6. juunil saab 30 aastaseks Heiki Nabi, mees, kellel on õnn koos Kalevipoja, Lurichi, Abergi ja Palusaluga olla osa eestlaste rahvuslikust eneseteadvusest. Mida väiksem rahvas, seda kõrgemalt hinnatakse rammumeeste vägevaid tegusid, lihaste sitkust ja mehist vastupidavust. Eesti mütoloogilises müüdimälus on kangelasi ikka ülistatud ning seda nende noorusele ja põikpäisusele vaatamata, või siis just nende sõltumatu iseloomu tõttu.
Hiiumaa kadakate sitkus.
Hilleste külas Pühalepa vallas on viimase rahvaloenduse andmetel vaid 14 elanikku, ent Eesti maadlusgeograafias kuulub sellele kivisele rannikualale eriline koht. Kuipalju siis ikka on Maarjamaal neid paiku, kus oleks sündinud kahekordne maailmameister ja olümpiahõbe kreeka-rooma maadluses. Aga kant ise on omapärase väega, sest just selles saaresopis tegi vägilasetempe Kalevipoja hiidlasest suguvend Leiger. Mõned kilomeetrid edasi Kassari rannas asub skulptor Kalju Reiteli poolt pronksi valatud Leigeri kuju. Aga 1985. aastal, kui lihtsas talumajas kõlas esmakordselt vastsündinud poisslapse kisa, polnud pronksleigerit veel olemas, ja kui olnukski, vaevalt siis läinuks see vastsele maailmakodanikule eriti korda. Tema jaoks oli kõik veel ees – esimesed sammud, koolitee ja õnnelik kohtumine maadlustreener Tiit Madalveega, kes nägi poisis seda Hiiumaa kadakate sitkust, mis kõigi heade asjaolude kokkulangemisel on eelduseks erakordsele edule.
Maadlus nagu elu.
Maadlus on nõudlik spordiala, mis eeldab kannatlikkust ja kõrget valuläve, ning ei soosi tuimust ja otsustusvõimetust. Rumal saab matil kohe selja prügiseks, sest pelgalt jõuga pole võimalik vastast võita. Kreeka-rooma maadluses on kasutusel enam kui 50 heidet, tõstet ja rullimist, ent kaht täpselt ühesugust olukorda ei tule kunagi ette. Matil ei toimu pelgalt võitlus lihasramm lihasrammu vastu, vaid lahing, kus hetkeline taandumine võib tuua suuremat edu viivu vältavast pealetungist. Võitjana väljub see, kes endasse usub, vastast üllatab, kõhkluse ning hirmu võidab. Maadlus on nagu elu. Kannatlik ootamine koondub ühte õnnestunud heitesse, samas võib võimalus jäädagi kasutamata, sest enne kõlab lõpukong.
Mis teeb Nabist Nabi.
Kui mitte muuga, siis on jumal hiidlasi õnnistanud enneolematu jonnakusega ja Heiki Nabi pole siin erand. Jälgides korduvalt Heiki matše, on mind teinud kadedaks see enesekindlus, millega ta matile astub. Kõigest näeb, et tegemist on võitjaga. On arusaadav, et nii võib ta tunda Eesti esivõistlustel, kus juba 11 aastat pole Nabile vastast, ent sama enesestmõistetava kindlusega läks ta heitlusele vastu ka enda jaoks äärmiselt halbadel aastatel, kui esimese maailmameistritiitli järgsed vigastused tõid kaasa järjestikkused läbipõrumised ja ajakirjanike rünnakud, kes ta juba poolenisti maha kandsid. Aga Nabi silmist ei kadunud hetkekski võitja pilk. Ka siis, kui peale 2006. aasta Gangzhou kulda tuli järgmisel aastal Bakuus leppida 24. kohaga. Kui 2011. aastal naasis Nabi Istanbulist 27. kohaga, ennustasid mitmed asjatundjad, et mees on karjääri lõpetamas. Heiki vaid muigas avalike rünnakute peale, läks Londoni olümpiale ja tuli tagasi hõbedaga. Juba järgmisel aastal lisandus esimesele maailmameistri tiitlile Budapestist teine kuld ja aasta hiljem Taškendist pronks. Nabi oli tagasi, võimsamana, analüütilisemana ja kogenenumana. Mida vahepealne mõõnaperiood mehe närvidele maksma läks, teab vaid tema ise. Välja pole maailmameister ebakindlust või pettumist kunagi näidanud.
