• Blogi
Alar Nääme

Kesklinn saab uudse peatänava

24/11/2015

Comments

 
Picture
 Tallinna kandideerimine 2018. aasta Euroopa rohelise pealinna tiitlile, on käivitanud mitmeid positiivseid protsesse, millest üheks olulisemaks võib pidada visiooni Tallinna uuest peatänavast, mis hõlmab Narva maanteed alates Pronksi tänava ristmikust kuni Viru ringini ja Pärnu maanteed Liivalaia ristmikuni.
Uus lähenemine annab linnasüdamele kaasaegse ilme.
Kui seni on Tallinna avaliku ruumi lahendustes lähtutud autokesksusest, siis uue peatänava kontseptsioon pöörab linnaruumi käsitluse taas peapealt jalgadele. Linn on mõeldud eelkõige heaks elukeskkonnaks enamusele, kelleks on jalakäijad ning mitte kiireks autoga läbimiseks, nagu on seni arvanud autosõitjate häälekas seltskond. Kõigis edumeelsetes linnades üle maailma on alustatud autoliikluse vähendamist linnasüdames ning jalakäijatele ja kergliiklusele avaramate võimaluste pakkumist. Tallinnas algas see protsess mõne aasta eest bussiradade mahamärkimisega, mis võimaldab ühistranspordil toimetada reisijaid edasi kiiremini ning ohutumalt. Tallinn tasuta ühistransport on oma kättesaadavuse ning hea logistikaga loonud eelduse järgmisteks tõsisteks sammudeks, mida peatänava visiooni elluviimine endaga lähiaastatel kaasa toob.
Autode eelistamine ei vähenda probleeme liikluses.
Seni on Tallinna kesklinna avalikku ruumi arendatud nõudlusepõhiselt. Autostumine on tinginud vajaduse kasvav sõidukite hulk tänavatele ära mahutada ja nii ongi lühendatud foorides jalakäijatele mõeldud rohelist tsüklit ning tõmmatud kõnniteed majaseintele lähemale, et sõidukitele ruumi teha. Tasapisi on siiski hakatud mõistma, et see pole parim lahendus. Mida enam autosid eelistada, seda rohkem neid tänavatele ilmub ja vastupidi, kui luua head tingimused jalakäijatele, mõjutab see positiivselt ka autoliiklust. Parim näide sellest on Soo tänav, mis peale kõnnitee laiendamist, ühe autoraja kaotamist ning kiiruse piiramist 30 km/h, kasvatas läbilaskevõimet viiendiku võrra. Paradoksaalne, ent tõsi.
Praktika on tõestanud, et probleeme liikluses ei aita vähendada jalakäijate viimine tunnelitesse, ega autoteede ehitamine estakaadidele. Linna kui elukeskkonna kvaliteeti saab tõsta vaid läbimõeldud ja sünkroonse tegevusega, mis arvestaks eelkõige kõige nõrgemat ja haavatavamat, ent samas arvukamat liikluses osalejat – jalakäijat. Selle poole püüeldes jõuame linna arengus uue kvaliteedini.
Peatänava visioon viiakse ellu enne 2020. aastat.
Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Arhitektuurikeskus ja Arhitektide Liit viivad ühiselt läbi peatänava visioonikonkursi. Juba detsembris valmib peatänava eelstsenaarium. Sellele järgnev visioonikonkurss kestab märtsini 2016, mil kuulutatakse välja võidutöö ning tutvustatakse välja valitud põhistsenaariume.
Seisukohad, millest visioonide koostamisel lähtuda, lepiti kokku eelnevatel linnaruumilistel aruteludel, millest põhjalikum toimus 20. septembril.
Kui praegu on Pärnu maantee ja Narva maantee algus liiklusmagistraal, siis visioonide koostajad peavad näitama võimaluse kujundada see ümber äride ja restoranidega vaba liikumist võimaldavaks avalikuks ruumiks. Projekti tulemusena muutuks peatänava kõnniteed kogupikkuses laiaks, lisanduks jalgrattateed ja tänavahaljastus, parandataks ühistranspordi kasutamise tingimusi, loodaks täiendavaid ülekäigukohti ning Viru väljakust jääks suurem osa jalakäijatele. Peatänava lõigul pannakse ühistransport ühte koridori. Jalakäijate tunnel Laikmaa-Gonsiori ristmikul kaoks ning inimesed tuuakse maa peale. Lõiguti jääks peatänav ainult jalakäijate päralt, kuid tagatud oleks hädavajalik transport. Ositi võiks mõlemas suunas säilida 1 autorada. Piirkiirus jääks 30 km/h.
Peatänav ning linnakeskuse ja mere vaheline jalakäijateruum on plaanis Euroopa Ühtekuuluvusfondi toetusel välja ehitada enne 2020 aastat.



