Ööl vastu 19. märtsi kogesin tõsist väljakutset – osalesin abipolitseinikuna elu esimeses patrullis. Delfi ja Õhtulehe kriminurkadest omandatud teadmistele toetudes arvestasin, et mind ootab eest tõsine öö, täis dramaatilisi tagaajamisi, mees-mehe vastu heitlust hambuni relvastatud ja herilastena tigedate bandiitidega ning et äktšenit saab rohkem kui euro eest. Kuidas asi tõeliselt välja nägi, saate lugeda minu öistele märkmetele tuginevast reportaažist.
Ärevus hinges.
Õhtul, paarkümmend minutit enne kaheksat, jõuan Sõle tänavale Põhja Prefektuuri Kesklinna Politseijaoskonda, kus minu kui algaja korrakaitsjaga viiakse läbi esmane instrueerimine, ehk siis seletatakse, mis on tänavail patrullimise eesmärk ning mida tuleks korrarikkumiste tõkestamisel eriti silmas pidada. Lõpuks patsutab välijuht mulle sõbralikult õlale ja soovitab olla tähelepanelik ja võimalikes ohuolukordades mitte liigselt riskida. Rohelisele algajale kulub taoline hoiatus marjaks ära.
Kell 20.00 sõidab politseijaoskonnast välja 6 patrullmasinat, igas 2 politseinikku, kokku üksteist meest ja üks naine, nende hulgas ka mina ja Kesklinna valitsuse haldussekretär, juba kogenud abipolitseinik Jannu Kuusik.
Tallinn läbi patrullauto akna.
Meie patrullimispiirkonnaks on Vanalinn ja Kadriorg. Muidugi peame vastama ka väljakutsetele ning vajadusel abistama mõne suurema juhtumi lahendamisel teisi patrulle. Aga väljakutseid esialgu pole ning sõidame mõõdukal kiirusel vanalinna suunas. Hoian silmad lahti, aga ei märka ühtki endale või ümberkaudsetele ohtlikku kuju, ega kahtlase sõidustiiliga autot. Minu püüdlikkust muigega jälgiv patrullikaaslane kinnitab, et kelleaeg on veel varane ja kõik rahulik. „Need kellega võib jamaks minna, ilmuvad välja kesköö paiku, siis on joomakohtades juba tugev krunt alla võetud ja mehepojad väge täis, nii et ka rusikad käiku lastakse. Kõige töörohkem aeg on kuu alguses palgapäevade paiku ja muidugi siis, kui taevasse ilmub täiskuu. Mis inimesi täiskuu ajal veidralt käituma ajendab, pead küsima Igor Mangilt, aga korrarikkumisi, tülisid, kaklusi ja avariisid on siis kordades rohkem,“ selgitab pärispolitseinik mulle kui algajale. Pole põhjust teda mitte uskuda, sest siin räägib aastate pikkune kogemus.
Vanalinn kui tõeline rahu saar.
20.20 jõuame vanalinna, kus kõik on äärmiselt rahulik. Tänavad on inimtühjad ja isegi nn Bermuda kolmnurga kõrtside ümbruses pole ainsatki joobes kodanikku. Ööklubid pole veel alustanud ja Hollywoodi ees valitseb samuti provintslik vaikelu, otsekui polekski tegemist ühe pealinna kuulsaima prallepaigaga.
21.28 tuleb meile raadio kaudu selle õhtu esimene väljakutse. Torupilli Selveris on turvamehed püüdnud kinni varga ja edasi peab pikanäpumehega tegelema politseipatrull. Mõtlen, et nüüd siis algab ja valmistun selleks, kuidas sireenide huilates ja kummide vingudes kohale kihutame. Aga ei midagi sellist. Selverini sõidame täiesti tavapäraselt liiklusreeglitest kinni pidades. „Kellegi elu pole ju ohus, et peaksime sireenid tööle panema ja gaasipedaali põrandasse vajutama,“ muheleb paarimees, kui küsin, et kas me operatiivsõitu ei teegi. Tal on õigus, sest heitunud varas pole tõesti kellelegi ohuks ja need mõned õllepurgid, mida ta katsetas hõlma all välja viia, ei kujuta endast põhjust muuks kui väärteo vormistamiseks. Aga tegemist on selle väikese asja menetlemisega siiski mehemoodi. Tuleb täita mitmeid dokumente ja võtta tunnistusi. Kogu protseduur vältab tubli 50 minutit ja lõppeb peale pisisuli isiku kindlakstegemist tema minemalaskmisega.
