Sageli, kui olen kõnelenud omaalgatusest ja soovitanud inimestel igapäevaste murede lahendamisel ise aktiivsemalt kaasa lüüa, olen kuulnud pessimistlikke vastuväiteid, et mis nüüd mina, minust ei olene ju midagi. See kahetsusväärne arvamus on visa kaduma. Ometi on tänapäeval arvukalt võimalusi, kuidas elu paremaks muutmisel oma panus anda. Ma ei mõtle siin kohustuslikku poliitikasse sukeldumist, vaid vabatatlike liikumist, mille olulisus üha kasvab.
Vabatahtliku töö tegemiseks pole tarvis sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele mõnda eksootilisse riiki, tegevust jätkub küllaga ka meie kodusel Eestimaal ja siinsamas Tallinnaski. On tarvis vaid pealehakkamist ja missioonitunnet, mis motiveeriks kulutama oma aega kogukonna hüvanguks, ilma selle eest tasu küsimata. Vabatahtlik tegevus on rahva ühtekuuluvuse ja kogukonna identiteedi lakmuseks. On hea, et Eestis võib vabatahtliku tööga seostada ligi kolmandikku elanikkonnast. See on jõud, mis lahendab nii mõnegi riigi poolt unarusse jäetud kitsaskoha meie igapäevaelus. Me ei kujuta ju elu ette ilma vabatahtlike päästjate ja tarmukate abipolitseiniketa, sädeinimesteta, kes seisavad linnaosa- ja külaseltside arengu eest, suurtel spordivõitlustel olulist rolli etendavate abilisteta, talgulisteta, kelle missiooniks on kodumaa puhastamine rämpsust, Toidupanga usinate annetuste kogujateta, kes toetavad tuhandeid raskustes peresid, vabatahtlike tugiisikuteta, eneseabigruppide eestvedajate ja heategevusürituste läbiviijateta. See on vaid osake vabatahtliku tegevuse pikast nimistust. Meie röövkapitalistlikku ideoloogiat idealiseerivas maailmas on pelgalt hingerahu nimel töötamine otsekui sööm puhast õhku. Sellest algavad eluhoiakud, mis aitavad teha valiku õige ja vale, hea ja kurja vahel, vormivad tõelise kodaniku ja hooliva pereinimese.
Kas sobin vabatahtlikuks?
Selline küsimus tuleb endale esitada igaühel, kes soovib vabatahtlike tegusa perega liituda. Mina olen selle küsimuse sõnastanud kahel korral. Esmalt siis, kui astusin Kaitseliitu ja teist korda alles mõni kuu tagasi, kui võtsin nõuks abipolitseinikuna turvalisust kindlustada. Mõlemal juhul kaalusin hoolikalt, kas leian endas piisavat motivatsiooni ning kas pingelise töögraafiku kõrvalt jääb aega praktilistes tegevustes osaleda. Mõlemal juhul oli vastus positiivne. Kõigepealt lähtusin loogikast, et noore ja füüsiliselt üle keskmise tugeva mehena olen kohustatud lihvima oma riigikaitseoskusi, sest tõsise ohu korral ei kavatse ma valgel laeval ohutusse kaugusesse purjetada, vaid ikka kodu eest seista. Kaitseliitu kuuludes tekkis aga kohe teine õigustatud küsimus – kui olen valmis välisvaenlasele vastu astuma, siis miks peaksin taluma korralagedust kodulinna tänavatel. Siit tuli ka loogiline otsus asuda omandama neid tarkusi, ilma milleta abipolitseinikuks ei lubata. Tänaseks olen ettevalmistuse lõpetanud ning käinud ka esimeses patrullis öises Tallinnas. Kokkuvõtet sellest isiklikust kogemusest saab lugeda Kesklinna Sõnumite .... leheküljelt.
Olen kindel, et igas inimeses leidub vabatahtliku tööks piisavalt suuremeelsust, headust ja vastutustunnet. Ei tohi jääda passiivseks pealtvaatajaks, kui elu nõuab sekkumist!
Kuidas saada abipolitseinikuks?
Mitte just kõige õnnestunum sisekaitsereform on oluliselt vähendanud politseinike arvu ning seega suurendanud olemasolevate tööpinget. On tekkinud olukord, kus korrakaitsjad enam ei jõua vajaliku kiirusega igale väljakutsele reageerida. Ometi ei tohi poliitikute küündimatu tegutsemise tagajärjel väheneda ühiskonna turvalisus. Just sellepärast kutsungi kõiki tegusaid mehi ja naisi mõtlema abipolitseiniku tänuväärse töö peale. Tallinna Kesklinn vajab hädasti korrakaitsesse lisajõude, kes tagaksid meie tänavatel ja parkides ööpäevaringse rahu.
Abipolitseiniku kandidaat peab olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas,
võimeline töötama stabiilselt ja tulemuslikult pingeolukorras ning oskama teha meeskonnatööd, olema kohusetundlik, otsustus- ja vastutusvõimeline. Usun, et enamus kesklinlastest vastab neile nõudmistele. Muidugi eeldatakse, et abipolitseinikuks ei pürgi papist poisid. Kehtestatud on ka füüsilised normatiivid. Katsetel tuleb täita üks kolmest normatiivist - läbida 3000 meetrit 25 minutiga, ujuda 500 meetrit 16 minutiga või jõuda sõudeergomeetril 34 minutiga 6000 meetri kaugusele. Ei midagi ületamatut!
