Tallinna velotaksondus on pikalt kirgi kütnud ja seda mitte asjata. Puuduv seadusandlus ja rattasadulasse istuvate noorte uljus ning olematu väljaõpe paneb pakutava teenuse kvaliteedi pärast muretsema. Üha kasvav teenusepakkujate arv vaid süvendab probleemi. Seoses Tallinna Kesklinna Valitsuse taotlusega, velotaksode tegevus kuni uue ühistranspordiseaduse vastuvõtmiseni peatada, on teema taas päevakorda tõusnud.
Miks siis ikkagi soovime kõrvaldada velotaksod vanalinnast, kuni nende tegevust reguleeriva seaduse jõustumiseni? Põhjus on lihtne – velotaksode juhid peavad end hetkel väljaspool seadusi seisvaiks ning käituvad sellele vastavalt. Eiratakse liikluseeskirju, ei peeta kinni headest teenindustavadest ning petetakse kliente, ega maksta riigimakse. Vanalinnas liikuvatele jalakäijatele on rahvarohketes paikades kihutavad kolmerattalised ilmseks ohuks, madala teeninduskultuuriga jätavad nende juhid turistidele meie linnast halva mulje.
Velotaksode juhid ei täida liiklusseadust
Kasutades liiklemiseks peamiselt õuealaga võrdsustatud vanalinna osa, jalakäijatetsooni ning kõnniteid, ei järgi velotaksode juhid elementaarseid liikluseeskirju. Õuealal liigeldes tuleb pidada kinni liikumiskiirusest 20 kilomeetrit tunnis. Sageli näeb aga kolmerattalisi, mille kiirus ületab lubatu. Ka ei arvestata nõuet, et jalakäija vahetuses läheduses tohib sõiduk õuealal liikuda vaid jalakäija kiirusega. Velotakso juhtide väited, et toimunud on vaid mõned oluliste tagajärgedeta otsasõidud, ei kannata kriitikat. Saavutada tuleb olukord, kus ohtu poleks.
Velotaksod ei järgi häid teenindustavasid
Aastatega on Eesti ettevõtlus arenenud tarbija huve arvestavaks ning häid tavasid järgivaks äritegevuseks. Siiski ilmneb aeg-ajalt tagasilööke, kus ettevõtlusvabadust tõlgendatakse üksnes ettevõtja kitsastest huvidest lähtuvalt. Kindlasti oleks velotaksode suhtes vähem kaebusi, kui püütaks näha laiemat pilti ning üritataks pakutavat teenust vanalinna atmosfääriga sobitada. Hoolikam peaks olema kaadrivalik ja ettevalmistus, sest vastutustundlikud juhid oskavad hoiduda konfliktidest ja ohuolukordadest, mis ongi lõppkokkuvõttes hea teeninduse ja kliendi rahulolu eelduseks.
Aktsepteerida ei saa kokkuleppehindade küsimist sõidu eest tasumisel. Kui soovitakse pakkuda veoteenust, tuleb kasutada taksomeetreid ning sõitjal peab olema võimalus saada maksekviitung.
Mida vanalinnas vajatakse
Ettevõtjate ja rikšajuhtide sõnul, on velotaksonduse näol tegemist katsega lisada Tallinnasse uusi turismiatraktsioone. Usun, et kellelgi pole midagi selle vastu. Aga kogu kontseptsioon vajab hoolikat läbimõtlemist. Kuidas sobitada velotaksod vanalinna hapra atmosfääriga? Kuidas muuta need osaks siinsest mõnusast ja rahulikust õhustikust? Need on küsimused, millele vastuste leidmiseks tuleb veel vaeva näha.
Mis puutub turismiatraktsioonide mitmekesistamisse vanalinnas, siis sellega tuleb tõepoolest tõsiselt tegeleda. Usun, et Tallinnale ajalooliselt sobivatest ideedest meie ettevõtlikel inimestel puudus ei tule, küsimus on pigem, kuidas saaksime häid algatusi tõhusamalt toetada.
Tallinna vanalinna rendihinnad on tõusnud tasemele, kus ruumide üürimine sepikodadele, keraamikakeskustele, pagariäridele ja klaasikodadele, mis pakuksid turistidele originaalset käsitööd ja ehedaid elamusi, on muutunud paljudele kultuuritaustaga ettevõtjatele ülejõukäivaks. Nii jäävadki suurepärased plaanid, mis annaksid vanalinna atraktiivsemaks muutmisele olulise panuse, vahendite nappusel teostumata. Siin tuleks koostöös riigiga leida võimalus kodumaist käsitööd ning ajaloolisi meistrioskusi tutvustavate algatuste toetamiseks. Selleks tuleb riigi, linna ja mittetulundusühingutel kehtestada ühiselt mängureeglid, millest lähtudes toetada rahvuskultuuri väärtustele ja ajaloolisele pärandile orienteeritud turismiatraktsioone.
