• Blogi
Alar Nääme

Maadlus on tee keha ja vaimu tervisele

17/6/2015

Comments

 
Picture
Mens sana in corpore sano – terves kehas terve vaim – selle mõttetera väärtus on ajale vastu pidanud. Just väikestele riikidele ja rahvastele on keha ja vaimu tervise säilitamine otse eluküsimuseks, sest füüsiline ja vaimne tervis on omadused, mis aitavad väljuda võitjana ka kõige keerulisematest olukordadest. Seda kummalisem on tõdeda, et Eestil, mis nii väga otsib rahvusvahelist tunnustust ja ihaleb leida oma Noikiat, puudub seni korralik spordipoliitika ning jääb vajaka neist meetmeist, mis võimaldaksid noortel, perekonna majanduslikust olukorrast hoolimata, spordiga tegeleda.

Maadluse kandepind on hea.

Üheks keha ja vaimu harmoonilisemaks arendajaks on kahtlemata kreeka-rooma maadlus, mis tänu äsjase juubilari Heikki Nabi innustavale eeskujule on taas populaarsust võitmas. Õnneks pole tipp tema ümber samuti tühi. Meil on Eerik Aps, Ardo Arusaar ja veel teisigi arvestatavaid tegijaid. Väsimatu Henn Põlluste on hoidnud maadlust heal tasemel. Maadlusliitu kuulub hetkel 43 klubi, hõlmates geograafiliselt pea kogu Eesti. Samas vajaks maadlus tugevamat riigipoolset tuge ning miks mitte ka sisseviimist üldhariduskoolide kehalise kasvatuse programmi. See annaks võimaluse avastada maadlustalente ning suunata neid edasi klubitreeningutele. Maadluse kandepind laieneks oluliselt. Selle mõju noorte vaimsele ja füüsilisele tervisele on raske üle hinnata.

Eriti oluline oleks maadluse viimine koolide kehalise kasvatuse programmi naistemaadluse arendamiseks. Praegu jääb meie naistemaadluse tase just väheste harrastajate arvu taha, kuna maadlust ei peeta tüdrukutele sobivaks spordiks. Olen naistemaadlusesse suhtunud alati suure poolehoiuga ning näen tulevikus sellel Eestis suurt potentsiaali. Eesti naine on alati kandnud neid väärt iseloomuomadusi, mis omased headele võitlejatele – eesmärgikindlust, eneseusku ja töökust. Andkem siis sadadele tüdrukutele, kes leiaksid just maadluses sobiva sportimisviisi, võimalus koolis oma lemmikala avastada.

Lurichi tõekspidamisi järgides.

Maadluse olulisust harmoonilise inimese kasvatamisel käsitles oma kirjatöödes erakordse mõtteselgusega, üks eesti kõigi aegade suurimaid võitlejaid, Georg Lurich. 1903. aastal kirjutas 27 aastane vägilane: „Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks, et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma.“ Samas viitab Lurich ka tolle aja kitsaskohtadele nii maadluse kui ka üldse spordi toetamisel. Tsiteerin: „Kas ei ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna oma enese „mina“ jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal sellepärast õigus on lõdvalt elada.“ Ka täna, enam kui 100 aastat peale nende ridade kirja panemist, tunduvad Lurichi mõtted äärmiselt värsked ja päevakajalised. 1910. aastal, vaid kümmekond aastat enne oma ülekohtuselt varajast surma tõdeb Lurich: „Pidage tervisest lugu! Sage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil nii palju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.“ Kas pole need sõnad kohased tänagi!

Maadlus kui isiksuse kasvataja.

Kui oled seisnud matil silmitsi vastasega, kelle iga lihas on pingul, et sulle väärikas lahing anda; kui oled tabanud vastase silmis välkmõtte, kuidas sundida sind eksima, tähelepanu kaotama ning alistuma, pole sa enam endine. Sinus sirgub austus ausa võitluse, aastatepikkuses treeningus karastunud vastupanuvõime, vaimu virgestava enesekindluse suhtes. Maadlus ei alga ega lõpe kohtumisega matil. See on elamise viis, pidev valmisolek ja ärksus - aukartus elu ees. Pole oluline, kas võidad või kaotad. Oluline on, kuidas sa seda teed.

