Eesti väljatulek majandussurutisest on kulgenud aeglasemalt kui loodeti. Taas alandati majanduskasvu näitajaid, tööjõuturg vindub, välisinvesteeringud ei näita kasvu ja transiit on sootuks kokku kuivanud. Eesti peamine häda on töötus ning palgavaesus, mis pidurdab siseturu kosumist ning see omakorda peegeldub elatustasemel. Praegusel valitsusel puuduvad aga jätkusuutlikud ideed sellest nõiaringist väljumiseks.
Tööpuudus, kui majanduse peamine pärssija, jaotub piirkonniti erinevalt. Suurim on häda Ida-Virumaal ning valitsus vähemalt teeb näo, otsekui soovitaks seal rakendada riiklikke meetmeid töökohtade loomiseks. Pea sama raskes seisus Valgamaa on aga omapead jäetud. Keerulisest olukorrast väljatulek on kohalike omavalitsuste õlul, kelle võimalused on piiratud eelarvest johtuvalt kesised. Võluvitsa kõigist hädadest vabanemiseks loodetakse haldusreformist ja piiriülese koostöö arendamisest ning tuleb tunnistada, et teatud määral annavad need ka tulemust.
Valgamaa haldusreform peab leidma oma tee.
Haldusreformi on palju kirutud. Tahaksin siinkohal tuua välja selle võimalikud positiivsed tulemused. Olen nõus nendega, kes väidavad, et vaeste omavalitsuste liitmisel ei kasva mitte rikkus, vaid mitmekordistub vaesus ning teenused kaugenevad inimestest veelgi. Vastab tõele, kui haldusreformi läbiviijateks on parempoolsed reformistid ja IRL, nagu paljudes Eesti regioonides. Kui haldusreformi ohjad õnnestub enda kätte haarata vasak- ja tsentriparteidel, on tulemus veenvam. Arvestades haldusreformi läbiviimisel kohalike elanike huve, mitte tegeledes mehhaanilise kulude-tulude kokkuarvamisega, on väikevaldade liitmisel võimalik eelarvet suurema maksubaasi ja parema laekumisega kasvatada. Maksubaasi kasvu tagab aga suurvalla parem võimekus töökohtade loomisel. Kindlasti saavad suurvallad tagada valda rajatavatele ettevõtetele paremat kaadrit, suurem on ka hääleõigus maakonna ja riigi tasandil ning võimalused rahvusvaheliseks seireks ning koostööks. Muidugi on selleks vaja ühinejate head tahet. Valgamaal haldusreformi ühinemisläbirääkimistel juhtpositsiooni võtnud sotsiaaldemokraatidel näib selline tahe olevat. Oluline on nende koostöövalmidus Keskerakonnaga ning julgus tõrjuda Reformierakonna kiusatust suunata haldusreformi käskude-keeldudega.
Teenused tuleb tagada ka suurvallas.
Rääkides teenuste kaugenemisest, on tõsi, et kuni riigil puudub maaelu jätkusuutlikkust tagav regionaalpoliitika, on see suuresti kohalikest omavalitsustest sõltumatu protsess. Arstiabi koondamine suurtesse kombinaathaiglatesse on viinud selleni, et isegi paljudes Eesti mõistes keskmise suurusega linnades puudub võimalus teha kohapeal veidigi raskemaid operatsioone. Ka niivõrd enesestmõistetav meditsiiniteenus nagu sünnitusabi on maal kättesaamatu, ja seda väheneva rahvastiku tingimustes! Kaovad pangakontorid, kauplused, koolid ja rahvamajad. Ent just nende kahe viimase osas on kohalikel omavalitsustel võimalus sõna sekka öelda. Kui kodupaiga kooli säilitamiseks ei õnnestu seista vastu riigi poolsele ebamõistlikule koolivõrgu korralduskavale, tuleb minna erakooli asutamise teed. Pole normaalne, et lapsi viiakse kooli nelja-viiekümne kilomeetri kaugusele või tuleb vanematel laste nimel hüljata esivanemate talu ning kolida linna, kus kool lähedal. Erakoolid ning internetipõhise õppe senisest julgem rakendamine on need võimalused, mis aitavad säilitada kodulähedase kooli.
Valdade ühinemisel peavad jääma senised rahva- ning seltsimajad, kui külaelu keskused. Veelgi enam, vallavalitsuse koondamisel ühte, senisest tõmbekeskusest kaugemale jäävasse punkti, saab just seltsimajades perioodiliselt toimuvate valla ametnike vastuvõttude näol tagada omavalitsuse pakutavate teenuste säilimise inimeste kodukohas. On äärmiselt oluline, et omavalitsusametnikud tuleksid kohapeale, mitte ei ootaks, et inimesed sõidavad vallavalitsuses vajalike toimingute tegemiseks maha kümneid kilomeetreid.
