• Blogi

Kultuurikatel ja Linnahall kuuluvad tallinlastele

20/12/2016

Comments

 
Picture
Tallinna Kesklinna Halduskogu pöördumine, milles soovitatakse kaaluda linnaosa piiride muutmist selliselt, et Kultuurikatel ja Linnahall jääksid administratiivselt Kesklinna linnaosa territooriumile, tõi endaga kaasa Põhja-Tallinna linnaosa vanema Raimond Kaljulaidi ärritunud reaktsiooni. „Mul on sellele ettepanekule lihtne ja lühike vastus: unustage ära,“ kinnitab Kaljulaid oma pressiteates, lisades, et Põhja-Tallinn ei anna Kultuurikatelt ega Linnahalli Kesklinnale.
Oleks imelik, kui linnaosa vanem vastupidist väidaks, ent siiski ootaks taoliste avalduste tegemisel enam küpsust. Ägestumine, enda arvamuse ainuõigeks kuulutamine ja vastase alavääristamine pole need käitumismallid, millest linna asja ajades lähtuda. Kultuurikatel ega Linnahall ei kuulu Põhja-Tallinna linnaosale, vaid on ikka kõigi tallinlaste teenistuses ja sellest lähtuvalt tuleb Kesklinna halduskogu ettepanekut käsitleda mõistliku lahendusena ning pole tarvis põrkida, et „Puhaku Kesklinna halduskogulased selles küsimuses jalga,“ nagu Põhja-Tallinna linnaosa vanem ennast väljendas. Linnaosade halduskogud koosnevad sotsiaalselt küpsetest ja kodulinna käekäigust hoolivatest linnakodanikest, kes teevad suurepärast tööd kõigi tallinlaste heaolu nimel ning Kesklinna halduskogu kolkapatriotismis süüdistamine on pehmelt öeldes kohatu.
Linnahall kulub logistiliselt Kesklinna.
Vajadusele siduda logistiliselt linnakeskmega seonduv Linnahall Kesklinnaga ka administratiivselt, on tehtud varemgi. Kümmekond aastat tagasi juhtis Kesklinna halduskogu samuti tähelepanu tõigale, et Linnahall, kui oluline kultuurikeskus, peaks asuma Kesklinnas. Kultuurikatla teema polnud tollel ajal veel aktuaalne, ent linnavalitsuse uue hoone planeeringu aruteludes kõlas toona samuti ettepanek, et linnaosade piiri tuleks muuta, kuna uus raehoone peab paiknema kesklinnas. Vahepeal teema soikus, ent seoses EL-i eesistumise sündmustega Kultuurikatlas ning Linnahalli konkretiseeruvate renoveerimiskavadega, tõusis see taas päevakorda. On ju loogiline, et Viru väljaku – Mere puiestee logistilisel teljel asuv EL eesistumise sündmusi võõrustav Kultuurikatel, kuuluks ka administratiivselt linnakeskmesse. See oleks vastuvõetavam nii toimuvat kajastavale välismaisele pressile kui ka EL-i ametnikkonnale. Samuti on turunduslikult otstarbekam, et tulevane Linnahalli konverentsikeskus asetub administratiivselt linnakeskmesse, kuhu ta nii tallinlaste kui ka linna külaliste jaoks niigi kuulub. Tegemist pole siin mingi kihelkondliku vägikaikaveoga. Linnaelu puudutavaid otsuseid langetades tuleb kõigil, ka linnaosa vanematel, lähtuda mitte kitsastest piirkondlikest huvidest, vaid sellest, mis linnale kui tervikule parem.
Rahulik diskussioon tooks lahendused.
Kindlasti pole administratiivsete piiride muutmine üksnes Kesklinna ja Põhja-Tallinna puudutav küsimus, vaid mõistlikke piirimuutusi vajaksid nähtavasti ka teised linnaosad. Möönan, et enne kohalikke valimisi pole linnaosade piire võimalik muuta, kuid kindlasti võiks alustada selle teemalist debatti, sest probleemistik nõuab hoolikat kaalumist ja läbi mõtlemist. Linna logistilised teljed on muutunud, rajatud on  uusi tõmbekeskusi, mis teinud inimeste liikumisloogikasse korrektiive. Julgeksin küll väita, et nii mõneski osas vajavad linnaosade piirid eluga vastavusse viimist.
Käimasolev haldusreform avab diskussiooniks võimaluse, mida tuleks kasutada. Arutelu peaks hõlmama ka pealinnaga piirnevaid omavalitsusi, mis ammugi muutunud Tallinna satelliitmagalateks, kust elanike enamus käib linnas tööl ning tarbib eluks vajalikke teenuseid mitte koduvallas, vaid pealinnas. Lähtume sellest, et linnaosade piirid peavad arvestama reaalseid arenguid, linna välispiiride nihutamine oleks aga üheks otsustavaks abinõuks valglinnastumise tagajärgede leevendamisel. Need on teemad, millega võib haldusreformi sisustada.

