest senine omanik pole võimeline tagama endale kuuluval alal linnaruumilist arengut. Omandiga peab kaasnema ka reaalne vastutus, sest see, kuidas avaliku ruumiga ringi käiakse, pole üksnes ühe inimese suva, vaid puudutab tervet ühiskonda. Kesklinna valitsus on valmis tegema otsustajatele ettepanekud vastavate seadusemuudatuste sisseviimiseks. Kas meid ka kuulda võetakse, on juba eraldi lugu, sest kahjuks ei mõista riik vastutust avaliku ruumi haldamise eest. Inetute parkimisaukude isaks võib pidada riigile kuuluval maal, kunagise Kunstiakadeemia hoone asemel laiuvat näotut parklat otse linnasüdames. Ärgem hakakem siinkohal meenutama inetuid poliitilis-ärilisi mänge, mis meid praegusesse olukorda tõukasid. Kes olid Kunstiakadeemia projekti tegelikud nurjajad selgub siis, kui hariduselule igaveseks kadunud magus krunt läbi Riigi Kinnisvara ASi endale uue omaniku leiab. Praegu sooviks lihtsalt selgust, kui kaua peab riik võimalikuks Tallinna kesklinnas taolise korralageduse jätkumist.

Mida saab kohe teha.

Muidugi saab ka praegu olukorda parandada. Tahan lähiajal kohtuda nii CityPargi kui Europargi esindajatega, et pidada maha tõsine arutelu, kuidas muuta praeguseid poriseid parkimisauke veidigi sõbralikuma keskkonnaga aladeks. Kus parklad juba pikka aega tegutsevad, tuleks mõelda kivikattele või asfalteerimisele. Ehk poleks praeguste käivete juures patt nõuda ka mõne puu istutamist ja muru külvamist. Igatahes peab parklaaukude väljanägemine juba lähiajal paranema. Samuti on Kesklinna valitsusel kavas kutsuda kokku asjatundjate ümarlaud, et vaagida Tallinna Kesklinna lähiaastate arenguid ning võimalusi luua soodustusi parkimismajade rajajatele. Linna huvides peab olema tõsiste parkimisärimeeste igakülgne toetamine. Samme parklate heakorra oluliseks parandamiseks soovin arutada ka munitsipaalpolitseiga.

Comments

Valgamaa pale jäägu puhtaks

2/4/2015

Comments

Kaks aastakümmet tagasi kirjutatud Mattiiseni isamaalaulus küsitakse - Kas vaikust valvav Valgamaa on hüüdjatega ühinend? Tol ajal näis vaba Eesti ülima eesmärgina, mille saavutamise järel pole enam vaja millegi pärast muretseda. Aastate möödudes oleme aru saanud, kuivõrd seesama vabadus, mille järele kunagi õhkasime, vajab kaitset meie eneste hoolimatuse eest.

Kas Valgamaa suudab täna valvata oma metsade vaikust?

Nagu telerist näha ja lehest lugeda, siis kahjuks ei suuda. Valgamaa metsade vahele kerkivad üha jõudsamalt prügimäed, mille tekkimise vastu on abitud nii RMK metsavahid kui omavalitsused. On inimesi, kellele jaoks vabadus tähendab võimalust hiilida kõrvale kõigist eetikanormidest ja ühiskonna kehtestatud reeglitest ning vedada mõne euro kokkuhoidmiseks või siis lihtsalt mugavuse pärast oma rämps metsaalustesse. Kuna pole pealtnägijaid, jäävad risustajad valdavalt karistamata. Kus aga omaalgatuslik prügiladestus juba toimub, sinna tuuakse solki juurde. Sest enese õigustuseks võib julgelt väita, et ega mina siis esimesena, siia oli enne mind mitu autokoormat sodi maha pandud.

Kui hästi läheb, korraldab metsa haldaja prügi äraveo, halvemal juhul aga jäävad inetud olmeladestused aastateks metsaalust risustama. Ei jõua ka „Teeme ära“ ennastsalgavad talgulised igasse metsatukka.

Kust risustajad tulevad?

Valus tunnistada, aga Valga metsaaluseid ei käi rüvetamas mitte tartlased või tallinlased, vaid ikka kohalik rahvas ise. Nii lihtne on ju prügi puude vahele maha valada ja siis rõõmustada, et sai enda õue või kuurialuse puhtaks. Üha enam on meil levimas arusaam, et kodu lõppeb välisukse või aiaväravaga ja kõik, mis jääb selle taha, on omavalitsuse või riigi mure. „Kus on vallajuhid, et ei suuda metsade prügistamisele piiri panna?“ küsivad pahased loodusesõbrad, keda jalutuskäik viis männikus kõrguva haisva prügimäe juurde. „Politsei peaks asjaga tõsisemalt tegelema ja süüdlased välja selgitama,“ arutlevad nördinud kodanikud. Hurjutatakse saamatuid ametimehi, kuid sinna see jääb. Prügimägede teke tundub olevat sama vääramatu nagu vihmasadu või kõva tuul. Nii muutuvadki koledad rämpsulademed otsekui osakeseks loodusest. Loomadki tulevad sinna toidupoolist otsima. Tõeline idüll!