Comments

Sokivabrikusse tõrjutud kõrgkool

27/10/2015

 
Picture
21. septembril müüs Eesti Kunstiakadeemia (EKA) pea kümne miljoni euro eest maha kaks kinnistut ja kulutas sellest kohe seitse miljonit, ostes Põhja-Tallinnas vana sokivabriku hoone, kus 2017. aasta sügisel peaks uksed avama uus õppehoone. Põhiosa, ehk 6 900 100 eurot moodustas summast Tartu maantee kinnistu (kõrgkool töötas seal 1917-2009) müük City Plaza OÜle. Toimunud tehingud muutsid pöördumatuks kunstikõrgkooli kesklinnast väljatõrjumise ning Tartu maantee kinnistu ärikäibesse viimise protsessi.
Unistused päikeseküllasest hoonest.
EKA magusalt kinnistult minemaküüditamine algas kauni unistusega uuest päikeseküllasest õppehoonest. Rohmakas ning ebafunktsionaalne nõukogudeaegne maja avaldas pärssivat mõju õppekvaliteedile ja nii alustas tollane rektor Signe Kivi julgelt oma visiooni elluviimist, unustades tegutsemistuhinas vanasõna, mis manitseb enne uue valmimist vanasse kaevu mitte sülitama. Ent rektor Kivi uskus, et kodupartei Reformierakond toetab teda ja astus uue õppehoone rajamise kiirendamiseks pretsedenditu sammu – lasi olemasoleva maja kiirelt lammutada. Nii tekkis linnasüdamesse Laikmaa ja Gonsiori nurgale lage planguga piiratud plats, mis ootas täitmist uue sisu ja kvaliteediga.
Projekt tõotas avarust ja demokraatlikku linnaruumi.
Väljakuulutatud arhitektuurivõistluse võitis Taani arhitektuuribüroo Sea ja Effekt projekt Art Plaza, mis lähtus akadeemia vajadustest, võimaldades samas ka demokraatliku avatud ruumi lisandumist linnakeskmesse. Kõrvalasuvate ärihoonete eeskujul kõrgustesse pürgiva 15 kordse avara peahoone ette oli kavandatud väljak, mis koosmõjus Viru keskuse esise avaliku ruumiga oleks andnud suhteliselt igava arhitektuuriga ristmikule kaasaegsest urbanistikast kantud lahenduse. EKA väljakule oli ette nähtud ka näituse- ja kontserdipaiga funktsioon, mis omakorda oleks lisanud piirkonnale atraktiivsust. Nii EKA juhtkond kui õppurid lootsid uue unistustemaja peatset valmimist. Seniks oldi valmis kannatama ebamugavusi üle linna laialipaisatud ajutistes ruumides.
Ent unistuse elluviimine venis. Tekkisid probleemid projekti ja naabermaja omanikuga, ebaselgus valitses rahastamises. Nähtavasti küpses juba kusagil idee EKA uuendus põhja lasta, et vabastada koht ärihoonele.
Kesklinn kuulub ärile.
Üha julgemalt avaldati arvamust, et linnasüdame väärtuslikku kinnistut poleks mõtet raisata õppeasutusele, kui sinna saaks edukalt püstitada äripindu. Veidi peale 2011. aasta jaanipäeva leidsid raadiosaates „Keskpäevatund“ esinenud Rein Kilk ja Meelis Atonen, et EKA krunti võiks kasutada märksa otstarbekamalt. Mehed ei mõistnud miks peab üks kool asuma linnakeskuses, kus liiguvad turistid ja raha. Nähtavasti oli sarnaselt mõtlejaid rohkemgi ja korraga aduti, et Tartu maantee krundilt võib kulda kaevata. Ärimeestele sekundeerisid kuulekalt haridusministeeriumi ametnikud. „Üks võimalusi on tõesti ka ehituse asukoha muutmine, kui antud kohas ei ole antud tingimustel võimalik edasi ehitada,“ avameelitses ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja 
Mart Laidmets. Algas EKA lõpliku minemanügimise lugu, kus üht peamist rolli mängis naabermaja omanikust tarmukas vanaproua.
Nagu kodumaine seebikas.
EKA juhtkonna võitlus naabermaja omanikuga meenutab kodukootud seebiooperit. Vastastikku loobiti süüdistusi ja veendi avalikkust oma õiguses. Samal ajal aga sulas kevadise lumena võimalus uus maja kunagi valmis saada.
Rektor Signe Kivi oli löönud projekti rahastamiseks käed Archimedes fondiga ja tema jaoks tundus asi olevat juba otsustatud. Veel oli tarvis saada ehitusluba ning seejärel oleks saanud fond rahastamise avada. Ent kõik ei osutunudki nii lihtsaks. Ühtäkki ilmus naabermaja omanik hallipäine proua Palm, kes isolatsiooni olulise vähenemise ettekäändel keeldus projekti kooskõlastamast. Ja kuigi isolatsioon halvenes vaid kahes korteris, millest üks oli kasutusel fotolaborina, oli naabril võimalus huvide riivele viidates projekti menetlemine peatada. Kell tiksus, Archimedese seatud kuupäev lähenes, kuid ehitust alustada polnud võimalik. Ja kuigi pahased tudengid ehtisid EKA lootusetult tühja platsi ümbritseva plangu loosungiga „Andke meie kool tagasi, raisk!” ning ähvardasid uue Mahtra sõjaga, ei nihkunud asi paigast.
Selleks ajaks oli rektor Kivi valmis kõigeks, et jonnaka naabriga rahu saavutada. Pakuti nii rahalist kompensatsiooni, naabermaja fassaadi remonti, tükikest EKA krundist, aga ei midagi. Naaber jäi endale kindlaks – EKA uus maja varjab päikese.
Linn ja EKA rõhusid õppeasutusega seonduvale avalikule huvile. Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd leidis ühes 2011. aastal EKA probleemistikust ajendatud intervjuus, et selgitamist vajaks, mis on tegelikult avalik huvi ja mis erahuvi. „Inimesed ei anna endale aru, et kui nad kritiseerivad mingeid projekteerimisi, siis ei ole nende seisukoht veel avalik huvi. See võib näidata nende eelistusi. Sellisel juhul see lootus, et kaalukauss nende kasuks langeb, ei pruugi olla nii suur,“ arvas Mänd. Ent naaber ei alistunud avaliku huvi ees ning pöördus kohtusse. Kohus aga ei rakendanud esijalgset õiguskaitset ning algas sulundseina rajamine. Nüüd lootsid kõik EKA toetajad, et uus maja hakkab kerkima.
EKA vastu astuvad ametnikud.
Ent ootamatult loobus Archimedes EKA uue hoone rahastamisest, tuues põhjenduseks segaduse ehitusloaga ja lahendamata erimeelsused naabriga. Veel loobitakse EKA uue maja ehitamise otsust nagu kuuma kartulit peost pihku. EKA vaidlustab Archimedese keeldumise, kuid mõjuvõimas eurotoetuste vahendaja soovitab seepeale haridusministril EKAle enam mitte sentigi anda. Tudengid ja avalikkus nõuavad uue hoone rajamist, ent naaber Palm on nüüd hakanud kartma hoopis oma hoone püsivuse pärast ja nõuab ekspertiise ning sulundseina eemale nihutamist. Haridusministeerium käitub üha kummalisemalt ning tundub, et EKA hoone püstitamiseks vajaminev raha on lubatud juba muudele projektidele. Ja kuigi tudengid taas nõuavad endale katust peakohale ning arhitektid saadavad EKA uue maja küsimuses märgukirja peaminister Ansipile, mõistavad kõik, et unistustel valgust kiirgavast õppehoonest linnasüdames, pole antud teostuda.
EKA krundile laskub vaikus ning Tallinnale nii omaselt hõivab lõppenud ehitustööde järel siledaks lükatud platsi autoparkla, kuhu võib mõõduka tasu eest oma auto parkida ka rektori ametist lahkunud Signe Kivi.
EKA krunt leiab kosilase.
2012. aastal leiavad kinnisvaraeksperdid, et kuigi EKA kinnistu asub soodsal kohal, ei õnnestuks sellele mõistliku hinna eest ostjat leida, kuna tegu on sotsiaalmaaga ja vaja oleks ka detailplaneeringut muuta. Miks nad vassivad? Kas tegemist on avalikkuse sihiliku uinutamisega, sest iga lapski teab, et Kesklinna magusatele kruntidele on alati pretendente? Ka EKA krunt pole selles suhtes erand. Vägisi tundub, et just soov viia kõrgkooli kinnistu ärikäibesse ongi olnud kõigi hämamiste, ametnikepoolse leiguse ja naabri hirmude käivitajaks. Raha on rääkinud ja saatnud kunstikõrgkooli hüljatud sokivabrikusse.
Nüüd tasub hoolsalt jälgida, kas uuel omanikul õnnestub ilma naabri protestideta rajada krundile samas mahus hoone, nagu nägi ette eelmine planeering ja kas selle hoone puhul tekib vaidlus insolatsiooni, sulundseina asupaiga või koguni naabermaja püsimise suhtes. Kindlasti tuleks aga mõelda, kuidas edaspidi tõhusamalt kaitsta avalikku huvi äri pealetungi eest, sest enam ei tahaks näha Kesklinnast taandumas ühtki kooli, raamatukogu, teatrit, staadionit ega mänguväljakut.


Õnne õpetajate päevaks !

