• Blogi
Alar Nääme

Kultuurikatel ja Linnahall kuuluvad tallinlastele

20/12/2016

Comments

 
Picture
Tallinna Kesklinna Halduskogu pöördumine, milles soovitatakse kaaluda linnaosa piiride muutmist selliselt, et Kultuurikatel ja Linnahall jääksid administratiivselt Kesklinna linnaosa territooriumile, tõi endaga kaasa Põhja-Tallinna linnaosa vanema Raimond Kaljulaidi ärritunud reaktsiooni. „Mul on sellele ettepanekule lihtne ja lühike vastus: unustage ära,“ kinnitab Kaljulaid oma pressiteates, lisades, et Põhja-Tallinn ei anna Kultuurikatelt ega Linnahalli Kesklinnale.
Oleks imelik, kui linnaosa vanem vastupidist väidaks, ent siiski ootaks taoliste avalduste tegemisel enam küpsust. Ägestumine, enda arvamuse ainuõigeks kuulutamine ja vastase alavääristamine pole need käitumismallid, millest linna asja ajades lähtuda. Kultuurikatel ega Linnahall ei kuulu Põhja-Tallinna linnaosale, vaid on ikka kõigi tallinlaste teenistuses ja sellest lähtuvalt tuleb Kesklinna halduskogu ettepanekut käsitleda mõistliku lahendusena ning pole tarvis põrkida, et „Puhaku Kesklinna halduskogulased selles küsimuses jalga,“ nagu Põhja-Tallinna linnaosa vanem ennast väljendas. Linnaosade halduskogud koosnevad sotsiaalselt küpsetest ja kodulinna käekäigust hoolivatest linnakodanikest, kes teevad suurepärast tööd kõigi tallinlaste heaolu nimel ning Kesklinna halduskogu kolkapatriotismis süüdistamine on pehmelt öeldes kohatu.
Linnahall kulub logistiliselt Kesklinna.
Vajadusele siduda logistiliselt linnakeskmega seonduv Linnahall Kesklinnaga ka administratiivselt, on tehtud varemgi. Kümmekond aastat tagasi juhtis Kesklinna halduskogu samuti tähelepanu tõigale, et Linnahall, kui oluline kultuurikeskus, peaks asuma Kesklinnas. Kultuurikatla teema polnud tollel ajal veel aktuaalne, ent linnavalitsuse uue hoone planeeringu aruteludes kõlas toona samuti ettepanek, et linnaosade piiri tuleks muuta, kuna uus raehoone peab paiknema kesklinnas. Vahepeal teema soikus, ent seoses EL-i eesistumise sündmustega Kultuurikatlas ning Linnahalli konkretiseeruvate renoveerimiskavadega, tõusis see taas päevakorda. On ju loogiline, et Viru väljaku – Mere puiestee logistilisel teljel asuv EL eesistumise sündmusi võõrustav Kultuurikatel, kuuluks ka administratiivselt linnakeskmesse. See oleks vastuvõetavam nii toimuvat kajastavale välismaisele pressile kui ka EL-i ametnikkonnale. Samuti on turunduslikult otstarbekam, et tulevane Linnahalli konverentsikeskus asetub administratiivselt linnakeskmesse, kuhu ta nii tallinlaste kui ka linna külaliste jaoks niigi kuulub. Tegemist pole siin mingi kihelkondliku vägikaikaveoga. Linnaelu puudutavaid otsuseid langetades tuleb kõigil, ka linnaosa vanematel, lähtuda mitte kitsastest piirkondlikest huvidest, vaid sellest, mis linnale kui tervikule parem.
Rahulik diskussioon tooks lahendused.
Kindlasti pole administratiivsete piiride muutmine üksnes Kesklinna ja Põhja-Tallinna puudutav küsimus, vaid mõistlikke piirimuutusi vajaksid nähtavasti ka teised linnaosad. Möönan, et enne kohalikke valimisi pole linnaosade piire võimalik muuta, kuid kindlasti võiks alustada selle teemalist debatti, sest probleemistik nõuab hoolikat kaalumist ja läbi mõtlemist. Linna logistilised teljed on muutunud, rajatud on  uusi tõmbekeskusi, mis teinud inimeste liikumisloogikasse korrektiive. Julgeksin küll väita, et nii mõneski osas vajavad linnaosade piirid eluga vastavusse viimist.
Käimasolev haldusreform avab diskussiooniks võimaluse, mida tuleks kasutada. Arutelu peaks hõlmama ka pealinnaga piirnevaid omavalitsusi, mis ammugi muutunud Tallinna satelliitmagalateks, kust elanike enamus käib linnas tööl ning tarbib eluks vajalikke teenuseid mitte koduvallas, vaid pealinnas. Lähtume sellest, et linnaosade piirid peavad arvestama reaalseid arenguid, linna välispiiride nihutamine oleks aga üheks otsustavaks abinõuks valglinnastumise tagajärgede leevendamisel. Need on teemad, millega võib haldusreformi sisustada.

Comments

Vanalinn – kuidas edasi?

