• Blogi
Alar Nääme

Maadlus on tee keha ja vaimu tervisele

17/6/2015

Comments

 
Picture
Mens sana in corpore sano – terves kehas terve vaim – selle mõttetera väärtus on ajale vastu pidanud. Just väikestele riikidele ja rahvastele on keha ja vaimu tervise säilitamine otse eluküsimuseks, sest füüsiline ja vaimne tervis on omadused, mis aitavad väljuda võitjana ka kõige keerulisematest olukordadest. Seda kummalisem on tõdeda, et Eestil, mis nii väga otsib rahvusvahelist tunnustust ja ihaleb leida oma Noikiat, puudub seni korralik spordipoliitika ning jääb vajaka neist meetmeist, mis võimaldaksid noortel, perekonna majanduslikust olukorrast hoolimata, spordiga tegeleda.

Maadluse kandepind on hea.

Üheks keha ja vaimu harmoonilisemaks arendajaks on kahtlemata kreeka-rooma maadlus, mis tänu äsjase juubilari Heikki Nabi innustavale eeskujule on taas populaarsust võitmas. Õnneks pole tipp tema ümber samuti tühi. Meil on Eerik Aps, Ardo Arusaar ja veel teisigi arvestatavaid tegijaid. Väsimatu Henn Põlluste on hoidnud maadlust heal tasemel. Maadlusliitu kuulub hetkel 43 klubi, hõlmates geograafiliselt pea kogu Eesti. Samas vajaks maadlus tugevamat riigipoolset tuge ning miks mitte ka sisseviimist üldhariduskoolide kehalise kasvatuse programmi. See annaks võimaluse avastada maadlustalente ning suunata neid edasi klubitreeningutele. Maadluse kandepind laieneks oluliselt. Selle mõju noorte vaimsele ja füüsilisele tervisele on raske üle hinnata.

Eriti oluline oleks maadluse viimine koolide kehalise kasvatuse programmi naistemaadluse arendamiseks. Praegu jääb meie naistemaadluse tase just väheste harrastajate arvu taha, kuna maadlust ei peeta tüdrukutele sobivaks spordiks. Olen naistemaadlusesse suhtunud alati suure poolehoiuga ning näen tulevikus sellel Eestis suurt potentsiaali. Eesti naine on alati kandnud neid väärt iseloomuomadusi, mis omased headele võitlejatele – eesmärgikindlust, eneseusku ja töökust. Andkem siis sadadele tüdrukutele, kes leiaksid just maadluses sobiva sportimisviisi, võimalus koolis oma lemmikala avastada.

Lurichi tõekspidamisi järgides.

Maadluse olulisust harmoonilise inimese kasvatamisel käsitles oma kirjatöödes erakordse mõtteselgusega, üks eesti kõigi aegade suurimaid võitlejaid, Georg Lurich. 1903. aastal kirjutas 27 aastane vägilane: „Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma.“ Samas viitab Lurich ka tolle aja kitsaskohtadele nii maadluse kui ka üldse spordi toetamisel. Tsiteerin: „Kas ei ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna oma enese „mina“ jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada.“ Ka täna, enam kui 100 aastat peale nende ridade kirja panemist, tunduvad Lurichi mõtted äärmiselt värsked ja päevakajalised. 1910. aastal, vaid kümmekond aastat enne oma ülekohtuselt varajast surma tõdeb Lurich: „Pidage tervisest lugu! Sage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil nii palju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ Kas pole need sõnad kohased tänagi!

Maadlus kui isiksuse kasvataja.

Kui oled seisnud matil silmitsi vastasega, kelle iga lihas on pingul, et sulle väärikas lahing anda; kui oled tabanud vastase silmis välkmõtte, kuidas sundida sind eksima, tähelepanu kaotama ning alistuma, pole sa enam endine. Sinus sirgub austus ausa võitluse, aastatepikkuses treeningus karastunud vastupanuvõime, vaimu virgestava enesekindluse suhtes. Maadlus ei alga ega lõpe kohtumisega matil. See on elamise viis, pidev valmisolek ja ärksus - aukartus elu ees. Pole oluline, kas võidad või kaotad. Oluline on, kuidas sa seda teed.

