Avaliku ruumi planeeringuprotsess kujutab endast kompromisside otsimist. Kui planeeringuarutelu valgub nõupidamisteruumist tänavale, on kusagil tehtud oluline viga. Nii on paraku juhtunud Reidi tee planeeringuga, mille nõrkadele kohtadele osutamiseks kogunesid mõne aja eest Russalka juurde kümned inimesed. Pole õige jätta muljet nagu oleks tegemist grupi äärmuslikult meelestatud linnakodanikega, kes püüavad head algatust torpedeerida. Nii sellel rahvakogunemisel kui ka hiljem meedias, avaldasid Reidi tee praeguse lahenduse kritiseerijad küllaltki kaalutletud seisukohti. Ei olda tee enda vastu, vaid osutatakse selle projekteerimisel tehtud vigadele ning tehakse ettepanek need kõrvaldada. Igati tervitatav lähenemine aktiivsete linlaste poolt, millele ootaks asjaomastelt sama positiivset reaktsiooni.
Projekteerija on kinni eilses päevas.
Meediast jäi silma Reidi teed projekteeriva K-Projekti juhi Rein Annusveri jutt viimasest linlaste küsitlusest, mis näitavat, et 51% linnaelanikest sõidab autodega, 25% eelistab ühistransporti ning 24% käib jala või sõidab rattaga. Siit teeb projekteerija järelduse, et autojuhte on palju ja nendega peab arvestama ning seepärast lähtub Reidi tee liiklusskeemi lahendamine just autodest ja autojuhtidest, mitte aga ei püüa nende eelistusi mõjutada. Tegemist on kindlalt möödunud sajandisse jääva seisukohaga, mis käib selgelt vastu nendele põhimõtetele, mida Tallinna liikluse arendamisel viimastel aastatel arvestatakse. Taoline lähenemine sobis kaheksakümnendatel, ehk ka üheksakümnendate alguses, ent täna on see otsekui katse kirjutada luuletus sotsrealismi kaanoneid järgides. Ehk on just projekteerija nõrkus ning soovimatus arvestada jalakäijate ja teiste kergliiklejatega põhjuseks, miks Reidi tee projekt nii palju õigustatud kriitikat pälvib.
Jalakäija peab jõudma Russalkani lühimat teed pidi.
Eskiisprojekti kritiseerijad soovivad, et Russalkani jõudmiseks ei tuleks jalakäijatel hakata tegema 250 meetrist ringi ning veetma rohelist tuld oodates aega ohutussaartel, kus kiirelt möödatuhisevad autod nad vihmastel ilmadel peast jalatallani märjaks kastavad. Nad eeldavad, et jalakäijad peaksid saama liikuda ladusalt, ilma pikkade fooritsüklite järele ootamata ning kõige loogilisemat teed pidi, ja neil on õigus seda eeldada. Reidi tee projekt peab muutma jalakäijate elu mugavamaks, mitte seda komplitseerima, vastasel juhul on see kõlbmatu.
Ühes Russalka ristmiku varasemas lahendusvariandis nähti ette autode viimist tunnelisse. Miks on sellest loobutud? Olgu lahendus pigem veidi kallim ning selle ehitus komplitseeritum, kui et läheme kergema vastupanu teed, ja seda muidugi nõrgima liikleja, jalakäija huvisiud eirates.
Teest tänavaks.
Mulle tundub äärmiselt õige linnalise liikuvuse eksperdi Marek Rannala tähelepanek, et Reidi teed projekteeritakse nagu linnavälist magistraali, millel puudub orgaaniline seos ümbritseva avaliku ruumiga. „Tänava ja tee vahe on lihtne: tee on asustamata ja hõreda funktsionaalsusega, nagu näiteks Laagna tee, mille äärest me kiiresti ära tahame saada, tänaval on aga lisaks veel muud funktsioonid: kaubandus, elupinnad, kohvikud – elu,“ leiab Rannala. Just seda – elu ja atraktiivset linnakeskkonda me Reidi tee eskiisil ei näe ja sellest on kahju. Edaspidise diskussiooni raskuskese võikski kanduda küsimusele, kuidas muuta hingetu Reidi tee linlaste poolt armastatud mereäärseks Reidi tänavaks.
Kas sadam peaks asuma kesklinnas.
Reidi tee peamine eesmärk on vähendada koormust, mida Kesklinna tänavatele avaldavad Tallinna Sadamat aastas läbivad 1,3 miljonit sõiduautot ja 300 tuhat raskeveokit. Siit ka küsimus, et kas kõik Soomest, Rootsist ja Saksamaalt saabuvad laevad peavad ikka randuma Kesklinna Sadamas, või võiks osa neist suunata ümber näiteks Muugale. Mõelgem kasvõi naaberlinnale Helsingile, kus parvlaevade randumine on jagatud mitme sadamapunkti vahel. Ehk on see nii põhjusel, et Helsingi Sadama näol on tegemist munitsipaalettevõttega, mis arvestab linna vajadustega. Riigi omanduses Tallinna Sadam linna huvidele ei mõtle. Sadama endine juhtkond pidas kunagi plaani rajada kesklinna reisisadama kõrvale suur konteinersadam. Nende kavade teostumisel oleksime praegu märksa suuremate probleemide ees, kui Reidi tee nõrgapoolne eskiislahendus.
