• Blogi
Alar Nääme

Paralleelmaailmadesse eksinud Eesti

22/9/2016

Comments

 
Picture
Alar Nääme,
Tallinna Kesklinna vanem (Keskerakond)
 
Eesti tundub jagunevat üha enam paralleelmaailmadeks, kus kehtivad sootuks erinevad tabud ja väärtushinnangud ning piir lubatava ja taunitava vahel kulgeb mitte mööda tegusid, vaid eri ilmavaadet esindavaid inimesi.
End demokraatlikuks pidava ühiskonna liikmeid ei peaks saama liigitada alusel „Jupiterid, kellele on lubatud kõik, ja härjad, keda tuleb veristada ka pisimate või koguni olematute üleastumiste eest“. Ja uurija esmane huvi ülekuulatava suhtes ei tohiks olla laadis „Ütle mulle, millisesse erakonda sa kuulud, ja meie ütleme, kas sinu tegevuses sisaldub kuriteo koosseis või mitte!“
Ometi leiavad siinmail aset lood just selliste negatiivsete stsenaariumide järgi.
 
Lugu nr 1, milles kuritarvitused puuduvad
2012. aasta lõpul oli kogu progressiivsel kodanikkonnal rõõm näha riiklikus televisioonis pooletunniseid portreefilme meie aja tõelistest kangelastest – reformierakondlastest Mati Raidmast, Keit Pentus-Rosimannusest ja tollal veel „valgesse“ parteisse kuulunud Kristiina Ojulandist. Lisaks parteile sidus neid kõiki soov kandideerida valimistel Ida-Virumaal, mistõttu olid ka filmid venekeelsed.
Sarnane film vändati ka Tallinna vene elanike hääli püüdma kavandatud Andrei Korobeinikust, lisaks vähemtuntud oravatest Tiina Lokist, Jaanika Möldrist ja Margus Timmost. Need šedöövrid kandsid heroilisi pealkirju stiilis „Poliitik Mati Raidma ja tule taltsutamine“, „Keskkonnaministriga loodusest ja ilu olemusest“ ning „Kristiina Ojuland maal, maa all ja merel“.
Reformierakonna Ida-Viru löögirühma ülistavates valimistele ajastatud filmides polekski olnud midagi eriskummalist, kui poleks selgunud fakt, et AS Inforing toodangu maksis kinni Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA), mis tegutseb Eesti riigi ja Euroo­pa raha toel. Sihtasutuse juhid kuuluvad aga reformipartei raudvarasse – tegevjuht on Tatjana Muravjova ja nõukogu esimees Laine Randjärv. Avalikkus protesteeris, sest nägi filmidele kulutatud 77 000 euro raiskamises korruptiivsust.
Tol ajal valitsusleivast alles unistav sots Jevgeni Ossinovski ei osanud esimese ehmatusega öelda, kas see viis, kuidas reformierakondlased filmi pääsesid, on korruptsioon või mitte, kuid tema hinnangul oli kindlasti tegemist riigi raha väärkasutamisega. „Mis on aga selge:
Reformierakond üritab pugeda tehniliste nüansside taha – sõltumatu komisjon, meie ei teadnud –, vähemalt kaudne huvide konflikt on aga ilmne,“ leidis Ossinovski.
Selle peale kostis Raidma, et tema ei näe küll selles mingit probleemi, kui venelastele tutvustatakse Eesti poliitikuid. Ja mis seepeale juhtus? Mitte midagi. Ei kihutanud maskides mehed Raidma juurde läbiotsimist tegema ega kutsutud Randjärve kaposse ütlusi andma, Muravjovast rääkimata. Mõni aeg püsis teema üleval, aga soikus seejärel ja valitsusparteilased ajasid oma rida segamatult edasi.
 
Lugu nr 2, mida aastaid uuritakse
Mõne päeva eest saime teada, et kohtu otsusega Tallinna linnapea ametist kõrvaldatud Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart kahtlustatakse linna eelarveliste vahendite ebaseaduslikus kasutamises enda ja kolmandate isikute, sh erakonna huvides. Kurja juureks on 2013. aastal Hiiu staadioni avamisele kutsuv plakat, millel musitseerib ebaharilik trio. Peale pikka ja põhjalikku uurimist on prokuratuur koos kapoga tuvastanud, et kuigi plakatil kutsutakse linlasi Hiiu staadioni avamisele, on selle tegelik eesmärk tutvustada neile hoopis Savisaart koos kahe abilinnapeaga. Kõik kolm kandideerisid ka valimistel. Hiiu staadioni avamiseks toodetud plakatid on prokuratuuri hinnangul aga nii õõvastavalt kuritegeliku sisuga, et isegi nende valmistaja, praegune Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid peab oma rahvavaenulikust tegevusest aru andma.
Lugu sarnaneb eelmisega nagu kaks tilka vett, aga hinnang on sootuks teine. Paralleelmaailmades ongi need ju erinevad, kuigi seadused on ühed ja samad. Nii on Hiiu staadioni kaasus otsustatud kohtusse viia. Arvestades Eesti õigussüsteemi kuldaväärt praktikat, kus süüdimõistev otsus langetatakse 99% kohtualustele, võib olla kindel, et vähemalt esimeses astmes saab Hiiu trio mängukeelu.
 
Lugu nr 3, kus tegutsevad vagurad moosivargad
Ere näide riigi ja erakonna rahakoti segiajamisest on 2009. aastal Sotsiaalministeeriumi korraldatud töömessi reklaamimiseks tellitud trükised. Ministeeriumi logo kõrval ilutses neil ka Reformierakonna rünnakuvalmis orav.
Kui sotsiaalministeeriumi palgatud erakondlased said käsu luua reformiparteist hooliv kuvand ka majanduslikult vähekindlustatute seas, tõttasid nad poliitsõduritele omasel moel käsku täitma. Kahe silma vahele jäi aga tõsiasi, et olgugi valitsev partei, pole ministeerium siiski partei filiaal.  
Loo avalikuks tulekul tekkis reformileeris korraks hirm, et seekordne riigi rahakotis sobramine võib tuua kaasa ebameeldivusi. Ent mitte midagi sellist! Prokuratuur sai küll kuriteoteate, kuid prokurör Laura Vaik leidis, et „koosseis puudub“.  
Siit said reformierakondlased innustust poliitürituste arveid edaspidigi riigi rahakotist tasuda. Meenutagem hiljutist skandaali Marina Kaljuranna juhitud välisministeeriumis palgal olnud nõunike tegevuse pärast, kes riigitööst, aga mitte riigi palgast loobudes tegid kihutustööd oma ülemusest presidendikandidaadi kasuks. Ahjaa, Kaljurannal pole ju Reformierakonnaga midagi pistmist...
 