1917. aastal, kui Euroopa oli haaratud sõja- ja revolutsioonitulest, kirjutas Lurich: „Maadlemise ideeline ülesanne on selles, et me kui eelväed virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimsoole hüüaksime.“

Täna 100 aastat hiljem, kui maailm seisab taas oluliste valikute ees, tuleb neid Lurichi sõnu võtta äärmiselt tõsiselt. Just seepärast kutsun sportlasi, poliitikuid, valitsust, omavalitsusjuhte, lapsevanemaid, noori ja kõiki neid, kellest oleneb meie rahvuse keha ja vaimu tervis, koondama oma jõud ja võimalused, et arendada üht harmoonilisemat ning intelligentsemat spordiala – kreeka-rooma maadlust.


Comments

Valga Sport jäi püsima

9/6/2015

Comments

 
Picture
29. mail linnavolikogus planeeritud hääletus sihtasutuse Valga Sport sundlikvideerimiseks, näitas, et volikogu enamus on missioonitundega ausad inimesed, kellele pole meeltmööda lüüa kaasa üksikute linnavalitsuse liikmete poliitilistes kättemaksuaktsioonides. See pole hea uudis mitte üksnes spordiinimestele, vaid kõigile linlastele, kes valutavad südant kodupaiga käekäigu pärast.

Võitis eetika.

Kui kirjutasin sihtasutuse jätkamise toetuseks eeskätt volikogu liikmetele mõeldud üleskutse „Seiskem Valga Spordi eest!“, polnud mul erilist lootust, et otsustajad lähtuksid eetilistest printsiipidest ega laseks endast parteisõduritena kummitempleid vormida. Seda enam, et „Valgamaalane“ keeldus, nähtavasti ülevalt poolt saadud näpunäidete tõttu, minu loo avaldamisest ning pidin seda levitama sotsiaalmeedia kaudu. Ometi tuleb tunnistada, et olin kaassaadikute head tahet hinnates liialt pessimistlik. Jah, Valga Sport säilis ülihapra häälteenamusega, ent siiski säilis. Võibolla aitas siin kaasa ka vastaspoole liigne enesekindlus, sest Valga praegused valitsejad pole harjunud, et nende halbu otsuseid linnavalikogus läbi kukutataks. Abilinnapea Lauri Drubinš ei osanud millegagi selgitada, miks tuleks Valga Sport likvideerida. Ta lihtsalt ootas, et volikogu tema nõudmisel sihtasutusele surmaotsuse kuulutaks. Seekord läks aga teisiti. 

Esimene pääsuke ennustab kevadet.

Valgale vajaliku sihtasutuse likvideerimise vastu hääletamine on otsekui esimene pääsuke, mis ennustab peatset kevadet. Usun, et suudame 29. mail saavutatud mõistuse ülekaalu säilitada ning sama kindlalt jätkata. Loodan, et ajapikku lisandub Valga elu edendajate ridadesse uusi ausaid volikogulasi ja seda vaatamata nende erakondlikule kuuluvusele. Me kõik oleme ju valgalased ja miks peaksime leppima paigalseisuga, mille on toonud linnavalitsusse inimesed, kellele on võõrad kommunaalprobleemid ja nende lahendamine, südamelähedased aga poliitilised mängud, tavaelu reeglite eiramine ja mis seal salata, teinekord ka isiklikud huvid ja solvumine nagu Lauri Drubinši ja tema onu puhul. Aga aastal 2015 pole poliittehnoloogilised õnnemängud Valgale parimaks lahenduseks.

Mida Valga inimene ootab?

Valgas elab sitke ja töökas rahvas, kes väärib paremat tulevikku, kui ääremaa staatusega leppimine. Oodatakse arenguid nii uute töökohtade loomisel, et pöörata negatiivne iive taas kasvule, kui ka linnakeskkonna kaasajastamisel, mis täna jäänud vaid paljusõnaliste lubaduste tasemele. Kuid ühelgi ideel, olgu see nii lennukas kui tahes, pole antud teostuda, kui seda ei toeta majanduskasv. Kahjuks on mõne aasta eest väljakäidud perspektiivsed arengusoovitused piiriülesest koostööst ning rahvusvahelisest ettevõtlusklastrist tänaseks takerdunud. Üheks põhjuseks on kindlasti segadused Valga Kutsehariduskeskuse ümber, mille potentsiaali pole suudetud seni piisavalt kasutada. Äärmiselt võimekas organism põeb, sest puudu jääb koostöövalmidusest ning väärikast kohast linna ning kogu piirkonna arenguruumis. Kahjuks ei suuda omavalitsus pakkuda olulisele kompetentsikeskusele vajalikku tuge ning lõiganud sellega ära võimalused ettevõtluse meelitamiseks linna ja maakonda. See on teema, millega kavatsen end lähiajal enam kurssi viia ning siis ka pikemalt arutleda, millised on teed praeguse patiseisu lahendamiseks.