Comments

Valga eduloo võti peitub toimivas raudtees

21/11/2016

Comments

 
Picture
Ametist lahkuv valitsus nägi oma tegevuse üht peamist prioriteeti Rail Balticu projektis. Selle nimel ohverdati Eesti regionaalsed huvid ning nähti võimalust Brüsselile muljet avaldades Reformierakonna juhtpoliitikutele rahvusvaheliselt plusspunkte teenida. Igaüks, kes julges Rail Balticu vajalikkuses kahelda ning viitas projekti kulukusele ning selles peituvatele ökoloogilistele ja sotsiaalsetele ohtudele, tembeldati tagurlaseks ning sunniti vaikima. Teerull töötas ja projekti kiiret elluviimist takistas üksnes Läti, Leedu ja Poola tegevus, kes pidasid prioriteediks oma riiklikke huve, ega tõtanud järeleandmisi tegema. Valga jaoks võib aga Rail Balticu realiseerumine tähendada tõsist probleemi. Pärnu kaudu Euroopasse suunduv eelisarendatav raudtee, riisuks niigi kokkukuivanud transiidilt viimase koore ning viiks Valga linna ja kogu regiooni taandarengusse. Rail Balticu negatiivsest mõjust Valga ettevõtlusele on seni vähe räägitud, kuna kohalikud poliitikutel oli mugavam valitsuserakonnale mitte vastanduda, samuti peljati naeruvääristamist peavoolumeedias. Nüüd, mil tabuteemasid järjest vähemaks jääb, võiks ka Valga poliitikud oma seisukoha selgemalt välja öelda ning alustada võitlust, et ülikalli ja mõttetu projekti asemel alustataks hoopis Valgat läbiva raudtee täiemahulist uuendamist. See tooks piirkoda uusi töökohti ning elavdaks kohalikku majandust. Kuna ametisseasuva valitsuse võtmeisiku, Jüri Ratase, suust on kõlanud lubadus tegeleda süvitsi Haapsalu raudtee taastamisega, siis võiks mõte Valga transpordisõlme taastamisest langeda samuti viljakale pinnale.
Rooma Klubi toetab Tallinn-Tartu-Valga raudtee rekonstrueerimist.
Neil päevil tegi Rail Balticat käsitleva avalduse Eesti Rooma Klubi. Tegemist on ülemaailmse teadlasi ja otsustajaid liitva ühingu 2001. aastal asutatud Eesti haruga, kuhu kuulub 58 lugupeetud teadlast. Rooma Klubi seisukohti hinnatakse kõikjal ning neid võetakse aluseks riikide poliitika kujundamisel. Loodan, et ka meie uus valitsus suudab hoiduda eelmise kabineti arrogantsetest vigadest ning seekordset Rooma Klubi avaldust võetakse kuulda.
Klubi suhtumise võib võtta kokku ühe lausega: „Praeguses olukorras tuleks valitsusel kaaluda Rail Balticu uuest transpordikoridorist loobumist ja asendada see võimalusel Tallinna-Tapa-Tartu-Valga ajaloolise raudteeühenduse uuendamisega.“ Ettepanek on igati mõistlik ja asjakohane ning arvestab väljakujunenud logistika ning regionaalpoliitiliste vajadustega, samuti vähendaks see kahjulikke keskkonnamõjusid.
Rooma Klubi osundab, et Rail Balticu projekti erapooletult vaaginud asjatundjad jõudsid järeldusele projekti rõhuasetuste muutumises, vastavalt Leedu ja Läti huvide esilekerkimisele. Kiire reisiliikluse võimaldamine on taandunud marginaalseks ja rõhk asetunud põhja-lõunasuunalistele kaubavedudele. See on ka mõistetav, sest pelgalt reisiliikluse tarbeks ülikallist projekti arendada oleks selgelt absurdne. Kuna Läti ja Leedu on oma regionaalpoliitilisi huvisid kiivalt kaitsnud, lisades arengukavasse ka Kaunas-Klaipeda ja Kaunas-Vilnius raudtee uuendamise, ongi Rail Balticust saanud pigem lõunanaabrite ambitsioonidega arvestav projekt. Poola pole eriti entusiastlik, sest ei näe otsest tulu, mistõttu kiire rongiühendus Kesk-Euroopaga takerdubki Poolasse. Samas ei saa Eestis inimesed enamat, võimalusest sõita kiirelt Tallinnast ja Pärnust Varssavisse. Kindlasti ei korva see Rail Balticaga kaasnevat sotsiaalmajanduslikku ja ökoloogilist kahju, sedastab Eesti Rooma Klubi.
Uus valitsus ei tohiks Rooma Klubi avaldust ignoreerida, ka peaks see olema äratuskellaks kõigile Lõuna-Eesti poliitikutele. Me ei tohi lubada, et õhku täis projekt kahjustataks regiooni huvisid, ei tohi ükskõikselt pealt vaadata kusagil kõrgel ja kaugel langetatud rumalate otsuste kangekaelset elluviimist. Rail Baltica tuleb päevakorrast maha võtta ning alustada Tallinn-Tapa-Tartu-Valga raudteeliini kaasajastamisega.



Comments

Vanalinn – kuidas edasi?

21/11/2016

Comments

 
Picture
Oktoobris jalakäijatele avatud Viru tänav, on järjekordseks tähiseks vanalinna inimsõbralikumaks, ohutumaks ja atraktiivsemaks muutmisel. Kapitaalremondi käigus viidi sõidu- ja kõnnitee samale tasandile, mis annab selge signaali, et tegemist on jalakäijatele mõeldud alaga. Harju tänav sai taolise lahenduse juba mõne aasta eest ning seal töötab see suurepäraselt. Nüüd on vanalinnas tekkinud oluline autovaba piirkond, millega lisaks Viru ja Harju tänavatele liituvad Vanaturu kael ja Kuninga tänav. Nii nagu Harju tänaval tuli liikluse piiramiseks paigaldada mehhaanilised tõkendid, sest on juhte, kes liiklusmärke eirates tunnistavad vaid füüsilisi tõkkeid, paigaldati  Viru tänaval autoliikluse piiramiseks, paralleelselt Aia tänavaga, neli graniitpollarit ning üks hüdrauliline pollar, tagamaks teenindava transpordi juurdepääsu. Tööde käigus rekonstrueeriti tänava alused kommunikatsioonid ning parendati valgustust, paigaldati ka istepingid ja korrastati väravatornide valgustus. Vanalinna peatänav sai uue näo.
Kindlasti tõstab korrastatud Viru tänav kogu vanalinna atraktiivsust, piirkonna kinnisvara hinda ning annab uue hingamise tänavaäärsetele toitlustuskohtadele ja kauplustele. Viru tänava remont on kõigile kasulik ja kummaline on täna meenutadagi, milliseid vaenulikke avaldusi tegid selle suhtes remondist kõige suuremat tulu saavate tänavaäärsete äride omanikud. Terve suve võis meediast kuulda kurtmist, kuidas Viru tänaval pole võimalik äri teha, et remondi tõttu kaotatakse suuri summasid. Seda hala kuuldes tundus mõnikord, otsekui oleks Viru tänav suur hädaorg ning sealsete äride omanikud vaesed kannatajad, kellele meelega kaikaid kodaraisse loobitakse. Nüüd, kui remont lõppenud ja ärikeskkond saavutanud uue kvaliteedi, mõistavad ka kõige suuremad kurtjad, et põhjati õiget ettevõtmist. Aga oma viga ei rutta muidugi keegi tunnistama.
Vanalinnaga seonduv kütab kirgi.
Vanalinna probleemidega on sageli nii, et tunnistatakse vaid oma tõde ja rutatakse süüdistama linnavõimude saamatust, naabri pahatahtlikkust ning oponentide rumalust. Unustatakse tõsiasi, et kunagi mahtusid linnasüdamesse nii elamud kui ka kirikud, nii kõrtsid, kui ka kloostrid. Üksteist aktsepteeriti ning suudeti sõbralikult kõrvuti tegutseda. Tänapäeval ei tee mõned lõbustusasutuse pidajad endale naabrite kaebustest mingit probleemi, solvunud vanalinlased asuvad aga kompromissitusse võitlusesse kogu meelelahutusäriga. Viimase näitena võib tuua linnavõimule esitatud taotluse sulgeda vanalinnas erootilise eeskavaga kinnised klubid, kuigi nende tegevus ei häiri naabreid ja protesteerijad ise ei teagi, mis vaikselt tegutsevates lõbustusasutustes õigupoolest toimub. Nii kõigub vanalinnaga seotud inimeste soovideskaala kõikelubatavusest äärmuslike keeldude-käskude ihani ning viljakas diskussioon selle üle, millisena soovime vanalinna näha, sumbub tihti süüdistuste ja ärategemise tuhinasse.  
Aga aitab sellest, sest vanalinn pole mingi sünge tagahoov, vaid parim, mida Tallinnal külalistele ning omadele pakkuda!
Mida vanalinn vajab?
Uue valitsuse ametisseasumisega on tekkinud unikaalne võimalus, et esmakordselt peale pikki aastaid, võivad riik ja linnavalitsus alustada reaalset viljakat koostööd. Selles olukorras meenutaksin veelkord kahte varem väljakäidud mõtet, mille elluviimine aitaks vanalinna terviklikkuse säilitamisele tublisti kaasa.
Kõigepealt vanalinna kinnisvaraomanikke toetavast meetmest. Kes siis ei teaks, et vanalinnas on kinnisvara korrastamine ja hooldamine muinsuskaitselistest nõuetest lähtudes tublisti kallim, kui uusasumites. Hetkel on kogu lisakulu pandud omanike õlule, sest eraldatavad renoveerimistoetused jäävad marginaalseiks. Vanalinna säilimise nimel oleks viimane aeg viia sisse riiklik renoveerimistoetus, või siis kindlustada omavalitsusele võimekus sellise toetuse rakendamiseks. Vastavalt pädeva komisjoni otsusele, peaks see muinsus- ja kultuuriväärtust omavate hoonete puhul võimaldama kuni 70% renoveerimiskulude katmist. Muidugi peab sellega kaasnema ka suutlik järelevalve ning vajaduspõhine sekkumine, et lõpetada olukord, kus lagunevates keskaegsetes hoonetes hävinevad kultuuriväärtused. Praeguse hambutu muinsuskaitse süül on seda korduvalt juhtunud ning vanalinnas on ka hetkel ohus olevaid maju. Renoveerimistoetus suudaks kaitsta vanalinna ja lisada meie peamisele turismiobjektile väärtust.
Teiseks tuleks linna ja riigi koostöös leida võimalus kompenseerida vanalinna sobivate toitlustusasutuste ja käsitöökodade rent. Me ei peaks käed rüpes vaatama, kuidas parimad äripinnad lähevad globaalsete brändide esinduspoodidele või merevaigukauplustele, sest rahvuslike kõrtside, pagaritöökodade, sepapadade, klaasikodade, potivabrikute, kudumistubade jms pidajatel ei jätku kallite vanalinna pindade rentimiseks raha. Ka poleks paha võimaldada lihtsustatud korras toetust alustavatele ettevõtjatele, kelle äri lähtub sobivusest vanalinna. Uskuge, need kulud teenivad end läbi kasvava turismiäri kiirelt tasa. Me ei tohi jätta vanalinna sobivate äride teket vaba turu seaduste hooleks, sest tänapäeval jäävad võitjaiks kiire tulu ja suure käibe jahil ettevõtted, mitte missioonitundest sündivad käsitöökojad.
Vanalinn on meie rikkus, millest peame hoolima.