Lugu nr 4, kus peategelaseks on ohtlik kringel
2014. aasta lõpus sõlmisid Valga linn ja Tallinna Kesklinn koostööleppe, milles muuhulgas nähti ette kultuurivahetust. Tallinlased korraldasidki Valgas kolm kontserti, kus külastajatele oli kaetud ka tagasihoidlik kohvilaud. Osalema olid linnarahva seas kutsutud ka Valga linnaametnikud. Ent kohalikud kommunaalpoliitikud eesotsas linnapeaga ei pidanud võimalikuks tallinlastega ühiselt pidutseda. Kas kahetsusest pidamata peo pärast või muul põhjusel, aga Valgas jämedat otsa hoidvad sotsid tegid varsti peale kontserte prokuratuurile kaebuse.
Kaebus oli suunatud Tallinna Kesklinna vanema vastu, kes olevat kahe kontserdi korraldamise ja kringli pakkumisega põhjustanud Tallinna linnale korvamatut kahju. Just kahe kontserdiga, sest kolmandaga tundus Valga sotsidele olevat kõik OK, kuna see toimus pärast valimisi! Tähelepanelik lugeja võib nüüd üllatunult küsida: kuidas osa sisult sarnastest kontsertidest kujutas endast roima, kolmas aga mitte? Tavamõistust kasutades on raske vastata.
Prokuratuurile pole siiski võimatuid asju. Otsekui tõestuseks paralleelmaailmade eksisteerimisest algatas nüüd uurimise sama Laura Vaik, kes sotsiaalministeeriumi ürituse kaaperdamises midagi taunimisväärset ei leidnud. Ja kohus ka kinnitas tema versiooni, et koostööleppest ajendatud kahe kontserdi korraldaja on süüdi.
Kohtuotsus küll tõdes, et kontsertidel ei tehtud otsest valimispropagandat, ent nende ajastatus ja korraldamise viis viitas soovile kandidaati tutvustada ning teha talle valimisreklaami. Kui süüdistajalt kohtus küsiti, et kuidas 2009. aastal puudus riigi rahast kinnimakstud erakonnareklaami puhul kuriteo koosseis, nüüd aga vägagi vaieldavatel asjaoludel seda nähakse, vastas prokuratuuri esindaja, et eks prokuratuuri hindamiskriteeriumid muutuvad ajas. Ehk olnuks ausam tunnistada, et kriteeriumid muutuvad vastavalt inimese erakondlikule kuuluvusele. Aga kuidas sa ikka tunnistad, et prokuratuur eirab põhiseadust, mis keelab otsustavalt veendumustepõhise vahetegemise.
 
Neli lugu ja erinevad tulemused
Need neli õpetlikku lugu näitavad, kuidas õiguskaitseorganid valivad neid, keda süüdistada ja kes seisavad seadustest kõrgemal.
Vahel tekib soov siiski teada saada, mismoodi nimetada riiki, kus Riigikogu liiget Jaanus Karilaidi tsiteerides „… võimuliitu kuuluv sotsiaaldemokraatide esindaja tegi prokuratuuri avalduse 2800 euro väärkasutamises Alar Nääme poolt ning tulemuseks on pikk kohtuprotsess, parvlaevahanke juhtumis keeldub riigiprokuratuur aga avaldusse isegi süvenemast, kuigi üle 100 miljoni euroses hankes on selged kuriteotunnused ning miljonitesse ulatuva meelehea küsimine on halduskohtus saanud lisaks tõendusmaterjali”.
Kui mõelda Tallinna Sadama hiigelkorruptsiooni uurimise loidusele, huvipuudusele Eesti Energia poolt kõrbesse maetud miljonite vastu või Estonian Airis toimunud ja rahvale üle 100 miljoni euro maksma läinud korralageduse süüdlaste karistamatusele, siis pole vist lootust eelnenud küsimusele vastust saada.
Paralleelmaailmades elatakse ühtesid vääramatu jõuga häbiposti naelutades ja teiste tegudele kõike andestava ema kombel läbi sõrmede vaadates.


Comments

Mailis Reps – hingejõuline presidendikandidaat

21/9/2016

Comments

 
Picture
Kui toimuksid presidendi otsevalimised, annaksin hääle Mailis Repsile. Mitte üksnes seetõttu, et kuulume samasse erakonda ja omasid tuleb toetada, vaid eelkõige seepärast, et Mailise mõtted on mulle kui Eesti tuleviku pärast muretsevale kodanikule, perekonnainimesele ja spordimehele äärmiselt sümpaatsed. Olen kindel, et kui erakondlik distsipliin ning poliitikute tagatoadiilid ei takistaks, tunnistaksid Mailise üleolekut ka Keskerakonda mitte kuuluvad või meie tõekspidamistele lausa vastanduvad valijamehed.
Presidendivalimiste kampaanias näeme kõrgeid panuseid nii erakondade kui ka kandidaatide jaoks. Kuigi presidenti ei vali rahvas, on selge, et avalikku arvamust enda poole kallutamata pole edu loota. Nii saimegi jälgida kandidaatide laiale publikule suunatud esinemisi, mis oma ülesehituselt meenutasid pigem kaupa reklaamivat telepoodi kui tõsiseltvõetavat poliitilist debatti. Paljusõnalises eluvõõras enesekiitmisõhinas kaotas nii mõnigi kandidaat oma näo. Ainsana suutis eneseks jääda Reps. Just sisemine selgus ja rahu ka ebameeldivates olukordades tegid temast presidendiks pürgijate seas kõige tõsiseltvõetavama kuju.
Samal ajal, kui teised üritasid parema mulje jätmiseks kasvõi nahast välja pugeda, säilitas Mailis loomulikkuse. Ta ei teinud oma repliikides konkurente maha ega soovinud kellelegi ära panna – mis mõne teise puhul kõhedust tekitas. Mailis ei salanud, et tema eesmärgiks on Eesti areng ja meie inimeste parem elujärg, mitte plusspunktide teenimine Berliinist või Brüsselist. Just kohalikele probleemidele keskendumine eristas teda Eesti elust võõrdunud Kallasest, pinnapealsest Jõksist või igavast ja truualamlikust Nestorist.
Olen kampaaniat jälgides üha rohkem hakanud mõistma Mailise kui erakonnakaaslase väärtust, austama tema julgust, millega ta oma kandidatuuri volikogus üles seadis. Situatsioonis, kus erakonna esimeest on tabanud just presidendivalimiste ajaks kavandatud salakaval rünnak nn õiguskaitseorganite poolt, oli see ainuõige samm. Alguses oli jah seda raske mõista, ent ajapikku taibati, et vaid sel moel võib järgmine president tulla Keskerakonna ridadest.
Mailis on tegusa kandidaadina kohtunud rahvaga paljudes Eestimaa paikades. Tänu sellele teab ta hästi, millele loodavad ja mille pärast muretsevad lihtsad töökad inimesed. Mailis teab ka paljudele hädadele lahendusi, ja seda mitte üksnes teoorias, vaid endise haridusministrina piisavat täidesaatva võimu kogemust omades. Mailise ministriksolemist meenutakse ajana, kui ministeerium tegi meeleldi koolidega koostööd ja hoidis uksed avatud kõigile, kes hariduselu pärast südant valutasid. Sel ajal ei põrganud koolid kokku nende probleemidega, mis täna, ning õpetajad ei lahkunud massiliselt töölt vähem närvikulu nõudvatesse ametitesse.
Mailise sõnades ja mõttearendustes peegeldub kindlus, ent tegemist pole arrogantse eneseimetlusega, vaid aastaid poliitmaastikul tegutsenud inimesena räägibki ta seda, mida usub ja õigeks peab. Ta ei valeta, et populaarsust koguda. Aga mis võiks olla presidendile tähtsam, kui oma rahvale ikka ja alati tõtt rääkida!
Mailis Repsist teeb kõige erakordsema ja õnnestunuma presidendikandidaadi see, et ta on viie lapse ema, kes teab, kuidas peret hoida, kildhaaval kokku korjata kõik ühendav, mis kaitseb, loob traditsioone ja ehitab uut.
Reps annaks presidendina meie rahvale tagasi usalduse homse päeva ees, paneks meid taas uskuma kestmisesse ja tulevikku. Meil oleks president, kes armastab mõistva emana võrdselt kõiki oma lapsi ning tugeva hingejõuga suudab pere eest seista, maksku see pealegi magamata öid ja pideva tööga täidetud päevi.
Usun, et iga Eesti edule mõtlev valijamees annab 24. septembril hääle Mailisele. Me oleme liiga kaua elanud tõe ja armastuseta!