2/10/2015

Comments

 
Picture
​Ma ei oska nimetada ühtki teist ametit, mis suudaks nii olulisel määral mõjutada iga eluvaldkonda, kui õpetaja oma. On ju kõik tänased tippettevõtjad, poliitikud, kunstnikud, arvamusliidrid oma õpetajate nägu, esindavad tõekspidamisi, mida kool on neisse sisendanud ja räägivad tundidest meeldejäänud sõnadega. Ma ei oska ka nimetada teist ametit, mille pidajalt nõutaks niivõrd palju eneseületamist, tasakaalukust ja töötamist missioonitunde ajel.
Kool on eksisteerinud pea sama kaua, kui kultuurne inimkond end mäletab ja ikka on leidunud klassiruumis nii imetlevate pilkudega õpetajat piidelevaid oivikuid, kui nende närvirakke õgivaid marakratte. Ja vaatamata kõigile pedagoogilistele nippidele on ikka olnud neid, kes haridust ja õpetajaametit tühiseks peavad, kelle jaoks on tõelise tarkuse mõõdupuuks toores jõud või põlvinõtkutav rahakotiraskus. Õnneks jääb taolisi põmmpäid üha vähemaks. Aga kool elab, ja ka siis, kui hädakuulutajad ennustavad, et lähiaastatel kuivab pedagoogiline kaader kokku ning kooli ei leia enam teed ükski võimekas kõrgkooli lõpetanud noor, on siiski piisavalt värskeid matrikliomanikke, kes soovivad seista klassi ees, kasvõi üksnes selle kirgastava tunde nimel, mida sisendavad sind usaldavate laste säravad silmapaarid.
Kesklinna koolid on parimad.
Ajal, mil ka hariduses, nagu kõigis muudeski eluvaldkondades, võimutseb armutu konkurents, on just Kesklinna koolid suutnud end viia riigi parimate hulka. Linnaosa 16 üldhariduskoolist ja 4 erakoolist on pea pooled eksamitulemuste järgi üleriigilise pingerea esikümnes, ülejäänud aga selle lähedal. Kesklinna koolides pakutavat haridust hinnatakse niivõrd, et siia tulevad sisseastumiskatsetele lapsed üle Tallinna ning väljastpoolt pealinnagi. Vaid kolmandik meie linnaosa õpilastest on kesklinlased. Meie koole kutsutakse eliitkoolideks ja mõned elu kõverpeeglist jälgivad sotsioloogid leiavad, et neis toodetakse hariduslikku kihistumist. Aga nii nagu õpilaste puhul sõltuvad hinded andekusest, töötahtest, järjekindlusest ja nõudlikkusest enda vastu, nii kehtib see ka koolide kohta. Kui kooli juhivad andekad ja pühendunud inimesed, kes suudavad kooliperet motiveerida, siis kool lihtsalt ongi hea ning pakub parimat haridust. Ja siin pole tarvis otsida mingeid müstilisi põhjusi – kõik algab valmisolekust ühtaegu säilitada traditsioone ning minna kaasa uuendustega. Lauri Leesi, Hendrik Agur, Ene Saar, Toomas Kruusimägi – need on esimesed nimed, mis meenuvad, mõeldes andekatele Kesklinna koolijuhtidele, kelle jaoks on tähtis hoida õppeasutuse taset. Andekaid pedagooge on meil aga palju, nii aastakümnete pikkuse praktikaga kogenud tegijaid, kui ka alles oma õpetajateed alustavaid noori. Kesklinna koolid töötavad õpilaste nimel, luues kõik eeldused eneseteostuseks, annavad teadmisi, mis võimaldavad elus toime tulla. See on tohutu töö, mida tehakse meie linna, riigi ja rahvuse püsimise nimel ja sellepärast peaksid kõik päevad aastas olema õpetajatepäevad, muidugi suve- ja jõuluvaheaeg välja arvatud.
Õnne ja enesekindlust!
Aga seni on meil siiski üks päev oktoobrikuu alguses, mil õpetajaid tehtu eest täname. Soovin siis saabuval õpetajatepäeval kõigile kesklinna pedagoogidele õnne ning enesekindlust, uskumaks, et just see kool, kus töötate, on parim, ja klass, mille ees seisate, superkooli keskpunkt. 

Comments

Velotaksondus vajab reguleerimist

24/7/2015

Comments

 
Picture
Tallinna velotaksondus on pikalt kirgi kütnud ja seda mitte asjata. Puuduv seadusandlus ja rattasadulasse istuvate noorte uljus ning olematu väljaõpe paneb pakutava teenuse kvaliteedi pärast muretsema. Üha kasvav teenusepakkujate arv vaid süvendab probleemi. Seoses Tallinna Kesklinna Valitsuse taotlusega, velotaksode tegevus kuni uue ühistranspordiseaduse vastuvõtmiseni peatada, on teema taas päevakorda tõusnud.  

Miks siis ikkagi soovime kõrvaldada velotaksod vanalinnast, kuni nende tegevust reguleeriva seaduse jõustumiseni? Põhjus on lihtne – velotaksode juhid peavad end hetkel väljaspool seadusi seisvaiks ning käituvad sellele vastavalt. Eiratakse liikluseeskirju, ei peeta kinni headest teenindustavadest ning petetakse kliente, ega maksta riigimakse. Vanalinnas liikuvatele jalakäijatele on rahvarohketes paikades kihutavad kolmerattalised ilmseks ohuks, madala teeninduskultuuriga jätavad nende juhid turistidele meie linnast halva mulje.

Velotaksode juhid ei täida liiklusseadust

Kasutades liiklemiseks peamiselt õuealaga võrdsustatud vanalinna osa, jalakäijatetsooni ning kõnniteid, ei järgi velotaksode juhid elementaarseid liikluseeskirju. Õuealal liigeldes tuleb pidada kinni liikumiskiirusest 20 kilomeetrit tunnis. Sageli näeb aga kolmerattalisi, mille kiirus ületab lubatu. Ka ei arvestata nõuet, et jalakäija vahetuses läheduses tohib sõiduk õuealal liikuda vaid jalakäija kiirusega. Velotakso juhtide väited, et toimunud on vaid mõned oluliste tagajärgedeta otsasõidud, ei kannata kriitikat. Saavutada tuleb olukord, kus ohtu poleks.

Velotaksod ei järgi häid teenindustavasid

Aastatega on Eesti ettevõtlus arenenud tarbija huve arvestavaks ning häid tavasid järgivaks äritegevuseks. Siiski ilmneb aeg-ajalt tagasilööke, kus ettevõtlusvabadust tõlgendatakse üksnes ettevõtja kitsastest huvidest lähtuvalt. Kindlasti oleks velotaksode suhtes vähem kaebusi, kui püütaks näha laiemat pilti ning üritataks pakutavat teenust vanalinna atmosfääriga sobitada. Hoolikam peaks olema kaadrivalik ja ettevalmistus, sest vastutustundlikud juhid oskavad hoiduda konfliktidest ja ohuolukordadest, mis ongi lõppkokkuvõttes hea teeninduse ja kliendi rahulolu eelduseks.

Aktsepteerida ei saa kokkuleppehindade küsimist sõidu eest tasumisel. Kui soovitakse pakkuda veoteenust, tuleb kasutada taksomeetreid ning sõitjal peab olema võimalus saada maksekviitung.

Mida vanalinnas vajatakse

Ettevõtjate ja rikšajuhtide sõnul, on velotaksonduse näol tegemist katsega lisada Tallinnasse uusi turismiatraktsioone. Usun, et kellelgi pole midagi selle vastu. Aga kogu kontseptsioon vajab hoolikat läbimõtlemist. Kuidas sobitada velotaksod vanalinna hapra atmosfääriga? Kuidas muuta need osaks siinsest mõnusast ja rahulikust õhustikust? Need on küsimused, millele vastuste leidmiseks tuleb veel vaeva näha.