1917. aastal, kui Euroopa oli haaratud sõja- ja revolutsioonitulest, kirjutas Lurich: „Maadlemise ideeline ülesanne on selles, et me kui eelväed virguksime ja tõsise hoiatushüüde nõrkevale inimsoole hüüaksime.“

Täna 100 aastat hiljem, kui maailm seisab taas oluliste valikute ees, tuleb neid Lurichi sõnu võtta äärmiselt tõsiselt. Just seepärast kutsun sportlasi, poliitikuid, valitsust, omavalitsusjuhte, lapsevanemaid, noori ja kõiki neid, kellest oleneb meie rahvuse keha ja vaimu tervis, koondama oma jõud ja võimalused, et arendada üht harmoonilisemat ning intelligentsemat spordiala – kreeka-rooma maadlust.


Comments

Heiki Nabi – osa eestlaste rahvuslikust eneseteadvusest

4/6/2015

Comments

 
Picture
6. juunil saab 30 aastaseks Heiki Nabi, mees, kellel on õnn koos Kalevipoja, Lurichi, Abergi ja Palusaluga olla osa eestlaste rahvuslikust eneseteadvusest. Mida väiksem rahvas, seda kõrgemalt hinnatakse rammumeeste vägevaid tegusid, lihaste sitkust ja mehist vastupidavust. Eesti mütoloogilises müüdimälus on kangelasi ikka ülistatud ning seda nende noorusele ja põikpäisusele vaatamata, või siis just nende sõltumatu iseloomu tõttu.

Hiiumaa kadakate sitkus.

Hilleste külas Pühalepa vallas on viimase rahvaloenduse andmetel vaid 14 elanikku, ent Eesti maadlusgeograafias kuulub sellele kivisele rannikualale eriline koht. Kuipalju siis ikka on Maarjamaal neid paiku, kus oleks sündinud kahekordne maailmameister ja olümpiahõbe kreeka-rooma maadluses. Aga kant ise on omapärase väega, sest just selles saaresopis tegi vägilasetempe Kalevipoja hiidlasest suguvend Leiger. Mõned kilomeetrid edasi Kassari rannas asub skulptor Kalju Reiteli poolt pronksi valatud Leigeri kuju. Aga 1985. aastal, kui lihtsas talumajas kõlas esmakordselt vastsündinud poisslapse kisa, polnud pronksleigerit veel olemas, ja kui olnukski, vaevalt siis läinuks see vastsele maailmakodanikule eriti korda. Tema jaoks oli kõik veel ees – esimesed sammud, koolitee ja õnnelik kohtumine maadlustreener Tiit Madalveega, kes nägi poisis seda Hiiumaa kadakate sitkust, mis kõigi heade asjaolude kokkulangemisel on eelduseks erakordsele edule.

Maadlus nagu elu.

Maadlus on nõudlik spordiala, mis eeldab kannatlikkust ja kõrget valuläve, ning ei soosi tuimust ja otsustusvõimetust. Rumal saab matil kohe selja prügiseks, sest pelgalt jõuga pole võimalik vastast võita. Kreeka-rooma maadluses on kasutusel enam kui 50 heidet, tõstet ja rullimist, ent kaht täpselt ühesugust olukorda ei tule kunagi ette. Matil ei toimu pelgalt võitlus lihasramm lihasrammu vastu, vaid lahing, kus hetkeline taandumine võib tuua suuremat edu viivu vältavast pealetungist. Võitjana väljub see, kes endasse usub, vastast üllatab, kõhkluse ning hirmu võidab. Maadlus on nagu elu. Kannatlik ootamine koondub ühte õnnestunud heitesse, samas võib võimalus jäädagi kasutamata, sest enne kõlab lõpukong.

Mis teeb Nabist Nabi.

