• Blogi
Alar Nääme

Lauluväljaku tulevik

31/5/2016

Comments

 
Picture
Viimastel päevadel on tõusnud teravalt teemaks Tallinna Lauluväljaku tulevik. Ühtäkki avastatud 2010. aastal vastuvõetud, ent seni kehtestamata detailplaneering, tõusis avalikkuse huviorbiiti peale Eesti Meestelaulu Seltsi, Eesti Naislaulu Seltsi, Eesti Segakooride Liidu, Eesti Kammerkooride Liidu, Eesti Koorijuhtide Liidu, Eesti Muusikaõpetajate Liidu, Eesti Puhkpillimuusika Ühingu, Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu, Eesti Heliloojate Liidu, Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Muusikakoolide Liidu, Eesti Teatriliidu, Eesti Muusika Nõukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Kontserdi ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA esindajate pöördumist, milles nõutakse planeeringu menetlemise kohest peatamist. Muidugi võib küsida, et kus olid lugupeetud ühingute ja loomeühenduste esindajad siis, kui 2009. aastal toimus eskiisi avalik arutelu ja 2010. aastal planeeringu väljapanek ning kõigil asjast huvitatutel oli võimalik esitada oma ettepanekud. Tookord esitasid ettepanekud detailplaneeringule Pirita tee 26f korteriühistu ja Rahvusvaheline Autovedajate Assotsiatsioon. Tänased planeeringu vastu protesteerijad ei kasutanud neile seadusega antud õigust planeeringuprotsessi sekkuda. On hea, et nad seda vähemalt nüüd märkasid teha, sest enne detaili kehtestamist toimuval menetlusetapil on võimalik veel kõigi asjaomaste ettepanekuid kuulata ning nendega arvestada.
Mida me Lauluväljakult ootame?
Valdava osa inimeste jaoks assotsieerub Lauluväljak eelkõige iga nelja aasta tagant korduva laulupeoga, ent laulupidude vahelisel ajal tuleb nii laululava kompleksi kui ka väljakut ennast korras hoida ja majandada. Selle tarbeks moodustatud SA Tallinna Lauluväljak püüabki katta kulutused äritegevusega, milleks on suurte kontsertide ja vabaõhuürituste korraldamine. Sellest siis ka soov luua planeerimisprotsessis eeldused laulupeo megakontsertidest erinevate ettevõtmiste ladusaks korraldamiseks. Kas see on vajalik? Kahtlemata, kui me ei soovi katta tulutult seisva kompleksi ülalpidamiskulusid riigi eelarvest. Isiklikult arvan, et selline raiskamine oleks tarbetu, seda enam, et seni on SA tõestanud võimakust korraldada nii rahateenimisüritusi, kui ka viia läbi kõrgel tasemel laulupeod. Sellest aspektist võttes soovitaksin lauluväljaku detailiga seoses hoiduda liig ägedatest avaldustest, mis võivad küll näidata üleskutsele allakirjutanuid võitlemas pühapaiga säilimise eest, ent ei kujuta endast konstruktiivset tegevust, ega taga lauluväljaku tegelikku arengut ega püsimist.
Kuidas edasi?
