Kaks aastakümmet tagasi kirjutatud Mattiiseni isamaalaulus küsitakse - Kas vaikust valvav Valgamaa on hüüdjatega ühinend? Tol ajal näis vaba Eesti ülima eesmärgina, mille saavutamise järel pole enam vaja millegi pärast muretseda. Aastate möödudes oleme aru saanud, kuivõrd seesama vabadus, mille järele kunagi õhkasime, vajab kaitset meie eneste hoolimatuse eest.
Kas Valgamaa suudab täna valvata oma metsade vaikust?
Nagu telerist näha ja lehest lugeda, siis kahjuks ei suuda. Valgamaa metsade vahele kerkivad üha jõudsamalt prügimäed, mille tekkimise vastu on abitud nii RMK metsavahid kui omavalitsused. On inimesi, kellele jaoks vabadus tähendab võimalust hiilida kõrvale kõigist eetikanormidest ja ühiskonna kehtestatud reeglitest ning vedada mõne euro kokkuhoidmiseks või siis lihtsalt mugavuse pärast oma rämps metsaalustesse. Kuna pole pealtnägijaid, jäävad risustajad valdavalt karistamata. Kus aga omaalgatuslik prügiladestus juba toimub, sinna tuuakse solki juurde. Sest enese õigustuseks võib julgelt väita, et ega mina siis esimesena, siia oli enne mind mitu autokoormat sodi maha pandud.
Kui hästi läheb, korraldab metsa haldaja prügi äraveo, halvemal juhul aga jäävad inetud olmeladestused aastateks metsaalust risustama. Ei jõua ka „Teeme ära“ ennastsalgavad talgulised igasse metsatukka.
Kust risustajad tulevad?
Valus tunnistada, aga Valga metsaaluseid ei käi rüvetamas mitte tartlased või tallinlased, vaid ikka kohalik rahvas ise. Nii lihtne on ju prügi puude vahele maha valada ja siis rõõmustada, et sai enda õue või kuurialuse puhtaks. Üha enam on meil levimas arusaam, et kodu lõppeb välisukse või aiaväravaga ja kõik, mis jääb selle taha, on omavalitsuse või riigi mure. „Kus on vallajuhid, et ei suuda metsade prügistamisele piiri panna?“ küsivad pahased loodusesõbrad, keda jalutuskäik viis männikus kõrguva haisva prügimäe juurde. „Politsei peaks asjaga tõsisemalt tegelema ja süüdlased välja selgitama,“ arutlevad nördinud kodanikud. Hurjutatakse saamatuid ametimehi, kuid sinna see jääb. Prügimägede teke tundub olevat sama vääramatu nagu vihmasadu või kõva tuul. Nii muutuvadki koledad rämpsulademed otsekui osakeseks loodusest. Loomadki tulevad sinna toidupoolist otsima. Tõeline idüll!
Mida ette võtta?
Kas metsarisustajad pääsevad tõesti puhta nahaga? Paistab nii. RMK on metsavahtide arvu kahandanud pea olematuks ja neil, kes veel ametisse jäetud, tuleb valvata tohutuid alasid, millel pidev silma peal hoidmine praktiliselt võimatu. Ka politsei ei ela peale suuri koondamisi üle paremaid aegu. Napib ressurssi isegi kõigi kriminaalsete tegude uurimiseks, rääkimata siis väärtegudest. Ääremaastumine on elule maakohtades mõjunud laastavalt ning jätnud paljudesse väikeküladesse vaid vanurid, kellest pole samuti kodupaiga looduse eest seisjaid.
Tallinnas tegeleb isetekkeliste prügimägedega munitsipaalpolitsei, kes on suutnud viimastel aastatel olukorda linna rohealadel ja metsades oluliselt parandada. Algatatud on hulgaliselt menetlusi, mille käigus on õnnestunud pealtnägijate ütlustele toetudes või prügist leitud asitõendite alusel süüdlased tuvastada ning neile karistus määrata. Selles töös osalevad kõik patrullid ja menetlejad ning ühtki looduse risustamise fakti ei jäeta tähelepanuta. Taoline munitsipaalpolitsei poolne surve on pannud paljud senised looduses laamendajad oma harjumusi muutma.
Ka Valgamaal võiks algatada diskussiooni maakonna munitsipaalpolitsei loomise otstarbekusest. Valgamaa Mupo suudaks hoida silma peal nii metsadel kui ka neil küladel, kuhu riigipolitsei harva satub. Samuti jääks munitsipaalpolitsei menetleda muud heakorraprobleemid ning loomapidamise reeglitest kinnipidamine – kõik see, millega riigipolitsei tegeleda ei jõua. Kindlasti oleks taoline Valgamaad ühendav algatus tõsiseks ühisosa leidmise stimulaatoriks linna- ja vallavalitsustele ning oleks kavandatava riigireformi valguses igati tervitatav.
Kaitseliit ja abipolitseinikud võiksid võtta suurema vastutuse.