Kui mitte muuga, siis on jumal hiidlasi õnnistanud enneolematu jonnakusega ja Heiki Nabi pole siin erand. Jälgides korduvalt Heiki matše, on mind teinud kadedaks see enesekindlus, millega ta matile astub. Kõigest näeb, et tegemist on võitjaga. On arusaadav, et nii võib ta tunda Eesti esivõistlustel, kus juba 11 aastat pole Nabile vastast, ent sama enesestmõistetava kindlusega läks ta heitlusele vastu ka enda jaoks äärmiselt halbadel aastatel, kui esimese maailmameistritiitli järgsed vigastused tõid kaasa järjestikkused läbipõrumised ja ajakirjanike rünnakud, kes ta juba poolenisti maha kandsid. Aga Nabi silmist ei kadunud hetkekski võitja pilk. Ka siis, kui peale 2006. aasta Gangzhou kulda tuli järgmisel aastal Bakuus leppida 24. kohaga. Kui 2011. aastal naasis Nabi Istanbulist 27. kohaga, ennustasid mitmed asjatundjad, et mees on karjääri lõpetamas. Heiki vaid muigas avalike rünnakute peale, läks Londoni olümpiale ja tuli tagasi hõbedaga. Juba järgmisel aastal lisandus esimesele maailmameistri tiitlile Budapestist teine kuld ja aasta hiljem Taškendist pronks. Nabi oli tagasi, võimsamana, analüütilisemana ja kogenenumana. Mida vahepealne mõõnaperiood mehe närvidele maksma läks, teab vaid tema ise. Välja pole maailmameister ebakindlust või pettumist kunagi näidanud.

Just maailameister, sest Euroopa meistrivõistlustel pole ta kunagi neljandast paremale kohale jõudnud. Kas kontinendi meistriks tulekuks napib maailmameistril motivatsiooni? Võta kinni! Ehk ongi nii. Aga võib uskuda, et järgmisel aastal Rio de Janeiro olümpiamängudel on Nabi üks meie vähestest kullalootustest.

Sadade innustaja.  

Nagu kunagi Lurichil, Palusalul, Kotkasel, on ka Nabil täita oma osa noorte toomises sporti. Usun, et sajad poisid ja tüdrukud kõikjal Eestis on leidnud tee klassikalise maadluse, aga ka teiste spordialade juurde, just tänu sellele, et neil on niivõrd vaimustav eeskuju. Heiki oskab endas ühendada tagasihoidliku hiiumaa nooruki ja maailma näinud kogenud võitleja. Mida paremaks ta saab, seda lihtsamaks muutub treeningkaaslastega, spordisõpradega, ajakirjanduse ja avalikkusega suhtlemisel. Ja mitte ainult oma sportlasteed alustavaid noorukeid ei julgusta see vägilane unistuste nimel pingutama, vaid süstib indu ka arvestatavate tulemusteni jõudnud sportlastesse.

Seda viimast võin kinnitada enda näitel. 1. märtsil Tarus toimunud Eesti esivõitlustele jõudsin kõhklustega hinges ning ka vormitipu planeerimisega olin veidi mööda pannud. Muidugi võib selles süüdistada Riigikogu valimisi, kus osalemine nõudis oma, aga see polegi oluline. Oluline tundub hoopis tõik, et jälgides, millise veenva ülekaaluga Heiki Nabi kõik vastased alistab, tundsin endas võidutahet taas tärkamas. Piinlik oli pühendunud maadlejaga samas saalis endast mitte kõike välja panna. Rahunesin, keskendusin, motiveerisin ennast ja võitsin pronksi. Kahju oli vaid sellest, et ma ei suutnud murda läbi kullaheitlusesse, kus oleksin läinud kokku Nabi endaga. See õnn naeratas Mait Madile, kes pidas maha ühe elu parimatest heitlustest. Pole tähtis, et ta Nabile alla jäi, sest kohtumise ilu korvas kaotuse. 

Maadluse põhitõed.  

Suured võitlejad suhtuvad vastasesse alati austusega. Nad ei muiga sarkastiliselt, kui loos viib nad kokku algajaga, ega püüa rõhutada vastase allajäämist. Kui võitlusalade esindaja, maadleja või poksija, ei suuda austada vastast, ei austa ta ka saavutatud võitu, ega iseennast. Mulle on alati jätnud sügava mulje, et Nabi ei lase end lõdvaks ka suhteliselt kerge vastasega kokku minnes. Ta on tähelepanelik, valmis üllatusteks – tähendab hindab vastast.

