• Blogi
Alar Nääme

Valgamaal on arengupotentsiaali

26/2/2016

Comments

 
Picture
Viimasel ajal on palju räägitud Ida-virumaa töötusest. Kahjuks pole valitsus Virumaa töötuse leevendamiseks mõistlikke lahendusi välja pakkunud. Ei saa ju tõena võtta minister Reinsalu lubadust viia virusse 1000 ametnikukohta. Kõigepealt pole see lahenduseks kohalike hõive parandamisele, teiseks mäletame, mis juhtus haridusministeeriumi Tartusse viimisega – tänaseks on  see taas kenasti Tallinnas tagasi.
Ent Virumaa Virumaaks, tegelikult on Valgamaa töötus samal tasemel, moodustades 9% tööealisest elanikkonnast. Seda on lubamatult palju. Kui mõelda, et nende 9% hulgas on arvestatav osa pikaajalistel tööotsijatel, aimame kiretu arvu taga isiklikke tragöödiaid, perede purunemist ja vaesuses elavaid lapsi – kõike seda, mida üks euroopalik riik lubada ei tohiks.
Kas haldusreform toob uusi töökohti?
Sama järjekindlalt, kui vaikitakse kõrgest töötuse määrast, pakub valitsus kõikide probleemide lahendusena välja haldusreformi. Ent kindlasti pole tegemist võluvitsaga, mis Valgamaa ja teiste Eesti paikade elu kihama paneb. Haldusreformi, selle praegusel kujul, võib pidada asendustegevuseks, mille abil püütakse näidata, nagu oleks koalitsioonil tõepoolest plaan, kuidas Eestimaad inimestest tühjaksvoolamisest ning vaesusest päästa. Tegelikult on haldusreformi ainus eesmärk tõsta mehhaanilise maksumaksjate arvu kasvatamise abil tulubaasi. Selles, et minimaalse 5000 elaniku nõue seda ka tõeliselt teeb, tuleb kahelda. Samavõrd, kui lisandub maksumaksjaid, tuleb juurde ka abivajajaid. Kuna kaovad kodulähedased teenused, kallineb maaelu veelgi ning kaotatud töökohad lisavad heitunute ridadesse uusi liikmeid. Haldusreform ei loo uusi töökohti, ei käivita majandust – see on vaevu koospüsiva elumaja ülevärvimine, mis pakub mõneks ajaks silmailu, ent ei paranda mingilgi määral elanike heaolu.
Kuidas anda Valgamaale uus hingamine?
Lahendus töötuse vähendamiseks ning inimeste elujärje parandamiseks peitub siiski ettevõtluses ning tootjatele soodsate tingimuste loomises. On viimane aeg teadvustada Valgamaa olukorda ning asuda ette valmistama radikaalseid piirkondlikke meetmeid, kuidas ettevõtteid kohale meelitada. Riigil tuleks leida vahendeid Valgamaa stardikapitali asutamiseks, kus näiteks poole aasta või aasta jooksul makstakse kinni alustavate ettevõtete palgakulud. Kui selleks kohe raha ei leita, siis on esimese sammuna võimalik vabastada Valgamaale töökohti loovad ettevõtted sotsiaalmaksust. Riigi ülesanne oleks otsida nii kohalikke kui rahvusvahelisi ettevõtteid, kes huvituksid investeerimisest Eestisse, eriti aga tööpuuduses vaevlevatesse piirkondadesse nagu Valgamaa. See oleks vähim, mida majandusministeeriumilt oodata. Kui kompetentsist puudu jääb, võib seda hankida rahvusvaheliste konsultatsioonifirmade kaudu.
Eraldi teema seondub maaelu päästmisega, milleks põllumajandusministeerium pole seni lillegi liigutanud. Eesti on ainus Euroliidu riik, kus piimatootjatele ei maksta toetust. Tulemuseks on karja müümine Lätti, Leetu ja Poolasse, kus oma põllumehe eest paremini hoolt kantakse. Ka seakasvatus vajab kriisist väljatoomist ning seda juba täna.
Lisaks riigipoolsetele meetmetele on võimalused tööpuuduse leevendamiseks ka kohalikel omavalitsustel. Selle asemel, et käed rüpes istuda, tuleks kohapeal kaardistada kõik viisid uute töökohtade loomiseks ning toodangu turustamiseks. Ei teeks paha, kui omavalitsuse juures töötaks pädev majanduskonsultant, kes oleks samal ajal ka tugev praktik. Tema poolt pakutav abi oleks ettevõtjatele tasuta. Samuti peaksid omavalitsused looma võimekuse taotlemaks erinevaid regionaaltoetusi.
Valgamaa omavalitsused ei saa kujunenud olukorrale läbi sõrmede vaadata. Selle asemel, et pidada arvukaid haldusreformi vaagivaid nõupidamisi, tuleks seljad kokku panna ning leida tee tööpuudusest ning palgavaesusest väljumiseks. Selleks on inimesed poliitikuid usaldanud.


Comments

Vabale maale ja rahvale!

