Oktoobris jalakäijatele avatud Viru tänav, on järjekordseks tähiseks vanalinna inimsõbralikumaks, ohutumaks ja atraktiivsemaks muutmisel. Kapitaalremondi käigus viidi sõidu- ja kõnnitee samale tasandile, mis annab selge signaali, et tegemist on jalakäijatele mõeldud alaga. Harju tänav sai taolise lahenduse juba mõne aasta eest ning seal töötab see suurepäraselt. Nüüd on vanalinnas tekkinud oluline autovaba piirkond, millega lisaks Viru ja Harju tänavatele liituvad Vanaturu kael ja Kuninga tänav. Nii nagu Harju tänaval tuli liikluse piiramiseks paigaldada mehhaanilised tõkendid, sest on juhte, kes liiklusmärke eirates tunnistavad vaid füüsilisi tõkkeid, paigaldati Viru tänaval autoliikluse piiramiseks, paralleelselt Aia tänavaga, neli graniitpollarit ning üks hüdrauliline pollar, tagamaks teenindava transpordi juurdepääsu. Tööde käigus rekonstrueeriti tänava alused kommunikatsioonid ning parendati valgustust, paigaldati ka istepingid ja korrastati väravatornide valgustus. Vanalinna peatänav sai uue näo.
Kindlasti tõstab korrastatud Viru tänav kogu vanalinna atraktiivsust, piirkonna kinnisvara hinda ning annab uue hingamise tänavaäärsetele toitlustuskohtadele ja kauplustele. Viru tänava remont on kõigile kasulik ja kummaline on täna meenutadagi, milliseid vaenulikke avaldusi tegid selle suhtes remondist kõige suuremat tulu saavate tänavaäärsete äride omanikud. Terve suve võis meediast kuulda kurtmist, kuidas Viru tänaval pole võimalik äri teha, et remondi tõttu kaotatakse suuri summasid. Seda hala kuuldes tundus mõnikord, otsekui oleks Viru tänav suur hädaorg ning sealsete äride omanikud vaesed kannatajad, kellele meelega kaikaid kodaraisse loobitakse. Nüüd, kui remont lõppenud ja ärikeskkond saavutanud uue kvaliteedi, mõistavad ka kõige suuremad kurtjad, et põhjati õiget ettevõtmist. Aga oma viga ei rutta muidugi keegi tunnistama.
Vanalinnaga seonduv kütab kirgi.
Vanalinna probleemidega on sageli nii, et tunnistatakse vaid oma tõde ja rutatakse süüdistama linnavõimude saamatust, naabri pahatahtlikkust ning oponentide rumalust. Unustatakse tõsiasi, et kunagi mahtusid linnasüdamesse nii elamud kui ka kirikud, nii kõrtsid, kui ka kloostrid. Üksteist aktsepteeriti ning suudeti sõbralikult kõrvuti tegutseda. Tänapäeval ei tee mõned lõbustusasutuse pidajad endale naabrite kaebustest mingit probleemi, solvunud vanalinlased asuvad aga kompromissitusse võitlusesse kogu meelelahutusäriga. Viimase näitena võib tuua linnavõimule esitatud taotluse sulgeda vanalinnas erootilise eeskavaga kinnised klubid, kuigi nende tegevus ei häiri naabreid ja protesteerijad ise ei teagi, mis vaikselt tegutsevates lõbustusasutustes õigupoolest toimub. Nii kõigub vanalinnaga seotud inimeste soovideskaala kõikelubatavusest äärmuslike keeldude-käskude ihani ning viljakas diskussioon selle üle, millisena soovime vanalinna näha, sumbub tihti süüdistuste ja ärategemise tuhinasse.
Aga aitab sellest, sest vanalinn pole mingi sünge tagahoov, vaid parim, mida Tallinnal külalistele ning omadele pakkuda!
Mida vanalinn vajab?