Comments

Kalevipoeg jõudku koju

9/8/2016

Comments

 
Picture
Pikki aastaid on Eestis otsitud oma Nokiat. Tänaseks on põhjanaabrite ettevõtlushiid kehvas seisus ja kunagi Lennart Meri poolt käibesse lastud kalambuur minetanud esialgse tähenduse. Siiski tundub, et oleme oma eesti Nokia juba leidnud ja selleks on ärategemine – ärategemine naabrile, äripartnerile, riigile, linnale, kui tarvis siis ka lähedastele ja pereliikmetele. Kas märkame, kui sageli on meie ühiskonnas liikumapanevaks jõuks muutunud soov olla naabrist parem, ükskõik mis vahendeid kasutades, olgu need siis nii alatud kui tahes? Ärategemisõhinas tegutsevate eestimaalaste jaoks tähendab demokraatia eelkõige võimalust ennast kehtestada.
Taolise rahvaspordiks muutnud ärategemise sugemeid võib leida viisist, kuidas City Plaza seltskond nullis Eesti Kunstiakadeemia, tõrjudes kõrgkooli sokivabrikusse, ent demokraatia põhimõtete enda kasuks väänamise eredaim näide on võitlus, millega ärategemisrõõmust ajendatud seltskond püüab takistada Pirita tee äärde Kalevipoja monumentaalskulptuuri püstitamist.
Vee alune nähtamatu laine.
Plaan, püstitada randa sammuva Kalevipoja näol tunnusmonument rahvuslikule eneseteadvusele ja visadusele, pole uus, ent tänu väsimatute ärategijate ponnistustele on idee aastaid vindunud. Nüüd, mil MTÜ Kalevipoja Kojutulek on sõlminud linnaga lepingu, millega võtab kogu vajaliku asjaajamise ning kujule rahastajate leidmise enda peale, on mõtte teostumine muutnud reaalsemaks kui eales varem. Ent kahjuks pole asjade normaalne käik vastuvõetav neile, kelle ainus eluülesanne on iga head algatust maksku mis maksab takistada. Ootamatult ilmus välja MTÜ Kaasaegse Kunsti Muuseum, mis Veeseaduses sätestatud võimalusi kasutades, esitas viimasel hetkel konkureeriva hoonestustaotluse just samale kohale, kuhu peaks tulema Kalevipoeg. Kaasaegse Kunsti Muuseum väidab, et sooviks sinna paigaldada vee all asuva skulptuuri Betoonlaine. Taotluse esitajad isegi ei varja oma äärmuslikku sarkasmi, kinnitades, et nende kavandatud kuju on eriti väärtuslik, kuna seda ei näe vee alt keegi. Neid ei huvita ka see, et Linnavolikogu on linlaste esindusorganina avalikku huvi väljendades Kalevipoja kuju rajamise heaks kiitnud.
Muidugi on muuseumi esindajatel õigus, pidada ainsaks kunstiks oma genitaale demonstreerivate performanceveidrike seksuaalhälbeid või kaigastega autosid lömastavate ning end põlema panevate tegelaste vägivalda, nagu seda võis hiljuti näha Telliskivi loomelinnakus, ent kindlasti pole nihilistlik kõigele sülitamine valdava osa rahva eelistus. Seda millist kunsti tõeliselt hinnatakse, näitab meie tühjades näitusesaalides eksponeeritava kontseptualismi ja galeriides edukalt müüdva kunsti vahel haigutav kuristik. Enamus inimestest soovib oma koju või kontorisse püsivama väärtusega taieseid, mitte küündimatut jama, mida meile tõe monopoli anastanud moodsa kunsti kuraatorite poolt püütakse pähe määrida.
Kalevipoeg tahab koju.
Kogu loos joonistub selgelt välja ühe kindla seltskonna kadedus skulptor Tauno Kangro vastu, kes on suutnud teha produktiivse loojana endale nime nii Eestis kui kaugemal. Erilist vaenu äratab muidugi fakt, et Kangro pole kunagi pidanud äraelamiseks taotlema kunstnikupalka või seisma käsi pikal mõne toetusi jagava fondi ukse taga. Rahva hulgas on Kangro looming populaarne. Tema Rakvere Tarvas on lisanud linnaruumile väärtust ning omandanud märgilise tähenduse, rõõmsalt rannal askeldavad Piret ja Tõll muutunud aga üheks Kuressaare tõmbenumbriks. Pole hetkegi, kui mõni turist või linlane end Tallinna vanalinnas Kangro Korstnapühkija taustal pildistada ei laseks. Kangro on rahvalik ja rahvuslik ning kui see käputäiele kadestajatele ei meeldi, pole korrektne esitada oma arvamust viimase tõena ning kõnelda rahva nimel, kes kiibitsejate vaateid ei jaga. Inimesed soovivad linnaruumi rohkem kunsti, mitte betoonkuubikuid, -laineid või muud esteetiliselt kaheldava väärtusega risu, vaid ikka tõelisi taieseid, olgu need teostatud skulptuuris või supergraafikas.
Loodan, et Kalevipoeg jõuab koju ja tean, et minu soovi toetavad paljud linlased. Eestlastel on oma rahvuskangelane, kes lihtsalt ja sirgjooneliselt väljendab meie parimaid püüdlusi. Olgem siis Kalevipoja väärilised ja loobugem ärategemisest ning vihkamisest! On aeg, et Kalevipoeg koju jõuaks. Ta tulgu!

Comments

Repliigiks Paltsi ettepanekule

9/8/2016

Comments

 
Picture
Endine tubli linnapea Tõnis Palts on teinud oma erakonnakaslasele rahandusminister Sven Sesterile ettepaneku, külmutada Reidi tee ehituseks ettenähtud Euroopa Liidu toetusrahad. Põhjenduseks toob endine kommunaalpoliitik Reidi tee praeguse planeeringu jalakäijatevaenulikkuse. Teise lahendusena näeb Palts Reidi tee viimist tunnelisse.
Esimene pakutud variant tundub pigem vigurdamisena, sest Palts teab väga hästi, et Sester ei hakka Reidi tee rajamist blokeerima, kuna eeskätt vajab uut transiidivõimalust Kesklinna Vanasadamasse riigiettevõte Tallinna Sadam. Aastas läbib Vanasadamat 300 000 rekkat, mille laevadele jõudmine läbi Narva maantee ja ahtakese Ahtri tänava muutub üha problemaatilisemaks. Sester ei hakka niigi plindris sadamat pigistama, see on selge.
Ka Paltsi teine ettepanek pole eriti pädev, kuna magistraali tunnelisse viimine tõstaks ehituse maksumust kordades ning ka edasine ekspluatatsioon kujuneks üle mõistuse kalliks, kuna tunnel asuks allpool merepinda ning tuleks tagada pealetungiva vee pidev ärajuhtimine.

Praegu on linn tulnud vastu riigi survele magistraal võimalikult kiiresti valmis ehitada ja mis siin salata, eks jalakäijate mugavus saab tee laiuse ning planeeritud liiklusintensiivsuse tõttu tõepoolest riivatud. Võib küsida, et miks linn nõustub riigi nõutud lahendusega. Vastus on lihtne – Tallinna Linnavalitsus on soovinud riigiga alati head koostööd teha ning leidnud selleks ka kompromissivõimalusi nagu näiteks lahenduselt mitte just kõige õnnestunumale Vabaduseristile ehitusloa väljastamine või superministeeriumi planeeringu kiire menetlus. Hetkel püüab linn leevendada sadama suunal tekkinud pudelikaela Reidi tee rajamisega, kus otsitakse kompromissi tohutu liiklusintensiivsuse, jalakäijate mugavuse ning Kadrioru pargi terviklikkuse säilitamise vahel. Tuleb tunnistada, et see pole lihtne ja kõik peavad millestki loobuma.
Ent tekkinud ummikseisule on olemas lahendus, mille võti on valitsuse käes. Tallinna Sadamale tuleb läbi nõukogu anda ülesanne viia kõik suuri veokeid teenindavad reisid Kesklinnast Muuga sadamasse. Otsekui nõiaväel kaob tänavailt 300 000 Kesklinna ummistavat rekkat ja Reidi tee võib planeerida märksa jalakäijate sõbralikuma.