21/11/2016

Comments

 
Picture
Oktoobris jalakäijatele avatud Viru tänav, on järjekordseks tähiseks vanalinna inimsõbralikumaks, ohutumaks ja atraktiivsemaks muutmisel. Kapitaalremondi käigus viidi sõidu- ja kõnnitee samale tasandile, mis annab selge signaali, et tegemist on jalakäijatele mõeldud alaga. Harju tänav sai taolise lahenduse juba mõne aasta eest ning seal töötab see suurepäraselt. Nüüd on vanalinnas tekkinud oluline autovaba piirkond, millega lisaks Viru ja Harju tänavatele liituvad Vanaturu kael ja Kuninga tänav. Nii nagu Harju tänaval tuli liikluse piiramiseks paigaldada mehhaanilised tõkendid, sest on juhte, kes liiklusmärke eirates tunnistavad vaid füüsilisi tõkkeid, paigaldati  Viru tänaval autoliikluse piiramiseks, paralleelselt Aia tänavaga, neli graniitpollarit ning üks hüdrauliline pollar, tagamaks teenindava transpordi juurdepääsu. Tööde käigus rekonstrueeriti tänava alused kommunikatsioonid ning parendati valgustust, paigaldati ka istepingid ja korrastati väravatornide valgustus. Vanalinna peatänav sai uue näo.
Kindlasti tõstab korrastatud Viru tänav kogu vanalinna atraktiivsust, piirkonna kinnisvara hinda ning annab uue hingamise tänavaäärsetele toitlustuskohtadele ja kauplustele. Viru tänava remont on kõigile kasulik ja kummaline on täna meenutadagi, milliseid vaenulikke avaldusi tegid selle suhtes remondist kõige suuremat tulu saavate tänavaäärsete äride omanikud. Terve suve võis meediast kuulda kurtmist, kuidas Viru tänaval pole võimalik äri teha, et remondi tõttu kaotatakse suuri summasid. Seda hala kuuldes tundus mõnikord, otsekui oleks Viru tänav suur hädaorg ning sealsete äride omanikud vaesed kannatajad, kellele meelega kaikaid kodaraisse loobitakse. Nüüd, kui remont lõppenud ja ärikeskkond saavutanud uue kvaliteedi, mõistavad ka kõige suuremad kurtjad, et põhjati õiget ettevõtmist. Aga oma viga ei rutta muidugi keegi tunnistama.
Vanalinnaga seonduv kütab kirgi.
Vanalinna probleemidega on sageli nii, et tunnistatakse vaid oma tõde ja rutatakse süüdistama linnavõimude saamatust, naabri pahatahtlikkust ning oponentide rumalust. Unustatakse tõsiasi, et kunagi mahtusid linnasüdamesse nii elamud kui ka kirikud, nii kõrtsid, kui ka kloostrid. Üksteist aktsepteeriti ning suudeti sõbralikult kõrvuti tegutseda. Tänapäeval ei tee mõned lõbustusasutuse pidajad endale naabrite kaebustest mingit probleemi, solvunud vanalinlased asuvad aga kompromissitusse võitlusesse kogu meelelahutusäriga. Viimase näitena võib tuua linnavõimule esitatud taotluse sulgeda vanalinnas erootilise eeskavaga kinnised klubid, kuigi nende tegevus ei häiri naabreid ja protesteerijad ise ei teagi, mis vaikselt tegutsevates lõbustusasutustes õigupoolest toimub. Nii kõigub vanalinnaga seotud inimeste soovideskaala kõikelubatavusest äärmuslike keeldude-käskude ihani ning viljakas diskussioon selle üle, millisena soovime vanalinna näha, sumbub tihti süüdistuste ja ärategemise tuhinasse.  
Aga aitab sellest, sest vanalinn pole mingi sünge tagahoov, vaid parim, mida Tallinnal külalistele ning omadele pakkuda!
Mida vanalinn vajab?
Uue valitsuse ametisseasumisega on tekkinud unikaalne võimalus, et esmakordselt peale pikki aastaid, võivad riik ja linnavalitsus alustada reaalset viljakat koostööd. Selles olukorras meenutaksin veelkord kahte varem väljakäidud mõtet, mille elluviimine aitaks vanalinna terviklikkuse säilitamisele tublisti kaasa.
Kõigepealt vanalinna kinnisvaraomanikke toetavast meetmest. Kes siis ei teaks, et vanalinnas on kinnisvara korrastamine ja hooldamine muinsuskaitselistest nõuetest lähtudes tublisti kallim, kui uusasumites. Hetkel on kogu lisakulu pandud omanike õlule, sest eraldatavad renoveerimistoetused jäävad marginaalseiks. Vanalinna säilimise nimel oleks viimane aeg viia sisse riiklik renoveerimistoetus, või siis kindlustada omavalitsusele võimekus sellise toetuse rakendamiseks. Vastavalt pädeva komisjoni otsusele, peaks see muinsus- ja kultuuriväärtust omavate hoonete puhul võimaldama kuni 70% renoveerimiskulude katmist. Muidugi peab sellega kaasnema ka suutlik järelevalve ning vajaduspõhine sekkumine, et lõpetada olukord, kus lagunevates keskaegsetes hoonetes hävinevad kultuuriväärtused. Praeguse hambutu muinsuskaitse süül on seda korduvalt juhtunud ning vanalinnas on ka hetkel ohus olevaid maju. Renoveerimistoetus suudaks kaitsta vanalinna ja lisada meie peamisele turismiobjektile väärtust.
Teiseks tuleks linna ja riigi koostöös leida võimalus kompenseerida vanalinna sobivate toitlustusasutuste ja käsitöökodade rent. Me ei peaks käed rüpes vaatama, kuidas parimad äripinnad lähevad globaalsete brändide esinduspoodidele või merevaigukauplustele, sest rahvuslike kõrtside, pagaritöökodade, sepapadade, klaasikodade, potivabrikute, kudumistubade jms pidajatel ei jätku kallite vanalinna pindade rentimiseks raha. Ka poleks paha võimaldada lihtsustatud korras toetust alustavatele ettevõtjatele, kelle äri lähtub sobivusest vanalinna. Uskuge, need kulud teenivad end läbi kasvava turismiäri kiirelt tasa. Me ei tohi jätta vanalinna sobivate äride teket vaba turu seaduste hooleks, sest tänapäeval jäävad võitjaiks kiire tulu ja suure käibe jahil ettevõtted, mitte missioonitundest sündivad käsitöökojad.
Vanalinn on meie rikkus, millest peame hoolima.