Nüüd oleks paras aeg sõita läbi hilisõhtune Kadriorg, kuid selleks ei anta meile aega. Oleme just jõudnud Poska tänavale, kui tuleb järgmine väljakutse. Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas ollakse hädas maani täis mehega, kellele kukkumise järgselt anti esmaabi, ent kes nüüd keeldub soojast ja hubasest raviasutusest lahkuma ning kellega ravipersonal midagi peale ei oska hakata. Siin pole muud, kui hüperaktiivne kangelane tuleb rahustada, autosse toimetada ning kainestusmajja sõidutada. Kogu protseduur võtab taas tunnikese, sest ka joodiku kainerisse transportimisel on tarvis täita mitmeid pabereid. Hakkan aru saama, et politseitöös pole esmatähtis mitte hea füüsiline vorm ja reaktsioonikiirus, vaid oskus erinevaid formulare täita.
Öine Kadriorg – presidendi valve, hiline tervisejooksja ja kraaksuvad hakid.
Kell hakkab keskööle lähenema, kui lõpuks Kadriorgu jõuame. Aga ega meid siin vajatagi, lisaks presidendipalee valvemeeskonnale on pargis ainsateks elavateks hingedeks üks hiline tervisejooksja, kellel nähtavasti päeval sporditegemiseks aega nappis ja sõjakalt kraaksuvad hakid puudel. Ülejäänud Kardiorg on vajunud sügavasse kosutavasse unne. Mõtlen uhkusega, et täna kaitsen mina pikast päevast väsinud kesklinlaste und ja tunnen, kuidas hilisele kellajale vaatamata voogab minusse uus annus teotahet ja entusiasmi. Seda on ka hädasti tarvis, sest põhiosa ööst seisab veel ees.
Narkomaan hotellis.
Veidi peale keskööd tuleb kolmas väljakutse, seekord Tallinki hotellist, kus narkojoobes naine on öörahu rikkunud ja inimesi tülitanud. Võtame ta turvameestelt üle ja toimetame politseijaoskonda, kus narkomaan peale menetlustoiminguid kambrisse kainenema paigutatakse. Kahju on muidu viisaka väljanägemisega naisterahvast, kes on sattunud allakäiguteele. Narkootikumid on meie väikesele riigile suureks ohuks, millega võitlemisesse peaksime panustama oluliselt rohkem, kui seda seni teinud oleme.
Ma ei osanud aimata, et see jääbki tolle öö viimaseks väljakutseks. Tavaliselt tuleb patrullil käia öö jooksul 6-8 korda klaarimas perevägivalla juhtumeid, kaklusi, öörahu rikkumisi. Öö vastu 19. märtsi oli selles suhtes veidi erandlik.
Unel ei tohi lasta võimust võtta.
Mida lähemale jõuab koidik, seda unisemaks ma muutun. Samas pole patrullikaasalasele näkku vaadates erilist väsimust märgata. Kui selle kohta küsin, vastab politseinik muheledes, et oskused tulevad pika harjutamisega. „Kui aastaid öösiti patrullis käia, siis õpid jõuvarusid nii jaotama, et neid jätkuks hommikuni. Politseinik ei tohi end kunagi lõdvaks lasta. Tähelepanu tuleb säilitada ka kõige rutiinsemate tegevuste ajal, sest kunagi ei või teada, millal nurkaaetud kurjategija või nokastanud pätt võtab nõuks rünnata. Valmisolek on meie töös parim elukindlustus,“ sõnab paarimees rahulikult ja ma hakkan temast üha rohkem lugu pidama.
Vahepeal hakkab hommikune Tallinn virguma. Poole viie paiku ilmuvad esimesed postiljonid, nende järel kojamehed ja alates kuuest alustavad voorimist prügiveoautod. Aja edenedes hakkab ühissõidukipeatustesse üha rohkem inimesi valguma. Nad kõik on puhanud nägudega ja uue päeva eel tegusad ning rõõmsailmelised. Mina aga unistan tassikesest värskest kohvist ja võimalusest kasvõi tunnikeseks silm looja lasta. Küllap tuleb mul kümnetel patrullidel osaleda, enne kui õpin unevaeva professionaalselt tõrjuma.