Paigalseis ja vähikõnd.

Kuidas takerdub liigsetest isiklikest ambitsioonidest häiritud koostöö, näitab riigi valitsuskoalitsioon, mis erakonna liidrite valimise tuhinas pole suutnud Eestimaa heaks veel lillegi liigutada. Samasugust paigalseisu, kui mitte vähikõndi, võib märgata ka Valga linnavalitsuse töös. Enne märtsivalimisi tuldi välja nii mõnegi pealtnäha praktilise ideega, mis lähemal vaatlusel osutus mulluseks lumeks. Nüüd püütakse stagnatsiooni varjata asendustegevustega, mille eredaks näiteks oli ka SA Valga Sport ümber lahvatanud skandaal. Õnneks lõppes suure kahjutulena planeeritud kättemaksuaktsioon kustuva söe sisinaga veeklaasis. Piinlik, kui ka järgmised linnavalitsuse sammud on sama sisutud ning võltsid.

Aga äkki suudame linnavolikogus jätkata samal lainel, töötada ühiselt selle nimel, et Valgas ei sünniks enam halbu otsuseid, vaid iga linnavolikogusse toodud ettepanek oleks sisukas, poliittehnoloogilistest trikitamistest prii ja valgalaste kasule mõtlev.

Minu kummardus kõigile linnavolikogu liikmetele, kes hea lahenduse eest seisid ning ka tulevikus ei unusta, et meid on valinud lootusrikas rahvas!


Comments

Heiki Nabi – osa eestlaste rahvuslikust eneseteadvusest

4/6/2015

Comments

 
Picture
6. juunil saab 30 aastaseks Heiki Nabi, mees, kellel on õnn koos Kalevipoja, Lurichi, Abergi ja Palusaluga olla osa eestlaste rahvuslikust eneseteadvusest. Mida väiksem rahvas, seda kõrgemalt hinnatakse rammumeeste vägevaid tegusid, lihaste sitkust ja mehist vastupidavust. Eesti mütoloogilises müüdimälus on kangelasi ikka ülistatud ning seda nende noorusele ja põikpäisusele vaatamata, või siis just nende sõltumatu iseloomu tõttu.

Hiiumaa kadakate sitkus.

Hilleste külas Pühalepa vallas on viimase rahvaloenduse andmetel vaid 14 elanikku, ent Eesti maadlusgeograafias kuulub sellele kivisele rannikualale eriline koht. Kuipalju siis ikka on Maarjamaal neid paiku, kus oleks sündinud kahekordne maailmameister ja olümpiahõbe kreeka-rooma maadluses. Aga kant ise on omapärase väega, sest just selles saaresopis tegi vägilasetempe Kalevipoja hiidlasest suguvend Leiger. Mõned kilomeetrid edasi Kassari rannas asub skulptor Kalju Reiteli poolt pronksi valatud Leigeri kuju. Aga 1985. aastal, kui lihtsas talumajas kõlas esmakordselt vastsündinud poisslapse kisa, polnud pronksleigerit veel olemas, ja kui olnukski, vaevalt siis läinuks see vastsele maailmakodanikule eriti korda. Tema jaoks oli kõik veel ees – esimesed sammud, koolitee ja õnnelik kohtumine maadlustreener Tiit Madalveega, kes nägi poisis seda Hiiumaa kadakate sitkust, mis kõigi heade asjaolude kokkulangemisel on eelduseks erakordsele edule.

Maadlus nagu elu.