Comments

Kesklinna tänavad läbivad uuenduskuuri

27/10/2016

Comments

 
Picture
Tallinn on riigi majandus- ning panganduskeskus, Tallinnaga on seotud või siia on koondunud üle poole kõigist töökohtadest ning sellepärast on siin toimuv erilise tähelepanu all. Mõnes Eesti väikelinnas võib peatänav püsida aastaid raskesti läbitavana ning kõnniteedel jalakäijad jalgu murda, ent keegi ei pane seda tähelegi. Tasub Tallinnas vaid mõni kõrvaltänav rohke autodevoolu tõttu amortiseeruda, kui tegemist on üldriikliku katastroofiga, millest kirjutab Delfi ning mille üle arutlevad telekanalite uudistesaated.
Tegelikult on see nii alati olnud. Hiljuti näitas üks tuttav mulle esimesel iseseisvusajal välja antud Postimeest, kus keegi pahane linnakodanik nurises Narva maantee ja Gonsiori tänava äärmiselt halva olukorra üle ja kurtis, et raehärrad ei suvatse linnateede parandamiseks midagi ette võtta. Nurin jäi väiksemaks vaid Stalinliku režiimi aastatel, ent see ei tähendanud, nagu oleksid linlased tänavate olukorraga rohkem rahul olnud. Linnavalitsust auklike tänavate eest sõimanud kodanik oleks noil aastatel lihtsalt Siberisse saadetud.
Praegune linnavalitsus võtab elanike probleeme tõsiselt ja selle asemel, et oodata, kuni tänavate probleem meedias üles tõstetakse, püüame tänavaid juba ennetavalt remontida. Muidugi ei jõua me asfaldilaotajaid kohe kõikjale saata, ent olulisemad liiklusarterid, mis kohendamist vajasid on kas juba remonditud või siis läbivad uuenduskuuri järgmisel aastal.
Mida oleme sellel aastal teinud.
Suurimateks sellel aastal Kesklinnas valminud teeobjektideks on Juhkentali tänava taastusremont, Weizenbergi tänava kapitaalremont ning Vilmsi-Türnpuu-Laagna ristmike rekonstrueerimine ja fooride paigaldus. Juhkentali tänava 800 meetrisel lõigul asendati kogu ulatuses asfaltbetoonkate ning paigaldati graniidist äärekivid, samuti uuendati kõnnitee kate ning rajati haljasalad. Suurt tähelepanu pöörati  jalakäijate turvalisuse tõstmisele. Ülekäigukohtade  ette rajati vaegnägijate informeerimiseks reljeefsed betoonplaadid. Juhkentali tänavaga ristuvatele ülekäiguradadele paigaldati LED-tehnoloogial põhinev erivalgustus. Tööde maksumuseks kujunes 730 000 eurot.
Wezenbergi tänava väljanägemine on peale kapitaalremonti kardinaalselt muutunud. Kogu tänav sai uue asfaltbetoonkatte. Lõik Narva maanteest  Faehlmanni tänavani muutus ühesuunaliseks ja sinna rajati sõiduteega paralleelselt asetsevad  parkimiskohad. Olemasolev kõrghaljastus säilitati. Lisaks rekonstrueeriti sidekanalisatsioon, rajati LED–tehnoloogial põhinev tänavavalgustus, ehitati 530 meetrit veetorustikku, 620 meetrit sademeveetorutikku, 450 meetrit kanalisatsioonitorustikku, 540 meetrit survetorustikku, sadevee pumpla ning 750 meetrit gaasitorustikku. Sõidutee eraldati trammiteest 12 sentimeetri kõrguse äärekiviga. Rekonstrueeriti Weizenbergi tänava äärsed jalgratta- ja jalgteed. Ülekäigukohtade ette rajati vaegnägijate liiklemise hõlbustamiseks reljeefsed betoonplaadid.
Sel nädalal avasime ka kapitaalselt remonditud Viru tänava. Tööde käigus viidi sõidu- ja kõnnitee, analoogiliselt Harju tänavaga, ühele tasandile. Tänav suleti autoliiklusele, muutes
Viru tänava, Vana turu ja Kuninga tänavad jalakäijate alaks. Tööde käigus rekonstrueeriti tänava alused kommunikatsioonid ning parendati valgustust, paigaldati 13 istepinki, korrastati väravatornide valgustus ja tänava lõpus asuv haljastu. Viru tänaval autoliikluse piiramiseks paigaldati  Aia tänavaga paralleelselt neli graniitpollarit ning üks hüdrauliliselt juhitav pollar teenindava transpordi juurdepääsu tagamiseks.
Kohe valmimas.
Lõppemas on ka Asula tänava kapitaalremont ning Reimanni ja Ravi tänavate taastusremondid. Eriti oluliseks pean Ravi tänava kui ühe peamise Ida-Tallinna Regionaalhaigla juurdepääsutee põhjalikku korrastamist.
Tuleval aastal uue hooga.
Tuleval aastal alustatakse kesklinnas mitmete oluliste teeehitus projektide elluviimist. Olulisemana tooksin välja Reidi tee ehituse, mille ümber on keerelnud kirglikke vaidlusi ning peetud avalikke debatte. Usun, et tänaseks on leitud erinevaid osapooli rahuldav variant. Vaidluste haripunktis tellis Tallinna linnavalitsuse tegevuses vigu otsiv Majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumi projektile ekspertiisi Taani ettevõttelt COWI AS. Eks eestlased on ikka kodutanumal toimuvate vaidluste lahendamiseks kasutanud välismaiste nupumeeste nõuandeid, olgu need siis millised tahes. Seekord läks aga asi nende jaoks, kes ootasid linnavalitsuse tegevusele hävitavat kriitikat, veidi nihu, kuna valminud eksperdihinnang ei leidnud Reidi tee planeeringus suuri ja põhimõttelisi vigu, viidates vaid sellele, et lahendus kaldub autokesksusele, ja soovitades jalgrataste ja autode kohtumiskohad paremini läbi mõelda. Nii, et taanlased andsid Reidi tee ehitusele rohelise tule ning käiku see nüüd lähebki.
Jalakäijate rõõmuks algab ka Tammsaare pargi kapitaalne ümberkujundamine. Olen nõus nende linlastega, kes pargi halvale seisukorrale on juba pikemalt tähelepanu juhtinud. Tõstsin pargi renoveerimise teema korduvalt erinevatel nõupidamistel üles, mitmesugustel põhjustel tööde algus siiski venis. Täna julgen kindlalt lubada, et enam ei lähe pikalt aega, kui saame linna keskset haljastut selle uuel ja kindlasti esteetiliselt täiuslikumal kujul nautida.
Suured muudatused ootavad Gonsiori tänavat, mis rekonstrueeritakse põhiosas kolmerajaliseks, ühistransporti ja kergliiklust eelistavaks. Rekonstrueeritava Maneeži tänava ja Laagna tee vahelise lõigu pikkus on ligi poolteist kilomeetrit. Kolmest sõidurajast kaks on ühistranspordirajad. Üks sõidurada lahendatakse vastavalt liiklusvoogude dünaamikale muutuva suunaga rajaks. Ennelõunal on see kesklinna ning õhtu poole Lasnamäe suunaline.
Lisaks on järgmisel aastal plaanis Sakala ja Krooni tänavate kompleksne rekonstrueerimine, mis muudab selle piirkonna kergemini läbitavaks nii jalakäijatele kui autosõitjatele. Kadrioru tänavate moderniseerimiskava jätkub 2017. aastal Vesivärava tänava põhjaliku rekonstrueerimisega. Taastusremondi viime läbi Saku, Juurdeveo ja Türi tänavatel, mis on kindlasti hea uudis sealsetele elanikele ja ettevõtjatele.
Nagu näha, käib Tallinna Kesklinnas vilgas töö linnaruumi heakorrastamiseks. Palju saab ära tehtud, veel rohkem jääb teha, sest nagu teada, ei tohi Tallinn kunagi valmis saada, ega siinsed tööd lõppeda.


