Eesti kaugeneb üha kiiremalt demokraatia põhimõttest, mille sisuks on eriarvamuste ärakuulamine ja diskussiooni abil võimaliku ühisosa leidmine. Taavi Rõivase valitsusele meeldib etendada saatuse osa. Ükskõik, kas kahelda siis pagulaste vastuvõtu vajaduses või haldusreformi elujõulisuses, ikka kuuleb valitsuselt vastuseks, et pagulased tulevad Eestisse niikuinii ja valdade sundliitmisel pole alternatiivi. Sellega ongi diskussioon lõppenud, sest saatusega ei vaielda.
Teadmatus sellest, mida homne toob, on pannud rahva muretsema tuleviku pärast, ent need, kes julgevad kahtlustest avalikult rääkida, sildistatakse sallimatuteks ning tagurlasteks. Seepärast pigem vaikitakse, lootes, et pagulaste ja haldusreformi karikas koduvallast võimalikult valutult mööda läheb. Eestlasest on aretatud jaanalind, keda enesealalhoiuinstinkt sunnib pead liiva alla pistma.
Mida suurem, seda parem.
Kui räägitakse haldusreformist, kõlab peavoolupoliitika eestkõnelejate sõnavõttudes vaid üks mõte – mida suurem vald, seda parem. Lubage kahelda. Seda, mida paisutatud omavalitsusüksus inimestele tähendab, näitasid mõne aja eest tasakaalukad hiidlased, kes viimases hädas plakatitega tänavale tulid ja valla äärekülade elanikest teerullina üle sõitva vallavanema kukutasid. Hiidlaste pahameel polnud aga suunatud vaid kohaliku arrogandi vastu. Pigem aimus sealt üldisem rahulolematus.
Kui põigata Hiiult üle mere Saaremaale, siis sealgi on märgata suure tervet saart hõlmava hiidvalla mõtte vaikset mahakäimist. Nimelt teatas Kuressaaare volikogu esimees president Ilvese külaskäigul toimunud kohtumisel, et linn pole eriti huvitatud suurvalla loomisest ja oma positsioonide loovutamisest teiste nõrgemate valdade arvelt. Pigem oodatakse, mida mujal ette võetakse, ning otsustatakse siis, kas asjaga kaasa minna, või ühinemisvõidujooksu eirata. See oli ootamatu tagasilöök muule Eestile eeskujuks toodud Saarema ühisvalla moodustamisel.
Samasugust leigust on ilmutatud nii Valgas, kui ka mujal Lõuna-Eestis. Gigantomaania hakkab tasapisi lahtuma.
Miks on haldusreform praegusele valitsusele nii oluline?
Eesti maapiirkondade inimesed kogevad omal nahal, kuidas elutähtsad teenused neist järjekindlalt kaugenevad. Enamus postkontoreid on suletud ja Omniva juhtkond lubab protsessi peagi võiduka lõpuni viia. Swedbank on kontoritevõrgu kenasti koomale tõmmanud ja pangaautomaadid vaid suurematesse linnadesse jätnud. Koolide sulgemine viib küladest maa soola ja sunnib lastega peresid keskustesse kolima. Maa jookseb inimestest tühjaks. Nüüd on plaan sulgeda ka enamus vallavalitsusi, et võim saaks tegutseda omatahtsi, külast kaugel ja inimestest eemal.
Haldusreform on kirjutatud koalitsioonileppesse ja toimub vääramatu jõuna ka siis, kui selgub, et praegune liitmiskava polegi kõige geniaalsem ning Eesti sugusele väikeriigile sobivaim.
Lühidalt näeb Reformierakonnale üliolulise seaduse rakendumine välja järgmiselt: Juba käesoleval kuul jõuab Haldusreformi seaduse eelnõu ministeeriumitesse kooskõlastusringile. Valitsuses on seadus kavas heaks kiita hiljemalt tuleva aasta 26. veebruaril. Riigikogul tuleb seadus kiirkorras vastu võtta hiljemalt 2016. aasta esimeseks juuniks, et see saaks juulis jõustuda. Koos volikogude valimistega 15. oktoobril 2017 peaksid jõustuma ka omaalgatuslikud ühinemised. Neis omavalitsustes, kus ühinemistega kaasa ei minda, planeeritakse 1. augustil 2018 erakorralisi valimisi.
Rahaga või rahata?
