97. aastat tagasi, 1918. aastal, sündis Eesti Vabariik. Tolleaegsed rahvajuhid oskasid kasutada soodsat poliitilist olukorda, rahva valmisolekut iseolemist toetada ning riigis valitsevat üksmeelt ja rebisid Eesti välja kaosesse langevast impeeriumist. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik mõistsid hästi, et vabaks võib saada vaid ühtselt tegutsev rahvas ja sellepärast kandiski olulisim riikluse alusdokument nimetust „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, kus esmakordselt kirjeldati demokraatlikke põhimõtteid, millest iseseisvas riigis ei tohi taganeda. Me peame olema uhked, et sel pöörangulisel ajal, kui neli aastat väldanud maailmasõda ja Vene revolutsioon olid paisanud Euroopa kaosesse, pidasid Eesti juhid esmatähtsaks demokraatlike põhimõtete järgimist. „Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees,“ lubati manifestis.
Demokraatial on väikese rahva käes relvana tohutu jõud, sest demokraatiat austavat riiki on keeruline põlvili suruda. Samas on demokraatiast loobumine äärmiselt lihtne. Piisab vaid sellest, kui leida välis- ehk sisevaenlane, kellega võitlemise vajadusele viidates piirata inimeste põhiõigusi, ja demokraatia moondub stagneeruvaks hirmuks. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi käekäik, kus 1934. aastal alanud „vaikiv ajastu“ pärssis riigi otsustusvõime ja rahva kaitsetahte ning 1939. aasta baaside leping avas piirid võõrvägede sissemarsiks. Eesti anastati ilma vastupanuta, sest rahvas polnud ühtne ja Riigikogu töö oli katkestatud. Mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus, viisid meid 50 aastat kestnud okupatsiooniaega, mille tulemeid võib rahvuslikus mõtlemises kahjuks tänaseni märgata.
Tänavu langeb Vabariigi aastapäev valimiseelsesse aega ning teravdunud rahvusvahelise olukorra foonil on taas märgata katseid Iseseisvusmanifesti seisukohtadest mööda hiilides oma ainutõde kuulutada. Meenub räige telereklaam, kus Reformierakond esitleb end valguse parteina ning hirmutab inimesi Keskerakonna, kui iseseisvust ohustava jõuga. Näotul poliitilisel rünnakul kasutatakse samu vahendeid, mida aastakümnete eest Vapside liikumise hävitamisel. Sõnumi põhisisu on vihkamine, laim ja rahvusliku ühtsuse lõhkumine. On äärmiselt kummastav, et sellise ajupesuga tuleb välja erakond, kelle poolt ettevalmistatud Piirilepe loovutab naaberriigile kõhklusteta 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast, maa, mille eest Vabadussõjas võideldi elu hinnaga. Kas mitte Piirileppes ei sisaldu kokkuleplus, allaandmine, välispoliitika nõrkus?
Kas teame oma riigi 97. aastapäeval, kuhu tahame jõuda kolme, kolmekümne või kolmesaja aasta pärast? Kas võime väita, et siin väikesel südamekülge kasvanud maal räägitakse eesti keelt viiekümne aasta pärast? Kuulates Reformierakonna sõjaretoorikat, või vaadates telerist IRLi peaministrikandidaadi kummalist taidluslavastust kolme munaga, jõuan üha selgemale äratundmisele, et parempoolsed ei tea isegi seda, kuhu peaks jõudma järgmisel aastal. Kogu nende poliitika on rajatud rahva taluvuspiiri kompamisele, sest kuni naeruväärse palga eest tööd rügavad eestlased lasevad end pügada, võivad Reformierakonna poliitmängurid muretult vahetada poliitilise kapitali isikliku heaolu vastu.