Comments

Paralleelmaailmadesse eksinud Eesti

22/9/2016

Comments

 
Picture
Alar Nääme,
Tallinna Kesklinna vanem (Keskerakond)
 
Eesti tundub jagunevat üha enam paralleelmaailmadeks, kus kehtivad sootuks erinevad tabud ja väärtushinnangud ning piir lubatava ja taunitava vahel kulgeb mitte mööda tegusid, vaid eri ilmavaadet esindavaid inimesi.
End demokraatlikuks pidava ühiskonna liikmeid ei peaks saama liigitada alusel „Jupiterid, kellele on lubatud kõik, ja härjad, keda tuleb veristada ka pisimate või koguni olematute üleastumiste eest“. Ja uurija esmane huvi ülekuulatava suhtes ei tohiks olla laadis „Ütle mulle, millisesse erakonda sa kuulud, ja meie ütleme, kas sinu tegevuses sisaldub kuriteo koosseis või mitte!“
Ometi leiavad siinmail aset lood just selliste negatiivsete stsenaariumide järgi.
 
Lugu nr 1, milles kuritarvitused puuduvad
2012. aasta lõpul oli kogu progressiivsel kodanikkonnal rõõm näha riiklikus televisioonis pooletunniseid portreefilme meie aja tõelistest kangelastest – reformierakondlastest Mati Raidmast, Keit Pentus-Rosimannusest ja tollal veel „valgesse“ parteisse kuulunud Kristiina Ojulandist. Lisaks parteile sidus neid kõiki soov kandideerida valimistel Ida-Virumaal, mistõttu olid ka filmid venekeelsed.
Sarnane film vändati ka Tallinna vene elanike hääli püüdma kavandatud Andrei Korobeinikust, lisaks vähemtuntud oravatest Tiina Lokist, Jaanika Möldrist ja Margus Timmost. Need šedöövrid kandsid heroilisi pealkirju stiilis „Poliitik Mati Raidma ja tule taltsutamine“, „Keskkonnaministriga loodusest ja ilu olemusest“ ning „Kristiina Ojuland maal, maa all ja merel“.
Reformierakonna Ida-Viru löögirühma ülistavates valimistele ajastatud filmides polekski olnud midagi eriskummalist, kui poleks selgunud fakt, et AS Inforing toodangu maksis kinni Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA), mis tegutseb Eesti riigi ja Euroo­pa raha toel. Sihtasutuse juhid kuuluvad aga reformipartei raudvarasse – tegevjuht on Tatjana Muravjova ja nõukogu esimees Laine Randjärv. Avalikkus protesteeris, sest nägi filmidele kulutatud 77 000 euro raiskamises korruptiivsust.
Tol ajal valitsusleivast alles unistav sots Jevgeni Ossinovski ei osanud esimese ehmatusega öelda, kas see viis, kuidas reformierakondlased filmi pääsesid, on korruptsioon või mitte, kuid tema hinnangul oli kindlasti tegemist riigi raha väärkasutamisega. „Mis on aga selge:
Reformierakond üritab pugeda tehniliste nüansside taha – sõltumatu komisjon, meie ei teadnud –, vähemalt kaudne huvide konflikt on aga ilmne,“ leidis Ossinovski.
Selle peale kostis Raidma, et tema ei näe küll selles mingit probleemi, kui venelastele tutvustatakse Eesti poliitikuid. Ja mis seepeale juhtus? Mitte midagi. Ei kihutanud maskides mehed Raidma juurde läbiotsimist tegema ega kutsutud Randjärve kaposse ütlusi andma, Muravjovast rääkimata. Mõni aeg püsis teema üleval, aga soikus seejärel ja valitsusparteilased ajasid oma rida segamatult edasi.
 
