Lisaks UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale vanalinnale, Rotermanni kvartalile ja modernsele ärikeskusele asub Tallinna Kesklinnas eelmise sajandi pärandina ka elukeskkonnana mitte just kõige atraktiivsemaid piirkondi, kus linnasüdamesse on eksinud mägede tüüpprojektide järgi püstitatud hooned. Üheks ilmekamaks näiteks suurepärase asukohaga ent kesise arhitektuuriga asumist on Keldrimäe, kuhu linnaarendajate kapriis külvas seitsmekümnendatel ilmetud paneelhooned. Vastuolu linnakeskme nõudliku ruumikontseptsiooni ning aktiivses piirkonnas elavate inimeste soovidega on ilmne. Tuima majamüüri steriilne üksluisus loob umbmäärasust ja pärsib kogukonna identiteeti. Pole kahtlustki, et segregatsiooni ehk ruumilise eraldatuse hoogustumisel on taolised piirkonnad kasvulavaks slummistumisele, mida tuleks kõigi vahenditega vältida. Ent mida siis ette võtta? Olemasoleva hoonestu lammutamine ja selle asemele uute kaasaegsete majade ehitamine on ülimalt kulukas, muutes valmiva elamispinna ebamõistlikult kalliks.
Veidi Keldrimäe ajaloost.
Valdav osa Keldrimäe ajaloolisest hoonestusest hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Viimase hoobi rohelisele ning õdusale asumile andis 1970. aastate olümpia purjeregati eelne ehitusbuum, mil lammutati suur osa sõjast säilinud puithooneid, et teha ruumi paneelkolossidele. Tollel ajal olid tähtsad vaid elamispinna ruutmeetrid. Kodu lõppes välisuksega ning rõõm uue korteri saamisest varjutas avaliku ruumi verevaesuse ning kodumaja halli inetuse. Õnneks ei langenud asum lõplikult magalate ühetaolisse rutiini – säilisid mõned puithooned, osa ajaloolisest tänavavõrgustikust ning Kaasani kirik. Ka Keldrimäe asend, mis on märksa soodsam kui Kadriorul või populaarsust kogunud Kalamaja asumil, ei lubanud piirkonda lõplikult üheülbastuda.
Keldrimäe tulevik.
Keldrimäe tõmbekeskuseks ning ka selle nuhtluseks on olnud kaootiliselt arenev ning möödanikus ka kuritegelikku kontingenti peibutanud Keskturg. Turu arenguplaanid, mis käesolevaks ajaks on saavutanud konkreetsuse, annavad alust loota, et juba mõne aasta pärast on senise turuhoone ja räämas platsi asemel kaasaegne kaubanduskeskus, kus pakutakse ka mitmekesiseid meelelahutusvõimalusi. Sellest lähtuvalt on aeg tuua uus kvaliteet ka Keldrimäe elamupiirkonda.
Huvitavaid mõtteid Keldrimäe, kui Kesklinna uinuva kaunitari äratamiseks on avaldanud arhitekt Must. Ta soovitab Keldrimäe elavdamiseks tuua esile piirkonna erilisus ning muuta olemasolev hoonestus lihtsate vahenditega inimsõbraliku linnaruumi osisteks. Paneelikate esimesed korrused saab lihtsa ümberehitusega muuta aktiivselt tegutsevateks äripindadeks, mis annab uue tähenduse ka majadevahelisele tühiruumile. Porised majadevahelised muruväljakud peaksid aga saama funktsiooni rekreatsioonialade, mänguväljakute ja spordiplatsidena, luues nii eeldused eneseteadliku kogukonna tekkeks. Lisada võiks paviljone ning terrasse. Paneelmaju tuleks arhitekt Musta arvates käsitleda kui toormaterjali uue arhitektuurse mõtte elluviimiseks. Maju saab liigendada, värvida, katta monumentaalgraffitiga, lisada erinevatest materjalidest kõrvalehitisi ning sopistusi. Katustele on võimalik rajada väliaedu, kust avanevad imelised linnavaated. Kõik see loob eeldused kirevaks sotsiaalseks eluks ning inimestevaheliseks lävimiseks, leiab arhitekt Must.
Siinkohal tahaksin arhitekt Mustale kõvasti õlale patsutada ja öelda, et tegeled õige asjaga, vana! Aga võta näpust! Ühest patsustusest jääb väheks, sest legendaarse nime taga tegutseb kolm noort inimest: Ott Alver, Alvin Järving ja Mari Rass. Aga see selleks! On viimane aeg alustada diskussiooni selle üle, millisena soovime tulevikus näha Kesklinna kohati kaootiliselt arenenud piirkondi. Mida saame teha, et linnakeskkond humaniseeruks ning me suudaksime vältida neid ohtlikke tendentse, mis jagavad kogukonna elatustaseme, paiknemise ja linnaruumi organiseerituse järgi? See pole mitte pelgalt arhitektuuri, vaid laiemalt ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus.