Ent isamaa sünnipäev on pidu ja kuigi oleme ELi kuuluva riigina palju oma vabadusest loovutanud, on meil tulevikku, kuni püsime ühtsete, ausate ja töökatena. Kaitseliitlasena tean ka seda, et sajad ning tuhanded otsusekindlad mehed ja naised on valmis seisma oma maa ja rahva eest. Eestile annab lootust ka see, et parempoolset enesekesksust ja hoolimatust tasakaalustab Keskerakond, populaarseim ja Eesti rahva kestmisele orienteeritud poliitiline erakond.
Tahaksin lõpetada Iseseisvusmanifesti sõnadega. Kas adute, kui päevakajaliselt need kõlavad aastal 2015?
Eesti ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokratline Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!
Demokraatial on väikese rahva käes relvana tohutu jõud, sest demokraatiat austavat riiki on keeruline põlvili suruda. Samas on demokraatiast loobumine äärmiselt lihtne. Piisab vaid sellest, kui leida välis- ehk sisevaenlane, kellega võitlemise vajadusele viidates piirata inimeste põhiõigusi, ja demokraatia moondub stagneeruvaks hirmuks. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi käekäik, kus 1934. aastal alanud „vaikiv ajastu“ pärssis riigi otsustusvõime ja rahva kaitsetahte ning 1939. aasta baaside leping avas piirid võõrvägede sissemarsiks. Eesti anastati ilma vastupanuta, sest rahvas polnud ühtne ja Riigikogu töö oli katkestatud. Mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus, viisid meid 50 aastat kestnud okupatsiooniaega, mille tulemeid võib rahvuslikus mõtlemises kahjuks tänaseni märgata.
Tänavu langeb Vabariigi aastapäev valimiseelsesse aega ning teravdunud rahvusvahelise olukorra foonil on taas märgata katseid Iseseisvusmanifesti seisukohtadest mööda hiilides oma ainutõde kuulutada. Meenub räige telereklaam, kus Reformierakond esitleb end valguse parteina ning hirmutab inimesi Keskerakonna, kui iseseisvust ohustava jõuga. Näotul poliitilisel rünnakul kasutatakse samu vahendeid, mida aastakümnete eest Vapside liikumise hävitamisel. Sõnumi põhisisu on vihkamine, laim ja rahvusliku ühtsuse lõhkumine. On äärmiselt kummastav, et sellise ajupesuga tuleb välja erakond, kelle poolt ettevalmistatud Piirilepe loovutab naaberriigile kõhklusteta 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast, maa, mille eest Vabadussõjas võideldi elu hinnaga. Kas mitte Piirileppes ei sisaldu kokkuleplus, allaandmine, välispoliitika nõrkus?
Kas teame oma riigi 97. aastapäeval, kuhu tahame jõuda kolme, kolmekümne või kolmesaja aasta pärast? Kas võime väita, et siin väikesel südamekülge kasvanud maal räägitakse eesti keelt viiekümne aasta pärast? Kuulates Reformierakonna sõjaretoorikat, või vaadates telerist IRLi peaministrikandidaadi kummalist taidluslavastust kolme munaga, jõuan üha selgemale äratundmisele, et parempoolsed ei tea isegi seda, kuhu peaks jõudma järgmisel aastal. Kogu nende poliitika on rajatud rahva taluvuspiiri kompamisele, sest kuni naeruväärse palga eest tööd rügavad eestlased lasevad end pügada, võivad Reformierakonna poliitmängurid muretult vahetada poliitilise kapitali isikliku heaolu vastu.
Ent isamaa sünnipäev on pidu ja kuigi oleme ELi kuuluva riigina palju oma vabadusest loovutanud, on meil tulevikku, kuni püsime ühtsete, ausate ja töökatena. Kaitseliitlasena tean ka seda, et sajad ning tuhanded otsusekindlad mehed ja naised on valmis seisma oma maa ja rahva eest. Eestile annab lootust ka see, et parempoolset enesekesksust ja hoolimatust tasakaalustab Keskerakond, populaarseim ja Eesti rahva kestmisele orienteeritud poliitiline erakond.
Tahaksin lõpetada Iseseisvusmanifesti sõnadega. Kas adute, kui päevakajaliselt need kõlavad aastal 2015?
Eesti ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokratline Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!