Just maailameister, sest Euroopa meistrivõistlustel pole ta kunagi neljandast paremale kohale jõudnud. Kas kontinendi meistriks tulekuks napib maailmameistril motivatsiooni? Võta kinni! Ehk ongi nii. Aga võib uskuda, et järgmisel aastal Rio de Janeiro olümpiamängudel on Nabi üks meie vähestest kullalootustest.
Sadade innustaja.
Nagu kunagi Lurichil, Palusalul, Kotkasel, on ka Nabil täita oma osa noorte toomises sporti. Usun, et sajad poisid ja tüdrukud kõikjal Eestis on leidnud tee klassikalise maadluse, aga ka teiste spordialade juurde, just tänu sellele, et neil on niivõrd vaimustav eeskuju. Heiki oskab endas ühendada tagasihoidliku hiiumaa nooruki ja maailma näinud kogenud võitleja. Mida paremaks ta saab, seda lihtsamaks muutub treeningkaaslastega, spordisõpradega, ajakirjanduse ja avalikkusega suhtlemisel. Ja mitte ainult oma sportlasteed alustavaid noorukeid ei julgusta see vägilane unistuste nimel pingutama, vaid süstib indu ka arvestatavate tulemusteni jõudnud sportlastesse.
Seda viimast võin kinnitada enda näitel. 1. märtsil Tarus toimunud Eesti esivõitlustele jõudsin kõhklustega hinges ning ka vormitipu planeerimisega olin veidi mööda pannud. Muidugi võib selles süüdistada Riigikogu valimisi, kus osalemine nõudis oma, aga see polegi oluline. Oluline tundub hoopis tõik, et jälgides, millise veenva ülekaaluga Heiki Nabi kõik vastased alistab, tundsin endas võidutahet taas tärkamas. Piinlik oli pühendunud maadlejaga samas saalis endast mitte kõike välja panna. Rahunesin, keskendusin, motiveerisin ennast ja võitsin pronksi. Kahju oli vaid sellest, et ma ei suutnud murda läbi kullaheitlusesse, kus oleksin läinud kokku Nabi endaga. See õnn naeratas Mait Madile, kes pidas maha ühe elu parimatest heitlustest. Pole tähtis, et ta Nabile alla jäi, sest kohtumise ilu korvas kaotuse.
Maadluse põhitõed.
Suured võitlejad suhtuvad vastasesse alati austusega. Nad ei muiga sarkastiliselt, kui loos viib nad kokku algajaga, ega püüa rõhutada vastase allajäämist. Kui võitlusalade esindaja, maadleja või poksija, ei suuda austada vastast, ei austa ta ka saavutatud võitu, ega iseennast. Mulle on alati jätnud sügava mulje, et Nabi ei lase end lõdvaks ka suhteliselt kerge vastasega kokku minnes. Ta on tähelepanelik, valmis üllatusteks – tähendab hindab vastast.
Nabi teab hästi, et matile minnes ei tohi võtta kaasa treeningute higi ja taaka – need jäägu maha treeningsaali. Ta näeb võistlustel alati välja puhanuna, tema jalgades pole raskust, pilgus tüdimust. See on suure sportlase oskus ajastada vorm ning koondada võidu nimel kõik jõuvarud. Ka oma halvimatel päevadel, kui vigastused ei lubanud häid tulemusi saavutada, ei näidanud Heiki pettumust välja. Ta esines selle hetke võimete tasemel, teades ise, mida suudaks ilma segavate traumadeta. Hiidlane pole kunagi hädaldanud, pigem enese üle nalja heitnud ja uuel võimalusel paremini proovinud. Väärt omadused, mis lõpuks sihile viivad.
Eesti maadluse parimad päevad.