Nabi teab hästi, et matile minnes ei tohi võtta kaasa treeningute higi ja taaka – need jäägu maha treeningsaali. Ta näeb võistlustel alati välja puhanuna, tema jalgades pole raskust, pilgus tüdimust. See on suure sportlase oskus ajastada vorm ning koondada võidu nimel kõik jõuvarud. Ka oma halvimatel päevadel, kui vigastused ei lubanud häid tulemusi saavutada, ei näidanud Heiki pettumust välja. Ta esines selle hetke võimete tasemel, teades ise, mida suudaks ilma segavate traumadeta. Hiidlane pole kunagi hädaldanud, pigem enese üle nalja heitnud ja uuel võimalusel paremini proovinud. Väärt omadused, mis lõpuks sihile viivad.

Eesti maadluse parimad päevad.

Eesti maadlejatel on spordiajaloos väärikas koht. Paljud nende saavutused püsivad seni ainulaadsete ja kordumatutena. 1912 pidas Martin Klein Stockholmi olümpial seni maailma spordiajaloo pikima maadlusmatši. Kuna sel ajal tunnistati vaid ilmselget ülekaalu, kestis Kleinile hõbeda toonud tasavägine kohtumine soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit. 1936 aastal võitis Kristjan Palusalu Berliini olümpial kullad nii kreeka-rooma kui vabamaadluses, jäädes tänaseni ainsaks, kes seda suutnud. Aastail 1938-1966 püsis valitseva Euroopa meistrina Johannes Kotkas. Seni pole keegi eestlase tulemust korrata suutnud.

Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921. Läinud sajandi kahekümnendatest kujuneski kodumaise maadluse tõeline kuldaeg. Eesti maadlejad võtsid 1920.–1930. aastail 3 olümpiakulda, 2 -hõbedat ja 4 –pronksi. Euroopa esivõistlustelt toodi ära 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi. Maailma meistrivõistlustelt, mida vahemikus 1923–1947 ei korraldatud, jäi saagiks 1 hõbe. Nii vägev oli Eesti maadlus!

Mõeldes Nabile loodan siiralt, et saja aasta tagune edu kordub uuel sajandil ning maadluses ootavad meid taas võimsad kahekümnendad.

Kuhu edasi?

30. eluaasta tähendab Kreeka-rooma maadluses võimete tippu. Aleksander Aberg oli 34, kui võitis New Yorgis Maailma meistrivõistlused. Ka Georg Lurich pidas oma säravaimad kohtumised 40 eluaasta lävel. Legendaarne Johannes Kotkas tegi veel 45-aastasena maadlusmatil mehetegusid.

Heiki Nabil on ees hulgaliselt võite nii siin Eestis, Saksamaal klubisportlasena, kui muidugi Euroopa- ja Maailma meistrivõistlustel ning Olümpiamängudel. Loodan, et tema edust saab innustust kogu meie maadlusilm ning Heiki ei pea ennast tundma üksi selles tipus, kuhu ta on jõudnud tänu erakordsele tahtejõule ja visadusele.

Õnne sünnipäevaks, noor juubilar, ja mehetegusid matil!


Comments

Kuhu jäävad sporditipud?

12/5/2015

Comments

 
Picture
Eesti sport ei ela üle just parimaid aegu. Napib tõelisi tippe, kes suudaksid rahvast innustada ja olemasolevate vähestegi atleetide võimalused noori spordist vaimustuma panna, jäävad üha ahtamaks, sest higi ja vaeva nõudvast treeningust enam huvituvad lapsed nutitelefonidest ning arvutitest, kulutades nende näppimisele mitmeid tunde päevas. Vähene liikuvus toob aga kaasa rasvumise, mis praagib Eestis potentsiaalsete spordilootuste hulgast välja kümneid tuhandeid lapsi. Teisalt langeb spordipüramiidist välja sadu sitkeid noori, kuna nende vanematele pole treeningute eest tasumine taskukohane ja andekatel lastel, kes tunneksid sportimisest rõõmu ning võiksid jõuda ka tulemusteni, pole kallitesse harjutussaalidesse ja tasulistele treeningutele asja. Uued sporditipud – tuleviku Nabid, Novosjolovid, Nooled, Kanterid, jäävadki sündimata.

Masendavad faktid noorte rasvumisest ja IT pahupoolest.