Mis puutub turismiatraktsioonide mitmekesistamisse vanalinnas, siis sellega tuleb tõepoolest tõsiselt tegeleda. Usun, et Tallinnale ajalooliselt sobivatest ideedest meie ettevõtlikel inimestel puudus ei tule, küsimus on pigem, kuidas saaksime häid algatusi tõhusamalt toetada.

Tallinna vanalinna rendihinnad on tõusnud tasemele, kus ruumide üürimine sepikodadele, keraamikakeskustele, pagariäridele ja klaasikodadele, mis pakuksid turistidele originaalset käsitööd ja ehedaid elamusi, on muutunud paljudele kultuuritaustaga ettevõtjatele ülejõukäivaks. Nii jäävadki suurepärased plaanid, mis annaksid vanalinna atraktiivsemaks muutmisele olulise panuse, vahendite nappusel teostumata. Siin tuleks koostöös riigiga leida võimalus kodumaist käsitööd ning ajaloolisi meistrioskusi tutvustavate algatuste toetamiseks. Selleks tuleb riigi, linna ja mittetulundusühingutel kehtestada ühiselt mängureeglid, millest lähtudes toetada rahvuskultuuri väärtustele ja ajaloolisele pärandile orienteeritud turismiatraktsioone.

Velotaksodel on võimalus jätkata peale 10. oktoobrit kaasaegseid ettevõtluspõhimõtteid järgides. Tuleb määrata ka piirarv, kuipalju tegutsemisloaga ning vanalinna eripära arvestavaid kolmerattalisi kesklinna mahub - kümme või kakskümmend. Usun, et aja mahavõtmine tuleb velotaksondusele ainult kasuks ja need teenuse pakkujad, kes soovivad jätkata, teevad seda juba sootuks uues kvaliteedis.


Comments

Tallinna Kesklinna liiklust tuleb rahustada

28/5/2015

Comments

 
Picture
Nädalavahetuse ohvriterohke liiklusõnnetus Tallinna Kesklinnas andis hoiatuse, et riiki pole enam võimalik politsei isikkooseisu kärpimise abil õhemaks muuta. Kui liiklusjärelvalve oluliselt ei parane, tuleb algav suvi meile mitte kaunis ja päikeseküllane, vaid valus ja leinaline. Ja pole mõtet ajada kõike vaid purjakil vähese ajukapasiteediga noorte bemmarite kaela, sest süüdimatuse algtõukeks on ühiskonnas levinud hoiakud, mis tolereerivad arutut kihutamist linnatänavail ja maanteedel ning peavad liiklusrikkumisi millekski ebaoluliseks. Eestis on tekkinud paljudel autojuhtidel karistamatuse tunne, sest politseinikku näeb liikust ohjeldamas harva.

Politseinikud liiklust jälgima.

Nagu mujalgi, valitseb Tallinna Kesklinna liikluses hundimoraal, kus arrogantsed juhid võivad endale lubada kõike, mis pähe tuleb, sest ülbamisega vahelejäämise võimalus on kaduvväike. Õhtutundidel, kui liiklus hõredam, võib näha julgelt seitsme- kaheksakümne kilomeetrise tunnikiirusega kihutavaid sõidukeid, eriti rasvase rinnaga autohundid lubavad aga endale lahedat sõitu ka lausa südapäeval, selleks ideaalselt sobivatel bussiradadel. Õiget meest ei peata ka äsjasüttinud punane foorituli, ega reisijate mahapanekuks uksed avanud tramm. Keda aga murjendab reguleerimata ülekäigurada! Ainult araverelised peatuvad sebra ees.

Õhukese riigi idee, mis politseinikud tänavatelt viinud, ohustab igapäevaselt Tallinna Kesklinnas tuhandeid inimesi. Elektroonika ja visuaalsed vaatlusseadmed ei asenda liikluses professionaalset, ohte adekvaatselt hindavat ja vajadusel operatiivselt sekkuvat korravalvurit. Üks hea politseinik on tõhusam kui kümme liikluskaamerat.

Liikluslahendused vajavad ülevaatamist.

Euroopa suurlinnad on jõudnud liikluslahenduste otsingutel etappi, kus jalakäijate ohutust eelistatakse autojuhi kaheldavale õigusele tänavaid võimalikult kiiresti läbida. Tallinnas on selles suunas tehtud olulisi samme, ehitatud kergliiklusteid, rajatud hoogu maha võtvaid ringristmikke, laiendatud kõnniteid ja piiratud mõnedel lõikudel sõidukiirust nagu näiteks Soo tänaval, ent aeg nõuab uusi lahendusi. Tallinna foorid tuleb reguleeritud enam jalakäijatega arvestavateks. Püüdke näiteks 20 sekundiga Viru sebrat ületada – pole lihtne! Autodele annab sama foor pea minuti. Taolisi kallutatud tsükliga foore on linnas veel, näiteks Draamateatri juures kus jalakäijate liiklus teljel Solaris-vanalinn peatub minutiks, ent jalakäijatele antakse tee ületamiseks vaid 17 sekundit. Arvestada tuleks ka sellega, et foor pole mingi imerohi, pigem paneb poolik lahendus proovile nii jalakäijate kui autojuhtide närvid. Selle ilmekaks näiteks on Mere puiestee reguleeritud ülekäik, mis praegusel kujul raskendab samas asuva trammipeatuse kasutamist.

Laupäevases õnnetuses kannatada saanud seaduskuulekad jalakäijad seisid tee keskel ohutussaarel, oodates enda jaoks lubavat märgutuld. Taolisi jalakäijatele ebamugavaid kahefaasilisi ülekäike, kus inimesed peavad keset teed seistes ja sügistalvel möödasõitvate autode rataste alt pori näkku saades ootama, on linnas mitmeid. Laupäevane suurõnnetus hoiatab meid selgesõnaliselt, aeg on tekitada lahendused, kus piisavalt pika rohelise tsükli ajal on võimalus tee ühe korraga ületada. Kuulen vastuväiteid, et see häiriks autode sujuvat liiklemist. Minu arvates on taolise väite esitajad pärit ajast, kus mehe väärtuse määras see, kas tal oli Lada03 või 09. Jalakäijatel on õigus liigelda sama sujuvalt ja eelistatult nagu seni on seda teinud autoroolis istujad.

Kesklinnas on kohti, kus lihtsate ja tõhusate lahendustega võib potentsiaalse ohu kõrvaldada. Näiteks Ahtri tänava lõigul, kus Kuunari ja Paadi nurgalt algavat asfalteeritud teed pidi tulevad sajad laevadelt saabunud kuni Ahtri tänavani ja märkavad seal, et jalakäijate ülekäik selles loogilises kohas puudub. Lähim võimalus kuuerealist magistraali ületades Rotermanni kvartalisse jõuda, on sadakond meetrit eemal. Muidugi ei vaevuta ringi minema ja lipsatakse autode vahelt läbi. On vaid aja küsimus, millal õnnetus juhtub. Probleem linnale äärmiselt olulisel logistilisel teljel Viru-Rotermanni-reisisadam tuleb kõrvaldada ülekäigu mahamärkimisega.

Peame nõu, kuidas edasi minna.

Tallinna Kesklinna vanemana pean oma kohuseks teha kõik võimalik liiklusolukorra parandamiseks. Tuleb leida võimalused, muutmaks linnasüda liiklejatele, eelkõige jalakäijatele ohutuks ja turvaliseks. Aeg on loobuda autokesksest mõtlemisest ja minna edasi tänapäevaseid urbanistikamudeleid rakendades.