Olgem julged nagu arhitekt Must ja otsigem ebatraditsioonilisi lahendusi! Eksperimenteerigem, vaielgem, pakkugem välja oma nägemus ning me suudame ühiselt muuta oma kodulinna hubasemaks ning paremaks!
Veidi Keldrimäe ajaloost.
Valdav osa Keldrimäe ajaloolisest hoonestusest hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Viimase hoobi rohelisele ning õdusale asumile andis 1970. aastate olümpia purjeregati eelne ehitusbuum, mil lammutati suur osa sõjast säilinud puithooneid, et teha ruumi paneelkolossidele. Tollel ajal olid tähtsad vaid elamispinna ruutmeetrid. Kodu lõppes välisuksega ning rõõm uue korteri saamisest varjutas avaliku ruumi verevaesuse ning kodumaja halli inetuse. Õnneks ei langenud asum lõplikult magalate ühetaolisse rutiini – säilisid mõned puithooned, osa ajaloolisest tänavavõrgustikust ning Kaasani kirik. Ka Keldrimäe asend, mis on märksa soodsam kui Kadriorul või populaarsust kogunud Kalamaja asumil, ei lubanud piirkonda lõplikult üheülbastuda.
Keldrimäe tulevik.
Keldrimäe tõmbekeskuseks ning ka selle nuhtluseks on olnud kaootiliselt arenev ning möödanikus ka kuritegelikku kontingenti peibutanud Keskturg. Turu arenguplaanid, mis käesolevaks ajaks on saavutanud konkreetsuse, annavad alust loota, et juba mõne aasta pärast on senise turuhoone ja räämas platsi asemel kaasaegne kaubanduskeskus, kus pakutakse ka mitmekesiseid meelelahutusvõimalusi. Sellest lähtuvalt on aeg tuua uus kvaliteet ka Keldrimäe elamupiirkonda.
Huvitavaid mõtteid Keldrimäe, kui Kesklinna uinuva kaunitari äratamiseks on avaldanud arhitekt Must. Ta soovitab Keldrimäe elavdamiseks tuua esile piirkonna erilisus ning muuta olemasolev hoonestus lihtsate vahenditega inimsõbraliku linnaruumi osisteks. Paneelikate esimesed korrused saab lihtsa ümberehitusega muuta aktiivselt tegutsevateks äripindadeks, mis annab uue tähenduse ka majadevahelisele tühiruumile. Porised majadevahelised muruväljakud peaksid aga saama funktsiooni rekreatsioonialade, mänguväljakute ja spordiplatsidena, luues nii eeldused eneseteadliku kogukonna tekkeks. Lisada võiks paviljone ning terrasse. Paneelmaju tuleks arhitekt Musta arvates käsitleda kui toormaterjali uue arhitektuurse mõtte elluviimiseks. Maju saab liigendada, värvida, katta monumentaalgraffitiga, lisada erinevatest materjalidest kõrvalehitisi ning sopistusi. Katustele on võimalik rajada väliaedu, kust avanevad imelised linnavaated. Kõik see loob eeldused kirevaks sotsiaalseks eluks ning inimestevaheliseks lävimiseks, leiab arhitekt Must.
Siinkohal tahaksin arhitekt Mustale kõvasti õlale patsutada ja öelda, et tegeled õige asjaga, vana! Aga võta näpust! Ühest patsustusest jääb väheks, sest legendaarse nime taga tegutseb kolm noort inimest: Ott Alver, Alvin Järving ja Mari Rass. Aga see selleks! On viimane aeg alustada diskussiooni selle üle, millisena soovime tulevikus näha Kesklinna kohati kaootiliselt arenenud piirkondi. Mida saame teha, et linnakeskkond humaniseeruks ning me suudaksime vältida neid ohtlikke tendentse, mis jagavad kogukonna elatustaseme, paiknemise ja linnaruumi organiseerituse järgi? See pole mitte pelgalt arhitektuuri, vaid laiemalt ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus.
Olgem julged nagu arhitekt Must ja otsigem ebatraditsioonilisi lahendusi! Eksperimenteerigem, vaielgem, pakkugem välja oma nägemus ning me suudame ühiselt muuta oma kodulinna hubasemaks ning paremaks!
