21. septembril müüs Eesti Kunstiakadeemia (EKA) pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku hoone, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning Tartu maantee kinnistu ärikäibesse viimise protsessi.
Unistused päikeseküllasest hoonest.
EKA magusalt kinnistult minemaküüditamine algas kauni unistusega uuest päikeseküllasest õppehoonest. Rohmakas ning ebafunktsionaalne nõukogudeaegne maja avaldas pärssivat mõju õppekvaliteedile ja nii alustas tollane rektor Signe Kivi julgelt oma visiooni elluviimist, unustades tegutsemistuhinas vanasõna, mis manitseb enne uue valmimist vanasse kaevu mitte sülitama. Ent rektor Kivi uskus, et kodupartei Reformierakond toetab teda ja astus uue õppehoone rajamise kiirendamiseks pretsedenditu sammu – lasi olemasoleva maja kiirelt lammutada. Nii tekkis linnasüdamesse Laikmaa ja Gonsiori nurgale lage planguga piiratud plats, mis ootas täitmist uue sisu ja kvaliteediga.
Projekt tõotas avarust ja demokraatlikku linnaruumi.
Väljakuulutatud arhitektuurivõistluse võitis Taani arhitektuuribüroo Sea ja Effekt projekt Art Plaza, mis lähtus akadeemia vajadustest, võimaldades samas ka demokraatliku avatud ruumi lisandumist linnakeskmesse. Kõrvalasuvate ärihoonete eeskujul kõrgustesse pürgiva 15 kordse avara peahoone ette oli kavandatud väljak, mis koosmõjus Viru keskuse esise avaliku ruumiga oleks andnud suhteliselt igava arhitektuuriga ristmikule kaasaegsest urbanistikast kantud lahenduse. EKA väljakule oli ette nähtud ka näituse- ja kontserdipaiga funktsioon, mis omakorda oleks lisanud piirkonnale atraktiivsust. Nii EKA juhtkond kui õppurid lootsid uue unistustemaja peatset valmimist. Seniks oldi valmis kannatama ebamugavusi üle linna laialipaisatud ajutistes ruumides.
Ent unistuse elluviimine venis. Tekkisid probleemid projekti ja naabermaja omanikuga, ebaselgus valitses rahastamises. Nähtavasti küpses juba kusagil idee EKA uuendus põhja lasta, et vabastada koht ärihoonele.
Kesklinn kuulub ärile.
Üha julgemalt avaldati arvamust, et linnasüdame väärtuslikku kinnistut poleks mõtet raisata õppeasutusele, kui sinna saaks edukalt püstitada äripindu. Veidi peale 2011. aasta jaanipäeva leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt. Mehed ei mõistnud miks peab üks kool asuma linnakeskuses, kus liiguvad turistid ja raha. Nähtavasti oli sarnaselt mõtlejaid rohkemgi ja korraga aduti, et Tartu maantee krundilt võib kulda kaevata. Ärimeestele sekundeerisid kuulekalt haridusministeeriumi ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets. Algas EKA lõpliku minemanügimise lugu, kus üht peamist rolli mängis naabermaja omanikust tarmukas vanaproua.
Nagu kodumaine seebikas.
EKA juhtkonna võitlus naabermaja omanikuga meenutab kodukootud seebiooperit. Vastastikku loobiti süüdistusi ja veendi avalikkust oma õiguses. Samal ajal aga sulas kevadise lumena võimalus uus maja kunagi valmis saada.
Rektor Signe Kivi oli löönud projekti rahastamiseks käed Archimedes fondiga ja tema jaoks tundus asi olevat juba otsustatud. Veel oli tarvis saada ehitusluba ning seejärel oleks saanud fond rahastamise avada. Ent kõik ei osutunudki nii lihtsaks. Ühtäkki ilmus naabermaja omanik hallipäine proua Palm, kes isolatsiooni olulise vähenemise ettekäändel keeldus projekti kooskõlastamast. Ja kuigi isolatsioon halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. Kell tiksus, Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik. Ja kuigi pahased tudengid ehtisid EKA lootusetult tühja platsi ümbritseva plangu loosungiga „Andke meie kool tagasi, raisk!” ning ähvardasid uue Mahtra sõjaga, ei nihkunud asi paigast.
Selleks ajaks oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonnaka naabriga rahu saavutada. Pakuti nii rahalist kompensatsiooni, naabermaja fassaadi remonti, tükikest EKA krundist, aga ei midagi. Naaber jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab päikese.
Linn ja EKA rõhusid õppeasutusega seonduvale avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik huvi ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent naaber ei alistunud avaliku huvi ees ning pöördus kohtusse. Kohus aga ei rakendanud esijalgset õiguskaitset ning algas sulundseina rajamine. Nüüd lootsid kõik EKA toetajad, et uus maja hakkab kerkima.
EKA vastu astuvad ametnikud.
