• Blogi

Seiskem Valga Spordi eest!

31/5/2015

Comments

 
Picture
29. mail toimuval linnavolikogu istungil on ühe päevakorrapunktina kavas hääletus Sihtasutuse Valga Sport likvideerimiseks. Loodan siiralt, et spordielu jätkusuutlikkuse pärast südant valutavad ausad linnavolikogu liikmed hääletavad erakondlikule kuuluvusele vaatamata kohalikku sporti kuudeks, võimalik et ka aastateks, pärssiva otsuse vastu.

SA tagab spordi arengu.

SA Valga Sport asutati 2004. aastal linnavalitsuse poolt ning juba esimestel tegutsemisaastatel tõestas see oma tulemuslikkust. Spordiliikumine kogus jõudu, tingimused nii tervise-, kui saavutusspordi harrastamiseks paranesid. Otstarbekamaks muutus ka omavalitsuse vahendite kasutamine spordielu elavdamiseks. Mida aasta edasi, seda enam suurenes sihtasutuse poolt korraldatud spordiürituste arv ning paranes tase. Loodi uusi spordiklubisid ning puhuti hing sisse vahepeal varjusurmas suikunutele. Pikaajalise arengu tulemusel tegutseb täna sihtasutuse toel 24 spordiklubi, mis pole väikese piirilinna jaoks sugugi halb tulemus. Tõusnud on ka Valga sportlaste maine ning paranenud saavutused.

Sport ja poliitika pole veel spordipoliitika.

Tumedad pilved hakkasid SA kohale kerkima läinud aasta lõpul. Linnavalitsus, aselinnapea Lauri Drubinši ja volikogu esimehe Ivar Undi isikus, tegid nõukogule etteheiteid asutuse juhataja Piret Gavronskaja toetamise eest, ütlemata selgesõnaliselt, milliseid puudusi juhataja töös taunitakse ning mida soovitakse asutuse toimimises parandada. Konstruktiivsuse puudumine kriitikas viitab poliitilistele mängudele, mis tänaseks on blokeerinud sihtasutuse töö ning ähvardab viia kohaliku spordielu uude stagnatsiooni. Veel üks tõetus sellest, et spordi ja poliitika kokkupuutel ei pruugi sündida spordipoliitika.

Mis siis ikkagi toimub?

Täiesti arusaamatu on Lauri Drubinši väide, et Valga Spordi likvideerimist kavandati juba aastaid. Miks tuleks kaotada normaalselt toimiv ja majanduslikult kasulik töövorm? Ainuüksi käibemaksu sai SA läinud aastal tagasi 23 000. See raha suunati spordi toetuseks. Selle aasta maksutagastus võib tulla veelgi suurem. Kui volikogu otsustab SA kaotada, loobutakse ka sellest lisafinantseeringust. Samuti kaotatakse olulised summad, mis lähevad inimestele koondamishüvitiste maksmiseks. Kas tõesti on linnavalitsusel raha jalaga segada, et seda jätkub mõne linnajuhi poliitiliste ambitsioonide ajel mõõdutundetult põletamiseks.

Usun, et otsus SA tegevus lõpetada, ei tulene mitte murest kohaliku spordi pärast, vaid püüdest maksta nõukogule kätte soovimatuse eest, määrata juhatajana ametisse linnaametnike poolt väljavalitud, ent mitte kõige terasem kandidaat.  

Segadust rohkem kui euro eest.

Kui jälgida viimastel kuudel Valga Spordi ümber toimunud kummalist trikitamist, tuleb ahastus peale. Nii lihtsalt ei kõlba, mingi autunne peab säilima ka kõige labasemat onupojapoliitikat viljeleval seltskonnal! Milleks oli tarvis kuulutada välja konkurss uue juhataja leidmiseks, kui Lauri Drubinši sõnul oli sihtasutuse likvideerimine juba ammu otsustatud? Tundub, et likvideerimise otsus tekkis siiski alles peale seda, kui nõukogu ei valinud uueks juhatajaks Meelis Kattaid, suure likvidaatori Drubinši lihast onu, kelle võimed küll ei konkureerinud konkursi võitja Meelis Juki kogemustega, ent kelle veri on poliitiliselt korrektne.

Valga maine rikutud.