Eesti maadlejatel on spordiajaloos väärikas koht. Paljud nende saavutused püsivad seni ainulaadsete ja kordumatutena. 1912 pidas Martin Klein Stockholmi olümpial seni maailma spordiajaloo pikima maadlusmatši. Kuna sel ajal tunnistati vaid ilmselget ülekaalu, kestis Kleinile hõbeda toonud tasavägine kohtumine soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit. 1936 aastal võitis Kristjan Palusalu Berliini olümpial kullad nii kreeka-rooma kui vabamaadluses, jäädes tänaseni ainsaks, kes seda suutnud. Aastail 1938-1966 püsis valitseva Euroopa meistrina Johannes Kotkas. Seni pole keegi eestlase tulemust korrata suutnud.
Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921. Läinud sajandi kahekümnendatest kujuneski kodumaise maadluse tõeline kuldaeg. Eesti maadlejad võtsid 1920.–1930. aastail 3 olümpiakulda, 2 -hõbedat ja 4 –pronksi. Euroopa esivõistlustelt toodi ära 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi. Maailma meistrivõistlustelt, mida vahemikus 1923–1947 ei korraldatud, jäi saagiks 1 hõbe. Nii vägev oli Eesti maadlus!
Mõeldes Nabile loodan siiralt, et saja aasta tagune edu kordub uuel sajandil ning maadluses ootavad meid taas võimsad kahekümnendad.
Kuhu edasi?
30. eluaasta tähendab Kreeka-rooma maadluses võimete tippu. Aleksander Aberg oli 34, kui võitis New Yorgis Maailma meistrivõistlused. Ka Georg Lurich pidas oma säravaimad kohtumised 40 eluaasta lävel. Legendaarne Johannes Kotkas tegi veel 45-aastasena maadlusmatil mehetegusid.
Heiki Nabil on ees hulgaliselt võite nii siin Eestis, Saksamaal klubisportlasena, kui muidugi Euroopa- ja Maailma meistrivõistlustel ning Olümpiamängudel. Loodan, et tema edust saab innustust kogu meie maadlusilm ning Heiki ei pea ennast tundma üksi selles tipus, kuhu ta on jõudnud tänu erakordsele tahtejõule ja visadusele.
Õnne sünnipäevaks, noor juubilar, ja mehetegusid matil!
Hiiumaa kadakate sitkus.
Hilleste külas Pühalepa vallas on viimase rahvaloenduse andmetel vaid 14 elanikku, ent Eesti maadlusgeograafias kuulub sellele kivisele rannikualale eriline koht. Kuipalju siis ikka on Maarjamaal neid paiku, kus oleks sündinud kahekordne maailmameister ja olümpiahõbe kreeka-rooma maadluses. Aga kant ise on omapärase väega, sest just selles saaresopis tegi vägilasetempe Kalevipoja hiidlasest suguvend Leiger. Mõned kilomeetrid edasi Kassari rannas asub skulptor Kalju Reiteli poolt pronksi valatud Leigeri kuju. Aga 1985. aastal, kui lihtsas talumajas kõlas esmakordselt vastsündinud poisslapse kisa, polnud pronksleigerit veel olemas, ja kui olnukski, vaevalt siis läinuks see vastsele maailmakodanikule eriti korda. Tema jaoks oli kõik veel ees – esimesed sammud, koolitee ja õnnelik kohtumine maadlustreener Tiit Madalveega, kes nägi poisis seda Hiiumaa kadakate sitkust, mis kõigi heade asjaolude kokkulangemisel on eelduseks erakordsele edule.
Maadlus nagu elu.
Maadlus on nõudlik spordiala, mis eeldab kannatlikkust ja kõrget valuläve, ning ei soosi tuimust ja otsustusvõimetust. Rumal saab matil kohe selja prügiseks, sest pelgalt jõuga pole võimalik vastast võita. Kreeka-rooma maadluses on kasutusel enam kui 50 heidet, tõstet ja rullimist, ent kaht täpselt ühesugust olukorda ei tule kunagi ette. Matil ei toimu pelgalt võitlus lihasramm lihasrammu vastu, vaid lahing, kus hetkeline taandumine võib tuua suuremat edu viivu vältavast pealetungist. Võitjana väljub see, kes endasse usub, vastast üllatab, kõhkluse ning hirmu võidab. Maadlus on nagu elu. Kannatlik ootamine koondub ühte õnnestunud heitesse, samas võib võimalus jäädagi kasutamata, sest enne kõlab lõpukong.
