• Blogi
Alar Nääme

Sokivabrikusse tõrjutud kõrgkool

27/10/2015

 
Picture
21. septembril müüs Eesti Kunstiakadeemia (EKA) pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku hoone, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning Tartu maantee kinnistu ärikäibesse viimise protsessi.
Unistused päikeseküllasest hoonest.
EKA magusalt kinnistult minemaküüditamine algas kauni unistusega uuest päikeseküllasest õppehoonest. Rohmakas ning ebafunktsionaalne nõukogudeaegne maja avaldas pärssivat mõju õppekvaliteedile ja nii alustas tollane rektor Signe Kivi julgelt oma visiooni elluviimist, unustades tegutsemistuhinas vanasõna, mis manitseb enne uue valmimist vanasse kaevu mitte sülitama. Ent rektor Kivi uskus, et kodupartei Reformierakond toetab teda ja astus uue õppehoone rajamise kiirendamiseks pretsedenditu sammu – lasi olemasoleva maja kiirelt lammutada. Nii tekkis linnasüdamesse Laikmaa ja Gonsiori nurgale lage planguga piiratud plats, mis ootas täitmist uue sisu ja kvaliteediga.
Projekt tõotas avarust ja demokraatlikku linnaruumi.
Väljakuulutatud arhitektuurivõistluse võitis Taani arhitektuuribüroo Sea ja Effekt projekt Art Plaza, mis lähtus akadeemia vajadustest, võimaldades samas ka demokraatliku avatud ruumi lisandumist linnakeskmesse. Kõrvalasuvate ärihoonete eeskujul kõrgustesse pürgiva 15 kordse avara peahoone ette oli kavandatud väljak, mis koosmõjus Viru keskuse esise avaliku ruumiga oleks andnud suhteliselt igava arhitektuuriga ristmikule kaasaegsest urbanistikast kantud lahenduse. EKA väljakule oli ette nähtud ka näituse- ja kontserdipaiga funktsioon, mis omakorda oleks lisanud piirkonnale atraktiivsust. Nii EKA juhtkond kui õppurid lootsid uue unistustemaja peatset valmimist. Seniks oldi valmis kannatama ebamugavusi üle linna laialipaisatud ajutistes ruumides.
Ent unistuse elluviimine venis. Tekkisid probleemid projekti ja naabermaja omanikuga, ebaselgus valitses rahastamises. Nähtavasti küpses juba kusagil idee EKA uuendus põhja lasta, et vabastada koht ärihoonele.
Kesklinn kuulub ärile.
Üha julgemalt avaldati arvamust, et linnasüdame väärtuslikku kinnistut poleks mõtet raisata õppeasutusele, kui sinna saaks edukalt püstitada äripindu. Veidi peale 2011. aasta jaanipäeva leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt. Mehed ei mõistnud miks peab üks kool asuma linnakeskuses, kus liiguvad turistid ja raha. Nähtavasti oli sarnaselt mõtlejaid rohkemgi ja korraga aduti, et Tartu maantee krundilt võib kulda kaevata. Ärimeestele sekundeerisid kuulekalt haridusministeeriumi ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja 
Mart Laidmets. Algas EKA lõpliku minemanügimise lugu, kus üht peamist rolli mängis naabermaja omanikust tarmukas vanaproua.
Nagu kodumaine seebikas.
EKA juhtkonna võitlus naabermaja omanikuga meenutab kodukootud seebiooperit. Vastastikku loobiti süüdistusi ja veendi avalikkust oma õiguses. Samal ajal aga sulas kevadise lumena võimalus uus maja kunagi valmis saada.