Aga veel on aega praegused vead eskiisist kõrvaldada. Hea, et linnaplaneerijad ning transpordiamet kriitikasse tõsiselt suhtuvad ja olukorrast parimat väljapääsu otsivad. Veel pole hilja kaasata urbanistikaeksperte, kes lahendaksid Reidi tee eskiisi vastuolu Tallinnas valitsevate planeeringupõhimõtetega, milleks on jalakäijatega arvestamine, liikluse rahustamine, ühistranspordi arendamine ja autostumise ohjeldamine. Rajagem selline Reidi tänav, mis kõiki linlasi rõõmustab!
Projekteerija on kinni eilses päevas.
Meediast jäi silma Reidi teed projekteeriva K-Projekti juhi Rein Annusveri jutt viimasest linlaste küsitlusest, mis näitavat, et 51% linnaelanikest sõidab autodega, 25% eelistab ühistransporti ning 24% käib jala või sõidab rattaga. Siit teeb projekteerija järelduse, et autojuhte on palju ja nendega peab arvestama ning seepärast lähtub Reidi tee liiklusskeemi lahendamine just autodest ja autojuhtidest, mitte aga ei püüa nende eelistusi mõjutada. Tegemist on kindlalt möödunud sajandisse jääva seisukohaga, mis käib selgelt vastu nendele põhimõtetele, mida Tallinna liikluse arendamisel viimastel aastatel arvestatakse. Taoline lähenemine sobis kaheksakümnendatel, ehk ka üheksakümnendate alguses, ent täna on see otsekui katse kirjutada luuletus sotsrealismi kaanoneid järgides. Ehk on just projekteerija nõrkus ning soovimatus arvestada jalakäijate ja teiste kergliiklejatega põhjuseks, miks Reidi tee projekt nii palju õigustatud kriitikat pälvib.
Jalakäija peab jõudma Russalkani lühimat teed pidi.
Eskiisprojekti kritiseerijad soovivad, et Russalkani jõudmiseks ei tuleks jalakäijatel hakata tegema 250 meetrist ringi ning veetma rohelist tuld oodates aega ohutussaartel, kus kiirelt möödatuhisevad autod nad vihmastel ilmadel peast jalatallani märjaks kastavad. Nad eeldavad, et jalakäijad peaksid saama liikuda ladusalt, ilma pikkade fooritsüklite järele ootamata ning kõige loogilisemat teed pidi, ja neil on õigus seda eeldada. Reidi tee projekt peab muutma jalakäijate elu mugavamaks, mitte seda komplitseerima, vastasel juhul on see kõlbmatu.
Ühes Russalka ristmiku varasemas lahendusvariandis nähti ette autode viimist tunnelisse. Miks on sellest loobutud? Olgu lahendus pigem veidi kallim ning selle ehitus komplitseeritum, kui et läheme kergema vastupanu teed, ja seda muidugi nõrgima liikleja, jalakäija huvisiud eirates.
Teest tänavaks.
Mulle tundub äärmiselt õige linnalise liikuvuse eksperdi Marek Rannala tähelepanek, et Reidi teed projekteeritakse nagu linnavälist magistraali, millel puudub orgaaniline seos ümbritseva avaliku ruumiga. „Tänava ja tee vahe on lihtne: tee on asustamata ja hõreda funktsionaalsusega, nagu näiteks Laagna tee, mille äärest me kiiresti ära tahame saada, tänaval on aga lisaks veel muud funktsioonid: kaubandus, elupinnad, kohvikud – elu,“ leiab Rannala. Just seda – elu ja atraktiivset linnakeskkonda me Reidi tee eskiisil ei näe ja sellest on kahju. Edaspidise diskussiooni raskuskese võikski kanduda küsimusele, kuidas muuta hingetu Reidi tee linlaste poolt armastatud mereäärseks Reidi tänavaks.
Kas sadam peaks asuma kesklinnas.
Reidi tee peamine eesmärk on vähendada koormust, mida Kesklinna tänavatele avaldavad Tallinna Sadamat aastas läbivad 1,3 miljonit sõiduautot ja 300 tuhat raskeveokit. Siit ka küsimus, et kas kõik Soomest, Rootsist ja Saksamaalt saabuvad laevad peavad ikka randuma Kesklinna Sadamas, või võiks osa neist suunata ümber näiteks Muugale. Mõelgem kasvõi naaberlinnale Helsingile, kus parvlaevade randumine on jagatud mitme sadamapunkti vahel. Ehk on see nii põhjusel, et Helsingi Sadama näol on tegemist munitsipaalettevõttega, mis arvestab linna vajadustega. Riigi omanduses Tallinna Sadam linna huvidele ei mõtle. Sadama endine juhtkond pidas kunagi plaani rajada kesklinna reisisadama kõrvale suur konteinersadam. Nende kavade teostumisel oleksime praegu märksa suuremate probleemide ees, kui Reidi tee nõrgapoolne eskiislahendus.
Aga veel on aega praegused vead eskiisist kõrvaldada. Hea, et linnaplaneerijad ning transpordiamet kriitikasse tõsiselt suhtuvad ja olukorrast parimat väljapääsu otsivad. Veel pole hilja kaasata urbanistikaeksperte, kes lahendaksid Reidi tee eskiisi vastuolu Tallinnas valitsevate planeeringupõhimõtetega, milleks on jalakäijatega arvestamine, liikluse rahustamine, ühistranspordi arendamine ja autostumise ohjeldamine. Rajagem selline Reidi tänav, mis kõiki linlasi rõõmustab!