22/2/2016

Comments

 
Picture
98. aastat tagasi, 1918. aastal, sündis iseseisev Eesti Vabariik. Julgus seista oma tõdede eest ning kindlameelsus suhetes suure naabriga andsid sajandeid vabadusest unistanud rahvale ajaloolise võimaluse enda saatuse üle ise otsustada. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik, keda võib liialdamata nimetada rahvuse enesemääramise peamisteks arhitektideks, mõistsid hästi, et eesmärgi saavutamiseks tuleb leida kõigi Eestis elavate inimeste jaoks ühine eesmärk, et vaid kompromisse otsides ning kogu rahvaga arvestades, on võimalik heita endalt aastasadade orjataak. Nii kuulutati „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, et „kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.“ Ühtne rahvas saavutas eesmärgi, Eesti Vabariik sündis.
1939. aastaks oli üksmeel unustatud ja „vaikivasse ajastusse“ klammerdunud kõrgem poliitiline juhtkond avas piirid võõrvägedele. Eesti langes, tulistamata  vaenlase pihta ainsatki lasku. Seda vastupanuta alistumist kasutati okupatsiooni õigustamiseks ja MRP salasobingu mahavaikimiseks aastakümneid. Veel nüüdki leidub ajaloolasi, kes käsitlevad Eesti iseseisvuse veretut anastamist vabatahtliku omariiklusest loobumisena.
Okupatsiooniaeg jagas rahva töökangelasteks ja riigivaenlasteks, tõi endaga lootusetuse ja allaandmismeeleolud. Kaheksakümnendate lõpus tärganud Rahvarinde liikumine andis tagasi rahvusliku ühtsuse, tõi taas inimeste teadvusse iseseisva riigi ja vaba rahva mõisted. Sinine taevas, must muld ja valge rahvas said uuesti sümboleiks, mille nimel oldi valmis ohvreid tooma, otsekui vanaisad ja isad Vabadussõja päevil.
Miks ma Vabariigi aastapäeva eel seda meenutan? Aga sellepärast, et me ei unustaks, mida tähendavad meie lipuvärvid ning millisest vabadusest kõneleb põhiseadus. Me oleme maksnud oma vabaduse eest liiga karmi hinda ning täitnud liiga kaua võõrsilt tulnud käske, et oma riigi 98. aastapäeva eel sallida, kui kuulutatakse end häbenevat eestlaseks olemist, või arutatakse, kui suure osa vabadusest võime delegeerida. Maal, kus kolmandik rahvast elab vaesuspiiril, kus veerand lastest ei saa kõhtu korralikult täis ning Valgamaal ja Ida-Virumaal küünib tööpuudus 10% kanti, pole kohane lõputult heietada seksuaalvähemuste õigustest ning pagulaste vastuvõtu teemadel. Aeg on tulla välja poliitilisest kanapimedusest ja hakata tegelema tõeliste probleemidega, milleks on tööpuudus ja palgavaesus, ääremaastumine ning põllumajanduse allakäik. Eestlased on tark rahvas ja kui valitsusel endal ideedest nappus kätte tuleb, oleks õige aeg kuulata inimesi.
On tõsi, et maailm on muutunud ebastabiilseks ning taas põristatakse sõjatrumme. Ent kui oskame rahvana ühte hoida, pole meil põhjust karta, sest 50 aastat tagasi, ei viinud meilt iseseisvust mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus. Pole mõistlik naabriga pidevalt tüli kiskuda, kui teisalt ollakse vaidluseta nõus loovutama naaberriigile 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast. Väikeriigi välispoliitika ei tohi kõikuda paanilise hirmu, vaenuõhutamise ja tingimusteta allaandmise vahel – see on nõrkuse märk.
Ma olen uhke, et võin kuuluda selle rahva hulka, kelle helgemad lootused ning tulevikuusk on võetud kokku Iseseisvusmanifesti suurepärastest ridades:
„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Ma usun Eestisse ja meie rahva tulevikku. Hoiame kokku, hindame üksteist, kaitseme kodu, ja ärme laseme end heidutada ajalootuultest, mis sel keerulisel ajal üle meie maa tuhisevad. Mis teeb tuul müürile!

Comments

Kas vanalinna saabub öörahu?