Comments

Aeg mõelda turismisuvele

15/4/2016

Comments

 
Picture
Kevad on käes ja üha soojemaks muutuvad ilmad tuletavad meelde, et turismihooaeg seisab taas ukse ees. Ka sellel suvel ootame Tallinna arvukalt külalisi nii õhuteed kaudu kui ka meritsi. Loodame, et ka kruiisilaevade kai vanasadamas, on suvi läbi hõivatud. Siiski teeb murelikuks see, et languses majandus on vähendanud nii Soome kui Venemaa turistide hulka. Teisalt võib sellel suvel siiski oodata turistide arvu kasvu, kuna paljud eurooplased ei vali suvepuhkuse paigaks enam päikeselist Egiptust või Türgit, vaid eelistavad hetkel ohutumaid paiku. Ärev olukord maailmas võib meie turismindusele soodsalt mõjuda.
Miks on turism nii oluline?  
Tallinna vanalinn on oluline turismimagnet mitte üksnes Eesti, vaid ka maailma kontekstis. Mitte iga mälestist ei kanta UNESCO maailmapärandi nimekirja. Meie vanalinn omab selles üleilmselt aktsepteeritud nimistus väärikat kohta, kuna nii terviklikult säilinud keskaegset tänavavõrku, nagu Tallinnas, kohtab tänapäeval aruharva. Samuti on meil säilinud märgatav osa keskaegsest linnamüürist ning arvukalt arhitektuuriobjekte. Aga kindlasti on üheks põhjuseks, miks Tallinn oma reisi sihtpunktiks valitakse ning miks oleme lülitatud suurte kruiisilaevade marsruutidesse, meie majutus ning toitlustusasutuste hea maine. Ning just siit leiame vastuse, miks turism meile nii oluline on ning miks püüame teha kõik, et turistid end Tallinnas hästi tunneksid – tänu turismile on kesklinnas tuhandeid töökohti ja turisminduselt laekuv sissetulek kujutab endast olulist osa SKPst. Just seepärast võib kõiki turisminduse arenguks tehtud investeeringuid pidada õigustatuiks ning tulutoovaiks.
Hotellindus ja toitlustus.
Kesklinna on koondunud valdav osa majutus- ning toitlustusasutustest. Meie hotellid ja hostelid pakuvad teenust erinevate nõudmiste ja võimalustega külastajatele, alustades lihtsast voodikohast seljakotireisijale ning lõpetades tippklassi kuuluvate sviitidega. Meie majutuse tipptegijateks on Radisson BLU keti hotellid, Swiss hotell ning alates maist ka Hilton. Vanalinnas paikneb mitmeid ajaloolistes hoonetes paiknevaid tipphotelle nagu Telegraaf, Kolm Õde ja Savoy Boutique. Meie hotellid paistavad silma hea teeninduse ning vastuvõetava hinnataseme poolest.
Ka enamus tipprestoranidest koondub vanalinna või selle lähiümbrusesse. Eesti TOP 50 söögikohtadest suur osa asub Tallinna kesklinnas. Tipprestoranid pakuvad nii Põhjala köögist kui muudest Euroopa tunnustatud kulinaariapiirkondadest inspireeritud roogasid. Meie sõpruslinna Carcassone hiljuti Tallinnas viibinud delegatsiooni liikmed olid vaimustuse Gloria ja teiste Kesklinna restoranide kokkade meisterlikkusest, ja uskude mind, prantslased oskavad totu hinnata!
Nii et hotellide ja restoranide poole pealt on meil kõik hästi.
Suveniirid, muuseumid ja meelelahutus.
Kahjuks ei saa sama optimistlikult kõnelda turistidele pakutavate suveniiride valikust. Olukord on küll võrreldes varasemate aastatega paranenud ning on ilmunud suveniiripoed, mis müüvad eranditult Eesti käsitöömeistrite ning disainerite loomingut. Samas võiks meenete valik olla märksa avaram. Ka merevaiguuputus ja matrjoškakaubandus pole kuhugi kadunud. Suures ärivabaduse õhinas kipume unustama, et teinekord aitavad ettevõtlust elavdada hoopis põhjendatud ning hästi motiveeritud reeglid. Mida halba võiks tuua endaga kaasa see, kui piiraksime vanalinnas müüdavate suveniiride valiku vaid Eestimaal toodetuga. Kui turistid soovivad omandada võltsmerevaiku või naaberriigi sümbolina tuntud puunukke, võiksid nad seda teha vanalinnast kaugemal.
Kesklinnas asuvate muuseumide tase on muutunud üha paremaks, Erilise kiituse on ära teeninud Tallinna Linnamuuseum ning selle filiaalid, mille ekspositsioon on muutunud kaasaegseks, köitvaks, samas harivaks ning ajaloo kontekstis informatiivseks. Linnamuuseumi peamaja püsiekspositsioon on mänguline, pakkudes vahetut kontakti nii kaugema- kui lähiminevikuga. Kiek in de Kök ja bastioni käigud on muutunud turistide seas tõeliseks maiuspalaks. Linna külaliste meelispaigaks on saanud muuseum-kohvik Neitsi torn. Laialdast huvi pakub ka Rahvarinde muuseum, mis aitab kaugemalt tulnutel paremini mõista 25 aasta eest iseseisvuse taastanud veretu revolutsiooni fenomeni.
Kesisem on turistidele pakutava meelelahutusega. Siiski on ka siin toimunud viimastel aastatel positiivseid arenguid. Kullassepa tänaval möödunud aastal avatud atraktsioon Tallinna Legendid, on oma mängulise ajalookäsitlusega pälvinud suurt tähelepanu. Samas pole vanalinna lisandunud sepapadasid, käsitöökodasid, pottsepa töötubasid, pagarikohvikuid – neid mängulisi atraktsioone, mis kaasaksid linna külalisi tegevusse ja tutvustaksid neile keskaegse linna kombestikku. Seda tühikut püüab täita Olde Hansa, kelle tublid mandlimüüjad ja heeroldid on saanud osaks vanalinna tänavakultuurist, ent kindlasti ootaks, et neile lisanduks veelgi läbimõeldud ja hästi esitatud teatraalseid atraktsioone.
Turisminduse negatiivse külje pealt tooksin ära velotaksondusega seonduva. See on näide, kuidas head kavatsused võivad halva teostuse korral muutuda enda vastandiks. Kindlasti poleks kellelgi midagi hoolivalt liiklevate ja viisakate juhtidega velotaksode vastu, kuid ilma igasuguste reegliteta kihutavad kolmerattalised, mille juhid panevad ohtu jalakäijate tervise ning petavad kliente, on meie linnale koormaks. Eelmisel aastal olime sunnitud piirama nende liikumist vanalinnas. Sooviksime piirata ka velotaksode arvukust ja kehtestada ratastele ning juhtide oskustele kindlad nõuded, ent kahjuks pole riik seni vaevunud selles osas omavalitsusega tulemuslikku koostööd tegema ja kuni seadusandlus meil regulatsioonide kehtestamist ei võimalda, kihutavad suvises Tallinnas takistamatult kõnniteedel ja keelumärke eirates ka jalakäijate alal, kümned velotaksod, mille juhtidel ei pruugi olla kaasas ühtki luba ega klienditeenindamist võimaldavat litsentsi.
See suvi tuleb vanalinnas eelmistest keerulisem.
Juba eelmistel aastatel on tulnud ette olukordi, kus mitme suure kruiisilaeva samaaegsel sadamas viibimisel, on Viru tänav jäänud turistidele kitsaks. Sellel suvel on olukord komplitseeritum, sest Viru tänava rekonstrueerimistööd sulgevad selle olulise vanalinna logistilise telje sootuks. Juunis Mere puiesteel ja Viru ringil algav trammitee rekonstrueerimine, muudab olukorra veelgi keerulisemaks. Ent püüame omalt poolt teha kõik, et need tööd turiste ja kohalikke elanikke võimalikult vähe häiriksid. Samas on Viru tänava osaline sulgemine võimalus Harju ja Pika tänava äridele ja toitlustusettevõtetele, sest vanalinna logistiline telg paikneb ümber just nendele tänavatele.
Ükski üritus ei jää ajutiste ebamugavuste pärast toimumata. Tulevad nii vanalinna, kui ka keskaja päevad, Raekoja platsi laadad ning suvekontserdid. Kesklinn on turismihooajaks valmis. Kesklinlastelt aga ootaks abivalmidust ja sõbralikku suhtumist neisse, kes meile suvel kõikjalt maailmast külla sõidavad.