Haldusreformi, nagu ka riigi õhemaks retsimist ja paljusid muidki ettevõtmisi põhjendatakse vahendite nappusega. Ometi suudame me ühena vähestest NATO riikidest kulutada riigikaitsele enam kui 2% SKTst; hoida ministeeriumides tervet armeed dubleerivaid menetlusi teostavaid ametnikke, samal ajal, kui otseselt õigusrikkumistega tegelevate politseinike arv on viidud miinimumini ning tugiteenuse töötajad koondatud allapoole teenuse normaalseks tagamiseks vajalikku piiri; hoida töös politiseeritud maavalitsusi, kelle panus maakondlikku arengusse on muutunud marginaalseks jne. jne. Raha pole Eesti riigist kadunud, nagu väidab valitsus, ning sellepärast poleks küll mõtet tegeleda haldusreformi sildi all ääremaade väljasuretamisega. Jah, meie riigiaparaat on kohmakas ja osa omavalitsusi jätkusuutmatud, ent olukorda ei tule kohendada mitte inimeste heaolu arvelt, riigi sisejulgeolekut kahjustades, haridusasutusi koondades ja omavalitsusi küladest kaugele tõrjudes.
Haldusreform alaku peamisest.
Haldusreform alaku keskvalitsusest. Suur osa valitsuse ülesannetest on võimalik delegeerida omavalitsustele, muidugi jagades vastavalt ümber ka eelarve. Meil pole tarvis nii arvukalt ministreid, kui praegu, ega ka tohutut ametnikearmeed. Kaotada tuleb maavalitsused, kui oma otstarbe minetanud institutsioon. Kaitsekulud tuleb viia vastavusse riigi võimalustega, sest poole mõtet valmistuda kaitsma territooriumi, mis elanikest tühjeneb. Valdade ühinemiste puhul tuleb tagada, et ametnikud jätkaksid vastuvõttu ka väiksemates keskustes. Mitte inimene ei pea tulema ametniku juurde, vaid ametnikul tuleb leida võimalus, tegeleda inimeste muredega nende kodu lähedal. Igasse suuremasse keskusesse peab jääma sotsiaaltöötaja, kes on valmis kohalikke toetama.
Veel pole hilja anda hingetule haldusreformile inimlik sisu. Selleks tuleb rääkida kohaliku rahvaga, mõista nende hirme ja lootusi ning leida ühine keel. Veel on aega üheksa korda mõõta, kuigi rahvast võõrdunud valitsus kibeleb kuldlõiget sooritama.
Teadmatus sellest, mida homne toob, on pannud rahva muretsema tuleviku pärast, ent need, kes julgevad kahtlustest avalikult rääkida, sildistatakse sallimatuteks ning tagurlasteks. Seepärast pigem vaikitakse, lootes, et pagulaste ja haldusreformi karikas koduvallast võimalikult valutult mööda läheb. Eestlasest on aretatud jaanalind, keda enesealalhoiuinstinkt sunnib pead liiva alla pistma.
Mida suurem, seda parem.
Kui räägitakse haldusreformist, kõlab peavoolupoliitika eestkõnelejate sõnavõttudes vaid üks mõte – mida suurem vald, seda parem. Lubage kahelda. Seda, mida paisutatud omavalitsusüksus inimestele tähendab, näitasid mõne aja eest tasakaalukad hiidlased, kes viimases hädas plakatitega tänavale tulid ja valla äärekülade elanikest teerullina üle sõitva vallavanema kukutasid. Hiidlaste pahameel polnud aga suunatud vaid kohaliku arrogandi vastu. Pigem aimus sealt üldisem rahulolematus.
Kui põigata Hiiult üle mere Saaremaale, siis sealgi on märgata suure tervet saart hõlmava hiidvalla mõtte vaikset mahakäimist. Nimelt teatas Kuressaaare volikogu esimees president Ilvese külaskäigul toimunud kohtumisel, et linn pole eriti huvitatud suurvalla loomisest ja oma positsioonide loovutamisest teiste nõrgemate valdade arvelt. Pigem oodatakse, mida mujal ette võetakse, ning otsustatakse siis, kas asjaga kaasa minna, või ühinemisvõidujooksu eirata. See oli ootamatu tagasilöök muule Eestile eeskujuks toodud Saarema ühisvalla moodustamisel.
