EKA saatus on märgilise tähendusega kogu Eesti jaoks. Kasutades enda kasuks avaliku menetluse demokraatlikku olemust, on grupp äriinimesi koostöös naaberkinnistu hallpäise omanikuga haaranud enda kätte kesklinna krundi, kus avalikku huvi arvestades peaks asuma EKA, kool, mida tunnustatakse kõrgetasemelise kunstiõppeasutusena kaugel ja lähedal. Ent tänase päeva tõelus seisab selles, et nimekas kõrgkool, osa meie rahva vaimsest rikkusest, on tõrjutud endisesse sokivabrikusse, mis ka peale kohandamist ei suuda pakkuda tingimusi, mida spetsiaalselt kunstiõppeasutusele ehitatud hoone.
Naabri mure oma maja pärast polnud siiras.
Surmahoobi EKA uue hoone ehitusele andis naaberkinnistu omaniku vastuseis. Planeeringuprotsessis ette nähtud demokraatlik asjaajamine võimaldas planeeringu vaidlustada ja kuigi avalik huvi oleks lõpuks kallutanud kaalukausi EKA kasuks, andsid kunstikõrgkooli oma maja ideele lõpliku surmahoobi haridusministeeriumi kiretud ametnikud ja Archimedese fondi pedantselt tähtaegadest kinnipidavad asjapulgad. Ebamugav rektor Signe Kivi, kes vaieldamatult oli uue maja võimalikult kiireks püstitamiseks kasutanud ka ekstreemseid ja mitte just kõige otstarbekamaid võtteid (vana maja lammutamine enne kui uue püstitamisega asi selge), põrmustati naaberkinnistu omaniku ja riigiametnike ühiste pingutustega. Ent üha selgemalt joonistub toimunus välja ärihuvi, rajada krundile mitte õppehoone, vaid korralik pilvisse sirutuv rahapump.
EKA krunt müüdi läinud aastal.
Kuna uue õppehoone ehitamine muutus üha ebatõenäolisemaks, mööda linna laialipuistatud kool vajas aga senise taseme säilitamiseks uut kodu, mille soetamine nõudis omakorda raha, müüs EKA 21. septembril 2015 pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning kinnistu ärikäibesse viimise.
Siin polnud midagi üllatavat, sest lisaks naabri manipulatsioonidele insolatsiooniga, sulundseina asupaiga ja oma hoone püsivusega, tegelesid EKA kesklinnast tõrjumisega ka mitmed „rahvasõbrad“ ja ametnikud. Näiteks 2011. aastal leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt kui haridusasutuse tarbeks. See ei sobivat linnasüdames, kus liiguvad turistid ja raha. Ärimeeste geniaalsetest mõtetest said innustust ka haridusministeeriumi töökad ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets. Algas EKA minemanügimise lugu, milles peamist rolli mängis naabermaja hallpeast omanik.
EKA seebiks!
EKA juhtkonna võitlus naaberiga muutus kohati äärmiselt tuliseks. Auväärsel majaproual püsis teatud eelis, sest kerge oli avalikkust veenda, et suurkool tahab abitust vanainimesest lihtsalt üle sõita. Ettekäändeks EKA uue hoone rajamise protsess nurjata, sai isolatsiooni halvenemine kõrvalhoones. Kuigi see halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. EKA rahastamist lubanud Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik.
Plindrisse sattudes oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonniva naabriga rahu saavutada. EKA pakkus nii rahalist kompensatsiooni, maja fassaadi remonti omal kulul, tükikest oma krundist, aga miski ei mõjunud. Proua jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab tema eest päikese.
Linn ja EKA rõhusid avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent selle asemel, et avalikku huvi tunnistada, pöördus naaber hoopis kohtusse, kus aga nõutud õiguskaitset ei rakendatud. Nüüd näis uue hoone ehitus olevat käeulatuses ja algas sulundseina rajamine, ent naabri venitamistaktika kandis siiski vilja. Appi tuli Archimedes, loobudes ootamatult EKA uue hoone rahastamisest, põhjendades otsust segadusega ehitusloa menetlemisel ja lahendamata erimeelsustega naaberkinnistu omanikuga.
Kaks korda kõrgem pole probleem.
Nüüd siis on krundi ostnud City Plaza teatanud, et kavatseb sinna ehitada mitte 15 kordse maja nagu plaanis EKA, vaid poole kõrgema, 30 kordse pilvelõhkuja. Aga selle vastu pole naabril midagi, ei kahtlusi insolatsiooni, sulundseina asupaiga või naabermaja püsimise suhtes. Kõik on OK.
