Alar Nääme
Endine Valga aselinnapea kultuuri, hariduse ja spordi vallas.
Viimasel ajal Kutseõppekeskuses lahvatanud kired, muudavad murelikuks selle Valgale nii olulise kompetentsikeskuse jätkusuutlikkuse suhtes. Muidugi võib mõista neid, kes väidavad, et tegemist on täiesti tavalise vastureaktsiooniga uue juhtkonna sammudele, kõrvaldamaks kitsaskohti, millele osundas 2013. aastal tähelepanu Haridus- ja teadusministeeriumi teenistuslik järelvalve, ning mille tõttu lahkus ametist endine direktor Lauri Speek. Kuid negatiivsete arengute puhul, ei tohi jääda ootama, milliseid lahendusi aeg pakub. Tegevusetuse läbi kannataksid õpilaste huvid, ent ka linn ja maakond laiemalt, sest Kutseõppekeskus on üks peamisi innovaatilisi lakmusi, mille järgi hinnatakse kogu maakonna ettevõtlussuutlikkust. Valgamaa Kutseõppekeskuse töötajate usaldusisik Sille Allik ütles Valgamaalase usutlusele vastates, et hetkel on tunda juhtkonnapoolset valmisolekut töötajate tõhusamaks informeerimiseks käimasolevate uuenduste osas ning esialgu pole õpetajatel plaanis oma pretensioonidega ministeeriumi poole pöörduda. „Õpetajad ootavad, millise suuna võtavad arengud detsembri lõpuks ja otsustavad siis, kuidas edasi käituda,“ lubas Allik. Aga mis juhtub, kui lõhe juhtkonna arenguvisiooni ja õpetajate alahoidlikkuse vahel süveneb? Kas vaikne kodusõda, mille esimeseks ohvriks võib lugeda ametist lahkunud õppedirektor Tiina Kivimeistrit, eskaleerub, või suudab direktor Margus Ojaots, koos teda toetava osaga õpetajaskonnast, tagada kodurahu ning liikuda edasi uuenduskursil?
Kutseõpe kui tõeline imelaps.
Eesti kutseõppe näol on tegemist andeka imelapsega, kes on iseseisvusaastatel ennast jõudsalt tõestanud. Endiste tavoti- ja rauakoolide asemele on üle riigi tekkinud muljetavaldavalt moodsate õppekeskuste ja õpilaskodudega kutseõppecampused, kus on hea õppida ja elada. Oluliselt on muutunud õppeprotsess, koondades igalt erialalt parimaid kaasaegseid teadmisi. Juba ammu ei peeta kutsekooli minejaid gümnasistidest vähemvõimekaiks ning ka lapsevanemateni hakkab jõudma arusaam, et last ei tule maksku mis maksab gümnaasiumiõppesse sundida, vaid elu jätkub, ja mitte halvasti, ka siis, kui noor leiab endale meelepärase eriala ning alustab kutseõpet. Kutseõpe on kiirelt arvutiseerunud ja muutunud rahvusvaheliseks. Milles Eesti kutseõppes veel arenguruumi leidub, on mitmekülgne ja erialale keskenduv praktikasüsteem, mis oma tõhususelt sarnaneks näiteks Saksamaal või Hollandis kasutatava mudeliga, kus baasettevõte omab koolitusel äärmiselt suurt rolli. Aga kindlasti liigub Eesti kutseharidus õiges suunas, olles hämmastavalt elujõuline ja jätkusuutlik, ning osates vältida probleeme, mis kimbutavad üldharidusvaldkonda ja kõrgkoole. Kutsekoolide seas on Valga Kutseõppekeskus arvestatav tegija. Pooletuhande kanti jääv õpilaste arv võimaldab individuaalset lähenemist, keskendumist isiksuste kasvatamisele ning on seeläbi pigem kooli tugevuseks. Teatud valdkondades on Valga kool teistest analoogsetest õppeasutustest sammu võrra ees. Võtame kasvõi rahvusvahelise logistikaõppe, mis on pretsedent kogu riigis.
