Mõni aeg tagasi esitas Delfi lugejatele küsimuse, mida teha aukudega linnaruumis, et need kõik ei muutuks parklateks. Linlaste huvi selle küsimuse vastu väljendas suur kommentaaride hulk, millest enamik taunis senist praktikat, kus igale vähegi vabale kinnistule ilmub nagu nõiaväel Citypargi või Europargi hallatav autoplats. Valdav osa inimestest tahaksid näha, et autorataste poolt mudaseks kaevatud parklate asemele tekiksid väikesed rohealad või mänguväljakud. Kahjuks pole kõik niisama lihtne.
Kuidas parkimisaugud tekivad.
Parkimisauke tekib tõepoolest nagu seeni peale vihma. Nende sünnitehnoloogia on iseenesest lihtne:
1. Planeeringuga kaetud kinnistul asuva vana hoone lammutamiseks antakse luba ning omanik tõmbabki amortiseerunud maja maha. Siis aga raugeb esmane õhin ja platsi hoonestamine lükatakse kaugesse tulevikku. Kohe on kohal ärimehed, kes sõlmivad kinnistu valdajaga lepingu parklateenuse pakkumiseks.
2. Tühjana seisev puithoone põleb maha, allesjäänud plats lükatakse hädapäraselt siledaks ning alustatakse seal parkimisteenuse pakkumist.
3. Omanikule antakse luba olemasoleva hoonestu lammutamiseks, kuna see risustab linnapilti. Peale lammutamist pole aga enam kiiret planeeringu lõpuleviimisega, sest parklateenuse pakkumine tagab pideva riskivaba rahavoo.
Kõiki neid skeeme seob üks – omanik ei hooli linna välisilmest, kuna parklabisnis tagab rahuliku äraelamise.
On ka juhuseid, kus omanik soovib planeeringu realiseerimist, ent pingutused selleks takerduvad, nagu näiteks Kunstiakadeemia krundil, kus kasutades naaberkinnistu omaniku õigust planeering kohtus vaidlustada, saavutati uue hoone rahastamistähtaegade ületamine ja jäeti kinnistu ootama aega, mil avalikkuse tähelepanu hajub ning on võimalik plats äriotstarbeks realiseerida.
Miks linn ei sekku?
Avaliku ruumi planeerimine on reguleeritud seadustega, mis ei näe kohalikule omavalitsusele ette võimalust kehtestada planeeringute realiseerimiseks tähtaegu. Samuti pole võimalik määrata seda, kuidas omanik planeerimisprotsessiga edasi liigub, kas ta on huvitatud, et algatamisest kehtestamiseni kuluks minimaalne aeg, või venitab dokumentide esitamisega aastaid. Kehtivad seadused ei võimalda omanikku avaliku ruumi arengu huvides kiiremini tegutsema sundida. Eraomand on püha ja võimalikud naeruväärsed trahvid kinnistu kehvavõitu heakorra eest, ei sunni ühtki parklaauku oma stiili muutma.
Porised, räpased, hüljatud väljanägemisega parkimisaugud linnasüdames on probleem, nagu ka tühjalt seisvad räämas hooned, mida omanikud pagan teab millistel eesmärkidel aastakümneid marineerivad. Tallinn näeb kohati välja otsekui peale märtsipommitamist, kus samuti haigutasid tänavajoonel tühikud. Ainult et toona ei tormatud neid mitte parklatega täitma, vaid tallinlased käärisid käised üles ja tühjaksjäänud kinnistutele ehitati majad, või rajati haljasalad nagu näiteks Harju tänaval. Õige küll, toona oli kogu linnaruum ühisvara.
Seadusandlust tuleb muuta.