Samasugust leigust on ilmutatud nii Valgas, kui ka mujal Lõuna-Eestis. Gigantomaania hakkab tasapisi lahtuma.
Miks on haldusreform praegusele valitsusele nii oluline?
Eesti maapiirkondade inimesed kogevad omal nahal, kuidas elutähtsad teenused neist järjekindlalt kaugenevad. Enamus postkontoreid on suletud ja Omniva juhtkond lubab protsessi peagi võiduka lõpuni viia. Swedbank on kontoritevõrgu kenasti koomale tõmmanud ja pangaautomaadid vaid suurematesse linnadesse jätnud. Koolide sulgemine viib küladest maa soola ja sunnib lastega peresid keskustesse kolima. Maa jookseb inimestest tühjaks. Nüüd on plaan sulgeda ka enamus vallavalitsusi, et võim saaks tegutseda omatahtsi, külast kaugel ja inimestest eemal.
Haldusreform on kirjutatud koalitsioonileppesse ja toimub vääramatu jõuna ka siis, kui selgub, et praegune liitmiskava polegi kõige geniaalsem ning Eesti sugusele väikeriigile sobivaim.
Lühidalt näeb Reformierakonnale üliolulise seaduse rakendumine välja järgmiselt: Juba käesoleval kuul jõuab Haldusreformi seaduse eelnõu ministeeriumitesse kooskõlastusringile. Valitsuses on seadus kavas heaks kiita hiljemalt tuleva aasta 26. veebruaril. Riigikogul tuleb seadus kiirkorras vastu võtta hiljemalt 2016. aasta esimeseks juuniks, et see saaks juulis jõustuda. Koos volikogude valimistega 15. oktoobril 2017 peaksid jõustuma ka omaalgatuslikud ühinemised. Neis omavalitsustes, kus ühinemistega kaasa ei minda, planeeritakse 1. augustil 2018 erakorralisi valimisi.
Rahaga või rahata?
Haldusreformi, nagu ka riigi õhemaks retsimist ja paljusid muidki ettevõtmisi põhjendatakse vahendite nappusega. Ometi suudame me ühena vähestest NATO riikidest kulutada riigikaitsele enam kui 2% SKTst; hoida ministeeriumides tervet armeed dubleerivaid menetlusi teostavaid ametnikke, samal ajal, kui otseselt õigusrikkumistega tegelevate politseinike arv on viidud miinimumini ning tugiteenuse töötajad koondatud allapoole teenuse normaalseks tagamiseks vajalikku piiri; hoida töös politiseeritud maavalitsusi, kelle panus maakondlikku arengusse on muutunud marginaalseks jne. jne. Raha pole Eesti riigist kadunud, nagu väidab valitsus, ning sellepärast poleks küll mõtet tegeleda haldusreformi sildi all ääremaade väljasuretamisega. Jah, meie riigiaparaat on kohmakas ja osa omavalitsusi jätkusuutmatud, ent olukorda ei tule kohendada mitte inimeste heaolu arvelt, riigi sisejulgeolekut kahjustades, haridusasutusi koondades ja omavalitsusi küladest kaugele tõrjudes.
Haldusreform alaku peamisest.
Haldusreform alaku keskvalitsusest. Suur osa valitsuse ülesannetest on võimalik delegeerida omavalitsustele, muidugi jagades vastavalt ümber ka eelarve. Meil pole tarvis nii arvukalt ministreid, kui praegu, ega ka tohutut ametnikearmeed. Kaotada tuleb maavalitsused, kui oma otstarbe minetanud institutsioon. Kaitsekulud tuleb viia vastavusse riigi võimalustega, sest poole mõtet valmistuda kaitsma territooriumi, mis elanikest tühjeneb. Valdade ühinemiste puhul tuleb tagada, et ametnikud jätkaksid vastuvõttu ka väiksemates keskustes. Mitte inimene ei pea tulema ametniku juurde, vaid ametnikul tuleb leida võimalus, tegeleda inimeste muredega nende kodu lähedal. Igasse suuremasse keskusesse peab jääma sotsiaaltöötaja, kes on valmis kohalikke toetama.
Veel pole hilja anda hingetule haldusreformile inimlik sisu. Selleks tuleb rääkida kohaliku rahvaga, mõista nende hirme ja lootusi ning leida ühine keel. Veel on aega üheksa korda mõõta, kuigi rahvast võõrdunud valitsus kibeleb kuldlõiget sooritama.