Comments

Vabale maale ja rahvale!

22/2/2016

Comments

 
Picture
98. aastat tagasi, 1918. aastal, sündis iseseisev Eesti Vabariik. Julgus seista oma tõdede eest ning kindlameelsus suhetes suure naabriga andsid sajandeid vabadusest unistanud rahvale ajaloolise võimaluse enda saatuse üle ise otsustada. Eesti Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik, keda võib liialdamata nimetada rahvuse enesemääramise peamisteks arhitektideks, mõistsid hästi, et eesmärgi saavutamiseks tuleb leida kõigi Eestis elavate inimeste jaoks ühine eesmärk, et vaid kompromisse otsides ning kogu rahvaga arvestades, on võimalik heita endalt aastasadade orjataak. Nii kuulutati „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, et „kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.“ Ühtne rahvas saavutas eesmärgi, Eesti Vabariik sündis.
1939. aastaks oli üksmeel unustatud ja „vaikivasse ajastusse“ klammerdunud kõrgem poliitiline juhtkond avas piirid võõrvägedele. Eesti langes, tulistamata  vaenlase pihta ainsatki lasku. Seda vastupanuta alistumist kasutati okupatsiooni õigustamiseks ja MRP salasobingu mahavaikimiseks aastakümneid. Veel nüüdki leidub ajaloolasi, kes käsitlevad Eesti iseseisvuse veretut anastamist vabatahtliku omariiklusest loobumisena.
Okupatsiooniaeg jagas rahva töökangelasteks ja riigivaenlasteks, tõi endaga lootusetuse ja allaandmismeeleolud. Kaheksakümnendate lõpus tärganud Rahvarinde liikumine andis tagasi rahvusliku ühtsuse, tõi taas inimeste teadvusse iseseisva riigi ja vaba rahva mõisted. Sinine taevas, must muld ja valge rahvas said uuesti sümboleiks, mille nimel oldi valmis ohvreid tooma, otsekui vanaisad ja isad Vabadussõja päevil.
Miks ma Vabariigi aastapäeva eel seda meenutan? Aga sellepärast, et me ei unustaks, mida tähendavad meie lipuvärvid ning millisest vabadusest kõneleb põhiseadus. Me oleme maksnud oma vabaduse eest liiga karmi hinda ning täitnud liiga kaua võõrsilt tulnud käske, et oma riigi 98. aastapäeva eel sallida, kui kuulutatakse end häbenevat eestlaseks olemist, või arutatakse, kui suure osa vabadusest võime delegeerida. Maal, kus kolmandik rahvast elab vaesuspiiril, kus veerand lastest ei saa kõhtu korralikult täis ning Valgamaal ja Ida-Virumaal küünib tööpuudus 10% kanti, pole kohane lõputult heietada seksuaalvähemuste õigustest ning pagulaste vastuvõtu teemadel. Aeg on tulla välja poliitilisest kanapimedusest ja hakata tegelema tõeliste probleemidega, milleks on tööpuudus ja palgavaesus, ääremaastumine ning põllumajanduse allakäik. Eestlased on tark rahvas ja kui valitsusel endal ideedest nappus kätte tuleb, oleks õige aeg kuulata inimesi.
On tõsi, et maailm on muutunud ebastabiilseks ning taas põristatakse sõjatrumme. Ent kui oskame rahvana ühte hoida, pole meil põhjust karta, sest 50 aastat tagasi, ei viinud meilt iseseisvust mitte Venemaa võimsus, vaid Eesti lõhestatus. Pole mõistlik naabriga pidevalt tüli kiskuda, kui teisalt ollakse vaidluseta nõus loovutama naaberriigile 1918. aasta rahulepingu järgselt Eestile kuulunud Narva tagused alad ja osa Setumaast. Väikeriigi välispoliitika ei tohi kõikuda paanilise hirmu, vaenuõhutamise ja tingimusteta allaandmise vahel – see on nõrkuse märk.
Ma olen uhke, et võin kuuluda selle rahva hulka, kelle helgemad lootused ning tulevikuusk on võetud kokku Iseseisvusmanifesti suurepärastest ridades:
„Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.“
Ma usun Eestisse ja meie rahva tulevikku. Hoiame kokku, hindame üksteist, kaitseme kodu, ja ärme laseme end heidutada ajalootuultest, mis sel keerulisel ajal üle meie maa tuhisevad. Mis teeb tuul müürile!

Comments

Kas vanalinna saabub öörahu?