Lugu nr 2, mida aastaid uuritakse
Mõne päeva eest saime teada, et kohtu otsusega Tallinna linnapea ametist kõrvaldatud Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart kahtlustatakse linna eelarveliste vahendite ebaseaduslikus kasutamises enda ja kolmandate isikute, sh erakonna huvides. Kurja juureks on 2013. aastal Hiiu staadioni avamisele kutsuv plakat, millel musitseerib ebaharilik trio. Peale pikka ja põhjalikku uurimist on prokuratuur koos kapoga tuvastanud, et kuigi plakatil kutsutakse linlasi Hiiu staadioni avamisele, on selle tegelik eesmärk tutvustada neile hoopis Savisaart koos kahe abilinnapeaga. Kõik kolm kandideerisid ka valimistel. Hiiu staadioni avamiseks toodetud plakatid on prokuratuuri hinnangul aga nii õõvastavalt kuritegeliku sisuga, et isegi nende valmistaja, praegune Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid peab oma rahvavaenulikust tegevusest aru andma.
Lugu sarnaneb eelmisega nagu kaks tilka vett, aga hinnang on sootuks teine. Paralleelmaailmades ongi need ju erinevad, kuigi seadused on ühed ja samad. Nii on Hiiu staadioni kaasus otsustatud kohtusse viia. Arvestades Eesti õigussüsteemi kuldaväärt praktikat, kus süüdimõistev otsus langetatakse 99% kohtualustele, võib olla kindel, et vähemalt esimeses astmes saab Hiiu trio mängukeelu.
 
Lugu nr 3, kus tegutsevad vagurad moosivargad
Ere näide riigi ja erakonna rahakoti segiajamisest on 2009. aastal Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömessi reklaamimiseks tellitud trükised. Ministeeriumi logo kõrval ilutses neil ka Reformierakonna rünnakuvalmis orav.
Kui sotsiaalministeeriumi palgatud erakondlased said käsu luua reformiparteist hooliv kuvand ka majanduslikult vähekindlustatute seas, tõttasid nad poliitsõduritele omasel moel käsku täitma. Kahe silma vahele jäi aga tõsiasi, et olgugi valitsev partei, pole ministeerium siiski partei filiaal.  
Loo avalikuks tulekul tekkis reformileeris korraks hirm, et seekordne riigi rahakotis sobramine võib tuua kaasa ebameeldivusi. Ent mitte midagi sellist! Prokuratuur sai küll kuriteoteate, kuid prokurör Laura Vaik leidis, et „koosseis puudub“.  
Siit said reformierakondlased innustust poliitürituste arveid edaspidigi riigi rahakotist tasuda. Meenutagem hiljutist skandaali Marina Kaljuranna juhitud välisministeeriumis palgal olnud nõunike tegevuse pärast, kes riigitööst, aga mitte riigi palgast loobudes tegid kihutustööd oma ülemusest presidendikandidaadi kasuks. Ahjaa, Kaljurannal pole ju Reformierakonnaga midagi pistmist...
 
Lugu nr 4, kus peategelaseks on ohtlik kringel
2014. aasta lõpus sõlmisid Valga linn ja Tallinna Kesklinn koostööleppe, milles muuhulgas nähti ette kultuurivahetust. Tallinlased korraldasidki Valgas kolm kontserti, kus külastajatele oli kaetud ka tagasihoidlik kohvilaud. Osalema olid linnarahva seas kutsutud ka Valga linnaametnikud. Ent kohalikud kommunaalpoliitikud eesotsas linnapeaga ei pidanud võimalikuks tallinlastega ühiselt pidutseda. Kas kahetsusest pidamata peo pärast või muul põhjusel, aga Valgas jämedat otsa hoidvad sotsid tegid varsti peale kontserte prokuratuurile kaebuse.
Kaebus oli suunatud Tallinna Kesklinna vanema vastu, kes olevat kahe kontserdi korraldamise ja kringli pakkumisega põhjustanud Tallinna linnale korvamatut kahju. Just kahe kontserdiga, sest kolmandaga tundus Valga sotsidele olevat kõik OK, kuna see toimus pärast valimisi! Tähelepanelik lugeja võib nüüd üllatunult küsida: kuidas osa sisult sarnastest kontsertidest kujutas endast roima, kolmas aga mitte? Tavamõistust kasutades on raske vastata.
Prokuratuurile pole siiski võimatuid asju. Otsekui tõestuseks paralleelmaailmade eksisteerimisest algatas nüüd uurimise sama Laura Vaik, kes sotsiaalministeeriumi ürituse kaaperdamises midagi taunimisväärset ei leidnud. Ja kohus ka kinnitas tema versiooni, et koostööleppest ajendatud kahe kontserdi korraldaja on süüdi.
Kohtuotsus küll tõdes, et kontsertidel ei tehtud otsest valimispropagandat, ent nende ajastatus ja korraldamise viis viitas soovile kandidaati tutvustada ning teha talle valimisreklaami. Kui süüdistajalt kohtus küsiti, et kuidas 2009. aastal puudus riigi rahast kinnimakstud erakonnareklaami puhul kuriteo koosseis, nüüd aga vägagi vaieldavatel asjaoludel seda nähakse, vastas prokuratuuri esindaja, et eks prokuratuuri hindamiskriteeriumid muutuvad ajas. Ehk olnuks ausam tunnistada, et kriteeriumid muutuvad vastavalt inimese erakondlikule kuuluvusele. Aga kuidas sa ikka tunnistad, et prokuratuur eirab põhiseadust, mis keelab otsustavalt veendumustepõhise vahetegemise.
 
Neli lugu ja erinevad tulemused
Need neli õpetlikku lugu näitavad, kuidas õiguskaitseorganid valivad neid, keda süüdistada ja kes seisavad seadustest kõrgemal.
Vahel tekib soov siiski teada saada, mismoodi nimetada riiki, kus Riigikogu liiget Jaanus Karilaidi tsiteerides „… võimuliitu kuuluv sotsiaaldemokraatide esindaja tegi prokuratuuri avalduse 2800 euro väärkasutamises Alar Nääme poolt ning tulemuseks on pikk kohtuprotsess, parvlaevahanke juhtumis keeldub riigiprokuratuur aga avaldusse isegi süvenemast, kuigi üle 100 miljoni euroses hankes on selged kuriteotunnused ning miljonitesse ulatuva meelehea küsimine on halduskohtus saanud lisaks tõendusmaterjali”.
Kui mõelda Tallinna Sadama hiigelkorruptsiooni uurimise loidusele, huvipuudusele Eesti Energia poolt kõrbesse maetud miljonite vastu või Estonian Airis toimunud ja rahvale üle 100 miljoni euro maksma läinud korralageduse süüdlaste karistamatusele, siis pole vist lootust eelnenud küsimusele vastust saada.
Paralleelmaailmades elatakse ühtesid vääramatu jõuga häbiposti naelutades ja teiste tegudele kõike andestava ema kombel läbi sõrmede vaadates.