Ent ootamatult loobus Archimedes EKA uue hoone rahastamisest, tuues põhjenduseks segaduse ehitusloaga ja lahendamata erimeelsused naabriga. Veel loobitakse EKA uue maja ehitamise otsust nagu kuuma kartulit peost pihku. EKA vaidlustab Archimedese keeldumise, kuid mõjuvõimas eurotoetuste vahendaja soovitab seepeale haridusministril EKAle enam mitte sentigi anda. Tudengid ja avalikkus nõuavad uue hoone rajamist, ent naaber Palm on nüüd hakanud kartma hoopis oma hoone püsivuse pärast ja nõuab ekspertiise ning sulundseina eemale nihutamist. Haridusministeerium käitub üha kummalisemalt ning tundub, et EKA hoone püstitamiseks vajaminev raha on lubatud juba muudele projektidele. Ja kuigi tudengid taas nõuavad endale katust peakohale ning arhitektid saadavad EKA uue maja küsimuses märgukirja peaminister Ansipile, mõistavad kõik, et unistustel valgust kiirgavast õppehoonest linnasüdames, pole antud teostuda.
EKA krundile laskub vaikus ning Tallinnale nii omaselt hõivab lõppenud ehitustööde järel siledaks lükatud platsi autoparkla, kuhu võib mõõduka tasu eest oma auto parkida ka rektori ametist lahkunud Signe Kivi.
EKA krunt leiab kosilase.
2012. aastal leiavad kinnisvaraeksperdid, et kuigi EKA kinnistu asub soodsal kohal, ei õnnestuks sellele mõistliku hinna eest ostjat leida, kuna tegu on sotsiaalmaaga ja vaja oleks ka detailplaneeringut muuta. Miks nad vassivad? Kas tegemist on avalikkuse sihiliku uinutamisega, sest iga lapski teab, et Kesklinna magusatele kruntidele on alati pretendente? Ka EKA krunt pole selles suhtes erand. Vägisi tundub, et just soov viia kõrgkooli kinnistu ärikäibesse ongi olnud kõigi hämamiste, ametnikepoolse leiguse ja naabri hirmude käivitajaks. Raha on rääkinud ja saatnud kunstikõrgkooli hüljatud sokivabrikusse.
Nüüd tasub hoolsalt jälgida, kas uuel omanikul õnnestub ilma naabri protestideta rajada krundile samas mahus hoone, nagu nägi ette eelmine planeering ja kas selle hoone puhul tekib vaidlus insolatsiooni, sulundseina asupaiga või koguni naabermaja püsimise suhtes. Kindlasti tuleks aga mõelda, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, sest enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.
Unistused päikeseküllasest hoonest.
EKA magusalt kinnistult minemaküüditamine algas kauni unistusega uuest päikeseküllasest õppehoonest. Rohmakas ning ebafunktsionaalne nõukogudeaegne maja avaldas pärssivat mõju õppekvaliteedile ja nii alustas tollane rektor Signe Kivi julgelt oma visiooni elluviimist, unustades tegutsemistuhinas vanasõna, mis manitseb enne uue valmimist vanasse kaevu mitte sülitama. Ent rektor Kivi uskus, et kodupartei Reformierakond toetab teda ja astus uue õppehoone rajamise kiirendamiseks pretsedenditu sammu – lasi olemasoleva maja kiirelt lammutada. Nii tekkis linnasüdamesse Laikmaa ja Gonsiori nurgale lage planguga piiratud plats, mis ootas täitmist uue sisu ja kvaliteediga.
Projekt tõotas avarust ja demokraatlikku linnaruumi.
Väljakuulutatud arhitektuurivõistluse võitis Taani arhitektuuribüroo Sea ja Effekt projekt Art Plaza, mis lähtus akadeemia vajadustest, võimaldades samas ka demokraatliku avatud ruumi lisandumist linnakeskmesse. Kõrvalasuvate ärihoonete eeskujul kõrgustesse pürgiva 15 kordse avara peahoone ette oli kavandatud väljak, mis koosmõjus Viru keskuse esise avaliku ruumiga oleks andnud suhteliselt igava arhitektuuriga ristmikule kaasaegsest urbanistikast kantud lahenduse. EKA väljakule oli ette nähtud ka näituse- ja kontserdipaiga funktsioon, mis omakorda oleks lisanud piirkonnale atraktiivsust. Nii EKA juhtkond kui õppurid lootsid uue unistustemaja peatset valmimist. Seniks oldi valmis kannatama ebamugavusi üle linna laialipaisatud ajutistes ruumides.
Ent unistuse elluviimine venis. Tekkisid probleemid projekti ja naabermaja omanikuga, ebaselgus valitses rahastamises. Nähtavasti küpses juba kusagil idee EKA uuendus põhja lasta, et vabastada koht ärihoonele.
Kesklinn kuulub ärile.