Valga sotsiaaldemokraatidel on julgust võtta haldusläbirääkimistel koalitsioonipartneritest erinev positsioon ja Keskerakond on neid selles igati toetanud. Tõrjudes ühiselt paremerakondade ükskõiksust inimeste elujärje parandamise suhtes, on Valgamaal lootust kriisist väljuda.
Tööpuudus, kui majanduse peamine pärssija, jaotub piirkonniti erinevalt. Suurim on häda Ida-Virumaal ning valitsus vähemalt teeb näo, otsekui soovitaks seal rakendada riiklikke meetmeid töökohtade loomiseks. Pea sama raskes seisus Valgamaa on aga omapead jäetud. Keerulisest olukorrast väljatulek on kohalike omavalitsuste õlul, kelle võimalused on piiratud eelarvest johtuvalt kesised. Võluvitsa kõigist hädadest vabanemiseks loodetakse haldusreformist ja piiriülese koostöö arendamisest ning tuleb tunnistada, et teatud määral annavad need ka tulemust.
Valgamaa haldusreform peab leidma oma tee.
Haldusreformi on palju kirutud. Tahaksin siinkohal tuua välja selle võimalikud positiivsed tulemused. Olen nõus nendega, kes väidavad, et vaeste omavalitsuste liitmisel ei kasva mitte rikkus, vaid mitmekordistub vaesus ning teenused kaugenevad inimestest veelgi. Vastab tõele, kui haldusreformi läbiviijateks on parempoolsed reformistid ja IRL, nagu paljudes Eesti regioonides. Kui haldusreformi ohjad õnnestub enda kätte haarata vasak- ja tsentriparteidel, on tulemus veenvam. Arvestades haldusreformi läbiviimisel kohalike elanike huve, mitte tegeledes mehhaanilise kulude-tulude kokkuarvamisega, on väikevaldade liitmisel võimalik eelarvet suurema maksubaasi ja parema laekumisega kasvatada. Maksubaasi kasvu tagab aga suurvalla parem võimekus töökohtade loomisel. Kindlasti saavad suurvallad tagada valda rajatavatele ettevõtetele paremat kaadrit, suurem on ka hääleõigus maakonna ja riigi tasandil ning võimalused rahvusvaheliseks seireks ning koostööks. Muidugi on selleks vaja ühinejate head tahet. Valgamaal haldusreformi ühinemisläbirääkimistel juhtpositsiooni võtnud sotsiaaldemokraatidel näib selline tahe olevat. Oluline on nende koostöövalmidus Keskerakonnaga ning julgus tõrjuda Reformierakonna kiusatust suunata haldusreformi käskude-keeldudega.
Teenused tuleb tagada ka suurvallas.
Rääkides teenuste kaugenemisest, on tõsi, et kuni riigil puudub maaelu jätkusuutlikkust tagav regionaalpoliitika, on see suuresti kohalikest omavalitsustest sõltumatu protsess. Arstiabi koondamine suurtesse kombinaathaiglatesse on viinud selleni, et isegi paljudes Eesti mõistes keskmise suurusega linnades puudub võimalus teha kohapeal veidigi raskemaid operatsioone. Ka niivõrd enesestmõistetav meditsiiniteenus nagu sünnitusabi on maal kättesaamatu, ja seda väheneva rahvastiku tingimustes! Kaovad pangakontorid, kauplused, koolid ja rahvamajad. Ent just nende kahe viimase osas on kohalikel omavalitsustel võimalus sõna sekka öelda. Kui kodupaiga kooli säilitamiseks ei õnnestu seista vastu riigi poolsele ebamõistlikule koolivõrgu korralduskavale, tuleb minna erakooli asutamise teed. Pole normaalne, et lapsi viiakse kooli nelja-viiekümne kilomeetri kaugusele või tuleb vanematel laste nimel hüljata esivanemate talu ning kolida linna, kus kool lähedal. Erakoolid ning internetipõhise õppe senisest julgem rakendamine on need võimalused, mis aitavad säilitada kodulähedase kooli.
Valdade ühinemisel peavad jääma senised rahva- ning seltsimajad, kui külaelu keskused. Veelgi enam, vallavalitsuse koondamisel ühte, senisest tõmbekeskusest kaugemale jäävasse punkti, saab just seltsimajades perioodiliselt toimuvate valla ametnike vastuvõttude näol tagada omavalitsuse pakutavate teenuste säilimise inimeste kodukohas. On äärmiselt oluline, et omavalitsusametnikud tuleksid kohapeale, mitte ei ootaks, et inimesed sõidavad vallavalitsuses vajalike toimingute tegemiseks maha kümneid kilomeetreid.
Valga sotsiaaldemokraatidel on julgust võtta haldusläbirääkimistel koalitsioonipartneritest erinev positsioon ja Keskerakond on neid selles igati toetanud. Tõrjudes ühiselt paremerakondade ükskõiksust inimeste elujärje parandamise suhtes, on Valgamaal lootust kriisist väljuda.