Mida ette võtta?

Kas metsarisustajad pääsevad tõesti puhta nahaga? Paistab nii. RMK on metsavahtide arvu kahandanud pea olematuks ja neil, kes veel ametisse jäetud, tuleb valvata tohutuid alasid, millel pidev silma peal hoidmine praktiliselt võimatu. Ka politsei ei ela peale suuri koondamisi üle paremaid aegu. Napib ressurssi isegi kõigi kriminaalsete tegude uurimiseks, rääkimata siis väärtegudest. Ääremaastumine on elule maakohtades mõjunud laastavalt ning jätnud paljudesse väikeküladesse vaid vanurid, kellest pole samuti kodupaiga looduse eest seisjaid.

Tallinnas tegeleb isetekkeliste prügimägedega munitsipaalpolitsei, kes on suutnud viimastel aastatel olukorda linna rohealadel ja metsades oluliselt parandada. Algatatud on hulgaliselt menetlusi, mille käigus on õnnestunud pealtnägijate ütlustele toetudes või prügist leitud asitõendite alusel süüdlased tuvastada ning neile karistus määrata. Selles töös osalevad kõik patrullid ja menetlejad ning ühtki looduse risustamise fakti ei jäeta tähelepanuta. Taoline munitsipaalpolitsei poolne surve on pannud paljud senised looduses laamendajad oma harjumusi muutma.

Ka Valgamaal võiks algatada diskussiooni maakonna munitsipaalpolitsei loomise otstarbekusest. Valgamaa Mupo suudaks hoida silma peal nii metsadel kui ka neil küladel, kuhu riigipolitsei harva satub. Samuti jääks munitsipaalpolitsei menetleda muud heakorraprobleemid ning loomapidamise reeglitest kinnipidamine – kõik see, millega riigipolitsei tegeleda ei jõua. Kindlasti oleks taoline Valgamaad ühendav algatus tõsiseks ühisosa leidmise stimulaatoriks linna- ja vallavalitsustele ning oleks kavandatava riigireformi valguses igati tervitatav.

Kaitseliit ja abipolitseinikud võiksid võtta suurema vastutuse.

Suurema vastutuse oma kodukandi eest võiksid võtta ka aktiivsed kaitseliitlased ja abipolitseinikud. Kui on ikka teada, et selle küla ümbrusesse prahti vedades võib kohata kohalikke kaitseliitlasi või sealkandis elavat abipolitseinukku, kaob kurikaeltel tahtmine heakorraeeskirjadega naljatada. Ühiselt tegutsedes suudaksime tagada Valgamaa metsade puhtuse.

Comments

Vabatahtlik töö on hingeseisund

2/4/2015

Comments

Sageli, kui olen kõnelenud omaalgatusest ja soovitanud inimestel igapäevaste murede lahendamisel ise aktiivsemalt kaasa lüüa, olen kuulnud pessimistlikke vastuväiteid, et mis nüüd mina, minust ei olene ju midagi. See kahetsusväärne arvamus on visa kaduma. Ometi on tänapäeval arvukalt võimalusi, kuidas elu paremaks muutmisel oma panus anda. Ma ei mõtle siin kohustuslikku poliitikasse sukeldumist, vaid vabatatlike liikumist, mille olulisus üha kasvab.