Head kesklinlased, meie lähedased ja sõbrad väärivad turvalist kodu. See on liiga tähtis eesmärk, usaldamaks selle saavutamise teiste hooleks. Ootan teid abipolitseinikeks, et ühiselt tegutsedes tagada kodurahu.
Vabatahtlik töö on hingeseisund ning kes seda kordki kogeb, mõistab, kui mõnus on tasu ootamata enesest parim anda.
Vabatahtliku töö tegemiseks pole tarvis sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele mõnda eksootilisse riiki, tegevust jätkub küllaga ka meie kodusel Eestimaal ja siinsamas Tallinnaski. On tarvis vaid pealehakkamist ja missioonitunnet, mis motiveeriks kulutama oma aega kogukonna hüvanguks, ilma selle eest tasu küsimata. Vabatahtlik tegevus on rahva ühtekuuluvuse ja kogukonna identiteedi lakmuseks. On hea, et Eestis võib vabatahtliku tööga seostada ligi kolmandikku elanikkonnast. See on jõud, mis lahendab nii mõnegi riigi poolt unarusse jäetud kitsaskoha meie igapäevaelus. Me ei kujuta ju elu ette ilma vabatahtlike päästjate ja tarmukate abipolitseiniketa, sädeinimesteta, kes seisavad linnaosa- ja külaseltside arengu eest, suurtel spordivõitlustel olulist rolli etendavate abilisteta, talgulisteta, kelle missiooniks on kodumaa puhastamine rämpsust, Toidupanga usinate annetuste kogujateta, kes toetavad tuhandeid raskustes peresid, vabatahtlike tugiisikuteta, eneseabigruppide eestvedajate ja heategevusürituste läbiviijateta. See on vaid osake vabatahtliku tegevuse pikast nimistust. Meie röövkapitalistlikku ideoloogiat idealiseerivas maailmas on pelgalt hingerahu nimel töötamine otsekui sööm puhast õhku. Sellest algavad eluhoiakud, mis aitavad teha valiku õige ja vale, hea ja kurja vahel, vormivad tõelise kodaniku ja hooliva pereinimese.
Kas sobin vabatahtlikuks?
Selline küsimus tuleb endale esitada igaühel, kes soovib vabatahtlike tegusa perega liituda. Mina olen selle küsimuse sõnastanud kahel korral. Esmalt siis, kui astusin Kaitseliitu ja teist korda alles mõni kuu tagasi, kui võtsin nõuks abipolitseinikuna turvalisust kindlustada. Mõlemal juhul kaalusin hoolikalt, kas leian endas piisavat motivatsiooni ning kas pingelise töögraafiku kõrvalt jääb aega praktilistes tegevustes osaleda. Mõlemal juhul oli vastus positiivne. Kõigepealt lähtusin loogikast, et noore ja füüsiliselt üle keskmise tugeva mehena olen kohustatud lihvima oma riigikaitseoskusi, sest tõsise ohu korral ei kavatse ma valgel laeval ohutusse kaugusesse purjetada, vaid ikka kodu eest seista. Kaitseliitu kuuludes tekkis aga kohe teine õigustatud küsimus – kui olen valmis välisvaenlasele vastu astuma, siis miks peaksin taluma korralagedust kodulinna tänavatel. Siit tuli ka loogiline otsus asuda omandama neid tarkusi, ilma milleta abipolitseinikuks ei lubata. Tänaseks olen ettevalmistuse lõpetanud ning käinud ka esimeses patrullis öises Tallinnas. Kokkuvõtet sellest isiklikust kogemusest saab lugeda Kesklinna Sõnumite .... leheküljelt.
Olen kindel, et igas inimeses leidub vabatahtliku tööks piisavalt suuremeelsust, headust ja vastutustunnet. Ei tohi jääda passiivseks pealtvaatajaks, kui elu nõuab sekkumist!
Kuidas saada abipolitseinikuks?
Mitte just kõige õnnestunum sisekaitsereform on oluliselt vähendanud politseinike arvu ning seega suurendanud olemasolevate tööpinget. On tekkinud olukord, kus korrakaitsjad enam ei jõua vajaliku kiirusega igale väljakutsele reageerida. Ometi ei tohi poliitikute küündimatu tegutsemise tagajärjel väheneda ühiskonna turvalisus. Just sellepärast kutsungi kõiki tegusaid mehi ja naisi mõtlema abipolitseiniku tänuväärse töö peale. Tallinna Kesklinn vajab hädasti korrakaitsesse lisajõude, kes tagaksid meie tänavatel ja parkides ööpäevaringse rahu.
Abipolitseiniku kandidaat peab olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas,
võimeline töötama stabiilselt ja tulemuslikult pingeolukorras ning oskama teha meeskonnatööd, olema kohusetundlik, otsustus- ja vastutusvõimeline. Usun, et enamus kesklinlastest vastab neile nõudmistele. Muidugi eeldatakse, et abipolitseinikuks ei pürgi papist poisid. Kehtestatud on ka füüsilised normatiivid. Katsetel tuleb täita üks kolmest normatiivist - läbida 3000 meetrit 25 minutiga, ujuda 500 meetrit 16 minutiga või jõuda sõudeergomeetril 34 minutiga 6000 meetri kaugusele. Ei midagi ületamatut!
Head kesklinlased, meie lähedased ja sõbrad väärivad turvalist kodu. See on liiga tähtis eesmärk, usaldamaks selle saavutamise teiste hooleks. Ootan teid abipolitseinikeks, et ühiselt tegutsedes tagada kodurahu.
Vabatahtlik töö on hingeseisund ning kes seda kordki kogeb, mõistab, kui mõnus on tasu ootamata enesest parim anda.
