Viimasel ajal on palju räägitud Ida-virumaa töötusest. Kahjuks pole valitsus Virumaa töötuse leevendamiseks mõistlikke lahendusi välja pakkunud. Ei saa ju tõena võtta minister Reinsalu lubadust viia virusse 1000 ametnikukohta. Kõigepealt pole see lahenduseks kohalike hõive parandamisele, teiseks mäletame, mis juhtus haridusministeeriumi Tartusse viimisega – tänaseks on see taas kenasti Tallinnas tagasi.
Ent Virumaa Virumaaks, tegelikult on Valgamaa töötus samal tasemel, moodustades 9% tööealisest elanikkonnast. Seda on lubamatult palju. Kui mõelda, et nende 9% hulgas on arvestatav osa pikaajalistel tööotsijatel, aimame kiretu arvu taga isiklikke tragöödiaid, perede purunemist ja vaesuses elavaid lapsi – kõike seda, mida üks euroopalik riik lubada ei tohiks.
Kas haldusreform toob uusi töökohti?
Sama järjekindlalt, kui vaikitakse kõrgest töötuse määrast, pakub valitsus kõikide probleemide lahendusena välja haldusreformi. Ent kindlasti pole tegemist võluvitsaga, mis Valgamaa ja teiste Eesti paikade elu kihama paneb. Haldusreformi, selle praegusel kujul, võib pidada asendustegevuseks, mille abil püütakse näidata, nagu oleks koalitsioonil tõepoolest plaan, kuidas Eestimaad inimestest tühjaksvoolamisest ning vaesusest päästa. Tegelikult on haldusreformi ainus eesmärk tõsta mehhaanilise maksumaksjate arvu kasvatamise abil tulubaasi. Selles, et minimaalse 5000 elaniku nõue seda ka tõeliselt teeb, tuleb kahelda. Samavõrd, kui lisandub maksumaksjaid, tuleb juurde ka abivajajaid. Kuna kaovad kodulähedased teenused, kallineb maaelu veelgi ning kaotatud töökohad lisavad heitunute ridadesse uusi liikmeid. Haldusreform ei loo uusi töökohti, ei käivita majandust – see on vaevu koospüsiva elumaja ülevärvimine, mis pakub mõneks ajaks silmailu, ent ei paranda mingilgi määral elanike heaolu.
Kuidas anda Valgamaale uus hingamine?
Lahendus töötuse vähendamiseks ning inimeste elujärje parandamiseks peitub siiski ettevõtluses ning tootjatele soodsate tingimuste loomises. On viimane aeg teadvustada Valgamaa olukorda ning asuda ette valmistama radikaalseid piirkondlikke meetmeid, kuidas ettevõtteid kohale meelitada. Riigil tuleks leida vahendeid Valgamaa stardikapitali asutamiseks, kus näiteks poole aasta või aasta jooksul makstakse kinni alustavate ettevõtete palgakulud. Kui selleks kohe raha ei leita, siis on esimese sammuna võimalik vabastada Valgamaale töökohti loovad ettevõtted sotsiaalmaksust. Riigi ülesanne oleks otsida nii kohalikke kui rahvusvahelisi ettevõtteid, kes huvituksid investeerimisest Eestisse, eriti aga tööpuuduses vaevlevatesse piirkondadesse nagu Valgamaa. See oleks vähim, mida majandusministeeriumilt oodata. Kui kompetentsist puudu jääb, võib seda hankida rahvusvaheliste konsultatsioonifirmade kaudu.
Eraldi teema seondub maaelu päästmisega, milleks põllumajandusministeerium pole seni lillegi liigutanud. Eesti on ainus Euroliidu riik, kus piimatootjatele ei maksta toetust. Tulemuseks on karja müümine Lätti, Leetu ja Poolasse, kus oma põllumehe eest paremini hoolt kantakse. Ka seakasvatus vajab kriisist väljatoomist ning seda juba täna.
Lisaks riigipoolsetele meetmetele on võimalused tööpuuduse leevendamiseks ka kohalikel omavalitsustel. Selle asemel, et käed rüpes istuda, tuleks kohapeal kaardistada kõik viisid uute töökohtade loomiseks ning toodangu turustamiseks. Ei teeks paha, kui omavalitsuse juures töötaks pädev majanduskonsultant, kes oleks samal ajal ka tugev praktik. Tema poolt pakutav abi oleks ettevõtjatele tasuta. Samuti peaksid omavalitsused looma võimekuse taotlemaks erinevaid regionaaltoetusi.