Ometi on pinged õhus ja need vajavad lahendust, mille ainsaks aktsepteeritud vormiks saab olla dialoog projekteerijate ning asjast huvitatute vahel. Seda enam, et käesoleva planeeringu menetlemine on toimunud niivõrd kaua, et selle põhiseisukohad võivad hakata juba ajale jalgu jääma. Linnavalitsuse korraldus planeeringu algatamiseks pärineb ju 30. juunist 2004. Siinjuures on huvitav, et Lauluväljaku alale oli olemas üldplaneering, mis kehtestati aastal 2000. Uus planeering algatati just seetõttu, et endist peeti ajale jalgujäänuks. Nüüd seisame praktiliselt sama probleemi ees ning tuleb tõsiselt juurelda, kas 12 aastat menetlusstaadiumis püsinud planeering rahuldab veel kaasaja vajadusi? Võib olla oleks mõistlikum algatada uus planeering, kus kasutataks parimat praegusest lahendusest? Igatahes väärivad uut planeeringuarutelu ja võimalust oma ettepanekuid teha, kõik üleskutsele allakirjutanud.
Planeeringust ja purskkaevust.
Avalikkusele on läbi meedia planeeringulahendust tutvustatud ja tegelikult pole seal suuremaid fopaasid, mida ei annaks parandada. Erandlik sürpriis, millega planeerijad avalikkust kostitavad, on laulukaare ette kavandatud purskkaev. Aga usun, et tegemist on pigem perfoomance laadse väikese viguriga, mitte tõsise ettepanekuga. Tänapäeval on võetud kombeks kõige üle nalja visata ning pean lauluväljaku purskkaevu just sellesse sarkastilise huumori valdkonda kuuluvaks apsuks. Aga ühe purskkaevu plaanilt kustutamine pole mingi küsimus.
Mis puutub väitesse, et läbi lauluväljaku on kavandatud viia autoliiklusele avatud tänav, siis see on ehe näide demagoogiast. Lauluväljaku kõrval asuval eramaal kavandatavate arenduste teenindamiseks mõeldud tee, kulgeb lauluväljaku piiril, jäädes laululavast kaugemale, kui näiteks tiheda liiklusega Narva maantee. Naaberkinnistu maju teenindav ja piki väljakupiiri kulgev tänav ei sega laulupeo läbiviimist, rääkimata väljaku igapäevaelust. Küsimuse, miks lubatakse ehitada maju lauluväljaku naabrusesse, peaks aga suunama neile poliitikutele, kes seisid riigi tasandil Eesti Näituste erastamise eest. Linnal puudub võimalus arendusalaks muudetud eravaldusel ehitustegevust oluliselt piirata.
Mis puutub vastuseisu Laulupeo muuseumi rajamisse, siis selle üle võiks veel diskuteerida, samas esindaks muuseum laulupeokultuuri neile sadadele tuhandetele välisturistidele, kes käivad lauluväljakuga tutvumas. Muuseum annaks meie unikaalsest kultuurisündmusest kindlasti palju parema ülevaate, kui giidide kuiv jutt.
Millegipärast on muidu tasakaalukas eestlane võtnud kombeks, et planeeringute suhtes tuleb alati käituda tõrjuvalt, hüsteeriliselt ja kahtlustavalt. Saagem sellest kentsakusest ükskord vabaks ja arutagem asju rahulikult, nii nagu planeeringuprotsess seda võimaldab! Sellest tõuseb enam kasu, kui motiveerimatutest üleskutsetest.k here to edit.


