98. aastat tagasi, 1918. aastal, sündis iseseisev Eesti Vabariik. Julgus seista oma tõdede eest ning kindlameelsus suhetes suure naabriga andsid sajandeid vabadusest unistanud rahvale ajaloolise võimaluse enda saatuse üle ise otsustada. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik, keda võib liialdamata nimetada rahvuse enesemääramise peamisteks arhitektideks, mõistsid hästi, et eesmärgi saavutamiseks tuleb leida kõigi Eestis elavate inimeste jaoks ühine eesmärk, et vaid kompromisse otsides ning kogu rahvaga arvestades, on võimalik heita endalt aastasadade orjataak. Nii kuulutati „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, et „kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.“ Ühtne rahvas saavutas eesmärgi, Eesti Vabariik sündis.
1939. aastaks oli üksmeel unustatud ja „vaikivasse ajastusse“ klammerdunud kõrgem poliitiline juhtkond avas piirid võõrvägedele. Eesti langes, tulistamata vaenlase pihta ainsatki lasku. Seda vastupanuta alistumist kasutati okupatsiooni õigustamiseks ja MRP salasobingu mahavaikimiseks aastakümneid. Veel nüüdki leidub ajaloolasi, kes käsitlevad Eesti iseseisvuse veretut anastamist vabatahtliku omariiklusest loobumisena.
Okupatsiooniaeg jagas rahva töökangelasteks ja riigivaenlasteks, tõi endaga lootusetuse ja allaandmismeeleolud. Kaheksakümnendate lõpus tärganud Rahvarinde liikumine andis tagasi rahvusliku ühtsuse, tõi taas inimeste teadvusse iseseisva riigi ja vaba rahva mõisted. Sinine taevas, must muld ja valge rahvas said uuesti sümboleiks, mille nimel oldi valmis ohvreid tooma, otsekui vanaisad ja isad Vabadussõja päevil.
Miks ma Vabariigi aastapäeva eel seda meenutan? Aga sellepärast, et me ei unustaks, mida tähendavad meie lipuvärvid ning millisest vabadusest kõneleb põhiseadus. Me oleme maksnud oma vabaduse eest liiga karmi hinda ning täitnud liiga kaua võõrsilt tulnud käske, et oma riigi 98. aastapäeva eel sallida, kui kuulutatakse end häbenevat eestlaseks olemist, või arutatakse, kui suure osa vabadusest võime delegeerida. Maal, kus kolmandik rahvast elab vaesuspiiril, kus veerand lastest ei saa kõhtu korralikult täis ning Valgamaal ja Ida-Virumaal küünib tööpuudus 10% kanti, pole kohane lõputult heietada seksuaalvähemuste õigustest ning pagulaste vastuvõtu teemadel. Aeg on tulla välja poliitilisest kanapimedusest ja hakata tegelema tõeliste probleemidega, milleks on tööpuudus ja palgavaesus, ääremaastumine ning põllumajanduse allakäik. Eestlased on tark rahvas ja kui valitsusel endal ideedest nappus kätte tuleb, oleks õige aeg kuulata inimesi.
On tõsi, et maailm on muutunud ebastabiilseks ning taas põristatakse sõjatrumme. Ent kui oskame rahvana ühte hoida, pole meil põhjust karta, sest 50 aastat tagasi, ei viinud meilt iseseisvust mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus. Pole mõistlik naabriga pidevalt tüli kiskuda, kui teisalt ollakse vaidluseta nõus loovutama naaberriigile 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast. Väikeriigi välispoliitika ei tohi kõikuda paanilise hirmu, vaenuõhutamise ja tingimusteta allaandmise vahel – see on nõrkuse märk.
Ma olen uhke, et võin kuuluda selle rahva hulka, kelle helgemad lootused ning tulevikuusk on võetud kokku Iseseisvusmanifesti suurepärastest ridades:
„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Ma usun Eestisse ja meie rahva tulevikku. Hoiame kokku, hindame üksteist, kaitseme kodu, ja ärme laseme end heidutada ajalootuultest, mis sel keerulisel ajal üle meie maa tuhisevad. Mis teeb tuul müürile!
1939. aastaks oli üksmeel unustatud ja „vaikivasse ajastusse“ klammerdunud kõrgem poliitiline juhtkond avas piirid võõrvägedele. Eesti langes, tulistamata vaenlase pihta ainsatki lasku. Seda vastupanuta alistumist kasutati okupatsiooni õigustamiseks ja MRP salasobingu mahavaikimiseks aastakümneid. Veel nüüdki leidub ajaloolasi, kes käsitlevad Eesti iseseisvuse veretut anastamist vabatahtliku omariiklusest loobumisena.
Okupatsiooniaeg jagas rahva töökangelasteks ja riigivaenlasteks, tõi endaga lootusetuse ja allaandmismeeleolud. Kaheksakümnendate lõpus tärganud Rahvarinde liikumine andis tagasi rahvusliku ühtsuse, tõi taas inimeste teadvusse iseseisva riigi ja vaba rahva mõisted. Sinine taevas, must muld ja valge rahvas said uuesti sümboleiks, mille nimel oldi valmis ohvreid tooma, otsekui vanaisad ja isad Vabadussõja päevil.
Miks ma Vabariigi aastapäeva eel seda meenutan? Aga sellepärast, et me ei unustaks, mida tähendavad meie lipuvärvid ning millisest vabadusest kõneleb põhiseadus. Me oleme maksnud oma vabaduse eest liiga karmi hinda ning täitnud liiga kaua võõrsilt tulnud käske, et oma riigi 98. aastapäeva eel sallida, kui kuulutatakse end häbenevat eestlaseks olemist, või arutatakse, kui suure osa vabadusest võime delegeerida. Maal, kus kolmandik rahvast elab vaesuspiiril, kus veerand lastest ei saa kõhtu korralikult täis ning Valgamaal ja Ida-Virumaal küünib tööpuudus 10% kanti, pole kohane lõputult heietada seksuaalvähemuste õigustest ning pagulaste vastuvõtu teemadel. Aeg on tulla välja poliitilisest kanapimedusest ja hakata tegelema tõeliste probleemidega, milleks on tööpuudus ja palgavaesus, ääremaastumine ning põllumajanduse allakäik. Eestlased on tark rahvas ja kui valitsusel endal ideedest nappus kätte tuleb, oleks õige aeg kuulata inimesi.
On tõsi, et maailm on muutunud ebastabiilseks ning taas põristatakse sõjatrumme. Ent kui oskame rahvana ühte hoida, pole meil põhjust karta, sest 50 aastat tagasi, ei viinud meilt iseseisvust mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus. Pole mõistlik naabriga pidevalt tüli kiskuda, kui teisalt ollakse vaidluseta nõus loovutama naaberriigile 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast. Väikeriigi välispoliitika ei tohi kõikuda paanilise hirmu, vaenuõhutamise ja tingimusteta allaandmise vahel – see on nõrkuse märk.
Ma olen uhke, et võin kuuluda selle rahva hulka, kelle helgemad lootused ning tulevikuusk on võetud kokku Iseseisvusmanifesti suurepärastest ridades:
„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Ma usun Eestisse ja meie rahva tulevikku. Hoiame kokku, hindame üksteist, kaitseme kodu, ja ärme laseme end heidutada ajalootuultest, mis sel keerulisel ajal üle meie maa tuhisevad. Mis teeb tuul müürile!