Selleks, et parklaaugud ja hüljatud majad meie ilusast linnast kaoksid, tuleb muuta kehtivaid seadusi. Kui juba viis aastat seisab mõni hoone tühjana ning kinnistul pole mingit tegevust ja algatamata on ka planeeringuprotsess, tuleb kinnistu suunata sundmüüki. Uuel omanikul on taas aega viis aastat kinnistuga tegelemiseks. Detailplaneeringu kehtivusaeg tuleb samuti piiritleda. Kui seaduses sätestatud aja jooksul pole seda realiseerima asutud, siis planeering aegub ning kinnistu pannakse müüki, sest senine omanik pole võimeline tagama endale kuuluval alal linnaruumilist arengut. Omandiga peab kaasnema ka reaalne vastutus, sest see, kuidas avaliku ruumiga ringi käiakse, pole üksnes ühe inimese suva, vaid puudutab tervet ühiskonda. Kesklinna valitsus on valmis tegema otsustajatele ettepanekud vastavate seadusemuudatuste sisseviimiseks. Kas meid ka kuulda võetakse, on juba eraldi lugu, sest kahjuks ei mõista riik vastutust avaliku ruumi haldamise eest. Inetute parkimisaukude isaks võib pidada riigile kuuluval maal, kunagise Kunstiakadeemia hoone asemel laiuvat näotut parklat otse linnasüdames. Ärgem hakakem siinkohal meenutama inetuid poliitilis-ärilisi mänge, mis meid praegusesse olukorda tõukasid. Kes olid Kunstiakadeemia projekti tegelikud nurjajad selgub siis, kui hariduselule igaveseks kadunud magus krunt läbi Riigi Kinnisvara ASi endale uue omaniku leiab. Praegu sooviks lihtsalt selgust, kui kaua peab riik võimalikuks Tallinna kesklinnas taolise korralageduse jätkumist.
Mida saab kohe teha.
Muidugi saab ka praegu olukorda parandada. Tahan lähiajal kohtuda nii CityPargi kui Europargi esindajatega, et pidada maha tõsine arutelu, kuidas muuta praeguseid poriseid parkimisauke veidigi sõbralikuma keskkonnaga aladeks. Kus parklad juba pikka aega tegutsevad, tuleks mõelda kivikattele või asfalteerimisele. Ehk poleks praeguste käivete juures patt nõuda ka mõne puu istutamist ja muru külvamist. Igatahes peab parklaaukude väljanägemine juba lähiajal paranema. Samuti on Kesklinna valitsusel kavas kutsuda kokku asjatundjate ümarlaud, et vaagida Tallinna Kesklinna lähiaastate arenguid ning võimalusi luua soodustusi parkimismajade rajajatele. Linna huvides peab olema tõsiste parkimisärimeeste igakülgne toetamine. Samme parklate heakorra oluliseks parandamiseks soovin arutada ka munitsipaalpolitseiga.
Kuidas parkimisaugud tekivad.
Parkimisauke tekib tõepoolest nagu seeni peale vihma. Nende sünnitehnoloogia on iseenesest lihtne:
1. Planeeringuga kaetud kinnistul asuva vana hoone lammutamiseks antakse luba ning omanik tõmbabki amortiseerunud maja maha. Siis aga raugeb esmane õhin ja platsi hoonestamine lükatakse kaugesse tulevikku. Kohe on kohal ärimehed, kes sõlmivad kinnistu valdajaga lepingu parklateenuse pakkumiseks.
2. Tühjana seisev puithoone põleb maha, allesjäänud plats lükatakse hädapäraselt siledaks ning alustatakse seal parkimisteenuse pakkumist.
3. Omanikule antakse luba olemasoleva hoonestu lammutamiseks, kuna see risustab linnapilti. Peale lammutamist pole aga enam kiiret planeeringu lõpuleviimisega, sest parklateenuse pakkumine tagab pideva riskivaba rahavoo.
Kõiki neid skeeme seob üks – omanik ei hooli linna välisilmest, kuna parklabisnis tagab rahuliku äraelamise.
On ka juhuseid, kus omanik soovib planeeringu realiseerimist, ent pingutused selleks takerduvad, nagu näiteks Kunstiakadeemia krundil, kus kasutades naaberkinnistu omaniku õigust planeering kohtus vaidlustada, saavutati uue hoone rahastamistähtaegade ületamine ja jäeti kinnistu ootama aega, mil avalikkuse tähelepanu hajub ning on võimalik plats äriotstarbeks realiseerida.
Miks linn ei sekku?