Comments

Kesklinna tänavad läbivad uuenduskuuri

27/10/2016

Comments

 
Picture
Tallinn on riigi majandus- ning panganduskeskus, Tallinnaga on seotud või siia on koondunud üle poole kõigist töökohtadest ning sellepärast on siin toimuv erilise tähelepanu all. Mõnes Eesti väikelinnas võib peatänav püsida aastaid raskesti läbitavana ning kõnniteedel jalakäijad jalgu murda, ent keegi ei pane seda tähelegi. Tasub Tallinnas vaid mõni kõrvaltänav rohke autodevoolu tõttu amortiseeruda, kui tegemist on üldriikliku katastroofiga, millest kirjutab Delfi ning mille üle arutlevad telekanalite uudistesaated.
Tegelikult on see nii alati olnud. Hiljuti näitas üks tuttav mulle esimesel iseseisvusajal välja antud Postimeest, kus keegi pahane linnakodanik nurises Narva maantee ja Gonsiori tänava äärmiselt halva olukorra üle ja kurtis, et raehärrad ei suvatse linnateede parandamiseks midagi ette võtta. Nurin jäi väiksemaks vaid Stalinliku režiimi aastatel, ent see ei tähendanud, nagu oleksid linlased tänavate olukorraga rohkem rahul olnud. Linnavalitsust auklike tänavate eest sõimanud kodanik oleks noil aastatel lihtsalt Siberisse saadetud.
Praegune linnavalitsus võtab elanike probleeme tõsiselt ja selle asemel, et oodata, kuni tänavate probleem meedias üles tõstetakse, püüame tänavaid juba ennetavalt remontida. Muidugi ei jõua me asfaldilaotajaid kohe kõikjale saata, ent olulisemad liiklusarterid, mis kohendamist vajasid on kas juba remonditud või siis läbivad uuenduskuuri järgmisel aastal.
Mida oleme sellel aastal teinud.
Suurimateks sellel aastal Kesklinnas valminud teeobjektideks on Juhkentali tänava taastusremont, Weizenbergi tänava kapitaalremont ning Vilmsi-Türnpuu-Laagna ristmike rekonstrueerimine ja fooride paigaldus. Juhkentali tänava 800 meetrisel lõigul asendati kogu ulatuses asfaltbetoonkate ning paigaldati graniidist äärekivid, samuti uuendati kõnnitee kate ning rajati haljasalad. Suurt tähelepanu pöörati  jalakäijate turvalisuse tõstmisele. Ülekäigukohtade  ette rajati vaegnägijate informeerimiseks reljeefsed betoonplaadid. Juhkentali tänavaga ristuvatele ülekäiguradadele paigaldati LED-tehnoloogial põhinev erivalgustus. Tööde maksumuseks kujunes 730 000 eurot.
Wezenbergi tänava väljanägemine on peale kapitaalremonti kardinaalselt muutunud. Kogu tänav sai uue asfaltbetoonkatte. Lõik Narva maanteest  Faehlmanni tänavani muutus ühesuunaliseks ja sinna rajati sõiduteega paralleelselt asetsevad  parkimiskohad. Olemasolev kõrghaljastus säilitati. Lisaks rekonstrueeriti sidekanalisatsioon, rajati LED–tehnoloogial põhinev tänavavalgustus, ehitati 530 meetrit veetorustikku, 620 meetrit sademeveetorutikku, 450 meetrit kanalisatsioonitorustikku, 540 meetrit survetorustikku, sadevee pumpla ning 750 meetrit gaasitorustikku. Sõidutee eraldati trammiteest 12 sentimeetri kõrguse äärekiviga. Rekonstrueeriti Weizenbergi tänava äärsed jalgratta- ja jalgteed. Ülekäigukohtade ette rajati vaegnägijate liiklemise hõlbustamiseks reljeefsed betoonplaadid.
Sel nädalal avasime ka kapitaalselt remonditud Viru tänava. Tööde käigus viidi sõidu- ja kõnnitee, analoogiliselt Harju tänavaga, ühele tasandile. Tänav suleti autoliiklusele, muutes
Viru tänava, Vana turu ja Kuninga tänavad jalakäijate alaks. Tööde käigus rekonstrueeriti tänava alused kommunikatsioonid ning parendati valgustust, paigaldati 13 istepinki, korrastati väravatornide valgustus ja tänava lõpus asuv haljastu. Viru tänaval autoliikluse piiramiseks paigaldati  Aia tänavaga paralleelselt neli graniitpollarit ning üks hüdrauliliselt juhitav pollar teenindava transpordi juurdepääsu tagamiseks.
Kohe valmimas.
Lõppemas on ka Asula tänava kapitaalremont ning Reimanni ja Ravi tänavate taastusremondid. Eriti oluliseks pean Ravi tänava kui ühe peamise Ida-Tallinna Regionaalhaigla juurdepääsutee põhjalikku korrastamist.
Tuleval aastal uue hooga.
Tuleval aastal alustatakse kesklinnas mitmete oluliste teeehitus projektide elluviimist. Olulisemana tooksin välja Reidi tee ehituse, mille ümber on keerelnud kirglikke vaidlusi ning peetud avalikke debatte. Usun, et tänaseks on leitud erinevaid osapooli rahuldav variant. Vaidluste haripunktis tellis Tallinna linnavalitsuse tegevuses vigu otsiv Majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumi projektile ekspertiisi Taani ettevõttelt COWI AS. Eks eestlased on ikka kodutanumal toimuvate vaidluste lahendamiseks kasutanud välismaiste nupumeeste nõuandeid, olgu need siis millised tahes. Seekord läks aga asi nende jaoks, kes ootasid linnavalitsuse tegevusele hävitavat kriitikat, veidi nihu, kuna valminud eksperdihinnang ei leidnud Reidi tee planeeringus suuri ja põhimõttelisi vigu, viidates vaid sellele, et lahendus kaldub autokesksusele, ja soovitades jalgrataste ja autode kohtumiskohad paremini läbi mõelda. Nii, et taanlased andsid Reidi tee ehitusele rohelise tule ning käiku see nüüd lähebki.
Jalakäijate rõõmuks algab ka Tammsaare pargi kapitaalne ümberkujundamine. Olen nõus nende linlastega, kes pargi halvale seisukorrale on juba pikemalt tähelepanu juhtinud. Tõstsin pargi renoveerimise teema korduvalt erinevatel nõupidamistel üles, mitmesugustel põhjustel tööde algus siiski venis. Täna julgen kindlalt lubada, et enam ei lähe pikalt aega, kui saame linna keskset haljastut selle uuel ja kindlasti esteetiliselt täiuslikumal kujul nautida.
Suured muudatused ootavad Gonsiori tänavat, mis rekonstrueeritakse põhiosas kolmerajaliseks, ühistransporti ja kergliiklust eelistavaks. Rekonstrueeritava Maneeži tänava ja Laagna tee vahelise lõigu pikkus on ligi poolteist kilomeetrit. Kolmest sõidurajast kaks on ühistranspordirajad. Üks sõidurada lahendatakse vastavalt liiklusvoogude dünaamikale muutuva suunaga rajaks. Ennelõunal on see kesklinna ning õhtu poole Lasnamäe suunaline.
Lisaks on järgmisel aastal plaanis Sakala ja Krooni tänavate kompleksne rekonstrueerimine, mis muudab selle piirkonna kergemini läbitavaks nii jalakäijatele kui autosõitjatele. Kadrioru tänavate moderniseerimiskava jätkub 2017. aastal Vesivärava tänava põhjaliku rekonstrueerimisega. Taastusremondi viime läbi Saku, Juurdeveo ja Türi tänavatel, mis on kindlasti hea uudis sealsetele elanikele ja ettevõtjatele.
Nagu näha, käib Tallinna Kesklinnas vilgas töö linnaruumi heakorrastamiseks. Palju saab ära tehtud, veel rohkem jääb teha, sest nagu teada, ei tohi Tallinn kunagi valmis saada, ega siinsed tööd lõppeda.


Comments

Mäng ümber EKA

5/8/2016

Comments

 
Picture
EKA saatus on märgilise tähendusega kogu Eesti jaoks. Kasutades enda kasuks avaliku menetluse demokraatlikku olemust, on grupp äriinimesi koostöös naaberkinnistu hallpäise omanikuga haaranud enda kätte kesklinna krundi, kus avalikku huvi arvestades peaks asuma EKA, kool, mida tunnustatakse kõrgetasemelise kunstiõppeasutusena kaugel ja lähedal. Ent tänase päeva tõelus seisab selles, et nimekas kõrgkool, osa meie rahva vaimsest rikkusest, on tõrjutud endisesse sokivabrikusse, mis ka peale kohandamist ei suuda pakkuda tingimusi, mida spetsiaalselt kunstiõppeasutusele ehitatud hoone.
Naabri mure oma maja pärast polnud siiras.
Surmahoobi EKA uue hoone ehitusele andis naaberkinnistu omaniku vastuseis. Planeeringuprotsessis ette nähtud demokraatlik asjaajamine võimaldas planeeringu vaidlustada ja kuigi avalik huvi oleks lõpuks kallutanud kaalukausi EKA kasuks, andsid kunstikõrgkooli oma maja ideele lõpliku surmahoobi haridusministeeriumi kiretud ametnikud ja Archimedese fondi pedantselt tähtaegadest kinnipidavad asjapulgad. Ebamugav rektor Signe Kivi, kes vaieldamatult oli uue maja võimalikult kiireks püstitamiseks kasutanud ka ekstreemseid ja mitte just kõige otstarbekamaid võtteid (vana maja lammutamine enne kui uue püstitamisega asi selge), põrmustati naaberkinnistu omaniku ja riigiametnike ühiste pingutustega. Ent üha selgemalt joonistub toimunus välja ärihuvi, rajada krundile mitte õppehoone, vaid korralik pilvisse sirutuv rahapump.
EKA krunt müüdi läinud aastal.
Kuna uue õppehoone ehitamine muutus üha ebatõenäolisemaks, mööda linna laialipuistatud kool vajas aga senise taseme säilitamiseks uut kodu, mille soetamine nõudis omakorda raha, müüs EKA 21. septembril 2015 pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning kinnistu ärikäibesse viimise.
Siin polnud midagi üllatavat, sest lisaks naabri manipulatsioonidele insolatsiooniga, sulundseina asupaiga ja oma hoone püsivusega, tegelesid EKA kesklinnast tõrjumisega ka mitmed „rahvasõbrad“ ja ametnikud. Näiteks 2011. aastal leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt kui haridusasutuse tarbeks. See ei sobivat linnasüdames, kus liiguvad turistid ja raha. Ärimeeste geniaalsetest mõtetest said innustust ka haridusministeeriumi töökad ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja
Mart Laidmets. Algas EKA minemanügimise lugu, milles peamist rolli mängis naabermaja hallpeast omanik.
EKA seebiks!
EKA juhtkonna võitlus naaberiga muutus kohati äärmiselt tuliseks. Auväärsel majaproual püsis teatud eelis, sest kerge oli avalikkust veenda, et suurkool tahab abitust vanainimesest lihtsalt üle sõita. Ettekäändeks EKA uue hoone rajamise protsess nurjata, sai isolatsiooni halvenemine kõrvalhoones. Kuigi see halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. EKA rahastamist lubanud Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik.
Plindrisse sattudes oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonniva naabriga rahu saavutada. EKA pakkus nii rahalist kompensatsiooni, maja fassaadi remonti omal kulul, tükikest oma krundist, aga miski ei mõjunud. Proua jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab tema eest päikese.
Linn ja EKA rõhusid avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent selle asemel, et avalikku huvi tunnistada, pöördus naaber hoopis kohtusse, kus aga nõutud õiguskaitset ei rakendatud. Nüüd näis uue hoone ehitus olevat käeulatuses ja algas sulundseina rajamine, ent  naabri venitamistaktika kandis siiski vilja. Appi tuli Archimedes, loobudes ootamatult EKA uue hoone rahastamisest, põhjendades otsust segadusega ehitusloa menetlemisel ja lahendamata erimeelsustega naaberkinnistu omanikuga.
Kaks korda kõrgem pole probleem.
Nüüd siis on krundi ostnud City Plaza teatanud, et kavatseb sinna ehitada mitte 15 kordse maja nagu plaanis EKA, vaid poole kõrgema, 30 kordse pilvelõhkuja. Aga selle vastu pole naabril midagi, ei kahtlusi insolatsiooni, sulundseina asupaiga või naabermaja püsimise suhtes. Kõik on OK.
Mille poolest on EKA saaga õpetlik? Kesklinnas asub veel mitmeid koole, mille kasutada magusad krundid võivad ärimeestes isu äratada. Mõelgem, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, eriti siis, kui raha häält esindavad hallipäised vanaprouad. Enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.