Comments

Velotaksod – vanalinna nuhtlus

28/4/2015

Comments

 
Picture
Pildikesi Tallinna vanalinnast.

Mööda tänavat jalutab salkkond turiste, uudistades ennastunustavalt keskaegseid fassaade. Korraga kõlab kellahelin ja vali röögatus ning heitunud muinsushuvilised päästavad end kõrvale hüpates otse nende suunas kihutava velotakso rataste alt.

Raekoja ees seisavad linna külalised ja kuulavad giidi juttu. Tallinna ajalugu on põnev ja nii ei soovi keegi, et sõnakestki sellest kaduma läheks. Äkki kostab Vanaturu kaelast hirmsat röökimist ja Raekoja platsile sööstab valgest plastmassist korpusega kolmerattaline sõiduk, mille külgedele paigutatud kõlaritest kostab kõrvulukustav tümpsmuusika. Sõiduriista pedaaliv uljas nooruk jääb seisma otse ekskursiooni kõrvale ning vähe sellest, et keegi ei kuule enam giidi juttu, isegi oma mõtteid pole selles kohutavas lärmis võimalik kuulda. Kui giid rattamehele ligi astub ja palub muusika vaikseks keerata, kuuleb ta vastuseks lätikeelset sõimu, sest Riias resideeruv firma on toonud lisaks meie vanalinna sobimatutele plastmassist rattamonstrumitele Tallinna ka oma umbkeelse ja linna mitte tundva, ent seda ülbema personali, kes ilmselt viibivad siin ilma tööloata, jättes nii maksmata ka riigimaksud.

Need on vaid paar stiilinäidet vanalinna terroriseerivatest velotaksodest. Lisaks sellele, et kihutatakse jalakäijate alal, pannes nii ohtu inimeste elu ja tervise ning risustatakse linnaruumi ööpäevaringselt valju muusikalaadse lärmiga, on valdava osa pedaalijate puhul tegemist ka maksupetturite ja kaubanduseeskirjade rikkujatega. Sõidu eest makstakse sularahaga, mille üle puudub igasugune arvestus, ka püüavad velotaksode juhid tegeleda mitmesuguste rämpskaupade müügiga. Kaebusi velotaksode tegevuse peale on laekunud linnaosa valitsusele mitmeid ja tuleb möönda, et on tõesti viimane aeg sellele nuriatraktsioonile lõpp teha.

Etteheited rikšajuhtidele võib võtta kokku järgnevalt: madal teeninduskultuur, labane ründav käitumine klientide suhtes, pikutatakse sõidukites ja loobitakse maha suitsukonisid ning prahti. Kolmerattaliste väljanägemine on kultuursesse linnaruumi sobimatu, kihutavad rikšad seavad ohtu jalakäijad, nende parkimine on hoolimatu, sageli jalakäijate läbipääsu raskendav. Sõidukitel kasutatakse ka kooskõlastamata reklaame.

Politseil ja maksuametil on põhjust sekkuda.

Muidugi võib küsida, et miks Kesklinna valitsus toda rikšatamise jama meie vanalinnas ära ei keela. Keelaksime, ent selgub, et Eesti liberaalne seadusandlus ei võimalda seda. Liiklusseaduses kehtivad velotaksodele jalgrattaga ühised nõuded, arvestamata sellega, et tegemist on kasumit taotleva sõitjaveo teenusega ja ka kolmerattaliste mõõtmed on märksa suuremad kui tavalistel ratastel. Uues ühistranspordiseaduses on küll nähtud ette võimalus, et alates 10. oktoobrist võib kohalik omavalitsus velotaksodele piiranguid seada, aga mida teha vahepeal. Kas tõesti vaadata pealt, kuidas käputäis kolmerattaliste sadulasse roninud väänkaelu linnaelanikke ja turiste terroriseerib? Kahjuks on vanalinnas toimuva suhtes leige ka politsei, kes personalikärbetest kahanenud võimekuse tõttu ei suuda omavolitsejaid korrale kutsuda, ning seda vaatamata faktile, et sageli on rikšade juhid alkoholijoobes või mõnuainete mõju all. Ka rikuvad lätlaste poolt vanalinna toodud plastikvagunid juba praegu liiklusseaduse sätet, kus selgelt kirjas, et kolmerattaline velosõiduk ei tohi olla laiem kui 125 cm. Nood valged peletised on aga enam kui 160 cm laiad, kujutades seeläbi kitsastel tänavatel erilist ohtu. Kummaline on ka meie viimasel ajal proaktiivselt pettureid jahtiva maksuameti jõuetus aruandluseta sularahaga tegutsevale velotaksondusele päitseid pähe panna.

Pöördumised linnavolikokku ja transpordiametisse.

Et olukorda siiski veel enne turismihooaja algust normaliseerida, pöördusin Tallinna Linnavolikogu ja Transpordiameti poole ettepanekuga töötada kiirelt välja velotaksondust piirav regulatsioon ning see turismihooajaks kehtestada. Sõnum, mille volikogule edastasin on järgmine: Arvestades tõsiasja, et vanalinnas töötavad kevadest-sügiseni välikohvikud hõlmavad olulise ala avalikust linnaruumist ning vajadust, tagada jalakäijate ohutus, teeb  linnaosa valitsus ettepaneku keelata  velotaksode liiklemine vanalinnas. Oktoobris jõustuv ühistranspordiseadus annab kohalikule omavalitsusele pädevuse velotaksode tegevust reguleeriva õigusakti vastuvõtmiseks. Tallinna Kesklinna Valitsus on valmis osalema nimetatud regulatsiooni välja töötamisel. Tallinna Transpordiametilt ootame aga konkreetset abi velotaksode vanalinnast tõrjumisel.

Kas velotaksod või UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud vanalinn?

Tallinna Kesklinna Valitsuse poole on  pöördunud  paljud ettevõtjad ja linnakodanikud, keda huvitab, mida võetakse ette agressiivselt tegutseva velojõuguga. Olukorra pärast on mures ka MTÜ Vanalinna Selts.

Tallinna Kesklinna Valitsus on juba aastaid tegelenud velotaksode tekitatud probleemidega ja on kindel, et on aeg tegutseda resoluutselt, sest vastasel juhul risustavad pedaalsõidukid meie unikaalse vanalinna sedavõrd, et peletavad euroopalikku teenindust eeldavad turistid oma postsotsialistlike trikkidega siit minema. Tegutseda tuleb kohe, andmata võimalust olukorra teravnemiseks.

Comments

Parkimisaukudest ja avalikust ruumist

28/4/2015

Comments

 
Picture
Mõni aeg tagasi esitas Delfi lugejatele küsimuse, mida teha aukudega linnaruumis, et need kõik ei muutuks parklateks. Linlaste huvi selle küsimuse vastu väljendas suur kommentaaride hulk, millest enamik taunis senist praktikat, kus igale vähegi vabale kinnistule ilmub nagu nõiaväel Citypargi või Europargi hallatav autoplats. Valdav osa inimestest tahaksid näha, et autorataste poolt mudaseks kaevatud parklate asemele tekiksid väikesed rohealad või mänguväljakud. Kahjuks pole kõik niisama lihtne.

Kuidas parkimisaugud tekivad.