2/2/2016

Comments

 
Picture
Eesti poliitikud ja arvamusliidrid armastavad kõnelda õigusriigist, kus kõigil on võimalus enda kaitsmiseks kohtu poole pöörduda. Iseenesest kiiduväärne põhimõte muutub aga sageli enese vastandiks, kui kohus rakendab, ilma asja olemusse süüvimata, õiguskaitset, mis tagab vähemuse huvi enamuse heaolu arvel. Nii on juhtunud Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2015 vastu võetud korraldusega 1557-k „Ettekirjutused ja majandustegevuse osaline peatamine“. Selle elanike huvisid arvestava dokumendi suhtes kohaldati kohtumäärusega esialgne õiguskaitse, mis tähendab, et kuni kohus menetleb Nimeta  Management OÜ, St.Patrrick’s OÜ ja Kanteron BVI OÜ kaebust, pole linna korraldusel seaduslikku jõudu.
Kellele kuulub vanalinn?
Juba aastakümneid on vanalinnas asuvate toitlustusasutuste ja elanike ning linna vahel käinud vägikaikavedu. Ühel pool seisavad ärimehed, kelle huvides on kasvatada oma toitlustusasutuste läbimüüki. Parim viis selleks, on hoida klubisid ja pubisid öö läbi lahti. Nii koondubki vanalinna, eriti Karja tänavate piirkonda, publik, kelle jaoks elu muutub ilusaks alles peale korralikku alkoholipruukimist. Kuna sellega kaasnevad kaklused, nurgatagustesse urineerimised, korteriakende all massiliselt suitsetamine ja lärm varaste hommikutundideni, pole kohalikud elanikud ja linnavalitsus taolisest ärimudelist vaimustuses. Käib tõsine vaidlus selle üle, kellele kuulub vanalinn. Kui ühelt poolt püütakse pralletamist näidata ühe suurima turismimagnetina, siis teiselt viidatakse vanalinna arengukavas ära toodud põhimõttele, et arvestada tuleb kõigi huvidega ning seista selle eest, et vanalinnas säiliks meelelahutuse kõrval ka püsiasustus. Vastuolud on aastatega vaid süvenenud.
Läinud aasta lõpul jõudis linnavalitsus nii kaugele, et otsustas piirata Nimeta Management OÜ, Shotbar OÜ, OÜ St.Patrick’s, Lab OÜ, Acacia Trade OÜ, OÜ Kanteron BVI, OÜ VALLI, Taco Express OÜ ja M&A Pubid OÜ müügikohtade tegutsemist öisel ajal. Vastav korraldus nägi ette lõpetada majandustegevusena alkohoolse joogi müük ajavahemikul kella 00.00-st kuni 05.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 01.00-st kuni 05.00-ni; lõpetada eelmainitud müügikohtades majandustegevusena toitlustamine (sh jookide serveerimine) ja meelelahutusprogrammi pakkumine (sh muusika edastamine) ajavahemikul kella 01.00-st kuni 05.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 02.00-st kuni 05.00-ni.
Nagu näha, polnud korraldus liialt karm, vaid sätestas igal ööl mõnetunnise rahu, millal piirkonna elanikud võiksid segamatult sõba silmale lasta. Muidugi oleks korralduse jõustumine toonud kaasa ka kriminogeense olukorra märgatava paranemise, sest mida sa ikka vanalinnas jõlgud ja vastutulijatega norid, kui kõrtsid kinni. Tänaseks pole aga midagi muutunud, kuna linna korralduse kohtusse andnud Nimeta  Management OÜ, St.Patrick’s OÜ ja Kanteron BVI OÜ, saavutasid esimese võidu ning vastavalt haldusasjas nr 3-15-2804 vastu võetud otsusele, korralduse jõustumine peatati. Hämmastav on kaebuse juures see, et toitlustusäriga tegelejad leiavad, nagu vanalinnas oleks meelelahutusasutuse lahtiolekuaja piiramine selgelt ettevõtlusvabadust piirav. Ja kohus aktsepteerib taolist arvamust! Samas on St.Patrick’s OÜ nõus oma Rocca Al Mare söögikoha sulgema vaguralt kell 21.00, koos kõigi teiste äridega, ning sellel pole ettevõtlusvabaduse piiramisega midagi pistmist. Kus siin on loogika?
Mis saab edasi?
Võimatu on prognoosida, mis asjast edasi saab. Siiski ei tule lahendust enam kaua oodata, sest kaebuse sisulise menetlemiseni jõutakse veebruaris-märtsis. Kindel võib olla vaid ühes – seni kuni linn ei saa kohtu keelu tõttu oma haldusterritooriumil elanike kaitseks midagi ette võtta, jätkub  ühe osapoole diskrimineerimine ning teise poole üleolek.
Ometi on mul lootust, et kui asi kord tõsiste kohtuvaidlusteni jõuab, jääb peale mitte vähemuse omavoli, vaid inimeste õigustatud ootus, saada koheldud vastavalt Riigikogus vastu võetud ning läinud aasta 1. juulist kehtivale korrakaitseseadusele. Vanalinlased unistavad, et nendegi jaoks algaks öörahu pühapäevast neljapäevani 22.00 ning kestaks hommikul 6.00-ni, reedel-laupäeval aga 00.00-st 7.00-ni, täpselt nii, nagu kõikjal mujal Eestis.  Kas seda on tõesti palju nõutud!
Tallinna Kesklinna vanemana teen ettepaneku, võtta peale kohtuvaidluse lõppemist vastu uus korraldus, mis hakkaks kehtima kogu Tallinna vanalinna piires ning keelaks alkoholimüügi ning mürgeldamise argipäeviti 23.00-list ning puhkepäeviti 01.00-list. Ka selles pakkumises on kompromissina antud ärimeestele terve tund lisaaega oma meelelahutusasutuste käibes hoidmiseks.


Comments

Eestimaa saatuse meelevallas

18/10/2015

Comments

 
Picture
Eesti kaugeneb üha kiiremalt demokraatia põhimõttest, mille sisuks on eriarvamuste ärakuulamine ja diskussiooni abil võimaliku ühisosa leidmine. Taavi Rõivase valitsusele meeldib etendada saatuse osa. Ükskõik, kas kahelda siis pagulaste vastuvõtu vajaduses või haldusreformi elujõulisuses, ikka kuuleb valitsuselt vastuseks, et pagulased tulevad Eestisse niikuinii ja valdade sundliitmisel pole alternatiivi. Sellega ongi diskussioon lõppenud, sest saatusega ei vaielda.
Teadmatus sellest, mida homne toob, on pannud rahva muretsema tuleviku pärast, ent need, kes julgevad kahtlustest avalikult rääkida, sildistatakse sallimatuteks ning tagurlasteks. Seepärast pigem vaikitakse, lootes, et pagulaste ja haldusreformi karikas koduvallast võimalikult valutult mööda läheb. Eestlasest on aretatud jaanalind, keda enesealalhoiuinstinkt sunnib pead liiva alla pistma.
Mida suurem, seda parem.
Kui räägitakse haldusreformist, kõlab peavoolupoliitika eestkõnelejate sõnavõttudes vaid üks mõte – mida suurem vald, seda parem. Lubage kahelda. Seda, mida paisutatud omavalitsusüksus inimestele tähendab, näitasid mõne aja eest tasakaalukad hiidlased, kes viimases hädas plakatitega tänavale tulid ja valla äärekülade elanikest teerullina üle sõitva vallavanema kukutasid. Hiidlaste pahameel polnud aga suunatud vaid kohaliku arrogandi vastu. Pigem aimus sealt üldisem rahulolematus.
Kui põigata Hiiult üle mere Saaremaale, siis sealgi on märgata suure tervet saart hõlmava hiidvalla mõtte vaikset mahakäimist. Nimelt teatas Kuressaaare volikogu esimees president Ilvese külaskäigul toimunud kohtumisel, et linn pole eriti huvitatud suurvalla loomisest ja oma positsioonide loovutamisest teiste nõrgemate valdade arvelt. Pigem oodatakse, mida mujal ette võetakse, ning otsustatakse siis, kas asjaga kaasa minna, või ühinemisvõidujooksu eirata. See oli ootamatu tagasilöök muule Eestile eeskujuks toodud Saarema ühisvalla moodustamisel.
Samasugust leigust on ilmutatud nii Valgas, kui ka mujal Lõuna-Eestis. Gigantomaania hakkab tasapisi lahtuma.
Miks on haldusreform praegusele valitsusele nii oluline?
Eesti maapiirkondade inimesed kogevad omal nahal, kuidas elutähtsad teenused neist järjekindlalt kaugenevad. Enamus postkontoreid on suletud ja Omniva juhtkond lubab protsessi peagi võiduka lõpuni viia. Swedbank on kontoritevõrgu kenasti koomale tõmmanud ja pangaautomaadid vaid suurematesse linnadesse jätnud. Koolide sulgemine viib küladest maa soola ja sunnib lastega peresid keskustesse kolima. Maa jookseb inimestest tühjaks. Nüüd on plaan sulgeda ka enamus vallavalitsusi, et võim saaks tegutseda omatahtsi, külast kaugel ja inimestest eemal.
Haldusreform on kirjutatud koalitsioonileppesse ja toimub vääramatu jõuna ka siis, kui selgub, et praegune liitmiskava polegi kõige geniaalsem ning Eesti sugusele väikeriigile sobivaim.
Lühidalt näeb Reformierakonnale üliolulise seaduse rakendumine välja järgmiselt: Juba käesoleval kuul jõuab Haldusreformi seaduse eelnõu ministeeriumitesse kooskõlastusringile. Valitsuses on seadus kavas heaks kiita hiljemalt tuleva aasta 26. veebruaril. Riigikogul tuleb seadus kiirkorras vastu võtta hiljemalt 2016. aasta esimeseks juuniks, et see saaks juulis jõustuda. Koos volikogude valimistega 15. oktoobril 2017 peaksid jõustuma ka omaalgatuslikud ühinemised. Neis omavalitsustes, kus ühinemistega kaasa ei minda, planeeritakse 1. augustil 2018 erakorralisi valimisi.
Rahaga või rahata?
Haldusreformi, nagu ka riigi õhemaks retsimist ja paljusid muidki ettevõtmisi põhjendatakse vahendite nappusega. Ometi suudame me ühena vähestest NATO riikidest kulutada riigikaitsele enam kui 2% SKTst; hoida ministeeriumides tervet armeed dubleerivaid menetlusi teostavaid ametnikke, samal ajal, kui otseselt õigusrikkumistega tegelevate politseinike arv on viidud miinimumini ning tugiteenuse töötajad koondatud allapoole teenuse normaalseks tagamiseks vajalikku piiri; hoida töös politiseeritud maavalitsusi, kelle panus maakondlikku arengusse on muutunud marginaalseks jne. jne. Raha pole Eesti riigist kadunud, nagu väidab valitsus, ning sellepärast poleks küll mõtet tegeleda haldusreformi sildi all ääremaade väljasuretamisega. Jah, meie riigiaparaat on kohmakas ja osa omavalitsusi jätkusuutmatud, ent olukorda ei tule kohendada mitte inimeste heaolu arvelt, riigi sisejulgeolekut kahjustades, haridusasutusi koondades ja omavalitsusi küladest kaugele tõrjudes.
Haldusreform alaku peamisest.
Haldusreform alaku keskvalitsusest. Suur osa valitsuse ülesannetest on võimalik delegeerida omavalitsustele, muidugi jagades vastavalt ümber ka eelarve. Meil pole tarvis nii arvukalt ministreid, kui praegu, ega ka tohutut ametnikearmeed. Kaotada tuleb maavalitsused, kui oma otstarbe minetanud institutsioon. Kaitsekulud tuleb viia vastavusse riigi võimalustega, sest poole mõtet valmistuda kaitsma territooriumi,  mis elanikest tühjeneb. Valdade ühinemiste puhul tuleb tagada, et ametnikud jätkaksid vastuvõttu ka väiksemates keskustes. Mitte inimene ei pea tulema ametniku juurde,  vaid ametnikul tuleb leida võimalus, tegeleda inimeste muredega nende kodu lähedal. Igasse suuremasse keskusesse peab jääma sotsiaaltöötaja, kes on valmis kohalikke toetama.
Veel pole hilja anda hingetule haldusreformile inimlik sisu. Selleks tuleb rääkida kohaliku rahvaga, mõista nende hirme ja lootusi ning leida ühine keel. Veel on aega üheksa korda mõõta, kuigi rahvast võõrdunud valitsus kibeleb kuldlõiget sooritama.