Rektor Signe Kivi oli löönud projekti rahastamiseks käed Archimedes fondiga ja tema jaoks tundus asi olevat juba otsustatud. Veel oli tarvis saada ehitusluba ning seejärel oleks saanud fond rahastamise avada. Ent kõik ei osutunudki nii lihtsaks. Ühtäkki ilmus naabermaja omanik hallipäine proua Palm, kes isolatsiooni olulise vähenemise ettekäändel keeldus projekti kooskõlastamast. Ja kuigi isolatsioon halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. Kell tiksus, Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik. Ja kuigi pahased tudengid ehtisid EKA lootusetult tühja platsi ümbritseva plangu loosungiga „Andke meie kool tagasi, raisk!” ning ähvardasid uue Mahtra sõjaga, ei nihkunud asi paigast.
Selleks ajaks oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonnaka naabriga rahu saavutada. Pakuti nii rahalist kompensatsiooni, naabermaja fassaadi remonti, tükikest EKA krundist, aga ei midagi. Naaber jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab päikese.
Linn ja EKA rõhusid õppeasutusega seonduvale avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik huvi ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent naaber ei alistunud avaliku huvi ees ning pöördus kohtusse. Kohus aga ei rakendanud esijalgset õiguskaitset ning algas sulundseina rajamine. Nüüd lootsid kõik EKA toetajad, et uus maja hakkab kerkima.
EKA vastu astuvad ametnikud.
Ent ootamatult loobus Archimedes EKA uue hoone rahastamisest, tuues põhjenduseks segaduse ehitusloaga ja lahendamata erimeelsused naabriga. Veel loobitakse EKA uue maja ehitamise otsust nagu kuuma kartulit peost pihku. EKA vaidlustab Archimedese keeldumise, kuid mõjuvõimas eurotoetuste vahendaja soovitab seepeale haridusministril EKAle enam mitte sentigi anda. Tudengid ja avalikkus nõuavad uue hoone rajamist, ent naaber Palm on nüüd hakanud kartma hoopis oma hoone püsivuse pärast ja nõuab ekspertiise ning sulundseina eemale nihutamist. Haridusministeerium käitub üha kummalisemalt ning tundub, et EKA hoone püstitamiseks vajaminev raha on lubatud juba muudele projektidele. Ja kuigi tudengid taas nõuavad endale katust peakohale ning arhitektid saadavad EKA uue maja küsimuses märgukirja peaminister Ansipile, mõistavad kõik, et unistustel valgust kiirgavast õppehoonest linnasüdames, pole antud teostuda.
EKA krundile laskub vaikus ning Tallinnale nii omaselt hõivab lõppenud ehitustööde järel siledaks lükatud platsi autoparkla, kuhu võib mõõduka tasu eest oma auto parkida ka rektori ametist lahkunud Signe Kivi.
EKA krunt leiab kosilase.
2012. aastal leiavad kinnisvaraeksperdid, et kuigi EKA kinnistu asub soodsal kohal, ei õnnestuks sellele mõistliku hinna eest ostjat leida, kuna tegu on sotsiaalmaaga ja vaja oleks ka detailplaneeringut muuta. Miks nad vassivad? Kas tegemist on avalikkuse sihiliku uinutamisega, sest iga lapski teab, et Kesklinna magusatele kruntidele on alati pretendente? Ka EKA krunt pole selles suhtes erand. Vägisi tundub, et just soov viia kõrgkooli kinnistu ärikäibesse ongi olnud kõigi hämamiste, ametnikepoolse leiguse ja naabri hirmude käivitajaks. Raha on rääkinud ja saatnud kunstikõrgkooli hüljatud sokivabrikusse.
Nüüd tasub hoolsalt jälgida, kas uuel omanikul õnnestub ilma naabri protestideta rajada krundile samas mahus hoone, nagu nägi ette eelmine planeering ja kas selle hoone puhul tekib vaidlus insolatsiooni, sulundseina asupaiga või koguni naabermaja püsimise suhtes. Kindlasti tuleks aga mõelda, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, sest enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.