Ülekaalulisus pole pelgalt Eesti probleem, vaid see laastab nakkusena valdavat osa maailma riikidest. Maailma tervishoiuorganisatsiooni väitel on üleilmselt alla viie aastaste hulgas enam kui 20 miljonit ülekaalulist, rasvunute koguarv noorte hulgas aga küünib sadadesse miljonitesse. Paksude edetabelit juhib USA, kellele selles kurvas statistikas järgneb Mehhiko. Mexiko Citys on 70% elanikest rasvunud või siis vähemalt ülekaalulised. Ent võrdlus Ameerika või Mehhikoga ei tee meie olukorda paremaks. Ka Eestis kohtab ülekaalulisi lapsi ja noori üha rohkem. Rämpstoit, mille reklaame meile agressiivselt peale surutakse ning coca ja muud pudelimürgid, kasvatavad pekki ja muudavad lodevaks. Tulemuseks on spordile kadunud krooniliste hädade käes vaevlevad teismelised.

Arvutiseeritus ja sotsiaalmeedia plahvatuslik levik omakorda süvendab valest toitumisest tulenevaid hädasid. Keskmiselt veedab Eesti teismeline nutitelefoni ja arvutiga kuus tundi päevas. Kui sellele lisada veel kodustele ülesannetele kuluv aeg ja õhtutunnid televiisori ees, ei jäägi sporditegemiseks mahti. Areneval organismil oleks aga tarvis päevas vähemalt tund füüsilist aktiivsust. Selle tunnikese leiab vaid 14% kooliõpilastest. Vaid 14%!

Milleks meile tippsport?

Võib muidugi küsida, milleks on vaja üldse sporti teha ja selle juures veel tippu pürgida. Milline tähendus on meie üdini asisel sajandil maailmameistri või olümpiavõitja tiitlil? Hästi, kuulsus ja raha, ent neid on võimalik saavutada ka lihtsamalt, kui aastaid treeningutel higi valades. Äkki ongi spordis tippujõudmise värk mingi vana ja aegunud narrus, mida võiks sama hästi asendada mõne arvutimänguga, täpselt nii, nagu traditsioonilise kujutava kunsti on asendanud kontseptualism?

Sportlane, kes on tipusolemist kasvõi kord kogenud, nii ei küsi. Kui oled seisnud pjedestaali kõrgeimal astmel, taanduvad sellega kaasas käivad kuulsus, au ja raha imelise rahulolutunde ees, mida sisendab teadmine, et sellel hetkel pole maailmas või kontinendil sinust paremat. Kui tiivustavalt mõjub rahvuskaaslase nägemine maailma vägevamate hulgas, sellest võib pikalt kõnelda iga spordihuviline. Õnnestunud tippvõistlus lisab uhkust, sirgeselgsust ja endast lugupidamist kogu rahvale. On üldteada fakt, et peale võidukat jalgpalli- või korvpallilahingut tõuseb eduka meeskonna koduriigis või -linnas tööviljakus, väheneb haigestumine ja vägivaldsed kuriteod. Sport innustab, loob rahvuslikku ühtsust, turgutab majandusnäitajaid, sport on midagi enamat kui ajaviide, on samavõrra riiklik küsimus, kui maksusüsteem või ettevõtluskeskkonna soodustamine.

Kahjuks on neid Eesti sportlasi, kellega koos rõõmustada, ikka häbematult vähe. Üha sagedamini näeme uudistes intervjuusid, kus mõnel tiitlivõistlusel läbipõrunud sportlased selgitavad viletsa esinemise põhjusi. Halvas esituses on tavaliselt süüdi vormi kehv ajastus, äpust treener, altvedanud spordiinventar, vale aklimatiseerumine, sobimatu suusamääre või elupaiga kaugus võistluskohast. Kui otsida, leiab alati põhjuse. Aga kunagi ei tunnista meie hädiste tulemuste meistrid, et tegelikult puuduski võimalus võita, sest vaim ja keha polnud parimaks tulemuseks valmis. Aus oleks nentida, et meie sportlaste hulka ei satu alati mitte kõige andekamad tegijad, kuna spordialade kandepind on väike ja valik, kellega põhjalikumalt edasi töötada, tehakse käputäie juhuslikult treeningutele sattunute vahel. Olukord ei muutu seni, kuni riigil puudub korralik spordipoliitika, mis loob sporditippude kasvuks vajaliku vundamendi, avab treeningsaalide uksed kõigi andekate noorte ees ja paneb lapsed füüsilist pingutust hindama.

