Juba pikemat aega räägime sellest, kui ohustatud liik on eesti mees. Me elame keskmiselt kümme aastat naistest vähem, Soome suguvellest aga väsime kaheksa aastat varem. Meie eluiga on viimasel kümnendil küll veidi tõusnud, kuid rahuloluks pole põhjust. Elu on Maarajamaa poegade jaoks endiselt liialt karm ja ülekohtuselt lühike. Meie mehed surevad kõige sagedamini südameveresoonkonna haigustesse, saavad insuldi, hääbuvad liigsest alkoholitarbimisest tingitud tervisehädadesse, kustuvad kopsuvähi tõttu, ehk jätavad elu liiklus- ja muudes õnnetustes või siis pettuvad kõiges ja sooritavad enesetapu. Eriti hoogsalt on viimasel ajal räsinud mehepoegade ridu just ohjeldamatu viinalembus ning depressioon ja enesetapud ning see tendents näitab hoogsat kasvu.
On mõistetav, et nii jätkata pole võimalik. Aga mida ette võtta? Muidugi oleks kõige eesmärgipärasem oodata riigilt tõhusamat tervishoiupoliitikat ja investeeringuid haigusi ennetavatesse tegevustesse. Alustada võiks hambaravitoetuste kiiremast taastamisest ning meeste tervise sõeluuringute riigipoolsest rahastamisest. Kahjuks käituvad meie Steinbokci isevalitsejad tervet mõistust eirates. Hambaravitoetuste taastamine venib, sõeluuringute suhtes ollakse äraootavad ja tervisedenduse kulude erisoodustusmaksust vabastamise teemast hiilitakse häbelikult silmi maha lüües kõrvale. Selle asemel soositakse alkoholitarbimise kasvu, mille eredamaks näiteks on korrakaitseseaduse äpardunud muudatused. Isegi kui tänaval joomine uuesti keelatakse, on vahepealsetel kuudel edastatud avalikkusele signaal, et riik suhtub alkoholi kuritarvitamisse tolerantselt. Sama tõestab ka alkoholireklaami jätkuv vohamine meedias, eriti telemaastikul. Riigi alko- ja tubakalembusel on muidugi põhjus. Kes kataks vahevalitsuse populistlike lubaduste kulud, kui poleks alkoholifirmade ja tubakavahendajate tublit tööd, mis aktsiiside näol riigieelarvet kosutab? See, et eelarvet lappides tegeldakse rahva tervise teadliku hävitamisega, valitsust ei murjenda.
Kes siis kaitseks eesti meest? Õige vastus on – mees ise.
Parim ravim liigse kehakaalu, vaimse lodevuse ja depressiooni vastu on mõõdukas igaühele jõukohane sportimine. Pole tarvis tunde jõusaalis rassida või pikki maid maha joosta. Piisab vaid väikesest pingutusest, et end taas vormi saada ning mõnusas meeleolus ja parema enesetundega elu nautida.
Kõige lihtsam on sooritada igapäevaselt kerge jalutuskäik. Kui tahtmist, võib muretseda ka käimiskepid ja koormus ning jalutamisest saadav tulu, kasvavad kahekordseks. Pole see kepikõnd mingi pensioniealiste ajaviide. Sobib igas vanuses inimestele ja mõjub hästi.
Kellel veidi rohkem tahtmist, võiks mõelda jalgrattasõidule. Viimastel aastatel on ehitatud piisavalt kergliiklusteid, kus pedaalimist ohutult harrastada. Vahva ajaviide, mis tõstab toonust ja enesehinnangut. Kui aga lumi maha tuleb ja teed libedaks muutuvad, võib ratta suuskade vastu vahetada. Suusarajalt saab punased põsed ja raugematu elujõu.
Üle Eesti on kerkinud veekeskusi nagu seeni. Mehed, kasutame võimalusi, mida ujulad pakuvad! Pole mõtet istuda vaid saunas ja mullivannis, tõeline spa-elamus algab basseinist. Ujumisega võib alustada tasapisi, paarisaja meetri läbimisega. Võhma lisandudes, saab koormust tõsta, kuni kroolite ühe veekeskuses käiguga maha kilomeetri, aga kui soovite tõeliselt muljet avaldada, siis isegi kaks. Pärast sellist maratoni on enesetunne nagu noorel jumalal, ja seda vanusest või elukogemusest sõltumata.
Aga põhjalik tervise-edendus algab siiski võimlemisest. Hommikused virgutusharjutused on jõukohased igale mehele. Tuleb vaid eelmisel õhtul kainelt kotile kobida, ja polegi hommikul iiveldust ja peavalu, mis takistaks sirutusi, kükke ning painutusi tegemast. Nii lihtne see ongi! Kellel hommikvõimlemisest väheks jääb, võib korrata protseduuri lõuna paiku ja miks mitte ka õhtul enne magamaheitmist. Mõõdukas pingutus toob hea une. Kes aga otsustab, et tahab tõeliste meeste seas proovida, seadku sammud mõnda jõusaali. Rauaga rinnapistmist tuleb alustada targu, aga juba mõne kuu pärast on biitseps paisunud ja seljavalud kadunud.
