Mens sana in corpore sano – terves kehas terve vaim – selle mõttetera väärtus on ajale vastu pidanud. Just väikestele riikidele ja rahvastele on keha ja vaimu tervise säilitamine otse eluküsimuseks, sest füüsiline ja vaimne tervis on omadused, mis aitavad väljuda võitjana ka kõige keerulisematest olukordadest. Seda kummalisem on tõdeda, et Eestil, mis nii väga otsib rahvusvahelist tunnustust ja ihaleb leida oma Noikiat, puudub seni korralik spordipoliitika ning jääb vajaka neist meetmeist, mis võimaldaksid noortel, perekonna majanduslikust olukorrast hoolimata, spordiga tegeleda.
Maadluse kandepind on hea.
Üheks keha ja vaimu harmoonilisemaks arendajaks on kahtlemata kreeka-rooma maadlus, mis tänu äsjase juubilari Heikki Nabi innustavale eeskujule on taas populaarsust võitmas. Õnneks pole tipp tema ümber samuti tühi. Meil on Eerik Aps, Ardo Arusaar ja veel teisigi arvestatavaid tegijaid. Väsimatu Henn Põlluste on hoidnud maadlust heal tasemel. Maadlusliitu kuulub hetkel 43 klubi, hõlmates geograafiliselt pea kogu Eesti. Samas vajaks maadlus tugevamat riigipoolset tuge ning miks mitte ka sisseviimist üldhariduskoolide kehalise kasvatuse programmi. See annaks võimaluse avastada maadlustalente ning suunata neid edasi klubitreeningutele. Maadluse kandepind laieneks oluliselt. Selle mõju noorte vaimsele ja füüsilisele tervisele on raske üle hinnata.
Eriti oluline oleks maadluse viimine koolide kehalise kasvatuse programmi naistemaadluse arendamiseks. Praegu jääb meie naistemaadluse tase just väheste harrastajate arvu taha, kuna maadlust ei peeta tüdrukutele sobivaks spordiks. Olen naistemaadlusesse suhtunud alati suure poolehoiuga ning näen tulevikus sellel Eestis suurt potentsiaali. Eesti naine on alati kandnud neid väärt iseloomuomadusi, mis omased headele võitlejatele – eesmärgikindlust, eneseusku ja töökust. Andkem siis sadadele tüdrukutele, kes leiaksid just maadluses sobiva sportimisviisi, võimalus koolis oma lemmikala avastada.
Lurichi tõekspidamisi järgides.
Maadluse olulisust harmoonilise inimese kasvatamisel käsitles oma kirjatöödes erakordse mõtteselgusega, üks eesti kõigi aegade suurimaid võitlejaid, Georg Lurich. 1903. aastal kirjutas 27 aastane vägilane: „Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma.“ Samas viitab Lurich ka tolle aja kitsaskohtadele nii maadluse kui ka üldse spordi toetamisel. Tsiteerin: „Kas ei ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna oma enese „mina“ jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada.“ Ka täna, enam kui 100 aastat peale nende ridade kirja panemist, tunduvad Lurichi mõtted äärmiselt värsked ja päevakajalised. 1910. aastal, vaid kümmekond aastat enne oma ülekohtuselt varajast surma tõdeb Lurich: „Pidage tervisest lugu! Sage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil nii palju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ Kas pole need sõnad kohased tänagi!
Maadlus kui isiksuse kasvataja.
Kui oled seisnud matil silmitsi vastasega, kelle iga lihas on pingul, et sulle väärikas lahing anda; kui oled tabanud vastase silmis välkmõtte, kuidas sundida sind eksima, tähelepanu kaotama ning alistuma, pole sa enam endine. Sinus sirgub austus ausa võitluse, aastatepikkuses treeningus karastunud vastupanuvõime, vaimu virgestava enesekindluse suhtes. Maadlus ei alga ega lõpe kohtumisega matil. See on elamise viis, pidev valmisolek ja ärksus - aukartus elu ees. Pole oluline, kas võidad või kaotad. Oluline on, kuidas sa seda teed.
1917. aastal, kui Euroopa oli haaratud sõja- ja revolutsioonitulest, kirjutas Lurich: „Maadlemise ideeline ülesanne on selles, et me kui eelväed virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimsoole hüüaksime.“
Täna 100 aastat hiljem, kui maailm seisab taas oluliste valikute ees, tuleb neid Lurichi sõnu võtta äärmiselt tõsiselt. Just seepärast kutsun sportlasi, poliitikuid, valitsust, omavalitsusjuhte, lapsevanemaid, noori ja kõiki neid, kellest oleneb meie rahvuse keha ja vaimu tervis, koondama oma jõud ja võimalused, et arendada üht harmoonilisemat ning intelligentsemat spordiala – kreeka-rooma maadlust.