2/2/2016

Comments

 
Picture
Eesti poliitikud ja arvamusliidrid armastavad kõnelda õigusriigist, kus kõigil on võimalus enda kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Iseenesest kiiduväärne põhimõte muutub aga sageli enese vastandiks, kui kohus rakendab, ilma asja olemusse süüvimata, õiguskaitset, mis tagab vähemuse huvi enamuse heaolu arvel. Nii on juhtunud Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 vastu võetud korraldusega 1557-k „Ettekirjutused ja majandustegevuse osaline peatamine“. Selle elanike huvisid arvestava dokumendi suhtes kohaldati kohtumäärusega esialgne õiguskaitse, mis tähendab, et kuni kohus menetleb Nimeta  Management OÜ, St.Patrrick’s OÜ ja Kanteron BVI OÜ kaebust, pole linna korraldusel seaduslikku jõudu.
Kellele kuulub vanalinn?
Juba aastakümneid on vanalinnas asuvate toitlustusasutuste ja elanike ning linna vahel käinud vägikaikavedu. Ühel pool seisavad ärimehed, kelle huvides on kasvatada oma toitlustusasutuste läbimüüki. Parim viis selleks, on hoida klubisid ja pubisid öö läbi lahti. Nii koondubki vanalinna, eriti Karja tänavate piirkonda, publik, kelle jaoks elu muutub ilusaks alles peale korralikku alkoholipruukimist. Kuna sellega kaasnevad kaklused, nurgatagustesse urineerimised, korteriakende all massiliselt suitsetamine ja lärm varaste hommikutundideni, pole kohalikud elanikud ja linnavalitsus taolisest ärimudelist vaimustuses. Käib tõsine vaidlus selle üle, kellele kuulub vanalinn. Kui ühelt poolt püütakse pralletamist näidata ühe suurima turismimagnetina, siis teiselt viidatakse vanalinna arengukavas ära toodud põhimõttele, et arvestada tuleb kõigi huvidega ning seista selle eest, et vanalinnas säiliks meelelahutuse kõrval ka püsiasustus. Vastuolud on aastatega vaid süvenenud.
Läinud aasta lõpul jõudis linnavalitsus nii kaugele, et otsustas piirata Nimeta Management OÜ, Shotbar OÜ, OÜ St.Patrick’s, Lab OÜ, Acacia Trade OÜ, OÜ Kanteron BVI, OÜ VALLI, Taco Express OÜ ja M&A Pubid OÜ müügikohtade tegutsemist öisel ajal. Vastav korraldus nägi ette lõpetada majandustegevusena alkohoolse joogi müük ajavahemikul kella 00.00-st kuni 05.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 01.00-st kuni 05.00-ni; lõpetada eelmainitud müügikohtades majandustegevusena toitlustamine (sh jookide serveerimine) ja meelelahutusprogrammi pakkumine (sh muusika edastamine) ajavahemikul kella 01.00-st kuni 05.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 02.00-st kuni 05.00-ni.
Nagu näha, polnud korraldus liialt karm, vaid sätestas igal ööl mõnetunnise rahu, millal piirkonna elanikud võiksid segamatult sõba silmale lasta. Muidugi oleks korralduse jõustumine toonud kaasa ka kriminogeense olukorra märgatava paranemise, sest mida sa ikka vanalinnas jõlgud ja vastutulijatega norid, kui kõrtsid kinni. Tänaseks pole aga midagi muutunud, kuna linna korralduse kohtusse andnud Nimeta  Management OÜ, St.Patrick’s OÜ ja Kanteron BVI OÜ, saavutasid esimese võidu ning vastavalt haldusasjas nr 3-15-2804 vastu võetud otsusele, korralduse jõustumine peatati. Hämmastav on kaebuse juures see, et toitlustusäriga tegelejad leiavad, nagu vanalinnas oleks meelelahutusasutuse lahtiolekuaja piiramine selgelt ettevõtlusvabadust piirav. Ja kohus aktsepteerib taolist arvamust! Samas on St.Patrick’s OÜ nõus oma Rocca Al Mare söögikoha sulgema vaguralt kell 21.00, koos kõigi teiste äridega, ning sellel pole ettevõtlusvabaduse piiramisega midagi pistmist. Kus siin on loogika?
Mis saab edasi?
Võimatu on prognoosida, mis asjast edasi saab. Siiski ei tule lahendust enam kaua oodata, sest kaebuse sisulise menetlemiseni jõutakse veebruaris-märtsis. Kindel võib olla vaid ühes – seni kuni linn ei saa kohtu keelu tõttu oma haldusterritooriumil elanike kaitseks midagi ette võtta, jätkub  ühe osapoole diskrimineerimine ning teise poole üleolek.
Ometi on mul lootust, et kui asi kord tõsiste kohtuvaidlusteni jõuab, jääb peale mitte vähemuse omavoli, vaid inimeste õigustatud ootus, saada koheldud vastavalt Riigikogus vastu võetud ning läinud aasta 1. juulist kehtivale korrakaitseseadusele. Vanalinlased unistavad, et nendegi jaoks algaks öörahu pühapäevast neljapäevani 22.00 ning kestaks hommikul 6.00-ni, reedel-laupäeval aga 00.00-st 7.00-ni, täpselt nii, nagu kõikjal mujal Eestis.  Kas seda on tõesti palju nõutud!
Tallinna Kesklinna vanemana teen ettepaneku, võtta peale kohtuvaidluse lõppemist vastu uus korraldus, mis hakkaks kehtima kogu Tallinna vanalinna piires ning keelaks alkoholimüügi ning mürgeldamise argipäeviti 23.00-list ning puhkepäeviti 01.00-list. Ka selles pakkumises on kompromissina antud ärimeestele terve tund lisaaega oma meelelahutusasutuste käibes hoidmiseks.


Comments

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.