Kui toimuksid presidendi otsevalimised, annaksin hääle Mailis Repsile. Mitte üksnes seetõttu, et kuulume samasse erakonda ja omasid tuleb toetada, vaid eelkõige seepärast, et Mailise mõtted on mulle kui Eesti tuleviku pärast muretsevale kodanikule, perekonnainimesele ja spordimehele äärmiselt sümpaatsed. Olen kindel, et kui erakondlik distsipliin ning poliitikute tagatoadiilid ei takistaks, tunnistaksid Mailise üleolekut ka Keskerakonda mitte kuuluvad või meie tõekspidamistele lausa vastanduvad valijamehed.
Presidendivalimiste kampaanias näeme kõrgeid panuseid nii erakondade kui ka kandidaatide jaoks. Kuigi presidenti ei vali rahvas, on selge, et avalikku arvamust enda poole kallutamata pole edu loota. Nii saimegi jälgida kandidaatide laiale publikule suunatud esinemisi, mis oma ülesehituselt meenutasid pigem kaupa reklaamivat telepoodi kui tõsiseltvõetavat poliitilist debatti. Paljusõnalises eluvõõras enesekiitmisõhinas kaotas nii mõnigi kandidaat oma näo. Ainsana suutis eneseks jääda Reps. Just sisemine selgus ja rahu ka ebameeldivates olukordades tegid temast presidendiks pürgijate seas kõige tõsiseltvõetavama kuju.
Samal ajal, kui teised üritasid parema mulje jätmiseks kasvõi nahast välja pugeda, säilitas Mailis loomulikkuse. Ta ei teinud oma repliikides konkurente maha ega soovinud kellelegi ära panna – mis mõne teise puhul kõhedust tekitas. Mailis ei salanud, et tema eesmärgiks on Eesti areng ja meie inimeste parem elujärg, mitte plusspunktide teenimine Berliinist või Brüsselist. Just kohalikele probleemidele keskendumine eristas teda Eesti elust võõrdunud Kallasest, pinnapealsest Jõksist või igavast ja truualamlikust Nestorist.
Olen kampaaniat jälgides üha rohkem hakanud mõistma Mailise kui erakonnakaaslase väärtust, austama tema julgust, millega ta oma kandidatuuri volikogus üles seadis. Situatsioonis, kus erakonna esimeest on tabanud just presidendivalimiste ajaks kavandatud salakaval rünnak nn õiguskaitseorganite poolt, oli see ainuõige samm. Alguses oli jah seda raske mõista, ent ajapikku taibati, et vaid sel moel võib järgmine president tulla Keskerakonna ridadest.
Mailis on tegusa kandidaadina kohtunud rahvaga paljudes Eestimaa paikades. Tänu sellele teab ta hästi, millele loodavad ja mille pärast muretsevad lihtsad töökad inimesed. Mailis teab ka paljudele hädadele lahendusi, ja seda mitte üksnes teoorias, vaid endise haridusministrina piisavat täidesaatva võimu kogemust omades. Mailise ministriksolemist meenutakse ajana, kui ministeerium tegi meeleldi koolidega koostööd ja hoidis uksed avatud kõigile, kes hariduselu pärast südant valutasid. Sel ajal ei põrganud koolid kokku nende probleemidega, mis täna, ning õpetajad ei lahkunud massiliselt töölt vähem närvikulu nõudvatesse ametitesse.
Mailise sõnades ja mõttearendustes peegeldub kindlus, ent tegemist pole arrogantse eneseimetlusega, vaid aastaid poliitmaastikul tegutsenud inimesena räägibki ta seda, mida usub ja õigeks peab. Ta ei valeta, et populaarsust koguda. Aga mis võiks olla presidendile tähtsam, kui oma rahvale ikka ja alati tõtt rääkida!
Mailis Repsist teeb kõige erakordsema ja õnnestunuma presidendikandidaadi see, et ta on viie lapse ema, kes teab, kuidas peret hoida, kildhaaval kokku korjata kõik ühendav, mis kaitseb, loob traditsioone ja ehitab uut.
Reps annaks presidendina meie rahvale tagasi usalduse homse päeva ees, paneks meid taas uskuma kestmisesse ja tulevikku. Meil oleks president, kes armastab mõistva emana võrdselt kõiki oma lapsi ning tugeva hingejõuga suudab pere eest seista, maksku see pealegi magamata öid ja pideva tööga täidetud päevi.