Eestimaa saatuse meelevallas

18/10/2015

Comments

 
Picture
Eesti kaugeneb üha kiiremalt demokraatia põhimõttest, mille sisuks on eriarvamuste ärakuulamine ja diskussiooni abil võimaliku ühisosa leidmine. Taavi Rõivase valitsusele meeldib etendada saatuse osa. Ükskõik, kas kahelda siis pagulaste vastuvõtu vajaduses või haldusreformi elujõulisuses, ikka kuuleb valitsuselt vastuseks, et pagulased tulevad Eestisse niikuinii ja valdade sundliitmisel pole alternatiivi. Sellega ongi diskussioon lõppenud, sest saatusega ei vaielda.
Teadmatus sellest, mida homne toob, on pannud rahva muretsema tuleviku pärast, ent need, kes julgevad kahtlustest avalikult rääkida, sildistatakse sallimatuteks ning tagurlasteks. Seepärast pigem vaikitakse, lootes, et pagulaste ja haldusreformi karikas koduvallast võimalikult valutult mööda läheb. Eestlasest on aretatud jaanalind, keda enesealalhoiuinstinkt sunnib pead liiva alla pistma.
Mida suurem, seda parem.
Kui räägitakse haldusreformist, kõlab peavoolupoliitika eestkõnelejate sõnavõttudes vaid üks mõte – mida suurem vald, seda parem. Lubage kahelda. Seda, mida paisutatud omavalitsusüksus inimestele tähendab, näitasid mõne aja eest tasakaalukad hiidlased, kes viimases hädas plakatitega tänavale tulid ja valla äärekülade elanikest teerullina üle sõitva vallavanema kukutasid. Hiidlaste pahameel polnud aga suunatud vaid kohaliku arrogandi vastu. Pigem aimus sealt üldisem rahulolematus.
Kui põigata Hiiult üle mere Saaremaale, siis sealgi on märgata suure tervet saart hõlmava hiidvalla mõtte vaikset mahakäimist. Nimelt teatas Kuressaaare volikogu esimees president Ilvese külaskäigul toimunud kohtumisel, et linn pole eriti huvitatud suurvalla loomisest ja oma positsioonide loovutamisest teiste nõrgemate valdade arvelt. Pigem oodatakse, mida mujal ette võetakse, ning otsustatakse siis, kas asjaga kaasa minna, või ühinemisvõidujooksu eirata. See oli ootamatu tagasilöök muule Eestile eeskujuks toodud Saarema ühisvalla moodustamisel.
Samasugust leigust on ilmutatud nii Valgas, kui ka mujal Lõuna-Eestis. Gigantomaania hakkab tasapisi lahtuma.
Miks on haldusreform praegusele valitsusele nii oluline?
Eesti maapiirkondade inimesed kogevad omal nahal, kuidas elutähtsad teenused neist järjekindlalt kaugenevad. Enamus postkontoreid on suletud ja Omniva juhtkond lubab protsessi peagi võiduka lõpuni viia. Swedbank on kontoritevõrgu kenasti koomale tõmmanud ja pangaautomaadid vaid suurematesse linnadesse jätnud. Koolide sulgemine viib küladest maa soola ja sunnib lastega peresid keskustesse kolima. Maa jookseb inimestest tühjaks. Nüüd on plaan sulgeda ka enamus vallavalitsusi, et võim saaks tegutseda omatahtsi, külast kaugel ja inimestest eemal.