Valgamaa omavalitsused ei saa kujunenud olukorrale läbi sõrmede vaadata. Selle asemel, et pidada arvukaid haldusreformi vaagivaid nõupidamisi, tuleks seljad kokku panna ning leida tee tööpuudusest ning palgavaesusest väljumiseks. Selleks on inimesed poliitikuid usaldanud.
Ent Virumaa Virumaaks, tegelikult on Valgamaa töötus samal tasemel, moodustades 9% tööealisest elanikkonnast. Seda on lubamatult palju. Kui mõelda, et nende 9% hulgas on arvestatav osa pikaajalistel tööotsijatel, aimame kiretu arvu taga isiklikke tragöödiaid, perede purunemist ja vaesuses elavaid lapsi – kõike seda, mida üks euroopalik riik lubada ei tohiks.
Kas haldusreform toob uusi töökohti?
Sama järjekindlalt, kui vaikitakse kõrgest töötuse määrast, pakub valitsus kõikide probleemide lahendusena välja haldusreformi. Ent kindlasti pole tegemist võluvitsaga, mis Valgamaa ja teiste Eesti paikade elu kihama paneb. Haldusreformi, selle praegusel kujul, võib pidada asendustegevuseks, mille abil püütakse näidata, nagu oleks koalitsioonil tõepoolest plaan, kuidas Eestimaad inimestest tühjaksvoolamisest ning vaesusest päästa. Tegelikult on haldusreformi ainus eesmärk tõsta mehhaanilise maksumaksjate arvu kasvatamise abil tulubaasi. Selles, et minimaalse 5000 elaniku nõue seda ka tõeliselt teeb, tuleb kahelda. Samavõrd, kui lisandub maksumaksjaid, tuleb juurde ka abivajajaid. Kuna kaovad kodulähedased teenused, kallineb maaelu veelgi ning kaotatud töökohad lisavad heitunute ridadesse uusi liikmeid. Haldusreform ei loo uusi töökohti, ei käivita majandust – see on vaevu koospüsiva elumaja ülevärvimine, mis pakub mõneks ajaks silmailu, ent ei paranda mingilgi määral elanike heaolu.
Kuidas anda Valgamaale uus hingamine?
Lahendus töötuse vähendamiseks ning inimeste elujärje parandamiseks peitub siiski ettevõtluses ning tootjatele soodsate tingimuste loomises. On viimane aeg teadvustada Valgamaa olukorda ning asuda ette valmistama radikaalseid piirkondlikke meetmeid, kuidas ettevõtteid kohale meelitada. Riigil tuleks leida vahendeid Valgamaa stardikapitali asutamiseks, kus näiteks poole aasta või aasta jooksul makstakse kinni alustavate ettevõtete palgakulud. Kui selleks kohe raha ei leita, siis on esimese sammuna võimalik vabastada Valgamaale töökohti loovad ettevõtted sotsiaalmaksust. Riigi ülesanne oleks otsida nii kohalikke kui rahvusvahelisi ettevõtteid, kes huvituksid investeerimisest Eestisse, eriti aga tööpuuduses vaevlevatesse piirkondadesse nagu Valgamaa. See oleks vähim, mida majandusministeeriumilt oodata. Kui kompetentsist puudu jääb, võib seda hankida rahvusvaheliste konsultatsioonifirmade kaudu.
Eraldi teema seondub maaelu päästmisega, milleks põllumajandusministeerium pole seni lillegi liigutanud. Eesti on ainus Euroliidu riik, kus piimatootjatele ei maksta toetust. Tulemuseks on karja müümine Lätti, Leetu ja Poolasse, kus oma põllumehe eest paremini hoolt kantakse. Ka seakasvatus vajab kriisist väljatoomist ning seda juba täna.
Lisaks riigipoolsetele meetmetele on võimalused tööpuuduse leevendamiseks ka kohalikel omavalitsustel. Selle asemel, et käed rüpes istuda, tuleks kohapeal kaardistada kõik viisid uute töökohtade loomiseks ning toodangu turustamiseks. Ei teeks paha, kui omavalitsuse juures töötaks pädev majanduskonsultant, kes oleks samal ajal ka tugev praktik. Tema poolt pakutav abi oleks ettevõtjatele tasuta. Samuti peaksid omavalitsused looma võimekuse taotlemaks erinevaid regionaaltoetusi.
Valgamaa omavalitsused ei saa kujunenud olukorrale läbi sõrmede vaadata. Selle asemel, et pidada arvukaid haldusreformi vaagivaid nõupidamisi, tuleks seljad kokku panna ning leida tee tööpuudusest ning palgavaesusest väljumiseks. Selleks on inimesed poliitikuid usaldanud.