Usun, et iga Eesti edule mõtlev valijamees annab 24. septembril hääle Mailisele. Me oleme liiga kaua elanud tõe ja armastuseta!
Presidendivalimiste kampaanias näeme kõrgeid panuseid nii erakondade kui ka kandidaatide jaoks. Kuigi presidenti ei vali rahvas, on selge, et avalikku arvamust enda poole kallutamata pole edu loota. Nii saimegi jälgida kandidaatide laiale publikule suunatud esinemisi, mis oma ülesehituselt meenutasid pigem kaupa reklaamivat telepoodi kui tõsiseltvõetavat poliitilist debatti. Paljusõnalises eluvõõras enesekiitmisõhinas kaotas nii mõnigi kandidaat oma näo. Ainsana suutis eneseks jääda Reps. Just sisemine selgus ja rahu ka ebameeldivates olukordades tegid temast presidendiks pürgijate seas kõige tõsiseltvõetavama kuju.
Samal ajal, kui teised üritasid parema mulje jätmiseks kasvõi nahast välja pugeda, säilitas Mailis loomulikkuse. Ta ei teinud oma repliikides konkurente maha ega soovinud kellelegi ära panna – mis mõne teise puhul kõhedust tekitas. Mailis ei salanud, et tema eesmärgiks on Eesti areng ja meie inimeste parem elujärg, mitte plusspunktide teenimine Berliinist või Brüsselist. Just kohalikele probleemidele keskendumine eristas teda Eesti elust võõrdunud Kallasest, pinnapealsest Jõksist või igavast ja truualamlikust Nestorist.
Olen kampaaniat jälgides üha rohkem hakanud mõistma Mailise kui erakonnakaaslase väärtust, austama tema julgust, millega ta oma kandidatuuri volikogus üles seadis. Situatsioonis, kus erakonna esimeest on tabanud just presidendivalimiste ajaks kavandatud salakaval rünnak nn õiguskaitseorganite poolt, oli see ainuõige samm. Alguses oli jah seda raske mõista, ent ajapikku taibati, et vaid sel moel võib järgmine president tulla Keskerakonna ridadest.
Mailis on tegusa kandidaadina kohtunud rahvaga paljudes Eestimaa paikades. Tänu sellele teab ta hästi, millele loodavad ja mille pärast muretsevad lihtsad töökad inimesed. Mailis teab ka paljudele hädadele lahendusi, ja seda mitte üksnes teoorias, vaid endise haridusministrina piisavat täidesaatva võimu kogemust omades. Mailise ministriksolemist meenutakse ajana, kui ministeerium tegi meeleldi koolidega koostööd ja hoidis uksed avatud kõigile, kes hariduselu pärast südant valutasid. Sel ajal ei põrganud koolid kokku nende probleemidega, mis täna, ning õpetajad ei lahkunud massiliselt töölt vähem närvikulu nõudvatesse ametitesse.
Mailise sõnades ja mõttearendustes peegeldub kindlus, ent tegemist pole arrogantse eneseimetlusega, vaid aastaid poliitmaastikul tegutsenud inimesena räägibki ta seda, mida usub ja õigeks peab. Ta ei valeta, et populaarsust koguda. Aga mis võiks olla presidendile tähtsam, kui oma rahvale ikka ja alati tõtt rääkida!
Mailis Repsist teeb kõige erakordsema ja õnnestunuma presidendikandidaadi see, et ta on viie lapse ema, kes teab, kuidas peret hoida, kildhaaval kokku korjata kõik ühendav, mis kaitseb, loob traditsioone ja ehitab uut.
Reps annaks presidendina meie rahvale tagasi usalduse homse päeva ees, paneks meid taas uskuma kestmisesse ja tulevikku. Meil oleks president, kes armastab mõistva emana võrdselt kõiki oma lapsi ning tugeva hingejõuga suudab pere eest seista, maksku see pealegi magamata öid ja pideva tööga täidetud päevi.
Usun, et iga Eesti edule mõtlev valijamees annab 24. septembril hääle Mailisele. Me oleme liiga kaua elanud tõe ja armastuseta!