Velotaksodel on võimalus jätkata peale 10. oktoobrit kaasaegseid ettevõtluspõhimõtteid järgides. Tuleb määrata ka piirarv, kuipalju tegutsemisloaga ning vanalinna eripära arvestavaid kolmerattalisi kesklinna mahub - kümme või kakskümmend. Usun, et aja mahavõtmine tuleb velotaksondusele ainult kasuks ja need teenuse pakkujad, kes soovivad jätkata, teevad seda juba sootuks uues kvaliteedis.
Miks siis ikkagi soovime kõrvaldada velotaksod vanalinnast, kuni nende tegevust reguleeriva seaduse jõustumiseni? Põhjus on lihtne – velotaksode juhid peavad end hetkel väljaspool seadusi seisvaiks ning käituvad sellele vastavalt. Eiratakse liikluseeskirju, ei peeta kinni headest teenindustavadest ning petetakse kliente, ega maksta riigimakse. Vanalinnas liikuvatele jalakäijatele on rahvarohketes paikades kihutavad kolmerattalised ilmseks ohuks, madala teeninduskultuuriga jätavad nende juhid turistidele meie linnast halva mulje.
Velotaksode juhid ei täida liiklusseadust
Kasutades liiklemiseks peamiselt õuealaga võrdsustatud vanalinna osa, jalakäijatetsooni ning kõnniteid, ei järgi velotaksode juhid elementaarseid liikluseeskirju. Õuealal liigeldes tuleb pidada kinni liikumiskiirusest 20 kilomeetrit tunnis. Sageli näeb aga kolmerattalisi, mille kiirus ületab lubatu. Ka ei arvestata nõuet, et jalakäija vahetuses läheduses tohib sõiduk õuealal liikuda vaid jalakäija kiirusega. Velotakso juhtide väited, et toimunud on vaid mõned oluliste tagajärgedeta otsasõidud, ei kannata kriitikat. Saavutada tuleb olukord, kus ohtu poleks.
Velotaksod ei järgi häid teenindustavasid
Aastatega on Eesti ettevõtlus arenenud tarbija huve arvestavaks ning häid tavasid järgivaks äritegevuseks. Siiski ilmneb aeg-ajalt tagasilööke, kus ettevõtlusvabadust tõlgendatakse üksnes ettevõtja kitsastest huvidest lähtuvalt. Kindlasti oleks velotaksode suhtes vähem kaebusi, kui püütaks näha laiemat pilti ning üritataks pakutavat teenust vanalinna atmosfääriga sobitada. Hoolikam peaks olema kaadrivalik ja ettevalmistus, sest vastutustundlikud juhid oskavad hoiduda konfliktidest ja ohuolukordadest, mis ongi lõppkokkuvõttes hea teeninduse ja kliendi rahulolu eelduseks.
Aktsepteerida ei saa kokkuleppehindade küsimist sõidu eest tasumisel. Kui soovitakse pakkuda veoteenust, tuleb kasutada taksomeetreid ning sõitjal peab olema võimalus saada maksekviitung.
Mida vanalinnas vajatakse
Ettevõtjate ja rikšajuhtide sõnul, on velotaksonduse näol tegemist katsega lisada Tallinnasse uusi turismiatraktsioone. Usun, et kellelgi pole midagi selle vastu. Aga kogu kontseptsioon vajab hoolikat läbimõtlemist. Kuidas sobitada velotaksod vanalinna hapra atmosfääriga? Kuidas muuta need osaks siinsest mõnusast ja rahulikust õhustikust? Need on küsimused, millele vastuste leidmiseks tuleb veel vaeva näha.
Mis puutub turismiatraktsioonide mitmekesistamisse vanalinnas, siis sellega tuleb tõepoolest tõsiselt tegeleda. Usun, et Tallinnale ajalooliselt sobivatest ideedest meie ettevõtlikel inimestel puudus ei tule, küsimus on pigem, kuidas saaksime häid algatusi tõhusamalt toetada.
Tallinna vanalinna rendihinnad on tõusnud tasemele, kus ruumide üürimine sepikodadele, keraamikakeskustele, pagariäridele ja klaasikodadele, mis pakuksid turistidele originaalset käsitööd ja ehedaid elamusi, on muutunud paljudele kultuuritaustaga ettevõtjatele ülejõukäivaks. Nii jäävadki suurepärased plaanid, mis annaksid vanalinna atraktiivsemaks muutmisele olulise panuse, vahendite nappusel teostumata. Siin tuleks koostöös riigiga leida võimalus kodumaist käsitööd ning ajaloolisi meistrioskusi tutvustavate algatuste toetamiseks. Selleks tuleb riigi, linna ja mittetulundusühingutel kehtestada ühiselt mängureeglid, millest lähtudes toetada rahvuskultuuri väärtustele ja ajaloolisele pärandile orienteeritud turismiatraktsioone.
Velotaksodel on võimalus jätkata peale 10. oktoobrit kaasaegseid ettevõtluspõhimõtteid järgides. Tuleb määrata ka piirarv, kuipalju tegutsemisloaga ning vanalinna eripära arvestavaid kolmerattalisi kesklinna mahub - kümme või kakskümmend. Usun, et aja mahavõtmine tuleb velotaksondusele ainult kasuks ja need teenuse pakkujad, kes soovivad jätkata, teevad seda juba sootuks uues kvaliteedis.