Vabatahtliku töö tegemiseks pole tarvis sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele mõnda eksootilisse riiki, tegevust jätkub küllaga ka meie kodusel Eestimaal ja siinsamas Tallinnaski. On tarvis vaid pealehakkamist ja missioonitunnet, mis motiveeriks kulutama oma aega kogukonna hüvanguks, ilma selle eest tasu küsimata. Vabatahtlik tegevus on rahva ühtekuuluvuse ja kogukonna identiteedi lakmuseks. On hea, et Eestis võib vabatahtliku tööga seostada ligi kolmandikku elanikkonnast. See on jõud, mis lahendab nii mõnegi riigi poolt unarusse jäetud kitsaskoha meie igapäevaelus. Me ei kujuta ju elu ette ilma vabatahtlike päästjate ja tarmukate abipolitseiniketa, sädeinimesteta, kes seisavad linnaosa- ja külaseltside arengu eest, suurtel spordivõitlustel olulist rolli etendavate abilisteta, talgulisteta, kelle missiooniks on kodumaa puhastamine rämpsust, Toidupanga usinate annetuste kogujateta, kes toetavad tuhandeid raskustes peresid, vabatahtlike tugiisikuteta, eneseabigruppide eestvedajate ja heategevusürituste läbiviijateta. See on vaid osake vabatahtliku tegevuse pikast nimistust. Meie röövkapitalistlikku ideoloogiat idealiseerivas maailmas on pelgalt hingerahu nimel töötamine otsekui sööm puhast õhku. Sellest algavad eluhoiakud, mis aitavad teha valiku õige ja vale, hea ja kurja vahel, vormivad tõelise kodaniku ja hooliva pereinimese.

Kas sobin vabatahtlikuks?

Selline küsimus tuleb endale esitada igaühel, kes soovib vabatahtlike tegusa perega liituda. Mina olen selle küsimuse sõnastanud kahel korral. Esmalt siis, kui astusin Kaitseliitu ja teist korda alles mõni kuu tagasi, kui võtsin nõuks abipolitseinikuna turvalisust kindlustada. Mõlemal juhul kaalusin hoolikalt, kas leian endas piisavat motivatsiooni ning kas pingelise töögraafiku kõrvalt jääb aega praktilistes tegevustes osaleda. Mõlemal juhul oli vastus positiivne. Kõigepealt lähtusin loogikast, et noore ja füüsiliselt üle keskmise tugeva mehena olen kohustatud lihvima oma riigikaitseoskusi, sest tõsise ohu korral ei kavatse ma valgel laeval ohutusse kaugusesse purjetada, vaid ikka kodu eest seista. Kaitseliitu kuuludes tekkis aga kohe teine õigustatud küsimus – kui olen valmis välisvaenlasele vastu astuma, siis miks peaksin taluma korralagedust kodulinna tänavatel. Siit tuli ka loogiline otsus asuda omandama neid tarkusi, ilma milleta abipolitseinikuks ei lubata. Tänaseks olen ettevalmistuse lõpetanud ning käinud ka esimeses patrullis öises Tallinnas. Kokkuvõtet sellest isiklikust kogemusest saab lugeda Kesklinna Sõnumite .... leheküljelt.

Olen kindel, et igas inimeses leidub vabatahtliku tööks piisavalt suuremeelsust, headust ja vastutustunnet. Ei tohi jääda passiivseks pealtvaatajaks, kui elu nõuab sekkumist!

Kuidas saada abipolitseinikuks?

Mitte just kõige õnnestunum sisekaitsereform on oluliselt vähendanud politseinike arvu ning seega suurendanud olemasolevate tööpinget. On tekkinud olukord, kus korrakaitsjad enam ei jõua vajaliku kiirusega igale väljakutsele reageerida. Ometi ei tohi poliitikute küündimatu tegutsemise tagajärjel väheneda ühiskonna turvalisus. Just sellepärast kutsungi kõiki tegusaid mehi ja naisi mõtlema abipolitseiniku tänuväärse töö peale. Tallinna Kesklinn vajab hädasti korrakaitsesse lisajõude, kes tagaksid meie tänavatel ja parkides ööpäevaringse rahu.

Abipolitseiniku kandidaat peab olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas,
võimeline töötama stabiilselt ja tulemuslikult pingeolukorras ning oskama teha meeskonnatööd, olema kohusetundlik, otsustus- ja vastutusvõimeline. Usun, et enamus kesklinlastest vastab neile nõudmistele. Muidugi eeldatakse, et abipolitseinikuks ei pürgi papist poisid. Kehtestatud on ka füüsilised normatiivid. Katsetel tuleb täita üks kolmest normatiivist - läbida 3000 meetrit 25 minutiga, ujuda 500 meetrit 16 minutiga või jõuda sõudeergomeetril 34 minutiga 6000 meetri kaugusele. Ei midagi ületamatut!

Head kesklinlased, meie lähedased ja sõbrad väärivad turvalist kodu. See on liiga tähtis eesmärk, usaldamaks selle saavutamise teiste hooleks. Ootan teid abipolitseinikeks, et ühiselt tegutsedes tagada kodurahu.

Vabatahtlik töö on hingeseisund ning kes seda kordki kogeb, mõistab, kui mõnus on tasu ootamata enesest parim anda.

Comments

Reportaaž öisest Kesklinnast.