Eesti spordipoliitika hetkeseis.

Kuidas siis nii, võib seepeale pahaselt küsida meie kultuuri- ja spordiminister. Meil on koalitsioonileppes lausa eraldi sporti käsitlev peatükk. Jah, õige, on küll, ent seda kiretut sõnadejada lugedes taipab isegi võhik, et tegemist on poliittehnoloogilise kantseliidist kubiseva tekstiga, kus isegi ei püüta põhimõttelisi lahendusi pakkuda. Lubatakse järgida „Eesti spordipoliitika põhialuseid aastani 2030“ ja juurutada liikumisharrastust kõigis vanuserühmades, ent sellega asi piirdubki. Sõnad, sõnad, sõnad! Pole ideid, kuidas spordi kandepinda laiendada ja milliste vahenditega tuua treeningutele toimetulekupiiril elavate perede lapsed.

Seni, kuni konkreetseid tegusid ja spordipoliitika visiooni asendab muinasjutuvestjalik heietus eestimaalaste vaimse ja kehalise tasakaalu viimisest Põhjamaade tasemele, pole meil lootustki uute spordisangarite sünniks. Küllap oleksime ammugi minetanud ka tänase hapra taseme, kui mitte Tallinna sugused jõukad ja helded omavalitsuse spordiliikumist ei toetaks.


Comments

Hurraa!

1/3/2015

Comments

 
Picture
Pikka ettevalmistust Eesti Meistrivõistlusteks kroonis edu. Saavutasin kuni 130 kg meeste hulgas kolmanda koha, ja olen selle üle väga õnnelik! Varem mul Kreeka-Rooma maadluses medal puudus.

Võistelda 130 kg maadlejate hulgas tegin sellepärast, et leidsin endas piisavalt jõudu raskete meestega kokku minna. Ühel hetkel tundus kuidagi kohatu pidevalt kaalu pärast muretseda ja end kuni 98 kg kategooriasse pressida. Kuni 130 kg kaalus esines ka Heiki Nabi ja võimalus maailmameistriga vastamise minna vaid lisas põnevust. Otsustasin, et kui juba matil madistada, siis kindlasti maailmameistri kategoorias! Nii tegingi, ja ei kahetse. Kuigi Nabiga mõõduvõtmiseni asi ei läinud, sain kõigist kolmest kohtumisest maksimaalse rahulolu.

Esimese kohtumise eel olin pisut närvis, sest Ruslan Hristoforovist, kellega pidin vastamisi minema, ei teadnud ma midagi. Aga kui matš juba käima läks, siis kadus igasugune hirm ja ebakindlus. Tundsin sellist võimu, et langetasin otsuse, lõpetada kohtumine seljavõiduga. Otsus tehtud, panin kogu jõu ja kavaluse mängu ning õnnestuski mehel selg prügiseks teha.

Mait Madiga, kellega järgmisena kokku läksin, olin varem kohtunud ja teadsin, millise sitke vennaga mul tegemist tuleb. Seni olin pidanud Maiduga kaks kohtumist, millest ühe võitis tema, teise mina. Nii et võrdsed vastased. Matš möödus närviliselt, sest mõlemalt poolt esitati protest ja kohtunike otsus mind punktidega kaotajaks jätta, oli vaieldav. Aga kaotus tuli siiski vastu võtta.

Pronksiheitluses kohtusin noore lootustandva maadlustähe Reino Tirrandiga. Võin noore mehe kohta öelda vaid kiidusõnu, ent minu kogemused ja oskused ei jätnud talle võimalust. Võitsin pronksmedali ülekaalukalt skooriga 8:0.

Ma täitsin eesmärgi ja tõin medali. Kindlasti jätkan selle nimel, et järgmistel meistrivõistlustel juba kullale heidelda, aga praegu olen igati rahul ja nähtavasti luban endale lähinädalatel ka väikese puhkuse ja võimaluse taastumiseks.

Veel niipalju, et finaalis läksid kokku Nabi ja Madi. Mehed pidasid maha korraliku lahingu, kus Nabi oma ülekaalu maksma pani.