Comments

Riigi alkoholipoliitika toetab piiranguid

14/6/2016

Comments

 
Picture
Minu väljaütlemised Vanalinna ööbaaride lahtiolekuaegade piiramisest on toonud kaasa elava mõttevahetuse ning seega täitnud oma ülesande. Olen äärmiselt tänulik kõigile, kes on vanalinna ööelu teemalistes debattides kaasa löönud. Nii poolt kui vastuargumentide esitajad on andnud panuse probleemi igakülgseks vaagimiseks, mis ongi eelduseks erinevate osapoolte huve arvestava lahenduse leidmisel.
Nn läbukvartali ja laiemalt kogu vanalinna ning Tallinna ööelu reguleerimine on teema, mida saab lahendada vaid diskussiooni pidades ja kõiki osapooli ära kuulates. Samas ei tohi unustada, et alkoholitarbimisest rääkides tuleb arvestada riikliku alkoholipoliitika ja WHO põhimõttega ning need on ühesed – alkoholipruukimist tuleb ohjeldada, pidevtarbijate arvu vähendada, alkoholi kättesaadavust piirata.
Nagu näitavad uuringud, siis 80% Eesti elanikest pooldab meetmeid alkoholi tarbimise vähendamiseks ja 75% leiab, et meil juuakse liiga palju. Niisiis on enamuse sooviks rakendada kõiki võimalikke meetmeid alkoholipruukimise normaliseerimiseks. Saan aru, kui seda tõsiasja eiravad erakondade noortekogude populaarsusenäljas kogenematud poliitikuhakatised, ent kui riikliku alkoholipoliitika vastu esinevad valitsuserakondadesse kuuluvad parlamendisaadikud, on asi ikka enam kui kummaline. Vägisi tekib kahtlus, kas pole siin ajendiks isiklikud huvid.
Eesti alkoholipoliitika roheline raamat, nagu ka Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni globaalne strateegia, hõlmab kümmet valdkonda: 1. alkoholi kättesaadavuse reguleerimine 2. alkohoolsete jookide müügiedenduse ohjamine 3. hinnapoliitika karmistamine 4. salaalkoholi mõjude vähendamine 5. alkoholitarbimise negatiivsete mõjude vähendamine 6. joobes juhtimise vastased meetmed 7. kohalike omavalitsuste tegevus probleemide ennetamiseks ja kõrvaldamiseks 8. teadlikkuse kasvatamine 9. tervishoiupoliitika 10. seire ja hindamine. Neist põhimõtetest lähtuvad oma tegevuses nii Eesti riik, kui ka kohalikud omavalitsused. Alkoholipoliitika ei saa olla üheülbaline ning toetuda vaid harivatele loengutele, samas ei peitu lahendus ka pelgalt sunnimeetodite rakendamises. Tuleb tegutseda kompleksselt ning kõiki valdkondi kattes. Et Eestis nii käitutakse, kinnitab fakt, et meie alkoholitarbimine väheneb, nagu ka pidevate alkoholitarbijate osakaal ühiskonnas. Et sellele on mõjuvõimsaid vastaseid, kes alkoholilt ülikasumeid teenivad, näitab nii vastuses minister Ossinovski katsetele alkoholireklaami ja müüki piirata, kui ka asjast huvitatud baaripidajate püüe naeruvääristada katseid Vanalinna ööelu normipiiresse viia. Tahaksin lobistidele meelde tuletada, et kogu maailm võitleb alkoholiga, mis ühe osapoole jaoks tähendab teenistust, tarbijale ja riigile aga materiaalset kahju ning tervisekaotust.
Kõik alkoholitootjate vastuväited alkoholitarbimise vastastele regulatsioonidele keskenduvad isiklikule vastutusele ja kodaniku valikuvabadusele. See on demagoogia, sest alkoholi liigtarbimisest tulenevad kahjud maksab kinni ühiskond ja need kulutused pole väikesed. Nii et enda sandiks või surnuksjoomine pole kindlasti isikliku vastutuse ega valikuvabaduse küsimus.
2015 aastal Sotsiaalministeeriumi poolt välja antud juhendmaterjal kohalikele omavalitsustele näeb muuhulgas ette järelevalve tõhustamist alkoholiga kauplevatele ettevõtetele, kauplejatele juriidiliste lisapiirangute kehtestamist ning purjus isikutele alkoholi müümise keelamist. Neid riigi poolt soovitatud tegevusi järgib ka Kesklinna valitsus.
Vastuargumendid jäävad nõrgaks.
Lahkaksin lühidalt vanalinna ööelu reguleerimise vastaste väiteid. Kõigepealt püütakse seda kahtluse alla piirangute eesmärgipärasust. Nagu eelpool öeldud, näeb piiranguid ette nii riiklik alkoholipoliitika kui ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni strateegia. Sadade valdkonna asjatundjate soovituste kahtluse alla panek baaripidajate poolt, pole veenev. Rääkides mõnuainetega seonduvatest piirangutest, meenutan, et aastast 2020 lõpetatakse terves Euroopas mentooliga sigarettide müük. Sigaretitootjate ja Poola riigi hagi tubakavastase meetme peatamiseks, lükkas Euroopa Liidu kohus tagasi, kuna kohtu hinnangul muudab mentool oma meeldiva maitse ja lõhnaga tubakatooted tarbijate jaoks atraktiivsemaks ning nimetatud toodete atraktiivsuse vähendamine võib aidata kaasa suitsetamise leviku vähendamisele. Piiranguid inimeste tervise kaitseks peetakse Euroopas õiguspärasteks ning ka meil tuleb sellega harjuda. Värskeim näide õigustatud piirangute seaduslikkusest on Tallinna Halduskohtu otsus, mis jättis rahuldamata kaebuse, milles nõuti Suur-Karja tänavale öise sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Kohus leidis, et kaebaja õigus tegeleda ettevõtlusega pole kaalukam, kui liiklusohutus ja elanike öörahu tagamine. Nii jäi mullu 20. novembrist kehtima hakanud piirang püsima.
Nii nagu võeti vastu suitsetamiskeeld toitlustusasutustes ja töökohtadel, nagu oleme leppinud alkoholimüügi kellajalise piiranguga kauplustes, pole midagi imelikku, kui mõistlik regulatsioon toob Eesti õigusruumi tagasi ka vanalinna mürtsukvartali. Või arvame tõsimeeli, et on normaalne, kui pealinnas tegutseb hall tsoon, kus eesti seadused avaliku korra rikkumisest ega öörahust ei kehti.
Veel üks armastatud leitmotiiv kõlab oponentide retoorikas – Vanalinn pole muuseum. Kas poleks siiski parem lähtuda sellest, mis vanalinn on. Koostöös UNESCOga koostatud Vanalinna arengukava ütleb nii: Tallinna vanalinn on keeruline maailmapärandipaik, kus kultuuripärand on üheaegselt tänapäevase elukeskkonna ja rahvusvahelise tähtsusega pärandipaiga rollis. Lähtugem siis sellest määratlusest ja tunnetagem vastutust, mis meil vanalinna väärtust hoides ja kaitstes kogu maailma ees lasub. Ärgem tehkem end odavaks, väites, et turistid tulevad meile üksnes ööelu nautima. Kõigepealt pole üle piiride voolav ööelu eriti nauditav, teiseks ei peaks me üritama end positsioneerida läbupealinnana.
Käputäis vanalinna baaride omanikke püüab jätta muljet, nagu oleks nende asutused linna tõmbenumbriks. See ei vasta tõele. Tallinlaste ja külaliste jaoks on märgilised paigad Olde Hansa, Peppersack, Kaerajaan, Troika ja Gloria. Need kohad pakuvad elamusi, ilma, et peaksid öö läbi kliente purjakile jootma.
Avalik ruum toimib tänu ühiskondlikele kokkulepetele. On normid ja väärtused, millest tuleb lähtuda. Väikese grupi ärihuvid ei saa kaaluda üles ühiskonna ootust, milleks on alkoholitarbimise vähendamine, seda eriti noorte seas. Nii nagu alkoholireklaamis on keelatud elustiili reklaamimine, tuleb lõpetada seadusi ja norme eirava käitumise tolereerimine nii vanalinnas kui mujal Tallinnas ja Eestis. Sellel teemal diskuteerides tuleks aga kõrvale jätta kitsarinnaline demagoogia ja üleolev suhtumine.