Maadlus on nõudlik spordiala, mis eeldab kannatlikkust ja kõrget valuläve, ning ei soosi tuimust ja otsustusvõimetust. Rumal saab matil kohe selja prügiseks, sest pelgalt jõuga pole võimalik vastast võita. Kreeka-rooma maadluses on kasutusel enam kui 50 heidet, tõstet ja rullimist, ent kaht täpselt ühesugust olukorda ei tule kunagi ette. Matil ei toimu pelgalt võitlus lihasramm lihasrammu vastu, vaid lahing, kus hetkeline taandumine võib tuua suuremat edu viivu vältavast pealetungist. Võitjana väljub see, kes endasse usub, vastast üllatab, kõhkluse ning hirmu võidab. Maadlus on nagu elu. Kannatlik ootamine koondub ühte õnnestunud heitesse, samas võib võimalus jäädagi kasutamata, sest enne kõlab lõpukong.

Mis teeb Nabist Nabi.

Kui mitte muuga, siis on jumal hiidlasi õnnistanud enneolematu jonnakusega ja Heiki Nabi pole siin erand. Jälgides korduvalt Heiki matše, on mind teinud kadedaks see enesekindlus, millega ta matile astub. Kõigest näeb, et tegemist on võitjaga. On arusaadav, et nii võib ta tunda Eesti esivõistlustel, kus juba 11 aastat pole Nabile vastast, ent sama enesestmõistetava kindlusega läks ta heitlusele vastu ka enda jaoks äärmiselt halbadel aastatel, kui esimese maailmameistritiitli järgsed vigastused tõid kaasa järjestikkused läbipõrumised ja ajakirjanike rünnakud, kes ta juba poolenisti maha kandsid. Aga Nabi silmist ei kadunud hetkekski võitja pilk. Ka siis, kui peale 2006. aasta Gangzhou kulda tuli järgmisel aastal Bakuus leppida 24. kohaga. Kui 2011. aastal naasis Nabi Istanbulist 27. kohaga, ennustasid mitmed asjatundjad, et mees on karjääri lõpetamas. Heiki vaid muigas avalike rünnakute peale, läks Londoni olümpiale ja tuli tagasi hõbedaga. Juba järgmisel aastal lisandus esimesele maailmameistri tiitlile Budapestist teine kuld ja aasta hiljem Taškendist pronks. Nabi oli tagasi, võimsamana, analüütilisemana ja kogenenumana. Mida vahepealne mõõnaperiood mehe närvidele maksma läks, teab vaid tema ise. Välja pole maailmameister ebakindlust või pettumist kunagi näidanud.

Just maailameister, sest Euroopa meistrivõistlustel pole ta kunagi neljandast paremale kohale jõudnud. Kas kontinendi meistriks tulekuks napib maailmameistril motivatsiooni? Võta kinni! Ehk ongi nii. Aga võib uskuda, et järgmisel aastal Rio de Janeiro olümpiamängudel on Nabi üks meie vähestest kullalootustest.

Sadade innustaja.  

Nagu kunagi Lurichil, Palusalul, Kotkasel, on ka Nabil täita oma osa noorte toomises sporti. Usun, et sajad poisid ja tüdrukud kõikjal Eestis on leidnud tee klassikalise maadluse, aga ka teiste spordialade juurde, just tänu sellele, et neil on niivõrd vaimustav eeskuju. Heiki oskab endas ühendada tagasihoidliku hiiumaa nooruki ja maailma näinud kogenud võitleja. Mida paremaks ta saab, seda lihtsamaks muutub treeningkaaslastega, spordisõpradega, ajakirjanduse ja avalikkusega suhtlemisel. Ja mitte ainult oma sportlasteed alustavaid noorukeid ei julgusta see vägilane unistuste nimel pingutama, vaid süstib indu ka arvestatavate tulemusteni jõudnud sportlastesse.

Seda viimast võin kinnitada enda näitel. 1. märtsil Tarus toimunud Eesti esivõitlustele jõudsin kõhklustega hinges ning ka vormitipu planeerimisega olin veidi mööda pannud. Muidugi võib selles süüdistada Riigikogu valimisi, kus osalemine nõudis oma, aga see polegi oluline. Oluline tundub hoopis tõik, et jälgides, millise veenva ülekaaluga Heiki Nabi kõik vastased alistab, tundsin endas võidutahet taas tärkamas. Piinlik oli pühendunud maadlejaga samas saalis endast mitte kõike välja panna. Rahunesin, keskendusin, motiveerisin ennast ja võitsin pronksi. Kahju oli vaid sellest, et ma ei suutnud murda läbi kullaheitlusesse, kus oleksin läinud kokku Nabi endaga. See õnn naeratas Mait Madile, kes pidas maha ühe elu parimatest heitlustest. Pole tähtis, et ta Nabile alla jäi, sest kohtumise ilu korvas kaotuse. 

