Tallinna Vanalinn kujutab endast vaid väikest osa pealinnast ja kaduvväikest kübet kogu riigist, ent enamusele turistidest on see keskaegne pärl ainsaks eesmärgiks, miks Eestit külastada ja peamiseks mälestuseks siit lahkudes. Vanalinn on see imeveski, mis jahvatab turistide raha muljetavaldavaks osaks meie SKPst, tõmbekeskus, mille kaitstus ning miljööväärtuslik toimimine ei peaks olema üksnes linna mure, vaid ka valitsuse ning riigikogu esmane hool.
Vanalinn pole eraldi territoriaalne üksus, vaid osa südalinnast, kuhu ei suunata riigi poolt mingeid lisavahendeid. Vanalinna arengukavast 2014-2021 tulenevad kohustused on pandud omavalitsusele. Seadusandja pole valmis vanalinna ainulaadsusega arvestama. Praegused vanalinna puudutavad õigusaktid on valdavas osas keskendunud füüsilise keskkonna säilitamisele ega paku kuigi palju võimalusi säästa vanalinna traditsioonilist elavat keskkonda. Lisaks muinsusele omab vanalinn areneva organismina palju sellist, mida tuleks reguleerida eraldi aktidega, kuid Muinsuskaitseseaduse kõrval puuduvad muud olulised riiklikud seadused, mille alusel vanalinna kaitset kavandada. Arengukava koostamisel kasutati alusdokumendina kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, Tallinna põhimäärust ja Tallinna arengudokumentide menetlemise korda. Lisaks lähtuti kava vormistamisel UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonist, selle rakendusjuhistest ja UNESCO Saksamaa rahvusliku komisjoni käsiraamatust „Management Plans for World Heritage Sites. A Practical Guide”. Eelnimetatu ei jäta kahtlust, et võrdselt pealinna seadusega, vajame ka vanalinna miljööväärtusi käsitlevat seadust. Seni, kuni selline alusdokument puudub, võime vanalinnas näha takistamatult tegutsemas naeruväärsetes pseudoajaloolistes kostüümides reklaamijagajaid ning vaateakendel võimutsemas maitselagedat keskpärasust. Kuid see on vaid väike mure. Koos suurte ärikeskuste kerkimisega mujal linnas, kaotab vanalinn oma tähtsuse ajaloolise kaubandus, käsitöö- ja kulinaarse kultuuri kandjana.
Eelnevat analüüsides jõuame tõdemuseni, et Tallinna Vanalinna, mis toob riigieelarvesse olulisi summasid ning kindlustab turismitööstuses töö kümnetele tuhandetele, tuleb käsitleda mitte tavalise asumi, vaid eritsoonina. Kuna sellesisulise seaduse täispaketi väljatöötamine võtab aega, võiks esmase meetmena, mis elavdaks siinset kaubandust ning tooks väärtusliku linnakeskkonna arendamisse uusi investeeringuid, kehtestada Tallinna ajaloolises linnasüdames tegutsevatele toitlustus- ja kaubandusettevõtetele käibemaksuvabastuse. Taoline lähenemine aitaks viia vanalinna restoranide hinnad vastuvõetavaks ka kohalikule elanikule ning tõstaks oluliselt kaubanduse atraktiivsust. See pisku, mis vanalinna maksust vabastamise läbi riigieelarvele kaduma läheks, teenitakse tasa töökohtade arvu lisandumise ja kaubanduse elavdamise arvelt. Tõuseks äripindade tasuvus ning suureneks turiste ja kohalikke teenindavate ettevõtete arv. Vanalinnas ärkaksid ellu ka seni nn kuldsest teljest kaugemale jäävad piirkonnad.
Teine vajalik meede keskaegse miljöö säilitamiseks, on riigi ja omavalitsuse ühine restaureerimistoetuste fond, mis kataks märgatava osa arhitektuuriväärtuslike majade korrastamiskuludest. Tegemist poleks mitte sümboolsete summadega, vaid muinsuspiirangutest tingitud lisakulude täieliku katmisega. Toetus aitaks kaotada vanalinnast laokil kinnistud, mida omanikud ei suuda nõuetele vastavalt korrastada. Olen ka varem seda teemat puudutanud ning püsin jätkuvalt arvamusel, et Tallinna Vanalinnale oluliste objektide restaureerimisel tuleb ka riigil õlg alla panna. Ei saa nõuda kogu muinsuskaitselistest eritingimustest tulenevate lisakulutuste kandmist eraomanikult. Iga kinnisvaravaldaja võtab vanalinnas piiranguid järgides endale niigi lisakohustusi, mille täitmisel peab talle appi tulema. Vanalinna hoonete säilimine pole pelgalt omavalitsuse ja omanike, vaid ühiskonna mure laiemalt.
Tallinna Vanalinn ootab kiiret ja tõsist riigipoolset panust, et aastasadade jooksul kujunenud väärtusi hoida. Valitsuse soovimatus linnavõimudega koostööd teha pole riigimehelikkuse vaid lapsiku eneseimetluse väljendus. Loodan et olukord peale 1. märtsi valimisi muutub ja omavalitsuste töö blokeerimine asendub Toompeal koostööga Eesti elu edendamiseks, mille üheks tingimuseks on meie suurima ajaloolise rikkuse, Tallinna Vanalinna väärikas säilitamine.