Comments

  Pagulasteema tõi vihkamise Eesti ühiskonda tagasi

23/8/2015

Comments

 
Picture
Ajupesust, mida Eestis kommunistliku partei juhtimisel läinud sajandi seitsmekümnendate-kaheksakümnendate massilise migratsiooni õigustamiseks tehti, olen kuulnud vaid vanema põlvkonna meenutuste kaudu. Siis olin liiga noor, et aduda demagoogiat ning rahvuslikku diskrimineerimist.

 

 Rahvarinde liikumine ja öölaulupeod vabastasid meid õnneks toonasest jõhkrast valest ning vihkamisest, mida rahvustunnet lämmatades külvati. Kuid 20. augusti eel, mil tähistame omariikluse taastamist, oleme viimastel kuudel näinud vihkamise taassündi. Fookusesse tõusnud pagulusteema on vihkamise tagasi toonud. Taas jaotub rahvas kiiduväärseteks headeks, kes pagulasi tervitades endas Euroopa ideaale kannavad, ning teisalt vihkamisväärseks enamuseks, kes valutab südant kodumaa ja kultuuri saatuse pärast.

 

Vastik vaenav rahvas

Kakskümmend aastat pärast enese vabakslaulmist oleme sunnitud taas taluma pravdistlikku ülbust nende poolt, kes peavad end kõige targemaks, õiglasemaks ja eksimatumaks. Nagu kunagised punaideoloogid, hurjutavad end arvamusliidriteks ja poliitiliseks eliidiks maskeerunud elust ja rahvast võõrandunud kõiketeadjaid eestlasi, kes olevat vaat et kõige võõravaenulikum rahvas terves Euroopas.

Mõnuga maalitakse pilt läppunud hingeõhuga ja viina järele haisvast rahvuslasejätisest, kes ei märka armastada Põhja-Aafrikas oma kodupaiga tolmu Euroopa elustandardite nimel jalgelt pühkinud majanduspagulast, keda Eesti valitsus on otsustanud riiki vastu võtta, et täita vakantsed kõrgtehnoloogilisi teadmisi eeldavad ametikohad ning parandada manduva ääremaa äpardunud genofondi.

 

Mida on pagulastelt oodata?

Pagulaspartei ustavate ideoloogide väitel on riigis tarvis uusi töökäsi, milleks vastava valitsusametnike komisjoni poolt hoolsalt välja valitud sisserändajad on enam kui sobivad.

Lubage kahelda!

Nagu näitab massilise sisserändega maade praktika, ei saa valdavast osast majandusmigrantidest kunagi tööinimest. Nad jäävad koormaks kohalikule sotsiaalabisüsteemile või elatavad end kahtlase, et mitte öelda – kriminaalse tegevuse abil. Kuigi kusagil meedias väideti, et pagulased on eestimaalastest kordades haritumad, pole nende eluviis Saksamaal või Rootsis seda seni kinnitanud.

Valida, keda tuua, keda mitte, meil aga tegelikkuses ei lasta. Euroopas ei avata orjaturgu vaid selleks, et meie riigiisad saaksid oma rutakalt antud lubadust täita. Enne kui otsida töökäsi põgenike hulgast, tuleks sotsialiseerida meie oma töötud. Seal peitub potentsiaal tuhandete töökohtade täitmiseks märksa väiksemate kuludega kui põgenike töökõlbulikuks utsitamine.

Kinnitatakse, et multikultuursus pidavat rikastama. Hale lootus, et meil õnnestub Eestisse meelitada Nairobi käsitöömeistreid ja Tripoli rahvatantsijaid. Tulevad ikka need, kellele oma maa ja kultuur suuremat korda ei lähe. Kuidas saavad rikastada need, kes ise vaimult vaesed?

Meilt nõutakse, et pagulasi tuleb haletseda, kuna tegemist on sõjapõgenikega. Kas ikka on? Need, kes võitlevad oma maa helgema tuleviku nimel, ei lahku võõrsile isegi siis, kui surm silme ees. Ei page oma riigist ka aatelised põhja-aafriklased, kes rajavad 8000-kilomeetrist puuderinnet Sahara edasitungi peatamiseks või võitlevad naiste õiguste eest. Need austusväärsed inimesed jäävad sinna, kuhu kuulub nende süda – koju. Meile leiavad tee hordide riismed, kes on valmis paari Adidase tossude eest müüma maha nii südametunnistuse kui ka kodumaa.

 

Kas tõesti peame pagulastelaviini ülistama?

Mind teeb murelikuks, et koos pagulastega levib Euroopas naiste vastu suunatud vägivald. Kas peame seda vaikides aktsepteerima, sarnaselt Rootsi politseile, kes ei sisene enam valdavalt põgenikega rahvastatud getodesse, kus toimuvad karistamatult aumõrvad ja tütarlaste ümberlõikamised?

Ma ei arva, et tuleb nurisemata siirduda tagasi keskaegsete tavade juurde, kus abielurikkujast naine kividega surnuks pillutakse. Nendes riikides, kust pagulasi ootame, on see aga iidne tava. Ei saa aktsepteerida ka äärmusislamistliku rituaalina läbi viidavat tütarlaste suguelundite sandistamist.

Õhtumaa tavadele on võõras seegi, et naised ei tohi viibida tänavail katmata näoga. Prantsusmaal oli valitsus sunnitud vastu võtma seaduse, mis sel viisil naiste alandamist keelab, ent seadust ei järgita. Suure immigratsiooniga maade naised juba kannatavad vägivalla läbi. Baierimaal manitsetakse tüdrukuid loobuma miniseelikutest, sest nende kandmine andvat pagulastele „vale signaali“. Stockholmi ja Oslo noorikud on aga harjunud, et õhtuti pole mõtet ilma saatjata välja minna, sest üksik näokatteta naine motiveerib „rikastava“ kultuuri kandjat rünnakule.