Comments

Mailis Reps – hingejõuline presidendikandidaat

21/9/2016

Comments

 
Picture
Kui toimuksid presidendi otsevalimised, annaksin hääle Mailis Repsile. Mitte üksnes seetõttu, et kuulume samasse erakonda ja omasid tuleb toetada, vaid eelkõige seepärast, et Mailise mõtted on mulle kui Eesti tuleviku pärast muretsevale kodanikule, perekonnainimesele ja spordimehele äärmiselt sümpaatsed. Olen kindel, et kui erakondlik distsipliin ning poliitikute tagatoadiilid ei takistaks, tunnistaksid Mailise üleolekut ka Keskerakonda mitte kuuluvad või meie tõekspidamistele lausa vastanduvad valijamehed.
Presidendivalimiste kampaanias näeme kõrgeid panuseid nii erakondade kui ka kandidaatide jaoks. Kuigi presidenti ei vali rahvas, on selge, et avalikku arvamust enda poole kallutamata pole edu loota. Nii saimegi jälgida kandidaatide laiale publikule suunatud esinemisi, mis oma ülesehituselt meenutasid pigem kaupa reklaamivat telepoodi kui tõsiseltvõetavat poliitilist debatti. Paljusõnalises eluvõõras enesekiitmisõhinas kaotas nii mõnigi kandidaat oma näo. Ainsana suutis eneseks jääda Reps. Just sisemine selgus ja rahu ka ebameeldivates olukordades tegid temast presidendiks pürgijate seas kõige tõsiseltvõetavama kuju.
Samal ajal, kui teised üritasid parema mulje jätmiseks kasvõi nahast välja pugeda, säilitas Mailis loomulikkuse. Ta ei teinud oma repliikides konkurente maha ega soovinud kellelegi ära panna – mis mõne teise puhul kõhedust tekitas. Mailis ei salanud, et tema eesmärgiks on Eesti areng ja meie inimeste parem elujärg, mitte plusspunktide teenimine Berliinist või Brüsselist. Just kohalikele probleemidele keskendumine eristas teda Eesti elust võõrdunud Kallasest, pinnapealsest Jõksist või igavast ja truualamlikust Nestorist.
Olen kampaaniat jälgides üha rohkem hakanud mõistma Mailise kui erakonnakaaslase väärtust, austama tema julgust, millega ta oma kandidatuuri volikogus üles seadis. Situatsioonis, kus erakonna esimeest on tabanud just presidendivalimiste ajaks kavandatud salakaval rünnak nn õiguskaitseorganite poolt, oli see ainuõige samm. Alguses oli jah seda raske mõista, ent ajapikku taibati, et vaid sel moel võib järgmine president tulla Keskerakonna ridadest.
Mailis on tegusa kandidaadina kohtunud rahvaga paljudes Eestimaa paikades. Tänu sellele teab ta hästi, millele loodavad ja mille pärast muretsevad lihtsad töökad inimesed. Mailis teab ka paljudele hädadele lahendusi, ja seda mitte üksnes teoorias, vaid endise haridusministrina piisavat täidesaatva võimu kogemust omades. Mailise ministriksolemist meenutakse ajana, kui ministeerium tegi meeleldi koolidega koostööd ja hoidis uksed avatud kõigile, kes hariduselu pärast südant valutasid. Sel ajal ei põrganud koolid kokku nende probleemidega, mis täna, ning õpetajad ei lahkunud massiliselt töölt vähem närvikulu nõudvatesse ametitesse.
Mailise sõnades ja mõttearendustes peegeldub kindlus, ent tegemist pole arrogantse eneseimetlusega, vaid aastaid poliitmaastikul tegutsenud inimesena räägibki ta seda, mida usub ja õigeks peab. Ta ei valeta, et populaarsust koguda. Aga mis võiks olla presidendile tähtsam, kui oma rahvale ikka ja alati tõtt rääkida!
Mailis Repsist teeb kõige erakordsema ja õnnestunuma presidendikandidaadi see, et ta on viie lapse ema, kes teab, kuidas peret hoida, kildhaaval kokku korjata kõik ühendav, mis kaitseb, loob traditsioone ja ehitab uut.
Reps annaks presidendina meie rahvale tagasi usalduse homse päeva ees, paneks meid taas uskuma kestmisesse ja tulevikku. Meil oleks president, kes armastab mõistva emana võrdselt kõiki oma lapsi ning tugeva hingejõuga suudab pere eest seista, maksku see pealegi magamata öid ja pideva tööga täidetud päevi.
Usun, et iga Eesti edule mõtlev valijamees annab 24. septembril hääle Mailisele. Me oleme liiga kaua elanud tõe ja armastuseta!


Comments

Kalevipoeg jõudku koju

9/8/2016

Comments

 
Picture
Pikki aastaid on Eestis otsitud oma Nokiat. Tänaseks on põhjanaabrite ettevõtlushiid kehvas seisus ja kunagi Lennart Meri poolt käibesse lastud kalambuur minetanud esialgse tähenduse. Siiski tundub, et oleme oma eesti Nokia juba leidnud ja selleks on ärategemine – ärategemine naabrile, äripartnerile, riigile, linnale, kui tarvis siis ka lähedastele ja pereliikmetele. Kas märkame, kui sageli on meie ühiskonnas liikumapanevaks jõuks muutunud soov olla naabrist parem, ükskõik mis vahendeid kasutades, olgu need siis nii alatud kui tahes? Ärategemisõhinas tegutsevate eestimaalaste jaoks tähendab demokraatia eelkõige võimalust ennast kehtestada.
Taolise rahvaspordiks muutnud ärategemise sugemeid võib leida viisist, kuidas City Plaza seltskond nullis Eesti Kunstiakadeemia, tõrjudes kõrgkooli sokivabrikusse, ent demokraatia põhimõtete enda kasuks väänamise eredaim näide on võitlus, millega ärategemisrõõmust ajendatud seltskond püüab takistada Pirita tee äärde Kalevipoja monumentaalskulptuuri püstitamist.
Vee alune nähtamatu laine.
Plaan, püstitada randa sammuva Kalevipoja näol tunnusmonument rahvuslikule eneseteadvusele ja visadusele, pole uus, ent tänu väsimatute ärategijate ponnistustele on idee aastaid vindunud. Nüüd, mil MTÜ Kalevipoja Kojutulek on sõlminud linnaga lepingu, millega võtab kogu vajaliku asjaajamise ning kujule rahastajate leidmise enda peale, on mõtte teostumine muutnud reaalsemaks kui eales varem. Ent kahjuks pole asjade normaalne käik vastuvõetav neile, kelle ainus eluülesanne on iga head algatust maksku mis maksab takistada. Ootamatult ilmus välja MTÜ Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis Veeseaduses sätestatud võimalusi kasutades, esitas viimasel hetkel konkureeriva hoonestustaotluse just samale kohale, kuhu peaks tulema Kalevipoeg. Kaasaegse Kunsti Muuseum väidab, et sooviks sinna paigaldada vee all asuva skulptuuri Betoonlaine. Taotluse esitajad isegi ei varja oma äärmuslikku sarkasmi, kinnitades, et nende kavandatud kuju on eriti väärtuslik, kuna seda ei näe vee alt keegi. Neid ei huvita ka see, et Linnavolikogu on linlaste esindusorganina avalikku huvi väljendades Kalevipoja kuju rajamise heaks kiitnud.
Muidugi on muuseumi esindajatel õigus, pidada ainsaks kunstiks oma genitaale demonstreerivate performanceveidrike seksuaalhälbeid või kaigastega autosid lömastavate ning end põlema panevate tegelaste vägivalda, nagu seda võis hiljuti näha Telliskivi loomelinnakus, ent kindlasti pole nihilistlik kõigele sülitamine valdava osa rahva eelistus. Seda millist kunsti tõeliselt hinnatakse, näitab meie tühjades näitusesaalides eksponeeritava kontseptualismi ja galeriides edukalt müüdva kunsti vahel haigutav kuristik. Enamus inimestest soovib oma koju või kontorisse püsivama väärtusega taieseid, mitte küündimatut jama, mida meile tõe monopoli anastanud moodsa kunsti kuraatorite poolt püütakse pähe määrida.
Kalevipoeg tahab koju.
Kogu loos joonistub selgelt välja ühe kindla seltskonna kadedus skulptor Tauno Kangro vastu, kes on suutnud teha produktiivse loojana endale nime nii Eestis kui kaugemal. Erilist vaenu äratab muidugi fakt, et Kangro pole kunagi pidanud äraelamiseks taotlema kunstnikupalka või seisma käsi pikal mõne toetusi jagava fondi ukse taga. Rahva hulgas on Kangro looming populaarne. Tema Rakvere Tarvas on lisanud linnaruumile väärtust ning omandanud märgilise tähenduse, rõõmsalt rannal askeldavad Piret ja Tõll muutunud aga üheks Kuressaare tõmbenumbriks. Pole hetkegi, kui mõni turist või linlane end Tallinna vanalinnas Kangro Korstnapühkija taustal pildistada ei laseks. Kangro on rahvalik ja rahvuslik ning kui see käputäiele kadestajatele ei meeldi, pole korrektne esitada oma arvamust viimase tõena ning kõnelda rahva nimel, kes kiibitsejate vaateid ei jaga. Inimesed soovivad linnaruumi rohkem kunsti, mitte betoonkuubikuid, -laineid või muud esteetiliselt kaheldava väärtusega risu, vaid ikka tõelisi taieseid, olgu need teostatud skulptuuris või supergraafikas.
Loodan, et Kalevipoeg jõuab koju ja tean, et minu soovi toetavad paljud linlased. Eestlastel on oma rahvuskangelane, kes lihtsalt ja sirgjooneliselt väljendab meie parimaid püüdlusi. Olgem siis Kalevipoja väärilised ja loobugem ärategemisest ning vihkamisest! On aeg, et Kalevipoeg koju jõuaks. Ta tulgu!