Comments

Paremerakondade nõrkus annab Valgale lootust

28/5/2016

Comments

 
Picture
Eesti väljatulek majandussurutisest on kulgenud aeglasemalt kui loodeti. Taas alandati majanduskasvu näitajaid, tööjõuturg vindub, välisinvesteeringud ei näita kasvu ja transiit on sootuks kokku kuivanud. Eesti peamine häda on töötus ning palgavaesus, mis pidurdab siseturu kosumist ning see omakorda peegeldub elatustasemel. Praegusel valitsusel puuduvad aga jätkusuutlikud ideed sellest nõiaringist väljumiseks.
Tööpuudus, kui majanduse peamine pärssija, jaotub piirkonniti erinevalt. Suurim on häda Ida-Virumaal ning valitsus vähemalt teeb näo, otsekui soovitaks seal rakendada riiklikke meetmeid töökohtade loomiseks. Pea sama raskes seisus Valgamaa on aga omapead jäetud. Keerulisest olukorrast väljatulek on kohalike omavalitsuste õlul, kelle võimalused on piiratud eelarvest johtuvalt kesised. Võluvitsa kõigist hädadest vabanemiseks loodetakse haldusreformist ja piiriülese koostöö arendamisest ning tuleb tunnistada, et teatud määral annavad need ka tulemust.
Valgamaa haldusreform peab leidma oma tee.
Haldusreformi on palju kirutud. Tahaksin siinkohal tuua välja selle võimalikud positiivsed tulemused. Olen nõus nendega, kes väidavad, et vaeste omavalitsuste liitmisel ei kasva mitte rikkus, vaid mitmekordistub vaesus ning teenused kaugenevad inimestest veelgi. Vastab tõele, kui haldusreformi läbiviijateks on parempoolsed reformistid ja IRL, nagu paljudes Eesti regioonides. Kui haldusreformi ohjad õnnestub enda kätte haarata vasak- ja tsentriparteidel, on tulemus veenvam. Arvestades haldusreformi läbiviimisel kohalike elanike huve, mitte tegeledes mehhaanilise kulude-tulude kokkuarvamisega, on väikevaldade liitmisel võimalik eelarvet suurema maksubaasi ja parema laekumisega kasvatada. Maksubaasi kasvu tagab aga suurvalla parem võimekus töökohtade loomisel. Kindlasti saavad suurvallad tagada valda rajatavatele ettevõtetele paremat kaadrit, suurem on ka hääleõigus maakonna ja riigi tasandil ning võimalused rahvusvaheliseks seireks ning koostööks. Muidugi on selleks vaja ühinejate head tahet. Valgamaal haldusreformi ühinemisläbirääkimistel juhtpositsiooni võtnud sotsiaaldemokraatidel näib selline tahe olevat. Oluline on nende koostöövalmidus Keskerakonnaga ning julgus tõrjuda Reformierakonna kiusatust suunata haldusreformi käskude-keeldudega.
Teenused tuleb tagada ka suurvallas.
Rääkides teenuste kaugenemisest, on tõsi, et kuni riigil puudub maaelu jätkusuutlikkust tagav regionaalpoliitika, on see suuresti kohalikest omavalitsustest sõltumatu protsess. Arstiabi koondamine suurtesse kombinaathaiglatesse on viinud selleni, et isegi paljudes Eesti mõistes keskmise suurusega linnades puudub võimalus teha kohapeal veidigi raskemaid operatsioone. Ka niivõrd enesestmõistetav meditsiiniteenus nagu sünnitusabi on maal kättesaamatu, ja seda väheneva rahvastiku tingimustes! Kaovad pangakontorid, kauplused, koolid ja rahvamajad. Ent just nende kahe viimase osas on kohalikel omavalitsustel võimalus sõna sekka öelda. Kui kodupaiga kooli säilitamiseks ei õnnestu seista vastu riigi poolsele ebamõistlikule koolivõrgu korralduskavale, tuleb minna erakooli asutamise teed. Pole normaalne, et lapsi viiakse kooli nelja-viiekümne kilomeetri kaugusele või tuleb vanematel laste nimel hüljata esivanemate talu ning kolida linna, kus kool lähedal. Erakoolid ning internetipõhise õppe senisest julgem rakendamine on need võimalused, mis aitavad säilitada kodulähedase kooli.
Valdade ühinemisel peavad jääma senised rahva- ning seltsimajad, kui külaelu keskused. Veelgi enam, vallavalitsuse koondamisel ühte, senisest tõmbekeskusest kaugemale jäävasse punkti, saab just seltsimajades perioodiliselt toimuvate valla ametnike vastuvõttude näol tagada omavalitsuse pakutavate teenuste säilimise inimeste kodukohas. On äärmiselt oluline, et omavalitsusametnikud tuleksid kohapeale, mitte ei ootaks, et inimesed sõidavad vallavalitsuses vajalike toimingute tegemiseks maha kümneid kilomeetreid.
Valga sotsiaaldemokraatidel on julgust võtta haldusläbirääkimistel koalitsioonipartneritest erinev positsioon ja Keskerakond on neid selles igati toetanud. Tõrjudes ühiselt paremerakondade ükskõiksust inimeste elujärje parandamise suhtes, on Valgamaal lootust kriisist väljuda.