Linnaametnike korruptiivne käitumine on määrinud Valga maine ning selle puhtakspesemine pole kerge. Ometi on selleks veel võimalus, kui volikogu end tõsiselt kokku võtab. Meil tuleb peeglisse vaadates endalt küsida, kas tõesti tolereerime eetikavälist kättemaksuaktsiooni, või suudame seekord, nii koalitsioon kui opositsioon, tuletada eksinud ametnikele ühtse rindena meelde, et on piir, kust üle ei astuta. Linnavolikogu liikmetele on avanenud võimalus näidata,

kuivõrd seistakse valgalaste huvide eest, kuivõrd ollakse aga lihtlabased parteisõdurid, kelle abil aetakse musti asju ning makstakse kätte põhimõttekindlatele. Valga spordielu on veel võimalik stagnatsioonist päästa. Tehkem siis seda!


Comments

Tallinna Kesklinna liiklust tuleb rahustada

28/5/2015

Comments

 
Picture
Nädalavahetuse ohvriterohke liiklusõnnetus Tallinna Kesklinnas andis hoiatuse, et riiki pole enam võimalik politsei isikkooseisu kärpimise abil õhemaks muuta. Kui liiklusjärelvalve oluliselt ei parane, tuleb algav suvi meile mitte kaunis ja päikeseküllane, vaid valus ja leinaline. Ja pole mõtet ajada kõike vaid purjakil vähese ajukapasiteediga noorte bemmarite kaela, sest süüdimatuse algtõukeks on ühiskonnas levinud hoiakud, mis tolereerivad arutut kihutamist linnatänavail ja maanteedel ning peavad liiklusrikkumisi millekski ebaoluliseks. Eestis on tekkinud paljudel autojuhtidel karistamatuse tunne, sest politseinikku näeb liikust ohjeldamas harva.

Politseinikud liiklust jälgima.

Nagu mujalgi, valitseb Tallinna Kesklinna liikluses hundimoraal, kus arrogantsed juhid võivad endale lubada kõike, mis pähe tuleb, sest ülbamisega vahelejäämise võimalus on kaduvväike. Õhtutundidel, kui liiklus hõredam, võib näha julgelt seitsme- kaheksakümne kilomeetrise tunnikiirusega kihutavaid sõidukeid, eriti rasvase rinnaga autohundid lubavad aga endale lahedat sõitu ka lausa südapäeval, selleks ideaalselt sobivatel bussiradadel. Õiget meest ei peata ka äsjasüttinud punane foorituli, ega reisijate mahapanekuks uksed avanud tramm. Keda aga murjendab reguleerimata ülekäigurada! Ainult araverelised peatuvad sebra ees.

Õhukese riigi idee, mis politseinikud tänavatelt viinud, ohustab igapäevaselt Tallinna Kesklinnas tuhandeid inimesi. Elektroonika ja visuaalsed vaatlusseadmed ei asenda liikluses professionaalset, ohte adekvaatselt hindavat ja vajadusel operatiivselt sekkuvat korravalvurit. Üks hea politseinik on tõhusam kui kümme liikluskaamerat.

Liikluslahendused vajavad ülevaatamist.

Euroopa suurlinnad on jõudnud liikluslahenduste otsingutel etappi, kus jalakäijate ohutust eelistatakse autojuhi kaheldavale õigusele tänavaid võimalikult kiiresti läbida. Tallinnas on selles suunas tehtud olulisi samme, ehitatud kergliiklusteid, rajatud hoogu maha võtvaid ringristmikke, laiendatud kõnniteid ja piiratud mõnedel lõikudel sõidukiirust nagu näiteks Soo tänaval, ent aeg nõuab uusi lahendusi. Tallinna foorid tuleb reguleeritud enam jalakäijatega arvestavateks. Püüdke näiteks 20 sekundiga Viru sebrat ületada – pole lihtne! Autodele annab sama foor pea minuti. Taolisi kallutatud tsükliga foore on linnas veel, näiteks Draamateatri juures kus jalakäijate liiklus teljel Solaris-vanalinn peatub minutiks, ent jalakäijatele antakse tee ületamiseks vaid 17 sekundit. Arvestada tuleks ka sellega, et foor pole mingi imerohi, pigem paneb poolik lahendus proovile nii jalakäijate kui autojuhtide närvid. Selle ilmekaks näiteks on Mere puiestee reguleeritud ülekäik, mis praegusel kujul raskendab samas asuva trammipeatuse kasutamist.