Comments

Repliigiks Paltsi ettepanekule

9/8/2016

Comments

 
Picture
Endine tubli linnapea Tõnis Palts on teinud oma erakonnakaslasele rahandusminister Sven Sesterile ettepaneku, külmutada Reidi tee ehituseks ettenähtud Euroopa Liidu toetusrahad. Põhjenduseks toob endine kommunaalpoliitik Reidi tee praeguse planeeringu jalakäijatevaenulikkuse. Teise lahendusena näeb Palts Reidi tee viimist tunnelisse.
Esimene pakutud variant tundub pigem vigurdamisena, sest Palts teab väga hästi, et Sester ei hakka Reidi tee rajamist blokeerima, kuna eeskätt vajab uut transiidivõimalust Kesklinna Vanasadamasse riigiettevõte Tallinna Sadam. Aastas läbib Vanasadamat 300 000 rekkat, mille laevadele jõudmine läbi Narva maantee ja ahtakese Ahtri tänava muutub üha problemaatilisemaks. Sester ei hakka niigi plindris sadamat pigistama, see on selge.
Ka Paltsi teine ettepanek pole eriti pädev, kuna magistraali tunnelisse viimine tõstaks ehituse maksumust kordades ning ka edasine ekspluatatsioon kujuneks üle mõistuse kalliks, kuna tunnel asuks allpool merepinda ning tuleks tagada pealetungiva vee pidev ärajuhtimine.

Praegu on linn tulnud vastu riigi survele magistraal võimalikult kiiresti valmis ehitada ja mis siin salata, eks jalakäijate mugavus saab tee laiuse ning planeeritud liiklusintensiivsuse tõttu tõepoolest riivatud. Võib küsida, et miks linn nõustub riigi nõutud lahendusega. Vastus on lihtne – Tallinna Linnavalitsus on soovinud riigiga alati head koostööd teha ning leidnud selleks ka kompromissivõimalusi nagu näiteks lahenduselt mitte just kõige õnnestunumale Vabaduseristile ehitusloa väljastamine või superministeeriumi planeeringu kiire menetlus. Hetkel püüab linn leevendada sadama suunal tekkinud pudelikaela Reidi tee rajamisega, kus otsitakse kompromissi tohutu liiklusintensiivsuse, jalakäijate mugavuse ning Kadrioru pargi terviklikkuse säilitamise vahel. Tuleb tunnistada, et see pole lihtne ja kõik peavad millestki loobuma.
Ent tekkinud ummikseisule on olemas lahendus, mille võti on valitsuse käes. Tallinna Sadamale tuleb läbi nõukogu anda ülesanne viia kõik suuri veokeid teenindavad reisid Kesklinnast Muuga sadamasse. Otsekui nõiaväel kaob tänavailt 300 000 Kesklinna ummistavat rekkat ja Reidi tee võib planeerida märksa jalakäijate sõbralikuma.

Comments

Mäng ümber EKA

5/8/2016

Comments

 
Picture
EKA saatus on märgilise tähendusega kogu Eesti jaoks. Kasutades enda kasuks avaliku menetluse demokraatlikku olemust, on grupp äriinimesi koostöös naaberkinnistu hallpäise omanikuga haaranud enda kätte kesklinna krundi, kus avalikku huvi arvestades peaks asuma EKA, kool, mida tunnustatakse kõrgetasemelise kunstiõppeasutusena kaugel ja lähedal. Ent tänase päeva tõelus seisab selles, et nimekas kõrgkool, osa meie rahva vaimsest rikkusest, on tõrjutud endisesse sokivabrikusse, mis ka peale kohandamist ei suuda pakkuda tingimusi, mida spetsiaalselt kunstiõppeasutusele ehitatud hoone.
Naabri mure oma maja pärast polnud siiras.
Surmahoobi EKA uue hoone ehitusele andis naaberkinnistu omaniku vastuseis. Planeeringuprotsessis ette nähtud demokraatlik asjaajamine võimaldas planeeringu vaidlustada ja kuigi avalik huvi oleks lõpuks kallutanud kaalukausi EKA kasuks, andsid kunstikõrgkooli oma maja ideele lõpliku surmahoobi haridusministeeriumi kiretud ametnikud ja Archimedese fondi pedantselt tähtaegadest kinnipidavad asjapulgad. Ebamugav rektor Signe Kivi, kes vaieldamatult oli uue maja võimalikult kiireks püstitamiseks kasutanud ka ekstreemseid ja mitte just kõige otstarbekamaid võtteid (vana maja lammutamine enne kui uue püstitamisega asi selge), põrmustati naaberkinnistu omaniku ja riigiametnike ühiste pingutustega. Ent üha selgemalt joonistub toimunus välja ärihuvi, rajada krundile mitte õppehoone, vaid korralik pilvisse sirutuv rahapump.
EKA krunt müüdi läinud aastal.
Kuna uue õppehoone ehitamine muutus üha ebatõenäolisemaks, mööda linna laialipuistatud kool vajas aga senise taseme säilitamiseks uut kodu, mille soetamine nõudis omakorda raha, müüs EKA 21. septembril 2015 pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning kinnistu ärikäibesse viimise.
Siin polnud midagi üllatavat, sest lisaks naabri manipulatsioonidele insolatsiooniga, sulundseina asupaiga ja oma hoone püsivusega, tegelesid EKA kesklinnast tõrjumisega ka mitmed „rahvasõbrad“ ja ametnikud. Näiteks 2011. aastal leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt kui haridusasutuse tarbeks. See ei sobivat linnasüdames, kus liiguvad turistid ja raha. Ärimeeste geniaalsetest mõtetest said innustust ka haridusministeeriumi töökad ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja
Mart Laidmets. Algas EKA minemanügimise lugu, milles peamist rolli mängis naabermaja hallpeast omanik.
EKA seebiks!
EKA juhtkonna võitlus naaberiga muutus kohati äärmiselt tuliseks. Auväärsel majaproual püsis teatud eelis, sest kerge oli avalikkust veenda, et suurkool tahab abitust vanainimesest lihtsalt üle sõita. Ettekäändeks EKA uue hoone rajamise protsess nurjata, sai isolatsiooni halvenemine kõrvalhoones. Kuigi see halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. EKA rahastamist lubanud Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik.
Plindrisse sattudes oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonniva naabriga rahu saavutada. EKA pakkus nii rahalist kompensatsiooni, maja fassaadi remonti omal kulul, tükikest oma krundist, aga miski ei mõjunud. Proua jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab tema eest päikese.
Linn ja EKA rõhusid avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent selle asemel, et avalikku huvi tunnistada, pöördus naaber hoopis kohtusse, kus aga nõutud õiguskaitset ei rakendatud. Nüüd näis uue hoone ehitus olevat käeulatuses ja algas sulundseina rajamine, ent  naabri venitamistaktika kandis siiski vilja. Appi tuli Archimedes, loobudes ootamatult EKA uue hoone rahastamisest, põhjendades otsust segadusega ehitusloa menetlemisel ja lahendamata erimeelsustega naaberkinnistu omanikuga.
Kaks korda kõrgem pole probleem.
Nüüd siis on krundi ostnud City Plaza teatanud, et kavatseb sinna ehitada mitte 15 kordse maja nagu plaanis EKA, vaid poole kõrgema, 30 kordse pilvelõhkuja. Aga selle vastu pole naabril midagi, ei kahtlusi insolatsiooni, sulundseina asupaiga või naabermaja püsimise suhtes. Kõik on OK.
Mille poolest on EKA saaga õpetlik? Kesklinnas asub veel mitmeid koole, mille kasutada magusad krundid võivad ärimeestes isu äratada. Mõelgem, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, eriti siis, kui raha häält esindavad hallipäised vanaprouad. Enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.