1/4/2015

Comments

Ööl vastu 19. märtsi kogesin tõsist väljakutset – osalesin abipolitseinikuna elu esimeses patrullis. Delfi ja Õhtulehe kriminurkadest omandatud teadmistele toetudes arvestasin, et mind ootab eest tõsine öö, täis dramaatilisi tagaajamisi, mees-mehe vastu heitlust hambuni relvastatud ja herilastena tigedate bandiitidega ning et äktšenit saab rohkem kui euro eest. Kuidas asi tõeliselt välja nägi, saate lugeda minu öistele märkmetele tuginevast reportaažist.

Ärevus hinges.

Õhtul, paarkümmend minutit enne kaheksat, jõuan Sõle tänavale Põhja Prefektuuri Kesklinna Politseijaoskonda, kus minu kui algaja korrakaitsjaga viiakse läbi esmane instrueerimine, ehk siis seletatakse, mis on tänavail patrullimise eesmärk ning mida tuleks korrarikkumiste tõkestamisel eriti silmas pidada. Lõpuks patsutab välijuht mulle sõbralikult õlale ja soovitab olla tähelepanelik ja võimalikes ohuolukordades mitte liigselt riskida. Rohelisele algajale kulub taoline hoiatus marjaks ära.

Kell 20.00 sõidab politseijaoskonnast välja 6 patrullmasinat, igas 2 politseinikku, kokku üksteist meest ja üks naine, nende hulgas ka mina ja Kesklinna valitsuse haldussekretär, juba kogenud abipolitseinik Jannu Kuusik.

Tallinn läbi patrullauto akna.

Meie patrullimispiirkonnaks on Vanalinn ja Kadriorg. Muidugi peame vastama ka väljakutsetele ning vajadusel abistama mõne suurema juhtumi lahendamisel teisi patrulle. Aga väljakutseid esialgu pole ning sõidame mõõdukal kiirusel vanalinna suunas. Hoian silmad lahti, aga ei märka ühtki endale või ümberkaudsetele ohtlikku kuju, ega kahtlase sõidustiiliga autot. Minu püüdlikkust muigega jälgiv patrullikaaslane kinnitab, et kelleaeg on veel varane ja kõik rahulik. „Need kellega võib jamaks minna, ilmuvad välja kesköö paiku, siis on joomakohtades juba tugev krunt alla võetud ja mehepojad väge täis, nii et ka rusikad käiku lastakse. Kõige töörohkem aeg on kuu alguses palgapäevade paiku ja muidugi siis, kui taevasse ilmub täiskuu. Mis inimesi täiskuu ajal veidralt käituma ajendab, pead küsima Igor Mangilt, aga korrarikkumisi, tülisid, kaklusi ja avariisid on siis kordades rohkem,“ selgitab pärispolitseinik mulle kui algajale. Pole põhjust teda mitte uskuda, sest siin räägib aastate pikkune kogemus.

Vanalinn kui tõeline rahu saar.

20.20 jõuame vanalinna, kus kõik on äärmiselt rahulik. Tänavad on inimtühjad ja isegi nn Bermuda kolmnurga kõrtside ümbruses pole ainsatki joobes kodanikku. Ööklubid pole veel alustanud ja Hollywoodi ees valitseb samuti provintslik vaikelu, otsekui polekski tegemist ühe pealinna kuulsaima prallepaigaga.

21.28 tuleb meile raadio kaudu selle õhtu esimene väljakutse. Torupilli Selveris on turvamehed püüdnud kinni varga ja edasi peab pikanäpumehega tegelema politseipatrull. Mõtlen, et nüüd siis algab ja valmistun selleks, kuidas sireenide huilates ja kummide vingudes kohale kihutame. Aga ei midagi sellist. Selverini sõidame täiesti tavapäraselt liiklusreeglitest kinni pidades. „Kellegi elu pole ju ohus, et peaksime sireenid tööle panema ja gaasipedaali põrandasse vajutama,“ muheleb paarimees, kui küsin, et kas me operatiivsõitu ei teegi. Tal on õigus, sest heitunud varas pole tõesti kellelegi ohuks ja need mõned õllepurgid, mida ta katsetas hõlma all välja viia, ei kujuta endast põhjust muuks kui väärteo vormistamiseks. Aga tegemist on selle väikese asja menetlemisega siiski mehemoodi. Tuleb täita mitmeid dokumente ja võtta tunnistusi. Kogu protseduur vältab tubli 50 minutit ja lõppeb peale pisisuli isiku kindlakstegemist tema minemalaskmisega.