Kooli arengu tagab ühtsest meeskonnatundest sündiv sünergia.
Kui peres pole vanematel omavahel klappi, kannatavad lapsed. Kui õpetajad ja kooli juhtkond ei suuda leida ühiseid eesmärke, mille nimel erimeelsused unustada, langeb õppekvaliteet, halveneb sisekliima, tekivad omavahelised hõõrumised, mis pärsivad algatusvõimet ja nurjavad parimad tulevikuplaanid. Iga organisatsiooni tugevus algab meeskonnatundest ja sellest sündivast heade mõtete sünergiast. Ühisosa leidmiseks tuleb asjad selgeks rääkida ning diskussiooni käigus ka mõistlikke kompromisse teha.
Ka Valga Kutseõppekeskuses on kooli pedagoogilisel perel aeg istuda ühise laua taha ja tulevikuvisioonid selgeks kõnelda. Neil, kes soovivad kümne küünega vanast kinni hoida, oleks mõistlik tunnistada muutuste vajadust, sest kõik elujõuline pürib siin maailmas uue poole. Samas tuleb ka uutmisarhitektidel tunnistada, et liigne kiirustamine otsuste elluviimisel ning tahtmatus näha vastaspooles potentsiaalset partnerit, võib tekitada hirmu ja enesealalhoiuinstinkt panna vaenama kõike harjumuspärasest erinevat, olgu siis tegemist väärt ettevõtmisega või mitte.
Valga Kutseõppekeskuses tuleb leida tee kodurahule. Viissada õppurit ja 1200 täiendkoolitajat nõuavad parimat ettevalmistust, mida suudab pakkuda vaid harmooniliselt arenev ja hooliv kool, ja neil on selleks täielik õigus. Traditsioone kandva vana pedagoogilise kaadri ja uusi tuuli ihkavate noorte jõupingutuste ühendamisel tekkiv positiivsus, võiks anda erakordselt tugeva arenguimpulsi. Loodan, et Valga Kutseõppekeskuses nii juhtubki.
Endine Valga aselinnapea kultuuri, hariduse ja spordi vallas.
Viimasel ajal Kutseõppekeskuses lahvatanud kired, muudavad murelikuks selle Valgale nii olulise kompetentsikeskuse jätkusuutlikkuse suhtes. Muidugi võib mõista neid, kes väidavad, et tegemist on täiesti tavalise vastureaktsiooniga uue juhtkonna sammudele, kõrvaldamaks kitsaskohti, millele osundas 2013. aastal tähelepanu Haridus- ja teadusministeeriumi teenistuslik järelvalve, ning mille tõttu lahkus ametist endine direktor Lauri Speek. Kuid negatiivsete arengute puhul, ei tohi jääda ootama, milliseid lahendusi aeg pakub. Tegevusetuse läbi kannataksid õpilaste huvid, ent ka linn ja maakond laiemalt, sest Kutseõppekeskus on üks peamisi innovaatilisi lakmusi, mille järgi hinnatakse kogu maakonna ettevõtlussuutlikkust. Valgamaa Kutseõppekeskuse töötajate usaldusisik Sille Allik ütles Valgamaalase usutlusele vastates, et hetkel on tunda juhtkonnapoolset valmisolekut töötajate tõhusamaks informeerimiseks käimasolevate uuenduste osas ning esialgu pole õpetajatel plaanis oma pretensioonidega ministeeriumi poole pöörduda. „Õpetajad ootavad, millise suuna võtavad arengud detsembri lõpuks ja otsustavad siis, kuidas edasi käituda,“ lubas Allik. Aga mis juhtub, kui lõhe juhtkonna arenguvisiooni ja õpetajate alahoidlikkuse vahel süveneb? Kas vaikne kodusõda, mille esimeseks ohvriks võib lugeda ametist lahkunud õppedirektor Tiina Kivimeistrit, eskaleerub, või suudab direktor Margus Ojaots, koos teda toetava osaga õpetajaskonnast, tagada kodurahu ning liikuda edasi uuenduskursil?