Tänan kõiki, kes mulle kaasa elasid! Andsime koos hea etenduse!


Comments

Möödunud nädala kokkuvõte ja algava nädala (16.-22. veebruar 2015) eesmärgid Eesti Meistrivõistlusteks valmistumisel.

16/2/2015

Comments

 
See, et meistrivõistlusteks valmistumise eel linnaosa vanema tööst puhkuse võtsin, mõjub soodsalt. Saan viibida Valgas ja treenida koos vanade sõpradega, keda läbi-lõhki tunnen ja usaldan. Keskkonnal on tulemuslikkusele suur mõju. Ma pole kunagi varjanud, et mu süda kuulub Valgale, vaatamata sellele, et viibin olude sunnil eemal. Valga õhustik rahustab ja muudab rõõmsaks. Kohtumised vanade sõpradega annavad jõudu. Kummaline, et asjad, mis varem tundusid keerulised, leiavad Valgas otsekui iseenesest lahenduse. Olen saanud paika sisemise tasakaalu, mis vahapeal kippus käest minema. Tunnen, kuidas mind sportlasena Valgas hinnatakse ja ei taha pöidlahoidjatele pettumust valmistada. Olen Valgas treenides saavutanud füüsise ja vaimu balansi ja see on imeliselt hea tunne!

Kaaluga on samuti kõik korras. Olen jõudnud 100 kiloni. Järgneva kahe nädala jooksul veel kaks kilo alla võtta pole probleem. Õige toitumise ja korraliku üldfüüsilise koosmõju töötab.

Sellel nädalal pööran põhitähelepanu vaimsele keskendumisele ja leitud enesekindluse kinnistamisele. Jõutreeningud, sparringud, üldfüüsiline ettevalmistus koos ujumisega ja jõud ning sitkus tulevad, õigest  matitunnetusest rääkimata!

Olen jõudnud vormitipu lähistele.

Comments

Möödunud nädala kokkuvõte ja algava nädala (2.-8. veebruar 2015) eesmärgid Eesti Meistrivõistlusteks valmistumisel.

2/2/2015

Comments

 
Läinud nädalal tõstis treeninguindu uudis, et Ardo Arusaar, kellest sügavalt lugu pean, võitis kuni 98-kiloste kategoorias Pariisis toimunud aasta esimese maadluse GP-turniiri. Lisaboonusena võtan seda, et finaalis alistas Arusaar kodupubliku ees võistelnud mulluse kuni 85-kiloste maailmameistri Melonin Noumonvi 2:1. Olen Ardoga maadelnud ning tuleb tunnistada, et ta tegi mulle tuule alla. Nüüd on hea tõdeda, et temalt saavad sugemist ka maailmameistrid.

Aga trennis teen edusamme. Kaal on kusagil 104 peal. Mida lähemale 1. märts jõuab, seda enam tunnen endas kasvavat väge ja enesekindlust. Nüüd pole aega kaaluda, kas eelistada üldfüüsilist või sparrida matil. Mõlemat tuleb teha võrdse pühendumusega.

Läinud nädalal sain juurde matitunnetust ning paranesid üldised jõunäitajad. Algava seitsmepäevase tsükli eesmärgiks on teha jõudu ning lihvida reaktsioonikiirust, sest jõudu võib ju olla, aga kui mõistust ei jätku, keeratakse sul matil ikkagi sussid taeva poole.

Kui see nädal otsa saab, jääb selgusehetkeni vaid 20 päeva. Nüüd tuleb endast maksimum välja panna.

Comments

Möödunud nädala kokkuvõte ja algava nädala (26. jaanuar – 1. veebruar 2015) eesmärgid Eesti Meistrivõistlusteks valmistumisel.

26/1/2015

Comments

 
Nagu lisatud videolt näha, rassin matil täie jõuga. Vaid väike lihaste vigastus annab end paremas küljes tunda, sellepärast ka selili maandusin. Aga pole häda, 1.märtsiks on see ammu unustatud. Ka jõusaalis panen taas täie pressiga. Kaal normaliseerub, sest õhtused söögikorrad olen vahele jätnud.

Suutsin püsida heas tempos, nagu eelmisel nädalal eesmärgiks seadsin. Ka tugevad sparringupartnerid on olemas. Nüüd pole muud, kui samas tempos edasi! Tunne on igatahes tugev.