Nüüd oleks paras aeg sõita läbi hilisõhtune Kadriorg, kuid selleks ei anta meile aega. Oleme just jõudnud Poska tänavale, kui tuleb järgmine väljakutse. Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas ollakse hädas maani täis mehega, kellele kukkumise järgselt anti esmaabi, ent kes nüüd keeldub soojast ja hubasest raviasutusest lahkuma ning kellega ravipersonal midagi peale ei oska hakata. Siin pole muud, kui hüperaktiivne kangelane tuleb rahustada, autosse toimetada ning kainestusmajja sõidutada. Kogu protseduur võtab taas tunnikese, sest ka joodiku kainerisse transportimisel on tarvis täita mitmeid pabereid. Hakkan aru saama, et politseitöös pole esmatähtis mitte hea füüsiline vorm ja reaktsioonikiirus, vaid oskus erinevaid formulare täita.

Öine Kadriorg – presidendi valve, hiline tervisejooksja ja kraaksuvad hakid.

Kell hakkab keskööle lähenema, kui lõpuks Kadriorgu jõuame. Aga ega meid siin vajatagi, lisaks presidendipalee valvemeeskonnale on pargis ainsateks elavateks hingedeks üks hiline tervisejooksja, kellel nähtavasti päeval sporditegemiseks aega nappis ja sõjakalt kraaksuvad hakid puudel. Ülejäänud Kardiorg on vajunud sügavasse kosutavasse unne. Mõtlen uhkusega, et täna kaitsen mina pikast päevast väsinud kesklinlaste und ja tunnen, kuidas hilisele kellajale vaatamata voogab minusse uus annus teotahet ja entusiasmi. Seda on ka hädasti tarvis, sest põhiosa ööst seisab veel ees.

Narkomaan hotellis.

Veidi peale keskööd tuleb kolmas väljakutse, seekord Tallinki hotellist, kus narkojoobes naine on öörahu rikkunud ja inimesi tülitanud. Võtame ta turvameestelt üle ja toimetame politseijaoskonda, kus narkomaan peale menetlustoiminguid kambrisse kainenema paigutatakse. Kahju on muidu viisaka väljanägemisega naisterahvast, kes on sattunud allakäiguteele. Narkootikumid on meie väikesele riigile suureks ohuks, millega võitlemisesse peaksime panustama oluliselt rohkem, kui seda seni teinud oleme.

Ma ei osanud aimata, et see jääbki tolle öö viimaseks väljakutseks. Tavaliselt tuleb patrullil käia öö jooksul 6-8 korda klaarimas perevägivalla juhtumeid, kaklusi, öörahu rikkumisi. Öö vastu 19. märtsi oli selles suhtes veidi erandlik.

Unel ei tohi lasta võimust võtta.

Mida lähemale jõuab koidik, seda unisemaks ma muutun. Samas pole patrullikaasalasele näkku vaadates erilist väsimust märgata. Kui selle kohta küsin, vastab politseinik muheledes, et oskused tulevad pika harjutamisega. „Kui aastaid öösiti patrullis käia, siis õpid jõuvarusid nii jaotama, et neid jätkuks hommikuni. Politseinik ei tohi end kunagi lõdvaks lasta. Tähelepanu tuleb säilitada ka kõige rutiinsemate tegevuste ajal, sest kunagi ei või teada, millal nurkaaetud kurjategija või nokastanud pätt võtab nõuks rünnata. Valmisolek on meie töös parim elukindlustus,“ sõnab paarimees rahulikult ja ma hakkan temast üha rohkem lugu pidama.

Vahepeal hakkab hommikune Tallinn virguma. Poole viie paiku ilmuvad esimesed postiljonid, nende järel kojamehed ja alates kuuest alustavad voorimist prügiveoautod. Aja edenedes hakkab ühissõidukipeatustesse üha rohkem inimesi valguma. Nad kõik on puhanud nägudega ja uue päeva eel tegusad ning rõõmsailmelised. Mina aga unistan tassikesest värskest kohvist ja võimalusest kasvõi tunnikeseks silm looja lasta. Küllap tuleb mul kümnetel patrullidel osaleda, enne kui õpin unevaeva professionaalselt tõrjuma.

Kell 8.00 jõuame tagasi politseijaoskonda. Minu esimene patrull abipolitseinikuna on läbi. 19. märtsi öö oli terves Tallinnas vaikne. Kindlasti oli sellel oma osa tähelepanelikel silmapaaridel, mis patrullautodest tänavatel toimuvat jälgisid.

Comments

Velotaksod – vanalinna nuhtlus

Parkimisaukudest ja avalikust ruumist

Valgamaa pale jäägu puhtaks

Vabatahtlik töö on hingeseisund

Reportaaž öisest Kesklinnast.

Kategooriad

Autor

Arhiiv