Kutseõpe kui tõeline imelaps.
Eesti kutseõppe näol on tegemist andeka imelapsega, kes on iseseisvusaastatel ennast jõudsalt tõestanud. Endiste tavoti- ja rauakoolide asemele on üle riigi tekkinud muljetavaldavalt moodsate õppekeskuste ja õpilaskodudega kutseõppecampused, kus on hea õppida ja elada. Oluliselt on muutunud õppeprotsess, koondades igalt erialalt parimaid kaasaegseid teadmisi. Juba ammu ei peeta kutsekooli minejaid gümnasistidest vähemvõimekaiks ning ka lapsevanemateni hakkab jõudma arusaam, et last ei tule maksku mis maksab gümnaasiumiõppesse sundida, vaid elu jätkub, ja mitte halvasti, ka siis, kui noor leiab endale meelepärase eriala ning alustab kutseõpet. Kutseõpe on kiirelt arvutiseerunud ja muutunud rahvusvaheliseks. Milles Eesti kutseõppes veel arenguruumi leidub, on mitmekülgne ja erialale keskenduv praktikasüsteem, mis oma tõhususelt sarnaneks näiteks Saksamaal või Hollandis kasutatava mudeliga, kus baasettevõte omab koolitusel äärmiselt suurt rolli. Aga kindlasti liigub Eesti kutseharidus õiges suunas, olles hämmastavalt elujõuline ja jätkusuutlik, ning osates vältida probleeme, mis kimbutavad üldharidusvaldkonda ja kõrgkoole. Kutsekoolide seas on Valga Kutseõppekeskus arvestatav tegija. Pooletuhande kanti jääv õpilaste arv võimaldab individuaalset lähenemist, keskendumist isiksuste kasvatamisele ning on seeläbi pigem kooli tugevuseks. Teatud valdkondades on Valga kool teistest analoogsetest õppeasutustest sammu võrra ees. Võtame kasvõi rahvusvahelise logistikaõppe, mis on pretsedent kogu riigis.
Kooli arengu tagab ühtsest meeskonnatundest sündiv sünergia.
Kui peres pole vanematel omavahel klappi, kannatavad lapsed. Kui õpetajad ja kooli juhtkond ei suuda leida ühiseid eesmärke, mille nimel erimeelsused unustada, langeb õppekvaliteet, halveneb sisekliima, tekivad omavahelised hõõrumised, mis pärsivad algatusvõimet ja nurjavad parimad tulevikuplaanid. Iga organisatsiooni tugevus algab meeskonnatundest ja sellest sündivast heade mõtete sünergiast. Ühisosa leidmiseks tuleb asjad selgeks rääkida ning diskussiooni käigus ka mõistlikke kompromisse teha.
Ka Valga Kutseõppekeskuses on kooli pedagoogilisel perel aeg istuda ühise laua taha ja tulevikuvisioonid selgeks kõnelda. Neil, kes soovivad kümne küünega vanast kinni hoida, oleks mõistlik tunnistada muutuste vajadust, sest kõik elujõuline pürib siin maailmas uue poole. Samas tuleb ka uutmisarhitektidel tunnistada, et liigne kiirustamine otsuste elluviimisel ning tahtmatus näha vastaspooles potentsiaalset partnerit, võib tekitada hirmu ja enesealalhoiuinstinkt panna vaenama kõike harjumuspärasest erinevat, olgu siis tegemist väärt ettevõtmisega või mitte.
Valga Kutseõppekeskuses tuleb leida tee kodurahule. Viissada õppurit ja 1200 täiendkoolitajat nõuavad parimat ettevalmistust, mida suudab pakkuda vaid harmooniliselt arenev ja hooliv kool, ja neil on selleks täielik õigus. Traditsioone kandva vana pedagoogilise kaadri ja uusi tuuli ihkavate noorte jõupingutuste ühendamisel tekkiv positiivsus, võiks anda erakordselt tugeva arenguimpulsi. Loodan, et Valga Kutseõppekeskuses nii juhtubki.