Maadluse põhitõed.  

Suured võitlejad suhtuvad vastasesse alati austusega. Nad ei muiga sarkastiliselt, kui loos viib nad kokku algajaga, ega püüa rõhutada vastase allajäämist. Kui võitlusalade esindaja, maadleja või poksija, ei suuda austada vastast, ei austa ta ka saavutatud võitu, ega iseennast. Mulle on alati jätnud sügava mulje, et Nabi ei lase end lõdvaks ka suhteliselt kerge vastasega kokku minnes. Ta on tähelepanelik, valmis üllatusteks – tähendab hindab vastast.

Nabi teab hästi, et matile minnes ei tohi võtta kaasa treeningute higi ja taaka – need jäägu maha treeningsaali. Ta näeb võistlustel alati välja puhanuna, tema jalgades pole raskust, pilgus tüdimust. See on suure sportlase oskus ajastada vorm ning koondada võidu nimel kõik jõuvarud. Ka oma halvimatel päevadel, kui vigastused ei lubanud häid tulemusi saavutada, ei näidanud Heiki pettumust välja. Ta esines selle hetke võimete tasemel, teades ise, mida suudaks ilma segavate traumadeta. Hiidlane pole kunagi hädaldanud, pigem enese üle nalja heitnud ja uuel võimalusel paremini proovinud. Väärt omadused, mis lõpuks sihile viivad.

Eesti maadluse parimad päevad.

Eesti maadlejatel on spordiajaloos väärikas koht. Paljud nende saavutused püsivad seni ainulaadsete ja kordumatutena. 1912 pidas Martin Klein Stockholmi olümpial seni maailma spordiajaloo pikima maadlusmatši. Kuna sel ajal tunnistati vaid ilmselget ülekaalu, kestis Kleinile hõbeda toonud tasavägine kohtumine soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit. 1936 aastal võitis Kristjan Palusalu Berliini olümpial kullad nii kreeka-rooma kui vabamaadluses, jäädes tänaseni ainsaks, kes seda suutnud. Aastail 1938-1966 püsis valitseva Euroopa meistrina Johannes Kotkas. Seni pole keegi eestlase tulemust korrata suutnud.

Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921. Läinud sajandi kahekümnendatest kujuneski kodumaise maadluse tõeline kuldaeg. Eesti maadlejad võtsid 1920.–1930. aastail 3 olümpiakulda, 2 -hõbedat ja 4 –pronksi. Euroopa esivõistlustelt toodi ära 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi. Maailma meistrivõistlustelt, mida vahemikus 1923–1947 ei korraldatud, jäi saagiks 1 hõbe. Nii vägev oli Eesti maadlus!

Mõeldes Nabile loodan siiralt, et saja aasta tagune edu kordub uuel sajandil ning maadluses ootavad meid taas võimsad kahekümnendad.

Kuhu edasi?

30. eluaasta tähendab Kreeka-rooma maadluses võimete tippu. Aleksander Aberg oli 34, kui võitis New Yorgis Maailma meistrivõistlused. Ka Georg Lurich pidas oma säravaimad kohtumised 40 eluaasta lävel. Legendaarne Johannes Kotkas tegi veel 45-aastasena maadlusmatil mehetegusid.

Heiki Nabil on ees hulgaliselt võite nii siin Eestis, Saksamaal klubisportlasena, kui muidugi Euroopa- ja Maailma meistrivõistlustel ning Olümpiamängudel. Loodan, et tema edust saab innustust kogu meie maadlusilm ning Heiki ei pea ennast tundma üksi selles tipus, kuhu ta on jõudnud tänu erakordsele tahtejõule ja visadusele.

Õnne sünnipäevaks, noor juubilar, ja mehetegusid matil!


Comments

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.