Comments

Lauluväljaku tulevik

31/5/2016

Comments

 
Picture
Viimastel päevadel on tõusnud teravalt teemaks Tallinna Lauluväljaku tulevik. Ühtäkki avastatud 2010. aastal vastuvõetud, ent seni kehtestamata detailplaneering, tõusis avalikkuse huviorbiiti peale Eesti Meestelaulu Seltsi, Eesti Naislaulu Seltsi, Eesti Segakooride Liidu, Eesti Kammerkooride Liidu, Eesti Koorijuhtide Liidu, Eesti Muusikaõpetajate Liidu, Eesti Puhkpillimuusika Ühingu, Eesti Sümfooniaorkestrite Liidu, Eesti Heliloojate Liidu, Eesti Arhitektide Liidu, Eesti Muusikakoolide Liidu, Eesti Teatriliidu, Eesti Muusika Nõukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Kontserdi ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA esindajate pöördumist, milles nõutakse planeeringu menetlemise kohest peatamist. Muidugi võib küsida, et kus olid lugupeetud ühingute ja loomeühenduste esindajad siis, kui 2009. aastal toimus eskiisi avalik arutelu ja 2010. aastal planeeringu väljapanek ning kõigil asjast huvitatutel oli võimalik esitada oma ettepanekud. Tookord esitasid ettepanekud detailplaneeringule Pirita tee 26f korteriühistu ja Rahvusvaheline Autovedajate Assotsiatsioon. Tänased planeeringu vastu protesteerijad ei kasutanud neile seadusega antud õigust planeeringuprotsessi sekkuda. On hea, et nad seda vähemalt nüüd märkasid teha, sest enne detaili kehtestamist toimuval menetlusetapil on võimalik veel kõigi asjaomaste ettepanekuid kuulata ning nendega arvestada.
Mida me Lauluväljakult ootame?
Valdava osa inimeste jaoks assotsieerub Lauluväljak eelkõige iga nelja aasta tagant korduva laulupeoga, ent laulupidude vahelisel ajal tuleb nii laululava kompleksi kui ka väljakut ennast korras hoida ja majandada. Selle tarbeks moodustatud SA Tallinna Lauluväljak püüabki katta kulutused äritegevusega, milleks on suurte kontsertide ja vabaõhuürituste korraldamine. Sellest siis ka soov luua planeerimisprotsessis eeldused laulupeo megakontsertidest erinevate ettevõtmiste ladusaks korraldamiseks. Kas see on vajalik? Kahtlemata, kui me ei soovi katta tulutult seisva kompleksi ülalpidamiskulusid riigi eelarvest. Isiklikult arvan, et selline raiskamine oleks tarbetu, seda enam, et seni on SA tõestanud võimakust korraldada nii rahateenimisüritusi, kui ka viia läbi kõrgel tasemel laulupeod. Sellest aspektist võttes soovitaksin lauluväljaku detailiga seoses hoiduda liig ägedatest avaldustest, mis võivad küll näidata üleskutsele allakirjutanuid võitlemas pühapaiga säilimise eest, ent ei kujuta endast konstruktiivset tegevust, ega taga lauluväljaku tegelikku arengut ega püsimist.
Kuidas edasi?
Ometi on pinged õhus ja need vajavad lahendust, mille ainsaks aktsepteeritud vormiks saab olla dialoog projekteerijate ning asjast huvitatute vahel. Seda enam, et käesoleva planeeringu menetlemine on toimunud niivõrd kaua, et selle põhiseisukohad võivad hakata juba ajale jalgu jääma. Linnavalitsuse korraldus planeeringu algatamiseks pärineb ju 30. juunist 2004. Siinjuures on huvitav, et Lauluväljaku alale oli olemas üldplaneering, mis kehtestati aastal 2000. Uus planeering algatati just seetõttu, et endist peeti ajale jalgujäänuks. Nüüd seisame praktiliselt sama probleemi ees ning tuleb tõsiselt juurelda, kas 12 aastat menetlusstaadiumis püsinud planeering rahuldab veel kaasaja vajadusi? Võib olla oleks mõistlikum algatada uus planeering, kus kasutataks parimat praegusest lahendusest? Igatahes väärivad uut planeeringuarutelu ja võimalust oma ettepanekuid teha, kõik üleskutsele allakirjutanud.
Planeeringust ja purskkaevust.
Avalikkusele on läbi meedia planeeringulahendust tutvustatud ja tegelikult pole seal suuremaid fopaasid, mida ei annaks parandada. Erandlik sürpriis, millega planeerijad avalikkust kostitavad, on laulukaare ette kavandatud purskkaev. Aga usun, et tegemist on pigem perfoomance laadse väikese viguriga, mitte tõsise ettepanekuga. Tänapäeval on võetud kombeks kõige üle nalja visata ning pean lauluväljaku purskkaevu just sellesse sarkastilise huumori valdkonda kuuluvaks apsuks. Aga ühe purskkaevu plaanilt kustutamine pole mingi küsimus.
Mis puutub väitesse, et läbi lauluväljaku on kavandatud viia autoliiklusele avatud tänav, siis see on ehe näide demagoogiast. Lauluväljaku kõrval asuval eramaal kavandatavate arenduste teenindamiseks mõeldud tee, kulgeb lauluväljaku piiril, jäädes laululavast kaugemale, kui näiteks tiheda liiklusega Narva maantee. Naaberkinnistu maju teenindav ja piki väljakupiiri kulgev tänav ei sega laulupeo läbiviimist, rääkimata väljaku igapäevaelust. Küsimuse, miks lubatakse ehitada maju lauluväljaku naabrusesse, peaks aga suunama neile poliitikutele, kes seisid riigi tasandil Eesti Näituste erastamise eest. Linnal puudub võimalus arendusalaks muudetud eravaldusel ehitustegevust oluliselt piirata.
Mis puutub vastuseisu Laulupeo muuseumi rajamisse, siis selle üle võiks veel diskuteerida, samas esindaks muuseum laulupeokultuuri neile sadadele tuhandetele välisturistidele, kes käivad lauluväljakuga tutvumas. Muuseum annaks meie unikaalsest kultuurisündmusest kindlasti palju parema ülevaate, kui giidide kuiv jutt.
Millegipärast on muidu tasakaalukas eestlane võtnud kombeks, et planeeringute suhtes tuleb alati käituda tõrjuvalt, hüsteeriliselt ja kahtlustavalt. Saagem sellest kentsakusest ükskord vabaks ja arutagem asju rahulikult, nii nagu planeeringuprotsess seda võimaldab! Sellest tõuseb enam kasu, kui motiveerimatutest üleskutsetest.k here to edit.