Mis teeb Nabist Nabi.
Kui mitte muuga, siis on jumal hiidlasi õnnistanud enneolematu jonnakusega ja Heiki Nabi pole siin erand. Jälgides korduvalt Heiki matše, on mind teinud kadedaks see enesekindlus, millega ta matile astub. Kõigest näeb, et tegemist on võitjaga. On arusaadav, et nii võib ta tunda Eesti esivõistlustel, kus juba 11 aastat pole Nabile vastast, ent sama enesestmõistetava kindlusega läks ta heitlusele vastu ka enda jaoks äärmiselt halbadel aastatel, kui esimese maailmameistritiitli järgsed vigastused tõid kaasa järjestikkused läbipõrumised ja ajakirjanike rünnakud, kes ta juba poolenisti maha kandsid. Aga Nabi silmist ei kadunud hetkekski võitja pilk. Ka siis, kui peale 2006. aasta Gangzhou kulda tuli järgmisel aastal Bakuus leppida 24. kohaga. Kui 2011. aastal naasis Nabi Istanbulist 27. kohaga, ennustasid mitmed asjatundjad, et mees on karjääri lõpetamas. Heiki vaid muigas avalike rünnakute peale, läks Londoni olümpiale ja tuli tagasi hõbedaga. Juba järgmisel aastal lisandus esimesele maailmameistri tiitlile Budapestist teine kuld ja aasta hiljem Taškendist pronks. Nabi oli tagasi, võimsamana, analüütilisemana ja kogenenumana. Mida vahepealne mõõnaperiood mehe närvidele maksma läks, teab vaid tema ise. Välja pole maailmameister ebakindlust või pettumist kunagi näidanud.
Just maailameister, sest Euroopa meistrivõistlustel pole ta kunagi neljandast paremale kohale jõudnud. Kas kontinendi meistriks tulekuks napib maailmameistril motivatsiooni? Võta kinni! Ehk ongi nii. Aga võib uskuda, et järgmisel aastal Rio de Janeiro olümpiamängudel on Nabi üks meie vähestest kullalootustest.
Sadade innustaja.
Nagu kunagi Lurichil, Palusalul, Kotkasel, on ka Nabil täita oma osa noorte toomises sporti. Usun, et sajad poisid ja tüdrukud kõikjal Eestis on leidnud tee klassikalise maadluse, aga ka teiste spordialade juurde, just tänu sellele, et neil on niivõrd vaimustav eeskuju. Heiki oskab endas ühendada tagasihoidliku hiiumaa nooruki ja maailma näinud kogenud võitleja. Mida paremaks ta saab, seda lihtsamaks muutub treeningkaaslastega, spordisõpradega, ajakirjanduse ja avalikkusega suhtlemisel. Ja mitte ainult oma sportlasteed alustavaid noorukeid ei julgusta see vägilane unistuste nimel pingutama, vaid süstib indu ka arvestatavate tulemusteni jõudnud sportlastesse.
Seda viimast võin kinnitada enda näitel. 1. märtsil Tarus toimunud Eesti esivõitlustele jõudsin kõhklustega hinges ning ka vormitipu planeerimisega olin veidi mööda pannud. Muidugi võib selles süüdistada Riigikogu valimisi, kus osalemine nõudis oma, aga see polegi oluline. Oluline tundub hoopis tõik, et jälgides, millise veenva ülekaaluga Heiki Nabi kõik vastased alistab, tundsin endas võidutahet taas tärkamas. Piinlik oli pühendunud maadlejaga samas saalis endast mitte kõike välja panna. Rahunesin, keskendusin, motiveerisin ennast ja võitsin pronksi. Kahju oli vaid sellest, et ma ei suutnud murda läbi kullaheitlusesse, kus oleksin läinud kokku Nabi endaga. See õnn naeratas Mait Madile, kes pidas maha ühe elu parimatest heitlustest. Pole tähtis, et ta Nabile alla jäi, sest kohtumise ilu korvas kaotuse.