Haldusreform on kirjutatud koalitsioonileppesse ja toimub vääramatu jõuna ka siis, kui selgub, et praegune liitmiskava polegi kõige geniaalsem ning Eesti sugusele väikeriigile sobivaim.
Lühidalt näeb Reformierakonnale üliolulise seaduse rakendumine välja järgmiselt: Juba käesoleval kuul jõuab Haldusreformi seaduse eelnõu ministeeriumitesse kooskõlastusringile. Valitsuses on seadus kavas heaks kiita hiljemalt tuleva aasta 26. veebruaril. Riigikogul tuleb seadus kiirkorras vastu võtta hiljemalt 2016. aasta esimeseks juuniks, et see saaks juulis jõustuda. Koos volikogude valimistega 15. oktoobril 2017 peaksid jõustuma ka omaalgatuslikud ühinemised. Neis omavalitsustes, kus ühinemistega kaasa ei minda, planeeritakse 1. augustil 2018 erakorralisi valimisi.
Rahaga või rahata?
Haldusreformi, nagu ka riigi õhemaks retsimist ja paljusid muidki ettevõtmisi põhjendatakse vahendite nappusega. Ometi suudame me ühena vähestest NATO riikidest kulutada riigikaitsele enam kui 2% SKTst; hoida ministeeriumides tervet armeed dubleerivaid menetlusi teostavaid ametnikke, samal ajal, kui otseselt õigusrikkumistega tegelevate politseinike arv on viidud miinimumini ning tugiteenuse töötajad koondatud allapoole teenuse normaalseks tagamiseks vajalikku piiri; hoida töös politiseeritud maavalitsusi, kelle panus maakondlikku arengusse on muutunud marginaalseks jne. jne. Raha pole Eesti riigist kadunud, nagu väidab valitsus, ning sellepärast poleks küll mõtet tegeleda haldusreformi sildi all ääremaade väljasuretamisega. Jah, meie riigiaparaat on kohmakas ja osa omavalitsusi jätkusuutmatud, ent olukorda ei tule kohendada mitte inimeste heaolu arvelt, riigi sisejulgeolekut kahjustades, haridusasutusi koondades ja omavalitsusi küladest kaugele tõrjudes.
Haldusreform alaku peamisest.
Haldusreform alaku keskvalitsusest. Suur osa valitsuse ülesannetest on võimalik delegeerida omavalitsustele, muidugi jagades vastavalt ümber ka eelarve. Meil pole tarvis nii arvukalt ministreid, kui praegu, ega ka tohutut ametnikearmeed. Kaotada tuleb maavalitsused, kui oma otstarbe minetanud institutsioon. Kaitsekulud tuleb viia vastavusse riigi võimalustega, sest poole mõtet valmistuda kaitsma territooriumi,  mis elanikest tühjeneb. Valdade ühinemiste puhul tuleb tagada, et ametnikud jätkaksid vastuvõttu ka väiksemates keskustes. Mitte inimene ei pea tulema ametniku juurde,  vaid ametnikul tuleb leida võimalus, tegeleda inimeste muredega nende kodu lähedal. Igasse suuremasse keskusesse peab jääma sotsiaaltöötaja, kes on valmis kohalikke toetama.
Veel pole hilja anda hingetule haldusreformile inimlik sisu. Selleks tuleb rääkida kohaliku rahvaga, mõista nende hirme ja lootusi ning leida ühine keel. Veel on aega üheksa korda mõõta, kuigi rahvast võõrdunud valitsus kibeleb kuldlõiget sooritama.

