
Olen viimasel ajal palju rääkinud ja kirjutanud Tallinna uue peatänava projektist, kuna näen selles olulist võimalust Kesklinna muutumisel veelgi demokraatlikumaks avalikuks ruumiks. Mõne aja eest avaldasin Delfis arvamusloo, mis oli ajendatud peatänava debatist. Pean tunnistama, et vastukajad kommentaariumis üllatasid mind ebameeldivalt. Suur osa seal oma arvamust avaldanud inimestest, viskus kangelaslikult kaitsma autosõitjate õigust läbida kesklinn maksimaalsel lubatud kiirusel või nagu kombeks, kiirust märgatavalt ületades, ilma jalakäijatele ruutmeetritki lisamaad loovutamata. Loodan siiski, et nii ei mõtle kesklinlased, vaid pigem naaberlinnaosade ja lähivaldade elanikud, kes siiani arvavad, et linnasüda ongi transiidikoridor ja linnavalitsus vaid autoomanike soove täitev kontor. Nähtavasti on neile kodanikele väga raske selgitada, et oleme ammu väljunud sellest ühiskonnakorraldusest, kus autoomanik kuulus mingisse priviligeeritud klassi. Uued linnaarenduslikud suunad otsivad siiski võimalusi jalakäijate ning kergliiklejate elu mugavamaks muuta.
Kõik on väärtushinnangutes kinni.
See, kuidas me avalikku ruumi suhtume, algab üksikinimeste ja laiemalt kogukonna väärtushinnangutest. Hämmastav on järjekindlus, millega paljud end edumeelseks pidavad tegelased kaitsevad ajast ja arust urbanistikat, kus kõige aluseks oli võimalus kiiresti ja takistusteta autoga linnatänaval sõita. Me räägime üha nõudlikumalt vajadusest laiaulatusliku riigireformi järele, diskuteerime haldusreformi põhimõtete üle, ent niipea, kui arhitektid räägivad uue peatänava visioonist, kus laiadele kõnniteedele mahuvad nii jalutajad, kui mõnusad välikohvikud, algab kisa, et meile pole seda kõike tarvis, kuna suvi on lühike ja kui autoga treppi sõita ei saa, lähevad kohvipoed pankrotti. Anna kannatust! Kas tõesti vaid seepärast, et meil ei valitse lõunamaine leitsak, peaksime loobuma jalutamisest, tänavakohvikutes istumisest, kõigest sellest, millest mujal Euroopas, laiuskraadist olenemata, lugu peetakse.
Linnad, kus areng peatub, minetavad oma väärtuse elukeskkonnana. Eriti oluline on linnaruumi pidev innovatsioon, demokratiseerumine ja inimkesksemaks muutumine globaliseeruvas maailmas, kus ebamugavad linnad langevad äri- ning infovõrgustikest välja. Ehk oleks tuhandete võõrtööliste asemel, kelle sissetoomist ärimehed üha häälekamalt nõuavad, otstarbekam suunata rohkem riigi vahendeid Tallinna arengusse. Pole võimalik vaadata mööda tõsiasjast, et enamus Eesti äri-, teadus-, rahandus- ning kultuuripotentsiaalist asub just siin. Seda imelikum oleks, kui sooviksime kangekaelselt jätkata nende mängureeglitega, mille pani paika eelmise sajandi keskpaigast pärit generaalplaan. Kui me vanalinnas kiivalt säilitame keskaegset tänavavõrku, ei tähenda see, et peaksime jääma igavesti truuks nõukogudeaegsetele logistikalahendustele. Tuletan meelde, et elame juba 25. aastat vabas riigis ja aega oma mõttemalle kaasajastada on olnud küllaga.
Usaldagem asjatundjaid.