Comments

Umbusaldus Valga linnapeale täitis eesmärgi

28/6/2016

Comments

 
Picture
8. juunil toimus Valga Linnavolikogus umbusaldus linnapea Kalev Härkile. Umbusalduse põhjuseks oli Priimetsa kooli Kuperjanovi tänavalt Vabaduse tänavale ümberkolimise plaan ning kogukonna seisukohti alahindav juhtimisstiil. Kuna umbusaldus ei leidnud hääletusel osalenud linnavolinike poolt piisavat toetust, jäi Kalev Härk ametisse. Ent kindlasti ei saa umbusaldust lugeda läbikukkunuks. Toimunut pole põhjust tõlgendada must-valgelt, vaid demokraatlikus protsessis on igal algatusel, olgu see siis umbusaldus või vastuseis mõnele eelnõule, märksa laiem tähendus, kui pelgalt kellegi ametist kangutamine või linnavalitsuse tegevusele kaigaste kodarasse loopimine. Ega linnapea puhkusele saatmine polnudki umbusalduse algatajate peamiseks eesmärgiks. Olles üks seitsmest umbusaldusele allkirja andnust, soovin lähemalt selgitada, miks umbusaldajatega kaasa läksin ning millist otsest kasu valgalastele toimunust loodan.
Iga otsuse taga peab seisma dialoog kogukonnaga.
Omavalitsuse suurimaks väljakutseks on oskus ja tahe kogukonnaga dialoogi pidada. Mida väiksem on omavalitsusüksus, seda olulisem on kaasata otsustusprotsessi iga asjasthuvitatud elanik. Tark omavalitsusjuht teab, milline jõud on kogukonna toetusel ja kui lihtne on seda kaotada. Kalev Härk peaks oma ametisoleku aja jooksul olema kogunud piisavalt praktilist kogemust, et selle tõsiasjaga arvestada. Et ta oskab vajadusel oma seisukohti põhjendada ning erinevate osapoolte positsioone lähendada, näitab tema tegevus haldusreformi ettevalmistamisel, kus sotsiaaldemokraadid on võtnud Valgas reformierakonnalt juhtpositsiooni. Tõik, et Priimetsa kooli ümberkolimise projekti puhul pole Härk vaevunud lastevanemate ega kooli hoolekoguga arvestama, sisendab kahtlust, et nähtavasti on projektis ka tema enda jaoks piisavalt küsitavusi ning eluvõõrast lähenemist. Ja kuidas sa seletad teistele asja, millesse ise jäägitult ei usu. Aga kogukonna ülesanne pole linnapea hingeseisundit uurida või andestada, kui too pelgalt parteilisest distsipliinist lähtudes, püüab läbi suruda mitte just kõige terasemalt kavandatud ettevõtmist. Selleks, et meenutada Härkile, kui oluline on arvestada 184 lapsevanema poolt allkirjastatud märgukirjaga, kus need paluvad jätta kool Kupoerjanovi tänavasse ning toovad ära ka põhjendused, miks nad seda õigemaks peavad, oli tarvis algatada umbusaldus. Toimunut võib võrrelda kollase kaardi andmisega jalgpallis – saad küll edasi mängida, ent nüüd oled erilise tähelepanu alla ja kui veelkord reeglite vastu patustad, võid teenida teise kollase ning sind kõrvaldatakse mängust.
Miks Priimäe kool peaks üldse kolima?
Seda ei mõista lapsevanemad, ega ka enamik volikogu liikmetest. Ma ei rutta kinnitama, et kooli kolimise plaanis ei leidu midagi positiivset, lihtsalt senised põhjendused, niivõrd, kui neid on vaevutud andma, ei veena. Ma ei adu, kuidas parandab kesklinna oletatav elavdamine ja räämas hoonete kooli arvelt kohendamine laste õppimistingimusi. Aga just see peaks olema põhiargument. Võib-olla on põhjendused olemas, aga ei Kalev Härk ega tema alluvad, ole vaevunud neid ei volikogu liikmete, ega kogukonnaga jagama. Siit saabki toitu usaldamatus, mis sünnitab lõhe linnavalitsuse ja linnakodanike suhetes. See on äärmiselt ohtlik tendents, sest teravad kogukonnasisesed vastuolud pärsivad linna arengut laiemalt, kui vaid koolivõrgu korrastamise küsimuses. Võimu võõrandumine rahvast on lükanud troonilt märksa võimsamaid valitsejaid, kui Valga linnapea. Seda soovisingi Kalev Härki umbusaldusele allkirja andes asjaomastele meenutada.
Valgamaalane andis teada, et linnapea umbusaldus kukkus läbi. See ei vasta tõele. Ükski umbusaldus ei saa läbi kukkuda, sest sellega kaasnevad järelmid nii umbusaldatavale kui umbusalduse esitanutele. Parimal juhul on selleks soov alustada tõsist dialoogi ühisosa leidmiseks. Lapsevanemad ja kooli hooldekodu ootavad seda.


Comments
<<Previous

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.