Kell 8.00 jõuame tagasi politseijaoskonda. Minu esimene patrull abipolitseinikuna on läbi. 19. märtsi öö oli terves Tallinnas vaikne. Kindlasti oli sellel oma osa tähelepanelikel silmapaaridel, mis patrullautodest tänavatel toimuvat jälgisid.
Ärevus hinges.
Õhtul, paarkümmend minutit enne kaheksat, jõuan Sõle tänavale Põhja Prefektuuri Kesklinna Politseijaoskonda, kus minu kui algaja korrakaitsjaga viiakse läbi esmane instrueerimine, ehk siis seletatakse, mis on tänavail patrullimise eesmärk ning mida tuleks korrarikkumiste tõkestamisel eriti silmas pidada. Lõpuks patsutab välijuht mulle sõbralikult õlale ja soovitab olla tähelepanelik ja võimalikes ohuolukordades mitte liigselt riskida. Rohelisele algajale kulub taoline hoiatus marjaks ära.
Kell 20.00 sõidab politseijaoskonnast välja 6 patrullmasinat, igas 2 politseinikku, kokku üksteist meest ja üks naine, nende hulgas ka mina ja Kesklinna valitsuse haldussekretär, juba kogenud abipolitseinik Jannu Kuusik.
Tallinn läbi patrullauto akna.
Meie patrullimispiirkonnaks on Vanalinn ja Kadriorg. Muidugi peame vastama ka väljakutsetele ning vajadusel abistama mõne suurema juhtumi lahendamisel teisi patrulle. Aga väljakutseid esialgu pole ning sõidame mõõdukal kiirusel vanalinna suunas. Hoian silmad lahti, aga ei märka ühtki endale või ümberkaudsetele ohtlikku kuju, ega kahtlase sõidustiiliga autot. Minu püüdlikkust muigega jälgiv patrullikaaslane kinnitab, et kelleaeg on veel varane ja kõik rahulik. „Need kellega võib jamaks minna, ilmuvad välja kesköö paiku, siis on joomakohtades juba tugev krunt alla võetud ja mehepojad väge täis, nii et ka rusikad käiku lastakse. Kõige töörohkem aeg on kuu alguses palgapäevade paiku ja muidugi siis, kui taevasse ilmub täiskuu. Mis inimesi täiskuu ajal veidralt käituma ajendab, pead küsima Igor Mangilt, aga korrarikkumisi, tülisid, kaklusi ja avariisid on siis kordades rohkem,“ selgitab pärispolitseinik mulle kui algajale. Pole põhjust teda mitte uskuda, sest siin räägib aastate pikkune kogemus.
Vanalinn kui tõeline rahu saar.
20.20 jõuame vanalinna, kus kõik on äärmiselt rahulik. Tänavad on inimtühjad ja isegi nn Bermuda kolmnurga kõrtside ümbruses pole ainsatki joobes kodanikku. Ööklubid pole veel alustanud ja Hollywoodi ees valitseb samuti provintslik vaikelu, otsekui polekski tegemist ühe pealinna kuulsaima prallepaigaga.
21.28 tuleb meile raadio kaudu selle õhtu esimene väljakutse. Torupilli Selveris on turvamehed püüdnud kinni varga ja edasi peab pikanäpumehega tegelema politseipatrull. Mõtlen, et nüüd siis algab ja valmistun selleks, kuidas sireenide huilates ja kummide vingudes kohale kihutame. Aga ei midagi sellist. Selverini sõidame täiesti tavapäraselt liiklusreeglitest kinni pidades. „Kellegi elu pole ju ohus, et peaksime sireenid tööle panema ja gaasipedaali põrandasse vajutama,“ muheleb paarimees, kui küsin, et kas me operatiivsõitu ei teegi. Tal on õigus, sest heitunud varas pole tõesti kellelegi ohuks ja need mõned õllepurgid, mida ta katsetas hõlma all välja viia, ei kujuta endast põhjust muuks kui väärteo vormistamiseks. Aga tegemist on selle väikese asja menetlemisega siiski mehemoodi. Tuleb täita mitmeid dokumente ja võtta tunnistusi. Kogu protseduur vältab tubli 50 minutit ja lõppeb peale pisisuli isiku kindlakstegemist tema minemalaskmisega.