Maadluse põhitõed.
Suured võitlejad suhtuvad vastasesse alati austusega. Nad ei muiga sarkastiliselt, kui loos viib nad kokku algajaga, ega püüa rõhutada vastase allajäämist. Kui võitlusalade esindaja, maadleja või poksija, ei suuda austada vastast, ei austa ta ka saavutatud võitu, ega iseennast. Mulle on alati jätnud sügava mulje, et Nabi ei lase end lõdvaks ka suhteliselt kerge vastasega kokku minnes. Ta on tähelepanelik, valmis üllatusteks – tähendab hindab vastast.
Nabi teab hästi, et matile minnes ei tohi võtta kaasa treeningute higi ja taaka – need jäägu maha treeningsaali. Ta näeb võistlustel alati välja puhanuna, tema jalgades pole raskust, pilgus tüdimust. See on suure sportlase oskus ajastada vorm ning koondada võidu nimel kõik jõuvarud. Ka oma halvimatel päevadel, kui vigastused ei lubanud häid tulemusi saavutada, ei näidanud Heiki pettumust välja. Ta esines selle hetke võimete tasemel, teades ise, mida suudaks ilma segavate traumadeta. Hiidlane pole kunagi hädaldanud, pigem enese üle nalja heitnud ja uuel võimalusel paremini proovinud. Väärt omadused, mis lõpuks sihile viivad.
Eesti maadluse parimad päevad.
Eesti maadlejatel on spordiajaloos väärikas koht. Paljud nende saavutused püsivad seni ainulaadsete ja kordumatutena. 1912 pidas Martin Klein Stockholmi olümpial seni maailma spordiajaloo pikima maadlusmatši. Kuna sel ajal tunnistati vaid ilmselget ülekaalu, kestis Kleinile hõbeda toonud tasavägine kohtumine soomlase Alfred Asikaineniga 11 tundi ja 40 minutit. 1936 aastal võitis Kristjan Palusalu Berliini olümpial kullad nii kreeka-rooma kui vabamaadluses, jäädes tänaseni ainsaks, kes seda suutnud. Aastail 1938-1966 püsis valitseva Euroopa meistrina Johannes Kotkas. Seni pole keegi eestlase tulemust korrata suutnud.
Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921. Läinud sajandi kahekümnendatest kujuneski kodumaise maadluse tõeline kuldaeg. Eesti maadlejad võtsid 1920.–1930. aastail 3 olümpiakulda, 2 -hõbedat ja 4 –pronksi. Euroopa esivõistlustelt toodi ära 5 kulda, 11 hõbedat ja 10 pronksi. Maailma meistrivõistlustelt, mida vahemikus 1923–1947 ei korraldatud, jäi saagiks 1 hõbe. Nii vägev oli Eesti maadlus!
Mõeldes Nabile loodan siiralt, et saja aasta tagune edu kordub uuel sajandil ning maadluses ootavad meid taas võimsad kahekümnendad.
Kuhu edasi?
30. eluaasta tähendab Kreeka-rooma maadluses võimete tippu. Aleksander Aberg oli 34, kui võitis New Yorgis Maailma meistrivõistlused. Ka Georg Lurich pidas oma säravaimad kohtumised 40 eluaasta lävel. Legendaarne Johannes Kotkas tegi veel 45-aastasena maadlusmatil mehetegusid.
Heiki Nabil on ees hulgaliselt võite nii siin Eestis, Saksamaal klubisportlasena, kui muidugi Euroopa- ja Maailma meistrivõistlustel ning Olümpiamängudel. Loodan, et tema edust saab innustust kogu meie maadlusilm ning Heiki ei pea ennast tundma üksi selles tipus, kuhu ta on jõudnud tänu erakordsele tahtejõule ja visadusele.
Õnne sünnipäevaks, noor juubilar, ja mehetegusid matil!