Laupäevases õnnetuses kannatada saanud seaduskuulekad jalakäijad seisid tee keskel ohutussaarel, oodates enda jaoks lubavat märgutuld. Taolisi jalakäijatele ebamugavaid kahefaasilisi ülekäike, kus inimesed peavad keset teed seistes ja sügistalvel möödasõitvate autode rataste alt pori näkku saades ootama, on linnas mitmeid. Laupäevane suurõnnetus hoiatab meid selgesõnaliselt, aeg on tekitada lahendused, kus piisavalt pika rohelise tsükli ajal on võimalus tee ühe korraga ületada. Kuulen vastuväiteid, et see häiriks autode sujuvat liiklemist. Minu arvates on taolise väite esitajad pärit ajast, kus mehe väärtuse määras see, kas tal oli Lada03 või 09. Jalakäijatel on õigus liigelda sama sujuvalt ja eelistatult nagu seni on seda teinud autoroolis istujad.

Kesklinnas on kohti, kus lihtsate ja tõhusate lahendustega võib potentsiaalse ohu kõrvaldada. Näiteks Ahtri tänava lõigul, kus Kuunari ja Paadi nurgalt algavat asfalteeritud teed pidi tulevad sajad laevadelt saabunud kuni Ahtri tänavani ja märkavad seal, et jalakäijate ülekäik selles loogilises kohas puudub. Lähim võimalus kuuerealist magistraali ületades Rotermanni kvartalisse jõuda, on sadakond meetrit eemal. Muidugi ei vaevuta ringi minema ja lipsatakse autode vahelt läbi. On vaid aja küsimus, millal õnnetus juhtub. Probleem linnale äärmiselt olulisel logistilisel teljel Viru-Rotermanni-reisisadam tuleb kõrvaldada ülekäigu mahamärkimisega.

Peame nõu, kuidas edasi minna.

Tallinna Kesklinna vanemana pean oma kohuseks teha kõik võimalik liiklusolukorra parandamiseks. Tuleb leida võimalused, muutmaks linnasüda liiklejatele, eelkõige jalakäijatele ohutuks ja turvaliseks. Aeg on loobuda autokesksest mõtlemisest ja minna edasi tänapäevaseid urbanistikamudeleid rakendades.


Comments

Kuhu jäävad sporditipud?

12/5/2015

Comments

 
Picture
Eesti sport ei ela üle just parimaid aegu. Napib tõelisi tippe, kes suudaksid rahvast innustada ja olemasolevate vähestegi atleetide võimalused noori spordist vaimustuma panna, jäävad üha ahtamaks, sest higi ja vaeva nõudvast treeningust enam huvituvad lapsed nutitelefonidest ning arvutitest, kulutades nende näppimisele mitmeid tunde päevas. Vähene liikuvus toob aga kaasa rasvumise, mis praagib Eestis potentsiaalsete spordilootuste hulgast välja kümneid tuhandeid lapsi. Teisalt langeb spordipüramiidist välja sadu sitkeid noori, kuna nende vanematele pole treeningute eest tasumine taskukohane ja andekatel lastel, kes tunneksid sportimisest rõõmu ning võiksid jõuda ka tulemusteni, pole kallitesse harjutussaalidesse ja tasulistele treeningutele asja. Uued sporditipud – tuleviku Nabid, Novosjolovid, Nooled, Kanterid, jäävadki sündimata.

Masendavad faktid noorte rasvumisest ja IT pahupoolest.

Ülekaalulisus pole pelgalt Eesti probleem, vaid see laastab nakkusena valdavat osa maailma riikidest. Maailma tervishoiuorganisatsiooni väitel on üleilmselt alla viie aastaste hulgas enam kui 20 miljonit ülekaalulist, rasvunute koguarv noorte hulgas aga küünib sadadesse miljonitesse. Paksude edetabelit juhib USA, kellele selles kurvas statistikas järgneb Mehhiko. Mexiko Citys on 70% elanikest rasvunud või siis vähemalt ülekaalulised. Ent võrdlus Ameerika või Mehhikoga ei tee meie olukorda paremaks. Ka Eestis kohtab ülekaalulisi lapsi ja noori üha rohkem. Rämpstoit, mille reklaame meile agressiivselt peale surutakse ning coca ja muud pudelimürgid, kasvatavad pekki ja muudavad lodevaks. Tulemuseks on spordile kadunud krooniliste hädade käes vaevlevad teismelised.

Arvutiseeritus ja sotsiaalmeedia plahvatuslik levik omakorda süvendab valest toitumisest tulenevaid hädasid. Keskmiselt veedab Eesti teismeline nutitelefoni ja arvutiga kuus tundi päevas. Kui sellele lisada veel kodustele ülesannetele kuluv aeg ja õhtutunnid televiisori ees, ei jäägi sporditegemiseks mahti. Areneval organismil oleks aga tarvis päevas vähemalt tund füüsilist aktiivsust. Selle tunnikese leiab vaid 14% kooliõpilastest. Vaid 14%!