Paljud arvamusliidrid on kutsunud üles kaasama otsustusprotsessi rohkem asjatundjaid. Kuldaväärt soovitus! Samas näeme ühiskonnas sootuks vastupidiseid protsesse. Nagu meditsiinis kiputakse diplomeeritud arstide nõuannetele eelistama soolapuhujate ravimeetodeid, on õppinud arhitektid sageli viimased, kelle linnaarengu visioone avalikkuses aktsepteeritakse. Ei leidu ühtki projekti, uusehitust või linnakeskkonnalist lahendust, mis poleks sattunud kriitika alla. Nii on hetkel juhtunud ka Tallinna uue peatänavaga, mille visioonide ettevalmistamise algatasid ja viisid läbi oma ala vaieldamatud asjatundjad. Aga kuna automeestele ei meeldi mõte kõnniteede laiendamisest, püüavad nad asjatundjate väljapakutut valjuhäälselt kahtluse alla seada. Kuni ei muutu iganenud arusaamad, rünnatakse kõiki häid algatusi. Kannatab aga linnakodanik, kes soovib elada kaasaegses sõbralikus linnas.
Kõik on väärtushinnangutes kinni.
See, kuidas me avalikku ruumi suhtume, algab üksikinimeste ja laiemalt kogukonna väärtushinnangutest. Hämmastav on järjekindlus, millega paljud end edumeelseks pidavad tegelased kaitsevad ajast ja arust urbanistikat, kus kõige aluseks oli võimalus kiiresti ja takistusteta autoga linnatänaval sõita. Me räägime üha nõudlikumalt vajadusest laiaulatusliku riigireformi järele, diskuteerime haldusreformi põhimõtete üle, ent niipea, kui arhitektid räägivad uue peatänava visioonist, kus laiadele kõnniteedele mahuvad nii jalutajad, kui mõnusad välikohvikud, algab kisa, et meile pole seda kõike tarvis, kuna suvi on lühike ja kui autoga treppi sõita ei saa, lähevad kohvipoed pankrotti. Anna kannatust! Kas tõesti vaid seepärast, et meil ei valitse lõunamaine leitsak, peaksime loobuma jalutamisest, tänavakohvikutes istumisest, kõigest sellest, millest mujal Euroopas, laiuskraadist olenemata, lugu peetakse.
Linnad, kus areng peatub, minetavad oma väärtuse elukeskkonnana. Eriti oluline on linnaruumi pidev innovatsioon, demokratiseerumine ja inimkesksemaks muutumine globaliseeruvas maailmas, kus ebamugavad linnad langevad äri- ning infovõrgustikest välja. Ehk oleks tuhandete võõrtööliste asemel, kelle sissetoomist ärimehed üha häälekamalt nõuavad, otstarbekam suunata rohkem riigi vahendeid Tallinna arengusse. Pole võimalik vaadata mööda tõsiasjast, et enamus Eesti äri-, teadus-, rahandus- ning kultuuripotentsiaalist asub just siin. Seda imelikum oleks, kui sooviksime kangekaelselt jätkata nende mängureeglitega, mille pani paika eelmise sajandi keskpaigast pärit generaalplaan. Kui me vanalinnas kiivalt säilitame keskaegset tänavavõrku, ei tähenda see, et peaksime jääma igavesti truuks nõukogudeaegsetele logistikalahendustele. Tuletan meelde, et elame juba 25. aastat vabas riigis ja aega oma mõttemalle kaasajastada on olnud küllaga.
Usaldagem asjatundjaid.
Paljud arvamusliidrid on kutsunud üles kaasama otsustusprotsessi rohkem asjatundjaid. Kuldaväärt soovitus! Samas näeme ühiskonnas sootuks vastupidiseid protsesse. Nagu meditsiinis kiputakse diplomeeritud arstide nõuannetele eelistama soolapuhujate ravimeetodeid, on õppinud arhitektid sageli viimased, kelle linnaarengu visioone avalikkuses aktsepteeritakse. Ei leidu ühtki projekti, uusehitust või linnakeskkonnalist lahendust, mis poleks sattunud kriitika alla. Nii on hetkel juhtunud ka Tallinna uue peatänavaga, mille visioonide ettevalmistamise algatasid ja viisid läbi oma ala vaieldamatud asjatundjad. Aga kuna automeestele ei meeldi mõte kõnniteede laiendamisest, püüavad nad asjatundjate väljapakutut valjuhäälselt kahtluse alla seada. Kuni ei muutu iganenud arusaamad, rünnatakse kõiki häid algatusi. Kannatab aga linnakodanik, kes soovib elada kaasaegses sõbralikus linnas.