Ma olen mures Euroopa tuleviku pärast, kus ei suudeta enam kaitsta naisi keskaegsetest tõekspidamisest johtuva vägivalla eest.

 

Eelmine integratsiooniprotsess tuleb lõpetada

Enne kui rääkida uhkusega Aafrika pagulaste integreerimisest, tuleks lõpetada pooleliolev integratsiooniprotsess ning luua kõik võimalused ühiskonda lõimumiseks neile muudest rahvustest inimestele, kes siin juba elavad. Nad moodustavad Eesti rahvastikust 30%. Kui tahame olla ülilahked 180 põhja-aafriklase vastu, ei tohi unustada, et eelkõige väärivad tähelepanu need tublid Eestimaale oma kodu rajanud venelased, ukrainlased, valgevenelased ja muude rahvuste esindajad, kes ootavad pikisilmi riigipoolset toetust kodakondsuse saamiseks.

 

Suu laulab, süda muretseb

Inimesed on mures, sest pealesurutud multikulti toob endaga kaasa senikogematuid ohte ning muudab oluliselt selle maa palet, kus oleme harjunud elama. Muretsevat rahvast ei tohi alavääristada ega sallimatuses süüdistada. Arrogantsed poliitikud peaksid tunnistama, et demokraatias on rahval alati õigus.

Või kehtib meil demokraatia vaid väljavalitutele? End arvamusliidriteks tituleerivad häälekad paguluse propagandistid kiigaku peeglisse ja tunnistagu, et selle rahva vihkamist ja alavääristamist, kelle hulka kuulud, põlatakse igas ühiskonnas, nagu ka juurtetust ja saamahimu.


Comments

Vabatahtlik töö on hingeseisund

2/4/2015

Comments

 
Picture
Sageli, kui olen kõnelenud omaalgatusest ja soovitanud inimestel igapäevaste murede lahendamisel ise aktiivsemalt kaasa lüüa, olen kuulnud pessimistlikke vastuväiteid, et mis nüüd mina, minust ei olene ju midagi. See kahetsusväärne arvamus on visa kaduma. Ometi on tänapäeval arvukalt võimalusi, kuidas elu paremaks muutmisel oma panus anda. Ma ei mõtle siin kohustuslikku poliitikasse sukeldumist, vaid vabatatlike liikumist, mille olulisus üha kasvab.

Vabatahtliku töö tegemiseks pole tarvis sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele mõnda eksootilisse riiki, tegevust jätkub küllaga ka meie kodusel Eestimaal ja siinsamas Tallinnaski. On tarvis vaid pealehakkamist ja missioonitunnet, mis motiveeriks kulutama oma aega kogukonna hüvanguks, ilma selle eest tasu küsimata. Vabatahtlik tegevus on rahva ühtekuuluvuse ja kogukonna identiteedi lakmuseks. On hea, et Eestis võib vabatahtliku tööga seostada ligi kolmandikku elanikkonnast. See on jõud, mis lahendab nii mõnegi riigi poolt unarusse jäetud kitsaskoha meie igapäevaelus. Me ei kujuta ju elu ette ilma vabatahtlike päästjate ja tarmukate abipolitseiniketa, sädeinimesteta, kes seisavad linnaosa- ja külaseltside arengu eest, suurtel spordivõitlustel olulist rolli etendavate abilisteta, talgulisteta, kelle missiooniks on kodumaa puhastamine rämpsust, Toidupanga usinate annetuste kogujateta, kes toetavad tuhandeid raskustes peresid, vabatahtlike tugiisikuteta, eneseabigruppide eestvedajate ja heategevusürituste läbiviijateta. See on vaid osake vabatahtliku tegevuse pikast nimistust. Meie röövkapitalistlikku ideoloogiat idealiseerivas maailmas on pelgalt hingerahu nimel töötamine otsekui sööm puhast õhku. Sellest algavad eluhoiakud, mis aitavad teha valiku õige ja vale, hea ja kurja vahel, vormivad tõelise kodaniku ja hooliva pereinimese.

Kas sobin vabatahtlikuks?

Selline küsimus tuleb endale esitada igaühel, kes soovib vabatahtlike tegusa perega liituda. Mina olen selle küsimuse sõnastanud kahel korral. Esmalt siis, kui astusin Kaitseliitu ja teist korda alles mõni kuu tagasi, kui võtsin nõuks abipolitseinikuna turvalisust kindlustada. Mõlemal juhul kaalusin hoolikalt, kas leian endas piisavat motivatsiooni ning kas pingelise töögraafiku kõrvalt jääb aega praktilistes tegevustes osaleda. Mõlemal juhul oli vastus positiivne. Kõigepealt lähtusin loogikast, et noore ja füüsiliselt üle keskmise tugeva mehena olen kohustatud lihvima oma riigikaitseoskusi, sest tõsise ohu korral ei kavatse ma valgel laeval ohutusse kaugusesse purjetada, vaid ikka kodu eest seista. Kaitseliitu kuuludes tekkis aga kohe teine õigustatud küsimus – kui olen valmis välisvaenlasele vastu astuma, siis miks peaksin taluma korralagedust kodulinna tänavatel. Siit tuli ka loogiline otsus asuda omandama neid tarkusi, ilma milleta abipolitseinikuks ei lubata. Tänaseks olen ettevalmistuse lõpetanud ning käinud ka esimeses patrullis öises Tallinnas. Kokkuvõtet sellest isiklikust kogemusest saab lugeda Kesklinna Sõnumite .... leheküljelt.

Olen kindel, et igas inimeses leidub vabatahtliku tööks piisavalt suuremeelsust, headust ja vastutustunnet. Ei tohi jääda passiivseks pealtvaatajaks, kui elu nõuab sekkumist!

Kuidas saada abipolitseinikuks?

Mitte just kõige õnnestunum sisekaitsereform on oluliselt vähendanud politseinike arvu ning seega suurendanud olemasolevate tööpinget. On tekkinud olukord, kus korrakaitsjad enam ei jõua vajaliku kiirusega igale väljakutsele reageerida. Ometi ei tohi poliitikute küündimatu tegutsemise tagajärjel väheneda ühiskonna turvalisus. Just sellepärast kutsungi kõiki tegusaid mehi ja naisi mõtlema abipolitseiniku tänuväärse töö peale. Tallinna Kesklinn vajab hädasti korrakaitsesse lisajõude, kes tagaksid meie tänavatel ja parkides ööpäevaringse rahu.

Abipolitseiniku kandidaat peab olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas,
võimeline töötama stabiilselt ja tulemuslikult pingeolukorras ning oskama teha meeskonnatööd, olema kohusetundlik, otsustus- ja vastutusvõimeline. Usun, et enamus kesklinlastest vastab neile nõudmistele. Muidugi eeldatakse, et abipolitseinikuks ei pürgi papist poisid. Kehtestatud on ka füüsilised normatiivid. Katsetel tuleb täita üks kolmest normatiivist - läbida 3000 meetrit 25 minutiga, ujuda 500 meetrit 16 minutiga või jõuda sõudeergomeetril 34 minutiga 6000 meetri kaugusele. Ei midagi ületamatut!


Head kesklinlased, meie lähedased ja sõbrad väärivad turvalist kodu. See on liiga tähtis eesmärk, usaldamaks selle saavutamise teiste hooleks. Ootan teid abipolitseinikeks, et ühiselt tegutsedes tagada kodurahu.

Vabatahtlik töö on hingeseisund ning kes seda kordki kogeb, mõistab, kui mõnus on tasu ootamata enesest parim anda.


Comments
<<Previous

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.