Üha julgemalt avaldati arvamust, et linnasüdame väärtuslikku kinnistut poleks mõtet raisata õppeasutusele, kui sinna saaks edukalt püstitada äripindu. Veidi peale 2011. aasta jaanipäeva leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt. Mehed ei mõistnud miks peab üks kool asuma linnakeskuses, kus liiguvad turistid ja raha. Nähtavasti oli sarnaselt mõtlejaid rohkemgi ja korraga aduti, et Tartu maantee krundilt võib kulda kaevata. Ärimeestele sekundeerisid kuulekalt haridusministeeriumi ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets. Algas EKA lõpliku minemanügimise lugu, kus üht peamist rolli mängis naabermaja omanikust tarmukas vanaproua.
Nagu kodumaine seebikas.
EKA juhtkonna võitlus naabermaja omanikuga meenutab kodukootud seebiooperit. Vastastikku loobiti süüdistusi ja veendi avalikkust oma õiguses. Samal ajal aga sulas kevadise lumena võimalus uus maja kunagi valmis saada.
Rektor Signe Kivi oli löönud projekti rahastamiseks käed Archimedes fondiga ja tema jaoks tundus asi olevat juba otsustatud. Veel oli tarvis saada ehitusluba ning seejärel oleks saanud fond rahastamise avada. Ent kõik ei osutunudki nii lihtsaks. Ühtäkki ilmus naabermaja omanik hallipäine proua Palm, kes isolatsiooni olulise vähenemise ettekäändel keeldus projekti kooskõlastamast. Ja kuigi isolatsioon halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. Kell tiksus, Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik. Ja kuigi pahased tudengid ehtisid EKA lootusetult tühja platsi ümbritseva plangu loosungiga „Andke meie kool tagasi, raisk!” ning ähvardasid uue Mahtra sõjaga, ei nihkunud asi paigast.
Selleks ajaks oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonnaka naabriga rahu saavutada. Pakuti nii rahalist kompensatsiooni, naabermaja fassaadi remonti, tükikest EKA krundist, aga ei midagi. Naaber jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab päikese.
Linn ja EKA rõhusid õppeasutusega seonduvale avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik huvi ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent naaber ei alistunud avaliku huvi ees ning pöördus kohtusse. Kohus aga ei rakendanud esijalgset õiguskaitset ning algas sulundseina rajamine. Nüüd lootsid kõik EKA toetajad, et uus maja hakkab kerkima.
EKA vastu astuvad ametnikud.
Ent ootamatult loobus Archimedes EKA uue hoone rahastamisest, tuues põhjenduseks segaduse ehitusloaga ja lahendamata erimeelsused naabriga. Veel loobitakse EKA uue maja ehitamise otsust nagu kuuma kartulit peost pihku. EKA vaidlustab Archimedese keeldumise, kuid mõjuvõimas eurotoetuste vahendaja soovitab seepeale haridusministril EKAle enam mitte sentigi anda. Tudengid ja avalikkus nõuavad uue hoone rajamist, ent naaber Palm on nüüd hakanud kartma hoopis oma hoone püsivuse pärast ja nõuab ekspertiise ning sulundseina eemale nihutamist. Haridusministeerium käitub üha kummalisemalt ning tundub, et EKA hoone püstitamiseks vajaminev raha on lubatud juba muudele projektidele. Ja kuigi tudengid taas nõuavad endale katust peakohale ning arhitektid saadavad EKA uue maja küsimuses märgukirja peaminister Ansipile, mõistavad kõik, et unistustel valgust kiirgavast õppehoonest linnasüdames, pole antud teostuda.
EKA krundile laskub vaikus ning Tallinnale nii omaselt hõivab lõppenud ehitustööde järel siledaks lükatud platsi autoparkla, kuhu võib mõõduka tasu eest oma auto parkida ka rektori ametist lahkunud Signe Kivi.
EKA krunt leiab kosilase.
2012. aastal leiavad kinnisvaraeksperdid, et kuigi EKA kinnistu asub soodsal kohal, ei õnnestuks sellele mõistliku hinna eest ostjat leida, kuna tegu on sotsiaalmaaga ja vaja oleks ka detailplaneeringut muuta. Miks nad vassivad? Kas tegemist on avalikkuse sihiliku uinutamisega, sest iga lapski teab, et Kesklinna magusatele kruntidele on alati pretendente? Ka EKA krunt pole selles suhtes erand. Vägisi tundub, et just soov viia kõrgkooli kinnistu ärikäibesse ongi olnud kõigi hämamiste, ametnikepoolse leiguse ja naabri hirmude käivitajaks. Raha on rääkinud ja saatnud kunstikõrgkooli hüljatud sokivabrikusse.
Nüüd tasub hoolsalt jälgida, kas uuel omanikul õnnestub ilma naabri protestideta rajada krundile samas mahus hoone, nagu nägi ette eelmine planeering ja kas selle hoone puhul tekib vaidlus insolatsiooni, sulundseina asupaiga või koguni naabermaja püsimise suhtes. Kindlasti tuleks aga mõelda, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, sest enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.