Niisiis 1. märtsil võitma!

Comments

Möödunud nädala kokkuvõte ja algava nädala (19. – 25. jaanuar 2015) eesmärgid Eesti Meistrivõistlusteks valmistumisel.

19/1/2015

Comments

 
Picture
Nonii! Kaal on langenud alla 105 kg. Pole kahtluski, et meistrivõistlusteks kaalu saamine pole enam mingi probleem. Selleks on loonud eeldused kõva trenn, mida viimasel nädalal tegin ja muidugi Ott Kiivikase toitumisalased nõuanded. Ott jagab asja!

Läinud nädalal panin trennis kõik välja. Maadlesin Elar Piksaarega. Tema nimi maadlushuvilistele tutvustamist ei vaja. Mees on väga heas vormis, aga mulle ei suutnud tuult alla teha. Mis järeldused sellest võib teha? Jah, täpselt, mu vorm on tõusul.

22. olin Haapsalus koolitusel. Leidsin ka seal maadlussaali üles ja katsusin kohalikega jõudu. Olid sama sitked vennad kui Valgas. Eestimaal on igal pool kõvasid vendi. Pole tõsi et sporti vaid Tallinnas ja Tartus tehakse.

Nädalavahetusel olin Valgas ja sealgi käisin, korduvalt matil. Valgas trenni teha on muidugi täiesti eriline tunne. Valga on ju kodulinn!

Algaval nädalal püüan püsida heas tempos ja leida tugevad sparringupartnerid. Muidugi järgin ka Oti nõuandeid ja tegelen üldfüüsilisega.

Pöidlad püsti!


Comments

Möödunud nädala kokkuvõte ja algava nädala (12. – 18. jaanuar 2015) eesmärgid Eesti Meistrivõistlusteks valmistumisel.

12/1/2015

Comments

 
Picture
Nüüd, kui tervisega taas kõik korras ja pühadega õnnelikult ühele poole saadud, tunnen, kuidas iga päevaga jõudu ja tahtmist juurde tuleb. Võib öelda, et sporditegemisega liigub kõik tõusvas joones.

Ükskõik, kui väsitavaks ja pikaks on tööpäevad veninud, õhtu kuulub treeningule. Võtsin sel nädalal kaalus 700 grammi maha ja seda paljus tänu Ott Kiivikase headele toitumisalastele nõuannetele, mida meister mulle jõusaalis jagas.

Nüüd tuleb põhitähelepanu pöörata sellele, et matil piisavalt võhma jätkuks. Selleks on parim viis sparrnigu simultanid. Kuigi taolist treeningmeetodit võib pidada üheks kurnavamaks tegevuseks maailmas, on selle kadalipu läbimine siiski hädavajalik. Tahan endast 1. märtsil anda 200%, ja seda nii tiitlivõistlustel kui Riigikogu valimistel. Kui õnnestuks mõlemalt võistluselt auhind ära tuua, oleksin äärmiselt rahul. Aga et see nii juhtuks tuleb teha tööd ja endast maksimum anda. Olen selleks valmis.


Comments

Möödunud nädala kokkuvõte ja algava nädala (5. – 11. jaanuar 2015) eesmärgid Eesti Meistrivõistlusteks valmistumisel.

5/1/2015

Comments

 
Öeldakse, et veerevale kivile sammal ei kasva, ehk siis see, kes harjunud tegutsema, ei tohi end lõdvaks lasta. Ja tõsi on! Pühade aegsed puhkepäevad, kui sain üle hulga aja elu veidi lõdvemalt võtta ning pingelisest Kesklinna vanema tööst puhata, mõjusid mulle halvasti. Oskasin hankida kerge külmetuse, mis küll ei sundinud voodisse jääma, kuid keeras otse öeldes tuksi mu suurepärased trenniplaanid.

Praegu tunnen end küll suhteliselt hästi, ent tean varasematest kogemustest, et äsja põdenult ei tohi füüsist kohe täispingesse sundida.

Püüan algaval nädalal taas tasapisi trennima hakata, kord-korralt koormust tõstes, et endale mitte liiga teha.

1. märtsini jääb täpselt 8 nädalat.
Comments
<<Previous

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.