2010. aasta mais toimus linnaelanike küsitlus teemal „Kas Tallinna kesklinnas tuleks sõidukite piirkiirus alandada 50-lt km/h 40-le km/h?“ Toona ei pälvinud ettepanek linlaste poolehoidu ning hääletati maha. Küllap polnud mõte, et ohutuse tagamiseks tuleks linnasõidul oma uljust veidi ohjeldada, toona inimestele veel vastuvõetav. Usun, et tänaseks on ühiskond muutunud märksa hoolivamaks, mõistvamaks ning reaalsusega arvestavamaks ning liikumiskiiruse piiramise teema kesklinnas võiks taas arutlusele tulla. Seda enam, et paljudes linna asumites on tänavate kaupa liikumiskiirust alandatud isegi kuni 30km/h, ning vastukajad on pigem positiivsed. Ka meie põhjanaabrite pealinnas kehtib linnakeskmes 30 km/h kiiruspiirang, ent poole täheldatud, et helsinglastel seepärast mõni tähtis toimetus tegemata jääks. Ka muud liikluskorralduslikud meetmed, näiteks kõnniteede laiendamine ning sõidutee õgvendamine ühele liiklusreale, mida Tallinna erinevates kohtades on rakendatud, tõestavad, et nii liikumiskiiruse piiramine kui jalakäijate ala laiendamine mõjuvad liiklusolukorrale soodsalt ning autoga kohalejõudmise aeg pigem lüheneb.
Muutuv linna eeldab paremat liikluskultuuri.
Ühes arusaamade muutumisega kaasaegse linnaruumi ülesannetest, tuleb ümber hinnata senine põhimõte, et esmatähtis on võimaldada autodele võimalikult kiire läbisõit. See ajast-arust seisukoht vaesestab oluliselt meie võimalusi kodanikena inimväärse linnaruumi võimalusi kasutada. XXI sajandil peame lähtuma uutest reaalsustest ja nägema teemat laiemalt, kui vaid autosõitjate huvidest lähtudes.
Usun, et küsitlust autode liikumiskiiruse alandamiseks kesklinnas pole uuesti vaja korraldada, sest diskussioonidel, kus arutatakse Tallinna peatänava visooni, on arhitektide, liikluse ja urbanistika asjatundjate ning kogukonna esindajate koostöös juba leitud konsensuslik kokkulepe, et uuel peatänaval jääb autode piirkiiruseks 30 km/h. Olen oma blogis peatänava teemat põhjalikumalt puudutanud ning sellest ilmus pikem lugu ka novembri Kesklinna Sõnumites, ent selguse huvides toon veelkord lühidalt välja uue peatänava projekti põhiseisukohad.
Pärnu maantee ja Narva maantee algus peab muutuma magistraalist äride ja restoranidega jalakäijate vaba liikumist võimaldavaks avalikuks ruumiks. Projekti tulemusena muutuks peatänava kõnniteed kogupikkuses laiaks, lisanduks jalgrattateed ja tänavahaljastus, parandataks ühistranspordi kasutamise tingimusi, loodaks täiendavaid ülekäigukohti ning Viru väljakust jääks suurem osa jalakäijatele. Peatänava lõigul pannakse ühistransport ühte koridori. Jalakäijate tunnel Laikmaa-Gonsiori ristmikul kaoks ning inimesed toodaks maa peale. Lõiguti jääks peatänav ainult jalakäijatele, kuid tagatud oleks hädavajalik transport. Selline on siis muutus mis kesklinna lähiaastatel ees ootab, sest peatänav ning linnakeskuse ja mere vaheline jalakäijateruum on plaanis Euroopa Ühtekuuluvusfondi toetusel välja ehitada juba enne 2020 aastat.
Riik võiks panustada linnaõhu puhtusesse.
Autoliiklusega kaasneb paratamatult õhusaaste, mis tuulevaiksetel päevadel ületab kesklinnas tipptundidel mõistlikud normid. Ent suurt saastet ei saa võtta paratamatusena. Kui uurida selle põhjusi, siis selgub, et põhilise osa tänavail tekkivatest heitgaasidest annavad vanemad autod, mida kohtab meie madala elatustasemega riigis veel lubamatult palju. Päevinäinud autode mootorid ei vasta euronormidele, nende ressursipiiril tehnika võib alt vedades muutuda tõsiseks liiklusohuks. Samas, kui valitsus tegeleb ülikallite ning väheefektiivsete biokütuste juurutamisega ühistranspordis, oleks eesmärgipärasem soodustada vana autopargi väljavahetamist uute vähem saastavate ja ohutumate sõidukite vastu. Siin võiks kasutada nii sooduslaenude süsteemi, kui teatud puhkudel ka vana auto eest kompensatsiooni maksmist. Senisest mõjusamad võiksid olla soodustused hübriidsõidukite soetamisel ning kasutamisel, seda enam, et hübriidtehnoloogia on end üha enam õigustamas. Kuidagi unarusse on jäänud ka elektriautode teema, seda küll osaliselt sõidukite tehnoloogilise küündimatuse tõttu, mis ei ahvatle neid soetama. Aga küllap on siingi tulemas uusi arenguid.