Maadluse kandepind on hea.
Üheks keha ja vaimu harmoonilisemaks arendajaks on kahtlemata kreeka-rooma maadlus, mis tänu äsjase juubilari Heikki Nabi innustavale eeskujule on taas populaarsust võitmas. Õnneks pole tipp tema ümber samuti tühi. Meil on Eerik Aps, Ardo Arusaar ja veel teisigi arvestatavaid tegijaid. Väsimatu Henn Põlluste on hoidnud maadlust heal tasemel. Maadlusliitu kuulub hetkel 43 klubi, hõlmates geograafiliselt pea kogu Eesti. Samas vajaks maadlus tugevamat riigipoolset tuge ning miks mitte ka sisseviimist üldhariduskoolide kehalise kasvatuse programmi. See annaks võimaluse avastada maadlustalente ning suunata neid edasi klubitreeningutele. Maadluse kandepind laieneks oluliselt. Selle mõju noorte vaimsele ja füüsilisele tervisele on raske üle hinnata.
Eriti oluline oleks maadluse viimine koolide kehalise kasvatuse programmi naistemaadluse arendamiseks. Praegu jääb meie naistemaadluse tase just väheste harrastajate arvu taha, kuna maadlust ei peeta tüdrukutele sobivaks spordiks. Olen naistemaadlusesse suhtunud alati suure poolehoiuga ning näen tulevikus sellel Eestis suurt potentsiaali. Eesti naine on alati kandnud neid väärt iseloomuomadusi, mis omased headele võitlejatele – eesmärgikindlust, eneseusku ja töökust. Andkem siis sadadele tüdrukutele, kes leiaksid just maadluses sobiva sportimisviisi, võimalus koolis oma lemmikala avastada.
Lurichi tõekspidamisi järgides.
Maadluse olulisust harmoonilise inimese kasvatamisel käsitles oma kirjatöödes erakordse mõtteselgusega, üks eesti kõigi aegade suurimaid võitlejaid, Georg Lurich. 1903. aastal kirjutas 27 aastane vägilane: „Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma.“ Samas viitab Lurich ka tolle aja kitsaskohtadele nii maadluse kui ka üldse spordi toetamisel. Tsiteerin: „Kas ei ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna oma enese „mina“ jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada.“ Ka täna, enam kui 100 aastat peale nende ridade kirja panemist, tunduvad Lurichi mõtted äärmiselt värsked ja päevakajalised. 1910. aastal, vaid kümmekond aastat enne oma ülekohtuselt varajast surma tõdeb Lurich: „Pidage tervisest lugu! Sage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil nii palju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ Kas pole need sõnad kohased tänagi!
Maadlus kui isiksuse kasvataja.
Kui oled seisnud matil silmitsi vastasega, kelle iga lihas on pingul, et sulle väärikas lahing anda; kui oled tabanud vastase silmis välkmõtte, kuidas sundida sind eksima, tähelepanu kaotama ning alistuma, pole sa enam endine. Sinus sirgub austus ausa võitluse, aastatepikkuses treeningus karastunud vastupanuvõime, vaimu virgestava enesekindluse suhtes. Maadlus ei alga ega lõpe kohtumisega matil. See on elamise viis, pidev valmisolek ja ärksus - aukartus elu ees. Pole oluline, kas võidad või kaotad. Oluline on, kuidas sa seda teed.
1917. aastal, kui Euroopa oli haaratud sõja- ja revolutsioonitulest, kirjutas Lurich: „Maadlemise ideeline ülesanne on selles, et me kui eelväed virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimsoole hüüaksime.“
Täna 100 aastat hiljem, kui maailm seisab taas oluliste valikute ees, tuleb neid Lurichi sõnu võtta äärmiselt tõsiselt. Just seepärast kutsun sportlasi, poliitikuid, valitsust, omavalitsusjuhte, lapsevanemaid, noori ja kõiki neid, kellest oleneb meie rahvuse keha ja vaimu tervis, koondama oma jõud ja võimalused, et arendada üht harmoonilisemat ning intelligentsemat spordiala – kreeka-rooma maadlust.