Comments

Reidi teest täisväärtuslikuks tänavaks

18/5/2016

Comments

 
Picture
Avaliku ruumi planeeringuprotsess kujutab endast kompromisside otsimist. Kui planeeringuarutelu valgub nõupidamisteruumist tänavale, on kusagil tehtud oluline viga. Nii on paraku juhtunud Reidi tee planeeringuga, mille nõrkadele kohtadele osutamiseks kogunesid mõne aja eest Russalka juurde kümned inimesed. Pole õige jätta muljet nagu oleks tegemist grupi äärmuslikult meelestatud linnakodanikega, kes püüavad head algatust torpedeerida. Nii sellel rahvakogunemisel kui ka hiljem meedias, avaldasid Reidi tee praeguse lahenduse kritiseerijad küllaltki kaalutletud seisukohti. Ei olda tee enda vastu, vaid osutatakse selle projekteerimisel tehtud vigadele ning tehakse ettepanek need kõrvaldada. Igati tervitatav lähenemine aktiivsete linlaste poolt, millele ootaks asjaomastelt sama positiivset reaktsiooni.
Projekteerija on kinni eilses päevas.
Meediast jäi silma Reidi teed projekteeriva K-Projekti juhi Rein Annusveri jutt viimasest linlaste küsitlusest, mis näitavat, et 51% linnaelanikest sõidab autodega, 25% eelistab ühistransporti ning 24% käib jala või sõidab rattaga. Siit teeb projekteerija järelduse, et autojuhte on palju ja nendega peab arvestama ning seepärast lähtub Reidi tee liiklusskeemi lahendamine just autodest ja autojuhtidest, mitte aga ei püüa nende eelistusi mõjutada. Tegemist on kindlalt möödunud sajandisse jääva seisukohaga, mis käib selgelt vastu nendele põhimõtetele, mida Tallinna liikluse arendamisel viimastel aastatel arvestatakse. Taoline lähenemine sobis kaheksakümnendatel, ehk ka üheksakümnendate alguses, ent täna on see otsekui katse kirjutada luuletus sotsrealismi kaanoneid järgides. Ehk on just projekteerija nõrkus ning soovimatus arvestada jalakäijate ja teiste kergliiklejatega põhjuseks, miks Reidi tee projekt nii palju õigustatud kriitikat pälvib.
Jalakäija peab jõudma Russalkani lühimat teed pidi.
Eskiisprojekti kritiseerijad soovivad, et Russalkani jõudmiseks ei tuleks jalakäijatel hakata tegema 250 meetrist ringi ning veetma rohelist tuld oodates aega ohutussaartel, kus kiirelt möödatuhisevad autod nad vihmastel ilmadel peast jalatallani märjaks kastavad. Nad eeldavad, et jalakäijad peaksid saama liikuda ladusalt, ilma pikkade fooritsüklite järele ootamata ning kõige loogilisemat teed pidi, ja neil on õigus seda eeldada. Reidi tee projekt peab muutma jalakäijate elu mugavamaks, mitte seda komplitseerima, vastasel juhul on see kõlbmatu.
Ühes Russalka ristmiku varasemas lahendusvariandis nähti ette autode viimist tunnelisse. Miks on sellest loobutud? Olgu lahendus pigem veidi kallim ning selle ehitus komplitseeritum, kui et läheme kergema vastupanu teed, ja seda muidugi nõrgima liikleja, jalakäija huvisiud eirates.
Teest tänavaks.
Mulle tundub äärmiselt õige linnalise liikuvuse eksperdi Marek Rannala tähelepanek, et Reidi teed projekteeritakse nagu linnavälist magistraali, millel puudub orgaaniline seos ümbritseva avaliku ruumiga. „Tänava ja tee vahe on lihtne: tee on asustamata ja hõreda funktsionaalsusega, nagu näiteks Laagna tee, mille äärest me kiiresti ära tahame saada, tänaval on aga lisaks veel muud funktsioonid: kaubandus, elupinnad, kohvikud – elu,“ leiab Rannala. Just seda – elu ja atraktiivset linnakeskkonda me Reidi tee eskiisil ei näe ja sellest on kahju. Edaspidise diskussiooni raskuskese võikski kanduda küsimusele, kuidas muuta hingetu Reidi tee linlaste poolt armastatud mereäärseks Reidi tänavaks.
Kas sadam peaks asuma kesklinnas.
Reidi tee peamine eesmärk on vähendada koormust, mida Kesklinna tänavatele avaldavad Tallinna Sadamat aastas läbivad 1,3 miljonit sõiduautot ja 300 tuhat raskeveokit. Siit ka küsimus, et kas kõik Soomest, Rootsist ja Saksamaalt saabuvad laevad peavad ikka randuma Kesklinna Sadamas, või võiks osa neist suunata ümber näiteks Muugale. Mõelgem kasvõi naaberlinnale Helsingile, kus parvlaevade randumine on jagatud mitme sadamapunkti vahel. Ehk on see nii põhjusel, et Helsingi Sadama näol on tegemist munitsipaalettevõttega, mis arvestab linna vajadustega. Riigi omanduses Tallinna Sadam linna huvidele ei mõtle. Sadama endine juhtkond pidas kunagi plaani rajada kesklinna reisisadama kõrvale suur konteinersadam. Nende kavade teostumisel oleksime praegu märksa suuremate probleemide ees, kui Reidi tee nõrgapoolne eskiislahendus.
Aga veel on aega praegused vead eskiisist kõrvaldada. Hea, et linnaplaneerijad ning transpordiamet kriitikasse tõsiselt suhtuvad ja olukorrast parimat väljapääsu otsivad. Veel pole hilja kaasata urbanistikaeksperte, kes lahendaksid Reidi tee eskiisi vastuolu Tallinnas valitsevate planeeringupõhimõtetega, milleks on  jalakäijatega arvestamine, liikluse rahustamine, ühistranspordi arendamine ja autostumise ohjeldamine. Rajagem selline Reidi tänav, mis kõiki linlasi rõõmustab!