Meie mõttelaad peab muutuma, sest vana moodi enam edasi minna pole võimalik. Meie tänavad ei tohi jääda võitlustandriks, kus hukkuvad inimesed ja sissehingatav linnaõhk tekitab soodumust haigustele. Need on väljakutsed, millega tegelemist ei saa enam edasi lükata.
Muutuv linna eeldab paremat liikluskultuuri.
Ühes arusaamade muutumisega kaasaegse linnaruumi ülesannetest, tuleb ümber hinnata senine põhimõte, et esmatähtis on võimaldada autodele võimalikult kiire läbisõit. See ajast-arust seisukoht vaesestab oluliselt meie võimalusi kodanikena inimväärse linnaruumi võimalusi kasutada. XXI sajandil peame lähtuma uutest reaalsustest ja nägema teemat laiemalt, kui vaid autosõitjate huvidest lähtudes.
Usun, et küsitlust autode liikumiskiiruse alandamiseks kesklinnas pole uuesti vaja korraldada, sest diskussioonidel, kus arutatakse Tallinna peatänava visooni, on arhitektide, liikluse ja urbanistika asjatundjate ning kogukonna esindajate koostöös juba leitud konsensuslik kokkulepe, et uuel peatänaval jääb autode piirkiiruseks 30 km/h. Olen oma blogis peatänava teemat põhjalikumalt puudutanud ning sellest ilmus pikem lugu ka novembri Kesklinna Sõnumites, ent selguse huvides toon veelkord lühidalt välja uue peatänava projekti põhiseisukohad.
Pärnu maantee ja Narva maantee algus peab muutuma magistraalist äride ja restoranidega jalakäijate vaba liikumist võimaldavaks avalikuks ruumiks. Projekti tulemusena muutuks peatänava kõnniteed kogupikkuses laiaks, lisanduks jalgrattateed ja tänavahaljastus, parandataks ühistranspordi kasutamise tingimusi, loodaks täiendavaid ülekäigukohti ning Viru väljakust jääks suurem osa jalakäijatele. Peatänava lõigul pannakse ühistransport ühte koridori. Jalakäijate tunnel Laikmaa-Gonsiori ristmikul kaoks ning inimesed toodaks maa peale. Lõiguti jääks peatänav ainult jalakäijatele, kuid tagatud oleks hädavajalik transport. Selline on siis muutus mis kesklinna lähiaastatel ees ootab, sest peatänav ning linnakeskuse ja mere vaheline jalakäijateruum on plaanis Euroopa Ühtekuuluvusfondi toetusel välja ehitada juba enne 2020 aastat.
Riik võiks panustada linnaõhu puhtusesse.
Autoliiklusega kaasneb paratamatult õhusaaste, mis tuulevaiksetel päevadel ületab kesklinnas tipptundidel mõistlikud normid. Ent suurt saastet ei saa võtta paratamatusena. Kui uurida selle põhjusi, siis selgub, et põhilise osa tänavail tekkivatest heitgaasidest annavad vanemad autod, mida kohtab meie madala elatustasemega riigis veel lubamatult palju. Päevinäinud autode mootorid ei vasta euronormidele, nende ressursipiiril tehnika võib alt vedades muutuda tõsiseks liiklusohuks. Samas, kui valitsus tegeleb ülikallite ning väheefektiivsete biokütuste juurutamisega ühistranspordis, oleks eesmärgipärasem soodustada vana autopargi väljavahetamist uute vähem saastavate ja ohutumate sõidukite vastu. Siin võiks kasutada nii sooduslaenude süsteemi, kui teatud puhkudel ka vana auto eest kompensatsiooni maksmist. Senisest mõjusamad võiksid olla soodustused hübriidsõidukite soetamisel ning kasutamisel, seda enam, et hübriidtehnoloogia on end üha enam õigustamas. Kuidagi unarusse on jäänud ka elektriautode teema, seda küll osaliselt sõidukite tehnoloogilise küündimatuse tõttu, mis ei ahvatle neid soetama. Aga küllap on siingi tulemas uusi arenguid.
Meie mõttelaad peab muutuma, sest vana moodi enam edasi minna pole võimalik. Meie tänavad ei tohi jääda võitlustandriks, kus hukkuvad inimesed ja sissehingatav linnaõhk tekitab soodumust haigustele. Need on väljakutsed, millega tegelemist ei saa enam edasi lükata.