Milleks meile tippsport?

Võib muidugi küsida, milleks on vaja üldse sporti teha ja selle juures veel tippu pürgida. Milline tähendus on meie üdini asisel sajandil maailmameistri või olümpiavõitja tiitlil? Hästi, kuulsus ja raha, ent neid on võimalik saavutada ka lihtsamalt, kui aastaid treeningutel higi valades. Äkki ongi spordis tippujõudmise värk mingi vana ja aegunud narrus, mida võiks sama hästi asendada mõne arvutimänguga, täpselt nii, nagu traditsioonilise kujutava kunsti on asendanud kontseptualism?

Sportlane, kes on tipusolemist kasvõi kord kogenud, nii ei küsi. Kui oled seisnud pjedestaali kõrgeimal astmel, taanduvad sellega kaasas käivad kuulsus, au ja raha imelise rahulolutunde ees, mida sisendab teadmine, et sellel hetkel pole maailmas või kontinendil sinust paremat. Kui tiivustavalt mõjub rahvuskaaslase nägemine maailma vägevamate hulgas, sellest võib pikalt kõnelda iga spordihuviline. Õnnestunud tippvõistlus lisab uhkust, sirgeselgsust ja endast lugupidamist kogu rahvale. On üldteada fakt, et peale võidukat jalgpalli- või korvpallilahingut tõuseb eduka meeskonna koduriigis või -linnas tööviljakus, väheneb haigestumine ja vägivaldsed kuriteod. Sport innustab, loob rahvuslikku ühtsust, turgutab majandusnäitajaid, sport on midagi enamat kui ajaviide, on samavõrra riiklik küsimus, kui maksusüsteem või ettevõtluskeskkonna soodustamine.

Kahjuks on neid Eesti sportlasi, kellega koos rõõmustada, ikka häbematult vähe. Üha sagedamini näeme uudistes intervjuusid, kus mõnel tiitlivõistlusel läbipõrunud sportlased selgitavad viletsa esinemise põhjusi. Halvas esituses on tavaliselt süüdi vormi kehv ajastus, äpust treener, altvedanud spordiinventar, vale aklimatiseerumine, sobimatu suusamääre või elupaiga kaugus võistluskohast. Kui otsida, leiab alati põhjuse. Aga kunagi ei tunnista meie hädiste tulemuste meistrid, et tegelikult puuduski võimalus võita, sest vaim ja keha polnud parimaks tulemuseks valmis. Aus oleks nentida, et meie sportlaste hulka ei satu alati mitte kõige andekamad tegijad, kuna spordialade kandepind on väike ja valik, kellega põhjalikumalt edasi töötada, tehakse käputäie juhuslikult treeningutele sattunute vahel. Olukord ei muutu seni, kuni riigil puudub korralik spordipoliitika, mis loob sporditippude kasvuks vajaliku vundamendi, avab treeningsaalide uksed kõigi andekate noorte ees ja paneb lapsed füüsilist pingutust hindama.

Eesti spordipoliitika hetkeseis.

Kuidas siis nii, võib seepeale pahaselt küsida meie kultuuri- ja spordiminister. Meil on koalitsioonileppes lausa eraldi sporti käsitlev peatükk. Jah, õige, on küll, ent seda kiretut sõnadejada lugedes taipab isegi võhik, et tegemist on poliittehnoloogilise kantseliidist kubiseva tekstiga, kus isegi ei püüta põhimõttelisi lahendusi pakkuda. Lubatakse järgida „Eesti spordipoliitika põhialuseid aastani 2030“ ja juurutada liikumisharrastust kõigis vanuserühmades, ent sellega asi piirdubki. Sõnad, sõnad, sõnad! Pole ideid, kuidas spordi kandepinda laiendada ja milliste vahenditega tuua treeningutele toimetulekupiiril elavate perede lapsed.

Seni, kuni konkreetseid tegusid ja spordipoliitika visiooni asendab muinasjutuvestjalik heietus eestimaalaste vaimse ja kehalise tasakaalu viimisest Põhjamaade tasemele, pole meil lootustki uute spordisangarite sünniks. Küllap oleksime ammugi minetanud ka tänase hapra taseme, kui mitte Tallinna sugused jõukad ja helded omavalitsuse spordiliikumist ei toetaks.


Comments

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.