Parkimisauke tekib tõepoolest nagu seeni peale vihma. Nende sünnitehnoloogia on iseenesest lihtne:

1. Planeeringuga kaetud kinnistul asuva vana hoone lammutamiseks antakse luba ning omanik tõmbabki amortiseerunud maja maha. Siis aga raugeb esmane õhin ja platsi hoonestamine lükatakse kaugesse tulevikku. Kohe on kohal ärimehed, kes sõlmivad kinnistu valdajaga lepingu parklateenuse pakkumiseks.

2. Tühjana seisev puithoone põleb maha, allesjäänud plats lükatakse hädapäraselt siledaks ning alustatakse seal parkimisteenuse pakkumist.

3. Omanikule antakse luba olemasoleva hoonestu lammutamiseks, kuna see risustab linnapilti. Peale lammutamist pole aga enam kiiret planeeringu lõpuleviimisega, sest parklateenuse pakkumine tagab pideva riskivaba rahavoo.

Kõiki neid skeeme seob üks – omanik ei hooli linna välisilmest, kuna parklabisnis tagab rahuliku äraelamise.

On ka juhuseid, kus omanik soovib planeeringu realiseerimist, ent pingutused selleks takerduvad, nagu näiteks Kunstiakadeemia krundil, kus kasutades naaberkinnistu omaniku õigust planeering kohtus vaidlustada, saavutati uue hoone rahastamistähtaegade ületamine ja jäeti kinnistu ootama aega, mil avalikkuse tähelepanu hajub ning on võimalik plats äriotstarbeks realiseerida.

Miks linn ei sekku?

Avaliku ruumi planeerimine on reguleeritud seadustega, mis ei näe kohalikule omavalitsusele ette võimalust kehtestada planeeringute realiseerimiseks tähtaegu. Samuti pole võimalik määrata seda, kuidas omanik planeerimisprotsessiga edasi liigub, kas ta on huvitatud, et algatamisest kehtestamiseni kuluks minimaalne aeg, või venitab dokumentide esitamisega aastaid. Kehtivad seadused ei võimalda omanikku avaliku ruumi arengu huvides kiiremini tegutsema sundida. Eraomand on püha ja võimalikud naeruväärsed trahvid kinnistu kehvavõitu heakorra eest, ei sunni ühtki parklaauku oma stiili muutma.

Porised, räpased, hüljatud väljanägemisega parkimisaugud linnasüdames on probleem, nagu ka tühjalt seisvad räämas hooned, mida omanikud pagan teab millistel eesmärkidel aastakümneid marineerivad. Tallinn näeb kohati välja otsekui peale märtsipommitamist, kus samuti haigutasid tänavajoonel tühikud. Ainult et toona ei tormatud neid mitte parklatega täitma, vaid tallinlased käärisid käised üles ja tühjaksjäänud kinnistutele ehitati majad, või rajati haljasalad nagu näiteks Harju tänaval. Õige küll, toona oli kogu linnaruum ühisvara.

Seadusandlust tuleb muuta.

Selleks, et parklaaugud ja hüljatud majad meie ilusast linnast kaoksid, tuleb muuta kehtivaid seadusi. Kui juba viis aastat seisab mõni hoone tühjana ning kinnistul pole mingit tegevust ja algatamata on ka planeeringuprotsess, tuleb kinnistu suunata sundmüüki. Uuel omanikul on taas aega viis aastat kinnistuga tegelemiseks. Detailplaneeringu kehtivusaeg tuleb samuti piiritleda. Kui seaduses sätestatud aja jooksul pole seda realiseerima asutud, siis planeering aegub ning kinnistu pannakse müüki, sest senine omanik pole võimeline tagama endale kuuluval alal linnaruumilist arengut. Omandiga peab kaasnema ka reaalne vastutus, sest see, kuidas avaliku ruumiga ringi käiakse, pole üksnes ühe inimese suva, vaid puudutab tervet ühiskonda. Kesklinna valitsus on valmis tegema otsustajatele ettepanekud vastavate seadusemuudatuste sisseviimiseks. Kas meid ka kuulda võetakse, on juba eraldi lugu, sest kahjuks ei mõista riik vastutust avaliku ruumi haldamise eest. Inetute parkimisaukude isaks võib pidada riigile kuuluval maal, kunagise Kunstiakadeemia hoone asemel laiuvat näotut parklat otse linnasüdames. Ärgem hakakem siinkohal meenutama inetuid poliitilis-ärilisi mänge, mis meid praegusesse olukorda tõukasid. Kes olid Kunstiakadeemia projekti tegelikud nurjajad selgub siis, kui hariduselule igaveseks kadunud magus krunt läbi Riigi Kinnisvara ASi endale uue omaniku leiab. Praegu sooviks lihtsalt selgust, kui kaua peab riik võimalikuks Tallinna kesklinnas taolise korralageduse jätkumist.

Mida saab kohe teha.

Muidugi saab ka praegu olukorda parandada. Tahan lähiajal kohtuda nii CityPargi kui Europargi esindajatega, et pidada maha tõsine arutelu, kuidas muuta praeguseid poriseid parkimisauke veidigi sõbralikuma keskkonnaga aladeks. Kus parklad juba pikka aega tegutsevad, tuleks mõelda kivikattele või asfalteerimisele. Ehk poleks praeguste käivete juures patt nõuda ka mõne puu istutamist ja muru külvamist. Igatahes peab parklaaukude väljanägemine juba lähiajal paranema. Samuti on Kesklinna valitsusel kavas kutsuda kokku asjatundjate ümarlaud, et vaagida Tallinna Kesklinna lähiaastate arenguid ning võimalusi luua soodustusi parkimismajade rajajatele. Linna huvides peab olema tõsiste parkimisärimeeste igakülgne toetamine. Samme parklate heakorra oluliseks parandamiseks soovin arutada ka munitsipaalpolitseiga.


Comments

Tuleb tegus aasta

22/2/2015

Comments

 
Picture
Mida olulist on Kesklinnas 2015. aastal kavas?

Vanalinn.

Alustan vanalinnast, linna tõelisest südamest ja peamisest turismiobjektist. Lisaks arhitektuuriväärtustele on vanalinn oluline paik neile, kes soovivad mõnusalt jalutada. Oleme võtnud vastu otsuse kaotada kogu jalakäijate tsoonis eraldi kõnniteed, sest kogu tänavalaius kuulub seal enesestmõistetavalt jalgsi liiklejatele. Polnud ju kõnniteid ka keskaegses Tallinnas. Sarnaselt Harju tänava ja Vanaturu-kaelaga läbib nüüd põhjaliku renoveerimise ka Viru tänav, kus samuti kaovad kõnniteed. Uuendatakse kommunikatsioonid ning tänav saab korraliku kivikatte. Töödega alustame septembris, kui turismihooaja tipphetked läbi. Samasuguste tööde läbiviimiseks Raekoja platsil, tellime tehnosüsteemide projekti.

Põhjaliku fassaadiremondi saab üks vanalinna pärle, Raekoja plats 18 asuv Hopneri maja. Remondime ka linna sümbolehitise, Viru värava tornid. Katariina kiriku ennistustöödeks tellime koondprojekti, mis võimaldab alustada töid ühe Tallinna vanima ehitise taastamisel.

Fassaadid teeme korda majadel Pikk 64, Vene 6, Kuninga 4, Toom-Kooli 13 ja Müürivahe 52. Lisaks remondime Lai 26 asuva sepikoja katuse ning uuendame Adamson- Ericu muuseumi ventilatsiooni. Uue piirdeaia saab vanalinna kontaktvööndis asuv Skone staadion.