Comments

Inimkeskne linnaruum algab mõtlemisest

25/4/2016

Comments

 
Picture
Olen viimasel ajal palju rääkinud ja kirjutanud Tallinna uue peatänava projektist, kuna näen selles olulist võimalust Kesklinna muutumisel veelgi demokraatlikumaks avalikuks ruumiks. Mõne aja eest avaldasin Delfis arvamusloo, mis oli ajendatud peatänava debatist. Pean tunnistama, et vastukajad kommentaariumis üllatasid mind ebameeldivalt. Suur osa seal oma arvamust avaldanud inimestest, viskus kangelaslikult kaitsma autosõitjate õigust läbida kesklinn maksimaalsel lubatud kiirusel või nagu kombeks, kiirust märgatavalt ületades, ilma jalakäijatele ruutmeetritki lisamaad loovutamata. Loodan siiski, et nii ei mõtle kesklinlased, vaid pigem naaberlinnaosade ja lähivaldade elanikud, kes siiani arvavad, et linnasüda ongi transiidikoridor ja linnavalitsus vaid autoomanike soove täitev kontor. Nähtavasti on neile kodanikele väga raske selgitada, et oleme ammu väljunud sellest ühiskonnakorraldusest, kus autoomanik kuulus mingisse priviligeeritud klassi. Uued linnaarenduslikud suunad otsivad siiski võimalusi jalakäijate ning kergliiklejate elu mugavamaks muuta.
Kõik on väärtushinnangutes kinni.
See, kuidas me avalikku ruumi suhtume, algab üksikinimeste ja laiemalt kogukonna väärtushinnangutest. Hämmastav on järjekindlus, millega paljud end edumeelseks pidavad tegelased kaitsevad ajast ja arust urbanistikat, kus kõige aluseks oli võimalus kiiresti ja takistusteta autoga linnatänaval sõita. Me räägime üha nõudlikumalt vajadusest laiaulatusliku riigireformi järele, diskuteerime haldusreformi põhimõtete üle, ent niipea, kui arhitektid räägivad uue peatänava visioonist, kus laiadele kõnniteedele mahuvad nii jalutajad, kui mõnusad välikohvikud, algab kisa, et meile pole seda kõike tarvis, kuna suvi on lühike ja kui autoga treppi sõita ei saa, lähevad kohvipoed pankrotti. Anna kannatust! Kas tõesti vaid seepärast, et meil ei valitse lõunamaine leitsak, peaksime loobuma jalutamisest, tänavakohvikutes istumisest, kõigest sellest, millest mujal Euroopas, laiuskraadist olenemata, lugu peetakse.
Linnad, kus areng peatub, minetavad oma väärtuse elukeskkonnana. Eriti oluline on linnaruumi pidev innovatsioon, demokratiseerumine ja inimkesksemaks muutumine globaliseeruvas maailmas, kus ebamugavad linnad langevad äri- ning infovõrgustikest välja. Ehk oleks tuhandete võõrtööliste asemel, kelle sissetoomist ärimehed üha häälekamalt nõuavad, otstarbekam suunata rohkem riigi vahendeid Tallinna arengusse. Pole võimalik vaadata mööda tõsiasjast, et enamus Eesti äri-, teadus-, rahandus- ning kultuuripotentsiaalist asub just siin. Seda imelikum oleks, kui sooviksime kangekaelselt jätkata nende mängureeglitega, mille pani paika eelmise sajandi keskpaigast pärit generaalplaan. Kui me vanalinnas kiivalt säilitame keskaegset tänavavõrku, ei tähenda see, et peaksime jääma igavesti truuks nõukogudeaegsetele logistikalahendustele. Tuletan meelde, et elame juba 25. aastat vabas riigis ja aega oma mõttemalle kaasajastada on olnud küllaga.
Usaldagem asjatundjaid.
Paljud arvamusliidrid on kutsunud üles kaasama otsustusprotsessi rohkem asjatundjaid. Kuldaväärt soovitus! Samas näeme ühiskonnas sootuks vastupidiseid protsesse. Nagu meditsiinis kiputakse diplomeeritud arstide nõuannetele eelistama soolapuhujate ravimeetodeid, on õppinud arhitektid sageli viimased, kelle linnaarengu visioone avalikkuses aktsepteeritakse. Ei leidu ühtki projekti, uusehitust või linnakeskkonnalist lahendust, mis poleks sattunud kriitika alla. Nii on hetkel juhtunud ka Tallinna uue peatänavaga, mille visioonide ettevalmistamise algatasid ja viisid läbi oma ala vaieldamatud asjatundjad. Aga kuna automeestele ei meeldi mõte kõnniteede laiendamisest, püüavad nad asjatundjate väljapakutut valjuhäälselt kahtluse alla seada. Kuni ei muutu iganenud arusaamad, rünnatakse kõiki häid algatusi. Kannatab aga linnakodanik, kes soovib elada kaasaegses sõbralikus linnas.


Comments

Veelkord liiklusest Kesklinnas

9/12/2015

Comments

 
Picture
2010. aasta mais toimus linnaelanike küsitlus teemal „Kas Tallinna kesklinnas tuleks sõidukite piirkiirus alandada 50-lt km/h 40-le km/h?“ Toona ei pälvinud ettepanek linlaste poolehoidu ning hääletati maha. Küllap polnud mõte, et ohutuse tagamiseks tuleks linnasõidul oma uljust veidi ohjeldada, toona inimestele veel vastuvõetav. Usun, et tänaseks on ühiskond muutunud märksa hoolivamaks, mõistvamaks ning reaalsusega arvestavamaks ning liikumiskiiruse piiramise teema kesklinnas võiks taas arutlusele tulla. Seda enam, et paljudes linna asumites on tänavate kaupa liikumiskiirust alandatud isegi kuni 30km/h, ning vastukajad on pigem positiivsed. Ka meie põhjanaabrite pealinnas kehtib linnakeskmes 30 km/h kiiruspiirang, ent poole täheldatud, et helsinglastel seepärast mõni tähtis toimetus tegemata jääks. Ka muud liikluskorralduslikud meetmed, näiteks kõnniteede laiendamine ning sõidutee õgvendamine ühele liiklusreale, mida Tallinna erinevates kohtades on rakendatud, tõestavad, et nii liikumiskiiruse piiramine kui jalakäijate ala laiendamine mõjuvad liiklusolukorrale soodsalt ning autoga kohalejõudmise aeg pigem lüheneb.
Muutuv linna eeldab paremat liikluskultuuri.
Ühes arusaamade muutumisega kaasaegse linnaruumi ülesannetest, tuleb ümber hinnata senine põhimõte, et esmatähtis on võimaldada autodele võimalikult kiire läbisõit. See ajast-arust seisukoht vaesestab oluliselt meie võimalusi kodanikena inimväärse linnaruumi võimalusi kasutada. XXI sajandil peame lähtuma uutest reaalsustest ja nägema teemat laiemalt, kui vaid autosõitjate huvidest lähtudes.
Usun, et küsitlust autode liikumiskiiruse alandamiseks kesklinnas pole uuesti vaja korraldada, sest diskussioonidel, kus arutatakse Tallinna peatänava visooni, on arhitektide, liikluse ja urbanistika asjatundjate ning kogukonna esindajate koostöös juba leitud konsensuslik kokkulepe, et uuel peatänaval jääb autode piirkiiruseks 30 km/h. Olen oma blogis peatänava teemat põhjalikumalt puudutanud ning sellest ilmus pikem lugu ka novembri Kesklinna Sõnumites, ent selguse huvides toon veelkord lühidalt välja uue peatänava projekti põhiseisukohad.
Pärnu maantee ja Narva maantee algus peab muutuma magistraalist äride ja restoranidega jalakäijate vaba liikumist võimaldavaks avalikuks ruumiks. Projekti tulemusena muutuks peatänava kõnniteed kogupikkuses laiaks, lisanduks jalgrattateed ja tänavahaljastus, parandataks ühistranspordi kasutamise tingimusi, loodaks täiendavaid ülekäigukohti ning Viru väljakust jääks suurem osa jalakäijatele. Peatänava lõigul pannakse ühistransport ühte koridori. Jalakäijate tunnel Laikmaa-Gonsiori ristmikul kaoks ning inimesed toodaks maa peale. Lõiguti jääks peatänav ainult jalakäijatele, kuid tagatud oleks hädavajalik transport. Selline on siis muutus mis kesklinna lähiaastatel ees ootab, sest peatänav ning linnakeskuse ja mere vaheline jalakäijateruum on plaanis Euroopa Ühtekuuluvusfondi toetusel välja ehitada juba enne 2020 aastat.
Riik võiks panustada linnaõhu puhtusesse.
Autoliiklusega kaasneb paratamatult õhusaaste, mis tuulevaiksetel päevadel ületab kesklinnas tipptundidel mõistlikud normid. Ent suurt saastet ei saa võtta  paratamatusena. Kui uurida selle põhjusi, siis selgub, et põhilise osa tänavail tekkivatest heitgaasidest annavad vanemad autod, mida kohtab meie madala elatustasemega riigis veel lubamatult palju. Päevinäinud autode mootorid ei vasta euronormidele, nende ressursipiiril tehnika võib alt vedades muutuda tõsiseks liiklusohuks. Samas, kui valitsus tegeleb ülikallite ning väheefektiivsete biokütuste juurutamisega ühistranspordis, oleks eesmärgipärasem soodustada vana autopargi väljavahetamist uute vähem saastavate ja ohutumate sõidukite vastu. Siin võiks kasutada nii sooduslaenude süsteemi, kui teatud puhkudel ka vana auto eest kompensatsiooni maksmist. Senisest mõjusamad võiksid olla soodustused hübriidsõidukite soetamisel ning kasutamisel, seda enam, et hübriidtehnoloogia on end üha enam õigustamas. Kuidagi unarusse on jäänud ka elektriautode teema, seda küll osaliselt sõidukite tehnoloogilise küündimatuse tõttu, mis ei ahvatle neid soetama. Aga küllap on siingi tulemas uusi arenguid.  
Meie mõttelaad peab muutuma, sest vana moodi enam edasi minna pole võimalik. Meie tänavad ei tohi jääda võitlustandriks, kus hukkuvad inimesed ja sissehingatav linnaõhk tekitab soodumust haigustele. Need on väljakutsed, millega tegelemist ei saa enam edasi lükata.