Avaliku ruumi planeerimine on reguleeritud seadustega, mis ei näe kohalikule omavalitsusele ette võimalust kehtestada planeeringute realiseerimiseks tähtaegu. Samuti pole võimalik määrata seda, kuidas omanik planeerimisprotsessiga edasi liigub, kas ta on huvitatud, et algatamisest kehtestamiseni kuluks minimaalne aeg, või venitab dokumentide esitamisega aastaid. Kehtivad seadused ei võimalda omanikku avaliku ruumi arengu huvides kiiremini tegutsema sundida. Eraomand on püha ja võimalikud naeruväärsed trahvid kinnistu kehvavõitu heakorra eest, ei sunni ühtki parklaauku oma stiili muutma.
Porised, räpased, hüljatud väljanägemisega parkimisaugud linnasüdames on probleem, nagu ka tühjalt seisvad räämas hooned, mida omanikud pagan teab millistel eesmärkidel aastakümneid marineerivad. Tallinn näeb kohati välja otsekui peale märtsipommitamist, kus samuti haigutasid tänavajoonel tühikud. Ainult et toona ei tormatud neid mitte parklatega täitma, vaid tallinlased käärisid käised üles ja tühjaksjäänud kinnistutele ehitati majad, või rajati haljasalad nagu näiteks Harju tänaval. Õige küll, toona oli kogu linnaruum ühisvara.
Seadusandlust tuleb muuta.
Selleks, et parklaaugud ja hüljatud majad meie ilusast linnast kaoksid, tuleb muuta kehtivaid seadusi. Kui juba viis aastat seisab mõni hoone tühjana ning kinnistul pole mingit tegevust ja algatamata on ka planeeringuprotsess, tuleb kinnistu suunata sundmüüki. Uuel omanikul on taas aega viis aastat kinnistuga tegelemiseks. Detailplaneeringu kehtivusaeg tuleb samuti piiritleda. Kui seaduses sätestatud aja jooksul pole seda realiseerima asutud, siis planeering aegub ning kinnistu pannakse müüki, sest senine omanik pole võimeline tagama endale kuuluval alal linnaruumilist arengut. Omandiga peab kaasnema ka reaalne vastutus, sest see, kuidas avaliku ruumiga ringi käiakse, pole üksnes ühe inimese suva, vaid puudutab tervet ühiskonda. Kesklinna valitsus on valmis tegema otsustajatele ettepanekud vastavate seadusemuudatuste sisseviimiseks. Kas meid ka kuulda võetakse, on juba eraldi lugu, sest kahjuks ei mõista riik vastutust avaliku ruumi haldamise eest. Inetute parkimisaukude isaks võib pidada riigile kuuluval maal, kunagise Kunstiakadeemia hoone asemel laiuvat näotut parklat otse linnasüdames. Ärgem hakakem siinkohal meenutama inetuid poliitilis-ärilisi mänge, mis meid praegusesse olukorda tõukasid. Kes olid Kunstiakadeemia projekti tegelikud nurjajad selgub siis, kui hariduselule igaveseks kadunud magus krunt läbi Riigi Kinnisvara ASi endale uue omaniku leiab. Praegu sooviks lihtsalt selgust, kui kaua peab riik võimalikuks Tallinna kesklinnas taolise korralageduse jätkumist.
Mida saab kohe teha.
Muidugi saab ka praegu olukorda parandada. Tahan lähiajal kohtuda nii CityPargi kui Europargi esindajatega, et pidada maha tõsine arutelu, kuidas muuta praeguseid poriseid parkimisauke veidigi sõbralikuma keskkonnaga aladeks. Kus parklad juba pikka aega tegutsevad, tuleks mõelda kivikattele või asfalteerimisele. Ehk poleks praeguste käivete juures patt nõuda ka mõne puu istutamist ja muru külvamist. Igatahes peab parklaaukude väljanägemine juba lähiajal paranema. Samuti on Kesklinna valitsusel kavas kutsuda kokku asjatundjate ümarlaud, et vaagida Tallinna Kesklinna lähiaastate arenguid ning võimalusi luua soodustusi parkimismajade rajajatele. Linna huvides peab olema tõsiste parkimisärimeeste igakülgne toetamine. Samme parklate heakorra oluliseks parandamiseks soovin arutada ka munitsipaalpolitseiga.