Tammsaare park.

Oluliseks rohealaks on Kesklinnas Tammsaare park. 1976. aastal viimase ümberehituse läbi teinud park ei vasta aga enam ammu neile nõudmistele mida kaasajal tõhusale rekreatsioonialale esitatakse. Tammsaare pargi erinevad osad ei suhestu omavahel linnaruumiliselt ega maastikuarhitektuuriliselt. Samuti on ka sealsed teekatted  ning pargiinventar nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud. Tammsaare park vajab uuenduskuuri ning et see mõtestatult läbi viia, tellime korraliku projekti. Töödeni ei pruugi me sel aastal siiski veel jõuda.

Kesklinna tänavatest tehakse põhjalikum remont Lastekodu tänavas.

Kadriorus lähevad remonditööd lahti.

Kadrioru elanike ja asumiseltsi rõõmuks võin kinnitada, et Weizenbergi tänav läbib kapitaalremondi ning saab uue kaasaegse väljanägemise. Korda teeme ka jalakäijate silla Kadrioru ja Lasnamäe nõlva vahel. Aastakümneid ausalt teeninud sillakonstruktsioonid vajavad uuendamist, piirded väljavahetamist. Sügiseks võib silda taas mugavalt kasutada.

Kalevi spordihalli uus tulemine.

Kõigile spordihingega inimestele, ning loodan, et neid elab Kesklinnas palju, on oluline legendaarse Kalevi halli tõsine noorenduskuur, milleks linn plaanib kahe aasta jooksul panustada 8 miljonit eurot. Hetkel on käimas projekteerimistööd, millele järgneb rahvusvaheline hange ehitaja leidmiseks. Hall säilitab arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud välisilme, kuid muutub seest tundmatuseni. Ehitatakse välja neli pallimänguväljakut, tribüünid 1800 pealtvaatajale ja kaasaegsed kliima- ning kütteseadmed. Paranevad tingimused nii võistlejatele kui pealtvaatajatele. Loodan, et Kalevi hall hõivab spordielus taas selle keskse koha, mis talle ajalooliselt on kuulunud.

Aia 12 skatepark.

Lähiajal alustame ka skatepargi ehitamist endisele spordiplatsile Kanutiaia Noortemaja kõrvale. Korralik noortele mõeldud rularada valmib suveks. Uue rulaväljaku rajamine on äärmiselt vajalik, kuna rulatajate arv kasvab pidevalt ning olemasolevad rajad jäävad kasutajatele kitsaks. Mõte kesklinna kaasaegse betoonist rularaja ehitamiseks, ei sündinud üle öö, vaid kaalusime seda juba pikemat aega. Et saavutada parim tulemus, kaasasime aruteludesse asjatundjad MTÜst Linnasilm ning konsulteerisime maastikuarhitekti Janne Saarioga, kelle ideede järgi on mitmed Soome linnad rikastunud asupaigakesksete ning sotsiaalset sidusust toetavate rulamaastikega. Tänapäevane rularada pole pelgalt harrastajate kogunemispaik, vaid muutub õige arhitektuurilise lahenduse korral linnaruumi orgaaniliseks osaks, võimaldades noortele füüsilist koormust, mille tähtsust meie arvutiseerunud ühiskonnas on raske üle hinnata.

Käsitlesin vaid olulisemaid Kesklinna elukeskkonda parandavaid ettevõtmisi. Neile lisandub veel kümneid pisemaid renoveerimis- ning remonditöid. Tuleb tegus aasta.


Comments

Äritegevus Tallinna Vanalinnas käibemaksuvabaks

1/2/2015

Comments

 
Picture
Tallinna Vanalinn kujutab endast vaid väikest osa pealinnast ja kaduvväikest kübet kogu riigist, ent enamusele turistidest on see keskaegne pärl ainsaks eesmärgiks, miks Eestit külastada ja peamiseks mälestuseks siit lahkudes. Vanalinn on see imeveski, mis jahvatab turistide raha muljetavaldavaks osaks meie SKPst, tõmbekeskus, mille kaitstus ning miljööväärtuslik toimimine ei peaks olema üksnes linna mure, vaid ka valitsuse ning riigikogu esmane hool.

Vanalinn pole eraldi territoriaalne üksus, vaid osa südalinnast, kuhu ei suunata riigi poolt mingeid lisavahendeid. Vanalinna arengukavast 2014-2021 tulenevad kohustused on pandud omavalitsusele. Seadusandja pole valmis vanalinna ainulaadsusega arvestama. Praegused vanalinna puudutavad õigusaktid on valdavas osas keskendunud füüsilise keskkonna säilitamisele ega paku kuigi palju võimalusi säästa vanalinna traditsioonilist elavat keskkonda. Lisaks muinsusele omab vanalinn areneva organismina palju sellist, mida tuleks reguleerida eraldi aktidega, kuid Muinsuskaitseseaduse kõrval puuduvad muud olulised riiklikud seadused, mille alusel vanalinna kaitset kavandada. Arengukava koostamisel kasutati alusdokumendina kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, Tallinna põhimäärust ja Tallinna arengudokumentide menetlemise korda. Lisaks lähtuti kava vormistamisel UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonist, selle rakendusjuhistest ja UNESCO Saksamaa rahvusliku komisjoni käsiraamatust „Management Plans for World Heritage Sites. A Practical Guide”. Eelnimetatu ei jäta kahtlust, et võrdselt pealinna seadusega, vajame ka vanalinna miljööväärtusi käsitlevat seadust. Seni, kuni selline alusdokument puudub, võime vanalinnas näha takistamatult tegutsemas naeruväärsetes pseudoajaloolistes kostüümides reklaamijagajaid ning vaateakendel võimutsemas maitselagedat keskpärasust. Kuid see on vaid väike mure. Koos suurte ärikeskuste kerkimisega mujal linnas, kaotab vanalinn oma tähtsuse ajaloolise kaubandus, käsitöö- ja kulinaarse kultuuri kandjana.

Eelnevat analüüsides jõuame tõdemuseni, et Tallinna Vanalinna, mis toob riigieelarvesse olulisi summasid ning kindlustab turismitööstuses töö kümnetele tuhandetele, tuleb käsitleda mitte tavalise asumi, vaid eritsoonina. Kuna sellesisulise seaduse täispaketi väljatöötamine võtab aega, võiks esmase meetmena, mis elavdaks siinset kaubandust ning tooks väärtusliku linnakeskkonna arendamisse uusi investeeringuid, kehtestada Tallinna ajaloolises linnasüdames tegutsevatele toitlustus- ja kaubandusettevõtetele käibemaksuvabastuse. Taoline lähenemine aitaks viia vanalinna restoranide hinnad vastuvõetavaks ka kohalikule elanikule ning tõstaks oluliselt kaubanduse atraktiivsust. See pisku, mis vanalinna maksust vabastamise läbi riigieelarvele kaduma läheks, teenitakse tasa töökohtade arvu lisandumise ja kaubanduse elavdamise arvelt. Tõuseks äripindade tasuvus ning suureneks turiste ja kohalikke teenindavate ettevõtete arv. Vanalinnas ärkaksid ellu ka seni nn kuldsest teljest kaugemale jäävad piirkonnad.