Käibemaksuvabastus vanalinna ettevõtetele ja toetusfond majade restaureerimiseks, see on miinimum, mida tuleb vanalinna heaks lähiajal teha.
Vanalinn pole eraldi territoriaalne üksus, vaid osa südalinnast, kuhu ei suunata riigi poolt mingeid lisavahendeid. Vanalinna arengukavast 2014-2021 tulenevad kohustused on pandud omavalitsusele. Seadusandja pole valmis vanalinna ainulaadsusega arvestama. Praegused vanalinna puudutavad õigusaktid on valdavas osas keskendunud füüsilise keskkonna säilitamisele ega paku kuigi palju võimalusi säästa vanalinna traditsioonilist elavat keskkonda. Lisaks muinsusele omab vanalinn areneva organismina palju sellist, mida tuleks reguleerida eraldi aktidega, kuid Muinsuskaitseseaduse kõrval puuduvad muud olulised riiklikud seadused, mille alusel vanalinna kaitset kavandada. Arengukava koostamisel kasutati alusdokumendina kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, Tallinna põhimäärust ja Tallinna arengudokumentide menetlemise korda. Lisaks lähtuti kava vormistamisel UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonist, selle rakendusjuhistest ja UNESCO Saksamaa rahvusliku komisjoni käsiraamatust „Management Plans for World Heritage Sites. A Practical Guide”. Eelnimetatu ei jäta kahtlust, et võrdselt pealinna seadusega, vajame ka vanalinna miljööväärtusi käsitlevat seadust. Seni, kuni selline alusdokument puudub, võime vanalinnas näha takistamatult tegutsemas naeruväärsetes pseudoajaloolistes kostüümides reklaamijagajaid ning vaateakendel võimutsemas maitselagedat keskpärasust. Kuid see on vaid väike mure. Koos suurte ärikeskuste kerkimisega mujal linnas, kaotab vanalinn oma tähtsuse ajaloolise kaubandus, käsitöö- ja kulinaarse kultuuri kandjana.
Eelnevat analüüsides jõuame tõdemuseni, et Tallinna Vanalinna, mis toob riigieelarvesse olulisi summasid ning kindlustab turismitööstuses töö kümnetele tuhandetele, tuleb käsitleda mitte tavalise asumi, vaid eritsoonina. Kuna sellesisulise seaduse täispaketi väljatöötamine võtab aega, võiks esmase meetmena, mis elavdaks siinset kaubandust ning tooks väärtusliku linnakeskkonna arendamisse uusi investeeringuid, kehtestada Tallinna ajaloolises linnasüdames tegutsevatele toitlustus- ja kaubandusettevõtetele käibemaksuvabastuse. Taoline lähenemine aitaks viia vanalinna restoranide hinnad vastuvõetavaks ka kohalikule elanikule ning tõstaks oluliselt kaubanduse atraktiivsust. See pisku, mis vanalinna maksust vabastamise läbi riigieelarvele kaduma läheks, teenitakse tasa töökohtade arvu lisandumise ja kaubanduse elavdamise arvelt. Tõuseks äripindade tasuvus ning suureneks turiste ja kohalikke teenindavate ettevõtete arv. Vanalinnas ärkaksid ellu ka seni nn kuldsest teljest kaugemale jäävad piirkonnad.
Teine vajalik meede keskaegse miljöö säilitamiseks, on riigi ja omavalitsuse ühine restaureerimistoetuste fond, mis kataks märgatava osa arhitektuuriväärtuslike majade korrastamiskuludest. Tegemist poleks mitte sümboolsete summadega, vaid muinsuspiirangutest tingitud lisakulude täieliku katmisega. Toetus aitaks kaotada vanalinnast laokil kinnistud, mida omanikud ei suuda nõuetele vastavalt korrastada. Olen ka varem seda teemat puudutanud ning püsin jätkuvalt arvamusel, et Tallinna Vanalinnale oluliste objektide restaureerimisel tuleb ka riigil õlg alla panna. Ei saa nõuda kogu muinsuskaitselistest eritingimustest tulenevate lisakulutuste kandmist eraomanikult. Iga kinnisvaravaldaja võtab vanalinnas piiranguid järgides endale niigi lisakohustusi, mille täitmisel peab talle appi tulema. Vanalinna hoonete säilimine pole pelgalt omavalitsuse ja omanike, vaid ühiskonna mure laiemalt.
Tallinna Vanalinn ootab kiiret ja tõsist riigipoolset panust, et aastasadade jooksul kujunenud väärtusi hoida. Valitsuse soovimatus linnavõimudega koostööd teha pole riigimehelikkuse vaid lapsiku eneseimetluse väljendus. Loodan et olukord peale 1. märtsi valimisi muutub ja omavalitsuste töö blokeerimine asendub Toompeal koostööga Eesti elu edendamiseks, mille üheks tingimuseks on meie suurima ajaloolise rikkuse, Tallinna Vanalinna väärikas säilitamine.
Käibemaksuvabastus vanalinna ettevõtetele ja toetusfond majade restaureerimiseks, see on miinimum, mida tuleb vanalinna heaks lähiajal teha.