Mille poolest on EKA saaga õpetlik? Kesklinnas asub veel mitmeid koole, mille kasutada magusad krundid võivad ärimeestes isu äratada. Mõelgem, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, eriti siis, kui raha häält esindavad hallipäised vanaprouad. Enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.
Naabri mure oma maja pärast polnud siiras.
Surmahoobi EKA uue hoone ehitusele andis naaberkinnistu omaniku vastuseis. Planeeringuprotsessis ette nähtud demokraatlik asjaajamine võimaldas planeeringu vaidlustada ja kuigi avalik huvi oleks lõpuks kallutanud kaalukausi EKA kasuks, andsid kunstikõrgkooli oma maja ideele lõpliku surmahoobi haridusministeeriumi kiretud ametnikud ja Archimedese fondi pedantselt tähtaegadest kinnipidavad asjapulgad. Ebamugav rektor Signe Kivi, kes vaieldamatult oli uue maja võimalikult kiireks püstitamiseks kasutanud ka ekstreemseid ja mitte just kõige otstarbekamaid võtteid (vana maja lammutamine enne kui uue püstitamisega asi selge), põrmustati naaberkinnistu omaniku ja riigiametnike ühiste pingutustega. Ent üha selgemalt joonistub toimunus välja ärihuvi, rajada krundile mitte õppehoone, vaid korralik pilvisse sirutuv rahapump.
EKA krunt müüdi läinud aastal.
Kuna uue õppehoone ehitamine muutus üha ebatõenäolisemaks, mööda linna laialipuistatud kool vajas aga senise taseme säilitamiseks uut kodu, mille soetamine nõudis omakorda raha, müüs EKA 21. septembril 2015 pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning kinnistu ärikäibesse viimise.
Siin polnud midagi üllatavat, sest lisaks naabri manipulatsioonidele insolatsiooniga, sulundseina asupaiga ja oma hoone püsivusega, tegelesid EKA kesklinnast tõrjumisega ka mitmed „rahvasõbrad“ ja ametnikud. Näiteks 2011. aastal leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt kui haridusasutuse tarbeks. See ei sobivat linnasüdames, kus liiguvad turistid ja raha. Ärimeeste geniaalsetest mõtetest said innustust ka haridusministeeriumi töökad ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets. Algas EKA minemanügimise lugu, milles peamist rolli mängis naabermaja hallpeast omanik.
EKA seebiks!
EKA juhtkonna võitlus naaberiga muutus kohati äärmiselt tuliseks. Auväärsel majaproual püsis teatud eelis, sest kerge oli avalikkust veenda, et suurkool tahab abitust vanainimesest lihtsalt üle sõita. Ettekäändeks EKA uue hoone rajamise protsess nurjata, sai isolatsiooni halvenemine kõrvalhoones. Kuigi see halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. EKA rahastamist lubanud Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik.
Plindrisse sattudes oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonniva naabriga rahu saavutada. EKA pakkus nii rahalist kompensatsiooni, maja fassaadi remonti omal kulul, tükikest oma krundist, aga miski ei mõjunud. Proua jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab tema eest päikese.
Linn ja EKA rõhusid avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent selle asemel, et avalikku huvi tunnistada, pöördus naaber hoopis kohtusse, kus aga nõutud õiguskaitset ei rakendatud. Nüüd näis uue hoone ehitus olevat käeulatuses ja algas sulundseina rajamine, ent naabri venitamistaktika kandis siiski vilja. Appi tuli Archimedes, loobudes ootamatult EKA uue hoone rahastamisest, põhjendades otsust segadusega ehitusloa menetlemisel ja lahendamata erimeelsustega naaberkinnistu omanikuga.
Kaks korda kõrgem pole probleem.
Nüüd siis on krundi ostnud City Plaza teatanud, et kavatseb sinna ehitada mitte 15 kordse maja nagu plaanis EKA, vaid poole kõrgema, 30 kordse pilvelõhkuja. Aga selle vastu pole naabril midagi, ei kahtlusi insolatsiooni, sulundseina asupaiga või naabermaja püsimise suhtes. Kõik on OK.
Mille poolest on EKA saaga õpetlik? Kesklinnas asub veel mitmeid koole, mille kasutada magusad krundid võivad ärimeestes isu äratada. Mõelgem, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, eriti siis, kui raha häält esindavad hallipäised vanaprouad. Enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.