Teine vajalik meede keskaegse miljöö säilitamiseks, on riigi ja omavalitsuse ühine restaureerimistoetuste fond, mis kataks märgatava osa arhitektuuriväärtuslike majade korrastamiskuludest. Tegemist poleks mitte sümboolsete summadega, vaid muinsuspiirangutest tingitud lisakulude täieliku katmisega. Toetus aitaks kaotada vanalinnast laokil kinnistud, mida omanikud ei suuda nõuetele vastavalt korrastada. Olen ka varem seda teemat puudutanud ning püsin jätkuvalt arvamusel, et Tallinna Vanalinnale oluliste objektide restaureerimisel tuleb ka riigil õlg alla panna. Ei saa nõuda kogu muinsuskaitselistest eritingimustest tulenevate lisakulutuste kandmist eraomanikult. Iga kinnisvaravaldaja võtab vanalinnas piiranguid järgides endale niigi lisakohustusi, mille täitmisel peab talle appi tulema. Vanalinna hoonete säilimine pole pelgalt omavalitsuse ja omanike, vaid ühiskonna mure laiemalt.

Tallinna Vanalinn ootab kiiret ja tõsist riigipoolset panust, et aastasadade jooksul kujunenud väärtusi hoida. Valitsuse soovimatus linnavõimudega koostööd teha pole riigimehelikkuse vaid lapsiku eneseimetluse väljendus. Loodan et olukord peale 1. märtsi valimisi muutub ja omavalitsuste töö blokeerimine asendub Toompeal koostööga Eesti elu edendamiseks, mille üheks tingimuseks on meie suurima ajaloolise rikkuse, Tallinna Vanalinna väärikas säilitamine.

Käibemaksuvabastus vanalinna ettevõtetele ja toetusfond majade restaureerimiseks, see on miinimum, mida tuleb vanalinna heaks lähiajal teha.


Comments

2015 on Kesklinnas kodanikualgatuse aasta

1/2/2015

Comments

 
Picture
Juba terve kuu oleme elanud uues aastas. Loodame, et see kujuneb rahulikumaks ja rõõmsamaks, kui eelmine. Kuigi 2015. algas veresaunaga Euroopa südames Pariisis, soovin, et me ei kuuleks enam vägivallast ja sõjast, et need hirmud, mida ärevad sündmused mitmel pool maailmas meile läinud aastal tõid, leeveneksid. Alati tuleb ju loota paremat.

Jaanuari lõpus toimus Tallinnas INTA (Rahvusvahelise Linnaarengu Assotsiatsiooni) 38. ülemaailmne konverents. See on tunnustus Tallinnale, mis asub uusi urbanistlikke ideid rakendavate linnade esirinnas ja Kesklinnale, mis on pealinna arengumootor. Konverentsi moto – „Nutikas tulevikulinn: regionaalne, sotsiaalne ja tehnoloogiline innovatsioon“ väljendab hästi muutusi, mis on  viinud Tallinna rahvusvaheliselt arvestatavaks keskuseks. Samas ei tohi globaalsete arutelude taustal unustada, et linna tõeline rikkus on tema inimesed. Uue aasta võtmeküsimuseks saabki, kuidas jõuda inimestele lähemale.

Koostöö asumiseltsidega

Tallinna Kesklinn on kõige kosmopoliitsem, kiirema elutempo ja suurima inimeste kontsentratsiooniga territoorium Eestis. Samas on siin kõrvuti läinud sajandi korrusmajade ja moodsa Cityga säilinud erinevatel ajastutel ehitatud ning oma juuri hindavate kogukondadega miljööalad. Algaval aastal soovimegi pöörata rohkem tähelepanu Kesklinna asumite erisusele ja identiteedile, mille eest seisavad Kadrioru, Uue-Maailma, Vanalinna ja Kassisaba Seltsid. Potentsiaali asumiseltside tekkeks oleks veel muudeski piirkondades. Kesklinna valitsus on valmis asumiseltse igati toetama, nii neid, mis juba aastaid tegutsenud, kui alles alustavaid.  

Korteriühistud on linnaosa hinnatud partnerid

Häid kontakte korteriühistutega on raske üle hinnata. Aktiivsed korteriühistud on need, kelle kaudu jõuavad meieni paljud heakorraprobleemid ning elanike ootused pargialade, haljastuse, kergliiklusteede ja kommunaalteenuste arendamiseks. Algaval aastal on meie eesmärgiks leida tihedas kontaktis korteriühistute ja asumiseltsidega optimaalsed lahendused puhkealade ja mänguväljakute rajamisel. Meie eesmärk on saavutada Kesklinnas olukord, et kodust kõige enam poole kilomeetri raadiuses asuks park või rekreatsioonisaar, kus oleks võimalik hetkeks linnamelust eemale tõmbuda ja puhata. Sama tihedalt tuleb Kesklinn katta ka mänguväljakute ja noortele mõeldud tegevuslinnakute võrguga. Ka kergliiklusteede hulk peab suurenema. Kaasaegne linnaelu ei soosi füüsilist tegevust ja liikumist. Rahvatervisele mõeldes, tuleb meil anda igas vanuses linlastele võimalused harrastusspordi ja liikumisega tegelemiseks.

Ettevõtlus on edu alus

Olukorras, kus töötuse näitajad on viimastel kuudel taas tõusmas, tuleb omavalitsusel pöörata tõsist tähelepanu ettevõtluse arendamisse. Iga tööandja, kes lisab Kesklinna töökohti, on siin teretulnud. Omavalitsusel pole võimalik anda ettevõtetele maksusoodustusi, kuigi olen seda meelt, et vähemalt vanalinnas oleks ettevõtete käibemaksust vabastamine täiesti omal kohal. Kuid linnaosa valitsus saab luua ettevõtlusele soodsa õhkkonna, näidates oma soosivat suhtumist ja väljastades kiiresti tegevuse alustamiseks vajaminevaid lubasid ning kooskõlastusi. Kindlasti teeb Kesklinna valitsus tulevikus ettevõtjatega tihedamat koostööd PPP (Public–private partnership) projektides, samuti võime tulla ettevõtetele appi omavalitsuse arengukavadest lähtuvate plaanide koostamisel. Kesklinna valitsus teeb kõik, et töökohtade arv asumis kasvaks.

Kodanikualgatus liigutab mägesid

Sageli kuuleme pessimistlikku tõdemust, et mis mina tavaline inimene saan teha, minust ju midagi ei sõltu. Ma ei saa rääkida teiste omavalitsusasutuste eest, aga Kesklinna valitsuses pole taolisel väitel kohta. Me soovime, et meiega räägitaks, arutletaks, vaieldaks ja lõpuks ühistes tegevustes kokku lepitaks. Me elame kodanikuühiskonnas, kus iga inimene on oluline, iga arvamus arutamist väärt.

Kutsun kesklinlasi julgemalt linnaosa valitsusega suhtlema. Tulge välja oma heade mõtetega, kuidas teha teisti, ja kui ühiselt leiame, et mõte on teostamist väärt, siis käärime käised üles ja viime idee ellu.

Head uut 2015. aastat, mis toob vähem muresid ja rohkem õnnestumisi!


Comments
<<Previous
Forward>>

    Kategooriad

    All
    Hetkel Päevakorras
    Lõuna-Eesti
    Sport
    Tallinn

    Autor

    Minust

    Arhiiv

    December 2016
    November 2016
    October 2016
    September 2016
    August 2016
    June 2016
    May 2016
    April 2016
    February 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014

Powered by Create your own unique website with customizable templates.