Uue valitsuse ametisseasumisega on tekkinud unikaalne võimalus, et esmakordselt peale pikki aastaid, võivad riik ja linnavalitsus alustada reaalset viljakat koostööd. Selles olukorras meenutaksin veelkord kahte varem väljakäidud mõtet, mille elluviimine aitaks vanalinna terviklikkuse säilitamisele tublisti kaasa.
Kõigepealt vanalinna kinnisvaraomanikke toetavast meetmest. Kes siis ei teaks, et vanalinnas on kinnisvara korrastamine ja hooldamine muinsuskaitselistest nõuetest lähtudes tublisti kallim, kui uusasumites. Hetkel on kogu lisakulu pandud omanike õlule, sest eraldatavad renoveerimistoetused jäävad marginaalseiks. Vanalinna säilimise nimel oleks viimane aeg viia sisse riiklik renoveerimistoetus, või siis kindlustada omavalitsusele võimekus sellise toetuse rakendamiseks. Vastavalt pädeva komisjoni otsusele, peaks see muinsus- ja kultuuriväärtust omavate hoonete puhul võimaldama kuni 70% renoveerimiskulude katmist. Muidugi peab sellega kaasnema ka suutlik järelevalve ning vajaduspõhine sekkumine, et lõpetada olukord, kus lagunevates keskaegsetes hoonetes hävinevad kultuuriväärtused. Praeguse hambutu muinsuskaitse süül on seda korduvalt juhtunud ning vanalinnas on ka hetkel ohus olevaid maju. Renoveerimistoetus suudaks kaitsta vanalinna ja lisada meie peamisele turismiobjektile väärtust.
Teiseks tuleks linna ja riigi koostöös leida võimalus kompenseerida vanalinna sobivate toitlustusasutuste ja käsitöökodade rent. Me ei peaks käed rüpes vaatama, kuidas parimad äripinnad lähevad globaalsete brändide esinduspoodidele või merevaigukauplustele, sest rahvuslike kõrtside, pagaritöökodade, sepapadade, klaasikodade, potivabrikute, kudumistubade jms pidajatel ei jätku kallite vanalinna pindade rentimiseks raha. Ka poleks paha võimaldada lihtsustatud korras toetust alustavatele ettevõtjatele, kelle äri lähtub sobivusest vanalinna. Uskuge, need kulud teenivad end läbi kasvava turismiäri kiirelt tasa. Me ei tohi jätta vanalinna sobivate äride teket vaba turu seaduste hooleks, sest tänapäeval jäävad võitjaiks kiire tulu ja suure käibe jahil ettevõtted, mitte missioonitundest sündivad käsitöökojad.
Vanalinn on meie rikkus, millest peame hoolima.
Kindlasti tõstab korrastatud Viru tänav kogu vanalinna atraktiivsust, piirkonna kinnisvara hinda ning annab uue hingamise tänavaäärsetele toitlustuskohtadele ja kauplustele. Viru tänava remont on kõigile kasulik ja kummaline on täna meenutadagi, milliseid vaenulikke avaldusi tegid selle suhtes remondist kõige suuremat tulu saavate tänavaäärsete äride omanikud. Terve suve võis meediast kuulda kurtmist, kuidas Viru tänaval pole võimalik äri teha, et remondi tõttu kaotatakse suuri summasid. Seda hala kuuldes tundus mõnikord, otsekui oleks Viru tänav suur hädaorg ning sealsete äride omanikud vaesed kannatajad, kellele meelega kaikaid kodaraisse loobitakse. Nüüd, kui remont lõppenud ja ärikeskkond saavutanud uue kvaliteedi, mõistavad ka kõige suuremad kurtjad, et põhjati õiget ettevõtmist. Aga oma viga ei rutta muidugi keegi tunnistama.
Vanalinnaga seonduv kütab kirgi.