Suurema vastutuse oma kodukandi eest võiksid võtta ka aktiivsed kaitseliitlased ja abipolitseinikud. Kui on ikka teada, et selle küla ümbrusesse prahti vedades võib kohata kohalikke kaitseliitlasi või sealkandis elavat abipolitseinukku, kaob kurikaeltel tahtmine heakorraeeskirjadega naljatada. Ühiselt tegutsedes suudaksime tagada Valgamaa metsade puhtuse.
Kas Valgamaa suudab täna valvata oma metsade vaikust?
Nagu telerist näha ja lehest lugeda, siis kahjuks ei suuda. Valgamaa metsade vahele kerkivad üha jõudsamalt prügimäed, mille tekkimise vastu on abitud nii RMK metsavahid kui omavalitsused. On inimesi, kellele jaoks vabadus tähendab võimalust hiilida kõrvale kõigist eetikanormidest ja ühiskonna kehtestatud reeglitest ning vedada mõne euro kokkuhoidmiseks või siis lihtsalt mugavuse pärast oma rämps metsaalustesse. Kuna pole pealtnägijaid, jäävad risustajad valdavalt karistamata. Kus aga omaalgatuslik prügiladestus juba toimub, sinna tuuakse solki juurde. Sest enese õigustuseks võib julgelt väita, et ega mina siis esimesena, siia oli enne mind mitu autokoormat sodi maha pandud.
Kui hästi läheb, korraldab metsa haldaja prügi äraveo, halvemal juhul aga jäävad inetud olmeladestused aastateks metsaalust risustama. Ei jõua ka „Teeme ära“ ennastsalgavad talgulised igasse metsatukka.
Kust risustajad tulevad?
Valus tunnistada, aga Valga metsaaluseid ei käi rüvetamas mitte tartlased või tallinlased, vaid ikka kohalik rahvas ise. Nii lihtne on ju prügi puude vahele maha valada ja siis rõõmustada, et sai enda õue või kuurialuse puhtaks. Üha enam on meil levimas arusaam, et kodu lõppeb välisukse või aiaväravaga ja kõik, mis jääb selle taha, on omavalitsuse või riigi mure. „Kus on vallajuhid, et ei suuda metsade prügistamisele piiri panna?“ küsivad pahased loodusesõbrad, keda jalutuskäik viis männikus kõrguva haisva prügimäe juurde. „Politsei peaks asjaga tõsisemalt tegelema ja süüdlased välja selgitama,“ arutlevad nördinud kodanikud. Hurjutatakse saamatuid ametimehi, kuid sinna see jääb. Prügimägede teke tundub olevat sama vääramatu nagu vihmasadu või kõva tuul. Nii muutuvadki koledad rämpsulademed otsekui osakeseks loodusest. Loomadki tulevad sinna toidupoolist otsima. Tõeline idüll!
Mida ette võtta?
Kas metsarisustajad pääsevad tõesti puhta nahaga? Paistab nii. RMK on metsavahtide arvu kahandanud pea olematuks ja neil, kes veel ametisse jäetud, tuleb valvata tohutuid alasid, millel pidev silma peal hoidmine praktiliselt võimatu. Ka politsei ei ela peale suuri koondamisi üle paremaid aegu. Napib ressurssi isegi kõigi kriminaalsete tegude uurimiseks, rääkimata siis väärtegudest. Ääremaastumine on elule maakohtades mõjunud laastavalt ning jätnud paljudesse väikeküladesse vaid vanurid, kellest pole samuti kodupaiga looduse eest seisjaid.
Tallinnas tegeleb isetekkeliste prügimägedega munitsipaalpolitsei, kes on suutnud viimastel aastatel olukorda linna rohealadel ja metsades oluliselt parandada. Algatatud on hulgaliselt menetlusi, mille käigus on õnnestunud pealtnägijate ütlustele toetudes või prügist leitud asitõendite alusel süüdlased tuvastada ning neile karistus määrata. Selles töös osalevad kõik patrullid ja menetlejad ning ühtki looduse risustamise fakti ei jäeta tähelepanuta. Taoline munitsipaalpolitsei poolne surve on pannud paljud senised looduses laamendajad oma harjumusi muutma.
Ka Valgamaal võiks algatada diskussiooni maakonna munitsipaalpolitsei loomise otstarbekusest. Valgamaa Mupo suudaks hoida silma peal nii metsadel kui ka neil küladel, kuhu riigipolitsei harva satub. Samuti jääks munitsipaalpolitsei menetleda muud heakorraprobleemid ning loomapidamise reeglitest kinnipidamine – kõik see, millega riigipolitsei tegeleda ei jõua. Kindlasti oleks taoline Valgamaad ühendav algatus tõsiseks ühisosa leidmise stimulaatoriks linna- ja vallavalitsustele ning oleks kavandatava riigireformi valguses igati tervitatav.
Kaitseliit ja abipolitseinikud võiksid võtta suurema vastutuse.
Suurema vastutuse oma kodukandi eest võiksid võtta ka aktiivsed kaitseliitlased ja abipolitseinikud. Kui on ikka teada, et selle küla ümbrusesse prahti vedades võib kohata kohalikke kaitseliitlasi või sealkandis elavat abipolitseinukku, kaob kurikaeltel tahtmine heakorraeeskirjadega naljatada. Ühiselt tegutsedes suudaksime tagada Valgamaa metsade puhtuse.