Comments

Kolmas raund

12/10/2015

Comments

 
Picture
​Ka tagasihoidlik kommunaalpoliitik võib end vahel kujutleda maailmavallutajana. Vähemalt tundub nii, kui jälgida Valga abilinnapea Lauri Drubinši armutut võitlust SA Valga Sport vastu. Nagu ajaloost tuntud Rooma senaator Cato Vanem lisas iga oma kõne lõppu üleskutse - Kartaago tuleb hävitada! – nii kordab Drubinš igal võimalikul juhul, et SA Valga Sport tuleb likvideerida. Põikpäisuseni järjekindel abilinnapea on kindel, et tema ponnistused, Valga spordielu vedur kraavi lasta, kannavad lõpuks vilja.
Äikesepilved Valga Spordi kohal.
Esimesed sünged pilved hakkasid SA Valga Sport kohale kogunema siis, kui Lauri Drubinši onu Meelis Kattai avastas, et SA juhataja koht on otsekui talle loodud. Korraga muutus senise juhataja Piret Granovskaja töö abilinnapea silmis ebeefektiivseks, SA aga nii halvasti toimivaks, et ei jäänud üle muud, kui kuulutada välja konkurss uue juhi leidmiseks. Ent kuna tookordne SA nõukogu ei allunud abilinnapea manipulatsioonidele, siis ei valitud juhatajaks mitte Kattai, vaid tema konkurent. 8. aprilli Valgamaalasest võis lugeda, et SA nõukogu esimehe Allain Karuse teatel valiti nelja poolthäälega seitsmest Valga Sport juhatajaks Meelis Jukk, kellega maikuus ka tööleping sõlmitakse. Aga ei sõlmitud, sest kohe peale konkursitulemuste avalikuks saamist teatas linnavalitsus, et alustatakse SA likvideerimist. Valga jäi ilma kogenud spordimanagerist, kelle pikaajaline kogemus oleks lisanud SA tegevusele küpsust ning andnud kohalikule spordielule sootuks uue hingamise. Selle asemel lahvatas skandaal, milles kannatas linna usaldusväärsus. Olgu siinkohal lisatud, et Meelis Jukk töötab käesoleval ajal edukalt SA Tartu Sport. Veel niipalju, et Tartus, heade mõtete linnas, ei kavanda keegi SA laialisaatmist, pigem tunnustatakse selle osa spordielu edendamisel.
Aga Drubinšit linna maine kahjustamine ei häirinud ja kadestamisväärse enesekindlusega esitas ta linnavolikogule eelnõu Valga Spordi likvideerimiseks. 29. mail hääletas volikogu kättemaksueelnõu küll maha ja tundus, et kaks esimest raundi on Drubinš kaotanud, ent mainekahjust ja ebaausatest võtetest häiritud nõukogu astus üksmeelselt tagasi. Siin haistiski revanši ihkav Drubinš uut võimalust.
Vahepeal ametisse asunud ja igaks juhuks kolme liikmeni vähendatud alluvusaltim nõukogu, kiirustas demonstreerima oma lojaalsust sellega, et kinnitas SA juhiks konkursil mitte valituks osutunud Meelis Kattai. Oma aja ära oodanud onu asub ametisse 2. novembril. Seda võib pidada abilinnapea punktivõiduks. Kuid peale esimest nopitud punkti näikse Drubinšit valdavat tõeline eufooria. Abilinnapea on eravestlustes lubanud tuua Valga Sport likvideerimise linnavolikogu 20. novembri istungile. Kui linnavolinikud ei suuda jääda kindlameelseiks, nagu 29. mail, võib SA likvideerimine õnnestuda. Ja seda vaatamata asjaolule, et uus juhataja jõuab ametis olla vaid loetud päevad. Kuid vaevalt see Kattaid muretsema paneb. Ees terendavad koondamishüvitised ja pehme maandumine Valga Spordi aset täitma hakkavas linna allasutuses. Vaat, mida tähendavad tõelised peresidemed!
Miks Valga Sport linnavõime häirib?
Vastus on lihtne – milleks raisata aega mingi nõukoguga jagelemisele, kui linna allasutuses piisab oma mehe sokutamisest juhi kohale ning kogu protsessil saab suurema vaevata silma peal hoida. Pole enam ohtu, et spordielu otsustusringi satuks valitsevasse koalitsiooni jahedalt või isegi oponeerivalt suhtuvat vaenulikku elementi. Ka rahasid on linna allasutuses märksa käepärasem liigutada – ikka kamaluga sõpradele ja neilegi, kes liigselt lõugu ei laiuta ning võimulolijaid ei kritiseeri.
Kasutan veelkord juhust ning pöördun Valga Linnavolikogu saadikute poole. Palun ärge ajage segamini erakondlike põhimõtete eest seismist ja ühe kommunaalpoliitiku isiklikke ambitsioone, onupojapoliitikat ning solvumisi! SA Valga Sport on kasulik igale spordilembesele valgalasele erakondlikust kuuluvusest või poliitilisest eelistusest hoolimata. Ärge laske lammutada toimivat süsteemi, mis alates 2004. aastast on end tõestanud!
Abilinnapea Drubinšilt tuleb aga küsida, miks pärsib spordielu kureeriv linnajuht juba pea aasta vältel SA tööd? Millega õigustab ta linna mainet ja spordiliikumist kahjustavat tegevust?

Comments

Õnne õpetajate päevaks !