On kümneid võimalusi, kuidas end sportides terveks ja reipaks muuta. Peab vaid leidma endale sobiva ala. Alustada tuleks juba täna, sest vaid nii saame päästa eesti mehe kui kaduva liigi. Jõudu selleks!
On mõistetav, et nii jätkata pole võimalik. Aga mida ette võtta? Muidugi oleks kõige eesmärgipärasem oodata riigilt tõhusamat tervishoiupoliitikat ja investeeringuid haigusi ennetavatesse tegevustesse. Alustada võiks hambaravitoetuste kiiremast taastamisest ning meeste tervise sõeluuringute riigipoolsest rahastamisest. Kahjuks käituvad meie Steinbokci isevalitsejad tervet mõistust eirates. Hambaravitoetuste taastamine venib, sõeluuringute suhtes ollakse äraootavad ja tervisedenduse kulude erisoodustusmaksust vabastamise teemast hiilitakse häbelikult silmi maha lüües kõrvale. Selle asemel soositakse alkoholitarbimise kasvu, mille eredamaks näiteks on korrakaitseseaduse äpardunud muudatused. Isegi kui tänaval joomine uuesti keelatakse, on vahepealsetel kuudel edastatud avalikkusele signaal, et riik suhtub alkoholi kuritarvitamisse tolerantselt. Sama tõestab ka alkoholireklaami jätkuv vohamine meedias, eriti telemaastikul. Riigi alko- ja tubakalembusel on muidugi põhjus. Kes kataks vahevalitsuse populistlike lubaduste kulud, kui poleks alkoholifirmade ja tubakavahendajate tublit tööd, mis aktsiiside näol riigieelarvet kosutab? See, et eelarvet lappides tegeldakse rahva tervise teadliku hävitamisega, valitsust ei murjenda.
Kes siis kaitseks eesti meest? Õige vastus on – mees ise.
Parim ravim liigse kehakaalu, vaimse lodevuse ja depressiooni vastu on mõõdukas igaühele jõukohane sportimine. Pole tarvis tunde jõusaalis rassida või pikki maid maha joosta. Piisab vaid väikesest pingutusest, et end taas vormi saada ning mõnusas meeleolus ja parema enesetundega elu nautida.
Kõige lihtsam on sooritada igapäevaselt kerge jalutuskäik. Kui tahtmist, võib muretseda ka käimiskepid ja koormus ning jalutamisest saadav tulu, kasvavad kahekordseks. Pole see kepikõnd mingi pensioniealiste ajaviide. Sobib igas vanuses inimestele ja mõjub hästi.
Kellel veidi rohkem tahtmist, võiks mõelda jalgrattasõidule. Viimastel aastatel on ehitatud piisavalt kergliiklusteid, kus pedaalimist ohutult harrastada. Vahva ajaviide, mis tõstab toonust ja enesehinnangut. Kui aga lumi maha tuleb ja teed libedaks muutuvad, võib ratta suuskade vastu vahetada. Suusarajalt saab punased põsed ja raugematu elujõu.
Üle Eesti on kerkinud veekeskusi nagu seeni. Mehed, kasutame võimalusi, mida ujulad pakuvad! Pole mõtet istuda vaid saunas ja mullivannis, tõeline spa-elamus algab basseinist. Ujumisega võib alustada tasapisi, paarisaja meetri läbimisega. Võhma lisandudes, saab koormust tõsta, kuni kroolite ühe veekeskuses käiguga maha kilomeetri, aga kui soovite tõeliselt muljet avaldada, siis isegi kaks. Pärast sellist maratoni on enesetunne nagu noorel jumalal, ja seda vanusest või elukogemusest sõltumata.
Aga põhjalik tervise-edendus algab siiski võimlemisest. Hommikused virgutusharjutused on jõukohased igale mehele. Tuleb vaid eelmisel õhtul kainelt kotile kobida, ja polegi hommikul iiveldust ja peavalu, mis takistaks sirutusi, kükke ning painutusi tegemast. Nii lihtne see ongi! Kellel hommikvõimlemisest väheks jääb, võib korrata protseduuri lõuna paiku ja miks mitte ka õhtul enne magamaheitmist. Mõõdukas pingutus toob hea une. Kes aga otsustab, et tahab tõeliste meeste seas proovida, seadku sammud mõnda jõusaali. Rauaga rinnapistmist tuleb alustada targu, aga juba mõne kuu pärast on biitseps paisunud ja seljavalud kadunud.
On kümneid võimalusi, kuidas end sportides terveks ja reipaks muuta. Peab vaid leidma endale sobiva ala. Alustada tuleks juba täna, sest vaid nii saame päästa eesti mehe kui kaduva liigi. Jõudu selleks!