Nüüd oleks paras aeg sõita läbi hilisõhtune Kadriorg, kuid selleks ei anta meile aega. Oleme just jõudnud Poska tänavale, kui tuleb järgmine väljakutse. Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas ollakse hädas maani täis mehega, kellele kukkumise järgselt anti esmaabi, ent kes nüüd keeldub soojast ja hubasest raviasutusest lahkuma ning kellega ravipersonal midagi peale ei oska hakata. Siin pole muud, kui hüperaktiivne kangelane tuleb rahustada, autosse toimetada ning kainestusmajja sõidutada. Kogu protseduur võtab taas tunnikese, sest ka joodiku kainerisse transportimisel on tarvis täita mitmeid pabereid. Hakkan aru saama, et politseitöös pole esmatähtis mitte hea füüsiline vorm ja reaktsioonikiirus, vaid oskus erinevaid formulare täita.
Öine Kadriorg – presidendi valve, hiline tervisejooksja ja kraaksuvad hakid.
Kell hakkab keskööle lähenema, kui lõpuks Kadriorgu jõuame. Aga ega meid siin vajatagi, lisaks presidendipalee valvemeeskonnale on pargis ainsateks elavateks hingedeks üks hiline tervisejooksja, kellel nähtavasti päeval sporditegemiseks aega nappis ja sõjakalt kraaksuvad hakid puudel. Ülejäänud Kardiorg on vajunud sügavasse kosutavasse unne. Mõtlen uhkusega, et täna kaitsen mina pikast päevast väsinud kesklinlaste und ja tunnen, kuidas hilisele kellajale vaatamata voogab minusse uus annus teotahet ja entusiasmi. Seda on ka hädasti tarvis, sest põhiosa ööst seisab veel ees.
Narkomaan hotellis.
Veidi peale keskööd tuleb kolmas väljakutse, seekord Tallinki hotellist, kus narkojoobes naine on öörahu rikkunud ja inimesi tülitanud. Võtame ta turvameestelt üle ja toimetame politseijaoskonda, kus narkomaan peale menetlustoiminguid kambrisse kainenema paigutatakse. Kahju on muidu viisaka väljanägemisega naisterahvast, kes on sattunud allakäiguteele. Narkootikumid on meie väikesele riigile suureks ohuks, millega võitlemisesse peaksime panustama oluliselt rohkem, kui seda seni teinud oleme.
Ma ei osanud aimata, et see jääbki tolle öö viimaseks väljakutseks. Tavaliselt tuleb patrullil käia öö jooksul 6-8 korda klaarimas perevägivalla juhtumeid, kaklusi, öörahu rikkumisi. Öö vastu 19. märtsi oli selles suhtes veidi erandlik.
Unel ei tohi lasta võimust võtta.
Mida lähemale jõuab koidik, seda unisemaks ma muutun. Samas pole patrullikaasalasele näkku vaadates erilist väsimust märgata. Kui selle kohta küsin, vastab politseinik muheledes, et oskused tulevad pika harjutamisega. „Kui aastaid öösiti patrullis käia, siis õpid jõuvarusid nii jaotama, et neid jätkuks hommikuni. Politseinik ei tohi end kunagi lõdvaks lasta. Tähelepanu tuleb säilitada ka kõige rutiinsemate tegevuste ajal, sest kunagi ei või teada, millal nurkaaetud kurjategija või nokastanud pätt võtab nõuks rünnata. Valmisolek on meie töös parim elukindlustus,“ sõnab paarimees rahulikult ja ma hakkan temast üha rohkem lugu pidama.
Vahepeal hakkab hommikune Tallinn virguma. Poole viie paiku ilmuvad esimesed postiljonid, nende järel kojamehed ja alates kuuest alustavad voorimist prügiveoautod. Aja edenedes hakkab ühissõidukipeatustesse üha rohkem inimesi valguma. Nad kõik on puhanud nägudega ja uue päeva eel tegusad ning rõõmsailmelised. Mina aga unistan tassikesest värskest kohvist ja võimalusest kasvõi tunnikeseks silm looja lasta. Küllap tuleb mul kümnetel patrullidel osaleda, enne kui õpin unevaeva professionaalselt tõrjuma.
Kell 8.00 jõuame tagasi politseijaoskonda. Minu esimene patrull abipolitseinikuna on läbi. 19. märtsi öö oli terves Tallinnas vaikne. Kindlasti oli sellel oma osa tähelepanelikel silmapaaridel, mis patrullautodest tänavatel toimuvat jälgisid.