Comments

Reidi teest täisväärtuslikuks tänavaks

18/5/2016

Comments

 
Picture
Avaliku ruumi planeeringuprotsess kujutab endast kompromisside otsimist. Kui planeeringuarutelu valgub nõupidamisteruumist tänavale, on kusagil tehtud oluline viga. Nii on paraku juhtunud Reidi tee planeeringuga, mille nõrkadele kohtadele osutamiseks kogunesid mõne aja eest Russalka juurde kümned inimesed. Pole õige jätta muljet nagu oleks tegemist grupi äärmuslikult meelestatud linnakodanikega, kes püüavad head algatust torpedeerida. Nii sellel rahvakogunemisel kui ka hiljem meedias, avaldasid Reidi tee praeguse lahenduse kritiseerijad küllaltki kaalutletud seisukohti. Ei olda tee enda vastu, vaid osutatakse selle projekteerimisel tehtud vigadele ning tehakse ettepanek need kõrvaldada. Igati tervitatav lähenemine aktiivsete linlaste poolt, millele ootaks asjaomastelt sama positiivset reaktsiooni.
Projekteerija on kinni eilses päevas.
Meediast jäi silma Reidi teed projekteeriva K-Projekti juhi Rein Annusveri jutt viimasest linlaste küsitlusest, mis näitavat, et 51% linnaelanikest sõidab autodega, 25% eelistab ühistransporti ning 24% käib jala või sõidab rattaga. Siit teeb projekteerija järelduse, et autojuhte on palju ja nendega peab arvestama ning seepärast lähtub Reidi tee liiklusskeemi lahendamine just autodest ja autojuhtidest, mitte aga ei püüa nende eelistusi mõjutada. Tegemist on kindlalt möödunud sajandisse jääva seisukohaga, mis käib selgelt vastu nendele põhimõtetele, mida Tallinna liikluse arendamisel viimastel aastatel arvestatakse. Taoline lähenemine sobis kaheksakümnendatel, ehk ka üheksakümnendate alguses, ent täna on see otsekui katse kirjutada luuletus sotsrealismi kaanoneid järgides. Ehk on just projekteerija nõrkus ning soovimatus arvestada jalakäijate ja teiste kergliiklejatega põhjuseks, miks Reidi tee projekt nii palju õigustatud kriitikat pälvib.
Jalakäija peab jõudma Russalkani lühimat teed pidi.
Eskiisprojekti kritiseerijad soovivad, et Russalkani jõudmiseks ei tuleks jalakäijatel hakata tegema 250 meetrist ringi ning veetma rohelist tuld oodates aega ohutussaartel, kus kiirelt möödatuhisevad autod nad vihmastel ilmadel peast jalatallani märjaks kastavad. Nad eeldavad, et jalakäijad peaksid saama liikuda ladusalt, ilma pikkade fooritsüklite järele ootamata ning kõige loogilisemat teed pidi, ja neil on õigus seda eeldada. Reidi tee projekt peab muutma jalakäijate elu mugavamaks, mitte seda komplitseerima, vastasel juhul on see kõlbmatu.
Ühes Russalka ristmiku varasemas lahendusvariandis nähti ette autode viimist tunnelisse. Miks on sellest loobutud? Olgu lahendus pigem veidi kallim ning selle ehitus komplitseeritum, kui et läheme kergema vastupanu teed, ja seda muidugi nõrgima liikleja, jalakäija huvisiud eirates.
Teest tänavaks.
Mulle tundub äärmiselt õige linnalise liikuvuse eksperdi Marek Rannala tähelepanek, et Reidi teed projekteeritakse nagu linnavälist magistraali, millel puudub orgaaniline seos ümbritseva avaliku ruumiga. „Tänava ja tee vahe on lihtne: tee on asustamata ja hõreda funktsionaalsusega, nagu näiteks Laagna tee, mille äärest me kiiresti ära tahame saada, tänaval on aga lisaks veel muud funktsioonid: kaubandus, elupinnad, kohvikud – elu,“ leiab Rannala. Just seda – elu ja atraktiivset linnakeskkonda me Reidi tee eskiisil ei näe ja sellest on kahju. Edaspidise diskussiooni raskuskese võikski kanduda küsimusele, kuidas muuta hingetu Reidi tee linlaste poolt armastatud mereäärseks Reidi tänavaks.
Kas sadam peaks asuma kesklinnas.
Reidi tee peamine eesmärk on vähendada koormust, mida Kesklinna tänavatele avaldavad Tallinna Sadamat aastas läbivad 1,3 miljonit sõiduautot ja 300 tuhat raskeveokit. Siit ka küsimus, et kas kõik Soomest, Rootsist ja Saksamaalt saabuvad laevad peavad ikka randuma Kesklinna Sadamas, või võiks osa neist suunata ümber näiteks Muugale. Mõelgem kasvõi naaberlinnale Helsingile, kus parvlaevade randumine on jagatud mitme sadamapunkti vahel. Ehk on see nii põhjusel, et Helsingi Sadama näol on tegemist munitsipaalettevõttega, mis arvestab linna vajadustega. Riigi omanduses Tallinna Sadam linna huvidele ei mõtle. Sadama endine juhtkond pidas kunagi plaani rajada kesklinna reisisadama kõrvale suur konteinersadam. Nende kavade teostumisel oleksime praegu märksa suuremate probleemide ees, kui Reidi tee nõrgapoolne eskiislahendus.
Aga veel on aega praegused vead eskiisist kõrvaldada. Hea, et linnaplaneerijad ning transpordiamet kriitikasse tõsiselt suhtuvad ja olukorrast parimat väljapääsu otsivad. Veel pole hilja kaasata urbanistikaeksperte, kes lahendaksid Reidi tee eskiisi vastuolu Tallinnas valitsevate planeeringupõhimõtetega, milleks on  jalakäijatega arvestamine, liikluse rahustamine, ühistranspordi arendamine ja autostumise ohjeldamine. Rajagem selline Reidi tänav, mis kõiki linlasi rõõmustab!


Comments

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.