Comments

Kuidas väärtustada linnaruumi

29/11/2015

Comments

 
Picture
Lisaks UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvale vanalinnale, Rotermanni kvartalile ja modernsele ärikeskusele asub Tallinna Kesklinnas eelmise sajandi pärandina ka elukeskkonnana mitte just kõige atraktiivsemaid piirkondi, kus linnasüdamesse on eksinud mägede tüüpprojektide järgi püstitatud hooned. Üheks ilmekamaks näiteks suurepärase asukohaga ent kesise arhitektuuriga asumist on Keldrimäe, kuhu linnaarendajate kapriis külvas seitsmekümnendatel ilmetud paneelhooned. Vastuolu linnakeskme nõudliku ruumikontseptsiooni ning aktiivses piirkonnas elavate inimeste soovidega on ilmne. Tuima majamüüri steriilne üksluisus loob umbmäärasust ja pärsib kogukonna identiteeti. Pole kahtlustki, et segregatsiooni ehk ruumilise eraldatuse hoogustumisel on taolised piirkonnad kasvulavaks slummistumisele, mida tuleks kõigi vahenditega vältida. Ent mida siis ette võtta? Olemasoleva hoonestu lammutamine ja selle asemele uute kaasaegsete majade ehitamine on ülimalt kulukas, muutes valmiva elamispinna ebamõistlikult kalliks.
Veidi Keldrimäe ajaloost.
Valdav osa Keldrimäe ajaloolisest hoonestusest hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Viimase hoobi rohelisele ning õdusale asumile andis 1970. aastate olümpia purjeregati eelne ehitusbuum, mil lammutati suur osa sõjast säilinud puithooneid, et teha ruumi paneelkolossidele. Tollel ajal olid tähtsad vaid elamispinna ruutmeetrid. Kodu lõppes välisuksega ning rõõm uue korteri saamisest varjutas avaliku ruumi verevaesuse ning kodumaja halli inetuse. Õnneks ei langenud asum lõplikult magalate ühetaolisse rutiini – säilisid mõned puithooned, osa ajaloolisest tänavavõrgustikust ning Kaasani kirik. Ka Keldrimäe asend, mis on märksa soodsam kui Kadriorul või populaarsust kogunud Kalamaja asumil, ei lubanud piirkonda lõplikult üheülbastuda.
Keldrimäe tulevik.
Keldrimäe tõmbekeskuseks ning ka selle nuhtluseks on olnud kaootiliselt arenev ning möödanikus ka kuritegelikku kontingenti peibutanud Keskturg. Turu arenguplaanid, mis käesolevaks ajaks on saavutanud konkreetsuse, annavad alust loota, et juba mõne aasta pärast on senise turuhoone ja räämas platsi asemel kaasaegne kaubanduskeskus, kus pakutakse ka mitmekesiseid meelelahutusvõimalusi. Sellest lähtuvalt on aeg tuua uus kvaliteet ka Keldrimäe elamupiirkonda.
Huvitavaid mõtteid Keldrimäe, kui Kesklinna uinuva kaunitari äratamiseks on avaldanud arhitekt Must. Ta soovitab Keldrimäe elavdamiseks tuua esile piirkonna erilisus ning muuta olemasolev hoonestus lihtsate vahenditega inimsõbraliku linnaruumi osisteks. Paneelikate esimesed korrused saab lihtsa ümberehitusega muuta aktiivselt tegutsevateks äripindadeks, mis annab uue tähenduse ka majadevahelisele tühiruumile. Porised majadevahelised muruväljakud peaksid aga saama funktsiooni rekreatsioonialade, mänguväljakute ja spordiplatsidena, luues nii eeldused eneseteadliku kogukonna tekkeks. Lisada võiks paviljone ning terrasse. Paneelmaju tuleks arhitekt Musta arvates käsitleda kui toormaterjali uue arhitektuurse mõtte elluviimiseks. Maju saab liigendada, värvida, katta monumentaalgraffitiga, lisada erinevatest materjalidest kõrvalehitisi ning sopistusi. Katustele on võimalik rajada väliaedu, kust avanevad imelised linnavaated. Kõik see loob eeldused kirevaks sotsiaalseks eluks ning inimestevaheliseks lävimiseks, leiab arhitekt Must.
Siinkohal tahaksin arhitekt Mustale kõvasti õlale patsutada ja öelda, et tegeled õige asjaga, vana! Aga võta näpust! Ühest patsustusest jääb väheks, sest legendaarse nime taga tegutseb kolm noort inimest: Ott Alver, Alvin Järving ja Mari Rass. Aga see selleks! On viimane aeg alustada diskussiooni selle üle, millisena soovime tulevikus näha Kesklinna kohati kaootiliselt arenenud piirkondi. Mida saame teha, et linnakeskkond humaniseeruks ning me suudaksime vältida neid ohtlikke tendentse, mis jagavad kogukonna elatustaseme, paiknemise ja linnaruumi organiseerituse järgi? See pole mitte pelgalt arhitektuuri, vaid laiemalt ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus.
Olgem julged nagu arhitekt Must ja otsigem ebatraditsioonilisi lahendusi! Eksperimenteerigem, vaielgem, pakkugem välja oma nägemus ning me suudame ühiselt muuta oma kodulinna hubasemaks ning paremaks!


Comments
<<Previous

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.