2/10/2015

Comments

 
Picture
​Ma ei oska nimetada ühtki teist ametit, mis suudaks nii olulisel määral mõjutada iga eluvaldkonda, kui õpetaja oma. On ju kõik tänased tippettevõtjad, poliitikud, kunstnikud, arvamusliidrid oma õpetajate nägu, esindavad tõekspidamisi, mida kool on neisse sisendanud ja räägivad tundidest meeldejäänud sõnadega. Ma ei oska ka nimetada teist ametit, mille pidajalt nõutaks niivõrd palju eneseületamist, tasakaalukust ja töötamist missioonitunde ajel.
Kool on eksisteerinud pea sama kaua, kui kultuurne inimkond end mäletab ja ikka on leidunud klassiruumis nii imetlevate pilkudega õpetajat piidelevaid oivikuid, kui nende närvirakke õgivaid marakratte. Ja vaatamata kõigile pedagoogilistele nippidele on ikka olnud neid, kes haridust ja õpetajaametit tühiseks peavad, kelle jaoks on tõelise tarkuse mõõdupuuks toores jõud või põlvinõtkutav rahakotiraskus. Õnneks jääb taolisi põmmpäid üha vähemaks. Aga kool elab, ja ka siis, kui hädakuulutajad ennustavad, et lähiaastatel kuivab pedagoogiline kaader kokku ning kooli ei leia enam teed ükski võimekas kõrgkooli lõpetanud noor, on siiski piisavalt värskeid matrikliomanikke, kes soovivad seista klassi ees, kasvõi üksnes selle kirgastava tunde nimel, mida sisendavad sind usaldavate laste säravad silmapaarid.
Kesklinna koolid on parimad.
Ajal, mil ka hariduses, nagu kõigis muudeski eluvaldkondades, võimutseb armutu konkurents, on just Kesklinna koolid suutnud end viia riigi parimate hulka. Linnaosa 16 üldhariduskoolist ja 4 erakoolist on pea pooled eksamitulemuste järgi üleriigilise pingerea esikümnes, ülejäänud aga selle lähedal. Kesklinna koolides pakutavat haridust hinnatakse niivõrd, et siia tulevad sisseastumiskatsetele lapsed üle Tallinna ning väljastpoolt pealinnagi. Vaid kolmandik meie linnaosa õpilastest on kesklinlased. Meie koole kutsutakse eliitkoolideks ja mõned elu kõverpeeglist jälgivad sotsioloogid leiavad, et neis toodetakse hariduslikku kihistumist. Aga nii nagu õpilaste puhul sõltuvad hinded andekusest, töötahtest, järjekindlusest ja nõudlikkusest enda vastu, nii kehtib see ka koolide kohta. Kui kooli juhivad andekad ja pühendunud inimesed, kes suudavad kooliperet motiveerida, siis kool lihtsalt ongi hea ning pakub parimat haridust. Ja siin pole tarvis otsida mingeid müstilisi põhjusi – kõik algab valmisolekust ühtaegu säilitada traditsioone ning minna kaasa uuendustega. Lauri Leesi, Hendrik Agur, Ene Saar, Toomas Kruusimägi – need on esimesed nimed, mis meenuvad, mõeldes andekatele Kesklinna koolijuhtidele, kelle jaoks on tähtis hoida õppeasutuse taset. Andekaid pedagooge on meil aga palju, nii aastakümnete pikkuse praktikaga kogenud tegijaid, kui ka alles oma õpetajateed alustavaid noori. Kesklinna koolid töötavad õpilaste nimel, luues kõik eeldused eneseteostuseks, annavad teadmisi, mis võimaldavad elus toime tulla. See on tohutu töö, mida tehakse meie linna, riigi ja rahvuse püsimise nimel ja sellepärast peaksid kõik päevad aastas olema õpetajatepäevad, muidugi suve- ja jõuluvaheaeg välja arvatud.
Õnne ja enesekindlust!
Aga seni on meil siiski üks päev oktoobrikuu alguses, mil õpetajaid tehtu eest täname. Soovin siis saabuval õpetajatepäeval kõigile kesklinna pedagoogidele õnne ning enesekindlust, uskumaks, et just see kool, kus töötate, on parim, ja klass, mille ees seisate, superkooli keskpunkt. 

Comments

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.