Vanalinna probleemidega on sageli nii, et tunnistatakse vaid oma tõde ja rutatakse süüdistama linnavõimude saamatust, naabri pahatahtlikkust ning oponentide rumalust. Unustatakse tõsiasi, et kunagi mahtusid linnasüdamesse nii elamud kui ka kirikud, nii kõrtsid, kui ka kloostrid. Üksteist aktsepteeriti ning suudeti sõbralikult kõrvuti tegutseda. Tänapäeval ei tee mõned lõbustusasutuse pidajad endale naabrite kaebustest mingit probleemi, solvunud vanalinlased asuvad aga kompromissitusse võitlusesse kogu meelelahutusäriga. Viimase näitena võib tuua linnavõimule esitatud taotluse sulgeda vanalinnas erootilise eeskavaga kinnised klubid, kuigi nende tegevus ei häiri naabreid ja protesteerijad ise ei teagi, mis vaikselt tegutsevates lõbustusasutustes õigupoolest toimub. Nii kõigub vanalinnaga seotud inimeste soovideskaala kõikelubatavusest äärmuslike keeldude-käskude ihani ning viljakas diskussioon selle üle, millisena soovime vanalinna näha, sumbub tihti süüdistuste ja ärategemise tuhinasse.
Aga aitab sellest, sest vanalinn pole mingi sünge tagahoov, vaid parim, mida Tallinnal külalistele ning omadele pakkuda!
Mida vanalinn vajab?
Uue valitsuse ametisseasumisega on tekkinud unikaalne võimalus, et esmakordselt peale pikki aastaid, võivad riik ja linnavalitsus alustada reaalset viljakat koostööd. Selles olukorras meenutaksin veelkord kahte varem väljakäidud mõtet, mille elluviimine aitaks vanalinna terviklikkuse säilitamisele tublisti kaasa.
Kõigepealt vanalinna kinnisvaraomanikke toetavast meetmest. Kes siis ei teaks, et vanalinnas on kinnisvara korrastamine ja hooldamine muinsuskaitselistest nõuetest lähtudes tublisti kallim, kui uusasumites. Hetkel on kogu lisakulu pandud omanike õlule, sest eraldatavad renoveerimistoetused jäävad marginaalseiks. Vanalinna säilimise nimel oleks viimane aeg viia sisse riiklik renoveerimistoetus, või siis kindlustada omavalitsusele võimekus sellise toetuse rakendamiseks. Vastavalt pädeva komisjoni otsusele, peaks see muinsus- ja kultuuriväärtust omavate hoonete puhul võimaldama kuni 70% renoveerimiskulude katmist. Muidugi peab sellega kaasnema ka suutlik järelevalve ning vajaduspõhine sekkumine, et lõpetada olukord, kus lagunevates keskaegsetes hoonetes hävinevad kultuuriväärtused. Praeguse hambutu muinsuskaitse süül on seda korduvalt juhtunud ning vanalinnas on ka hetkel ohus olevaid maju. Renoveerimistoetus suudaks kaitsta vanalinna ja lisada meie peamisele turismiobjektile väärtust.
Teiseks tuleks linna ja riigi koostöös leida võimalus kompenseerida vanalinna sobivate toitlustusasutuste ja käsitöökodade rent. Me ei peaks käed rüpes vaatama, kuidas parimad äripinnad lähevad globaalsete brändide esinduspoodidele või merevaigukauplustele, sest rahvuslike kõrtside, pagaritöökodade, sepapadade, klaasikodade, potivabrikute, kudumistubade jms pidajatel ei jätku kallite vanalinna pindade rentimiseks raha. Ka poleks paha võimaldada lihtsustatud korras toetust alustavatele ettevõtjatele, kelle äri lähtub sobivusest vanalinna. Uskuge, need kulud teenivad end läbi kasvava turismiäri kiirelt tasa. Me ei tohi jätta vanalinna sobivate äride teket vaba turu seaduste hooleks, sest tänapäeval jäävad võitjaiks kiire tulu ja suure käibe jahil ettevõtted, mitte missioonitundest sündivad käsitöökojad.
Vanalinn on meie rikkus, millest peame hoolima.
