Valga linnavalitsus on tulnud välja kiiduväärt algatusega, toetada ja suunata elamufondi kaasajastamist linnas. Linnapea Valgamaalases ilmunud artikkel „Vajame uusi ja paremaid elamispindu“ annab kavandatust hea ülevaate, ent kahjuks jääb kirjatükk oma paljusõnalisuses lugejatele raskesti hoomatavaks. Siinkohal tooksin ühe lausega välja Valga korteriprojekti põhisisu – Pooltühjadest ja amortiseerunud elamutest viiakse inimesed üle linna poolt renoveeritud hoonetesse ja üleliigsed tühjaks jäävad majad lammutatakse.
Iseenesest on tegemist hästi mõeldud algatusega. Ent kogu protsessi vaadeldakse linnaametniku, mitte inimese positsioonilt. Vastamata on taolise ümberpaigutuse käigus tekkivale põhiküsimusele - mida inimene võidab ja mida kaotab?
Linnavalitsuse plaani kohaselt saavad ümberpaigutatavad vastu heakorrastatud elamispinna, vähenevad korterite ülalpidamiskulud ja paraneb linnaruumi logistika. See on suurepärane! Kuid edasi muutub lugu veidi keerulisemaks. Praeguse kava kohaselt kolivad inimesed välja erastatud ruumidest ning saavad vastu munitsipaalpinna, muutudes nii omanikest üürnikeks. Eestis, kus omandireformi käigus erastati kõik korterid, on kohatu viidata idaeuroopa samalaadsetele kogemustele, kus lauserastamist ei toimunud. Arvestades kohalikku reaalsust, oleks siin tegemist korterite tasuta võõrandamisega. Plaani kitsaskohta ei silu ka see, kui lammutatud majade alused kinnistud jäetakse inimeste omandisse, sest kui hoonega kinnistu Valga äärelinnas omab veel mingit turuväärtust, siis tühi ja perspektiivitu krunt kindlasti mitte. Pigem jäävad omanikele kaela kulud maamaksu ja kinnistu korrastamiskohustuse näol. Muidugi on võimalus kinnistust linna kasuks loobuda, ent siin lõhnab siis juba suisa natsionaliseerimise järele nagu harrastati neljakümnendatel.
Et segaste skeemidega protsess inimestele vastuvõetavaks muuta, tuleks lähtuda sellest, et korterifondi korrastamine, mille vajalikkuses pole alust kahelda, tuleb viia kommertsalustele. Ümberasustatavatel korteritel on soetamisväärtus ning kuni majade tühjakstõstmiseni ka turuväärtus. See tuleb omanikele kompenseerida. Ühe võimalusena võib vana korteri hind olla sissemaksuks linna poolt renoveeritud/ehitatud uue korteri omandamisel. Ülejäänu oleks võimalik tasuda pikaajalise linna poolt garanteeritud madalaprotsendilise laenu abil. Siis kaoks ka küsimus tühjaksjääva elamumaa muutmisest sotsiaalmaaks, mis linna huvides on nähtavasti samuti möödapääsmatu protseduur. Ei soovi ju linnavalitsus, et tühjad maaüksused maltsa kasvaks ja linna välisilmet risustaks.
Kui Valga korteriomandireform pole pelgalt valimiseelne tühja tünni kõma, tuleks linnavalitsusel juba praegu asuda taotlema riigilt ressursse, millega eluasemed inimestele kompenseerida. Ei tohi lubada korduda omandireformi aegset küüditamist, kus nn sundüürnikelt rööviti nende kodud.
Asjale tuleks aga läheneda komplekssemalt. Kui amortiseerunud kortermajade lammutamisel järele jäävad kinnistud tulevad peale korterite õiglase hinnaga väljaostmist linna omandisse, siis saaks nende baasil luua tööstuspark-inkubaatori, kus elamumaast tootmismaaks ümber vormistatud krundid võiks anda ettevõtjatele pikaajalise odava hoonestusõigusega kasutada. Kindlasti oleks taolisel soodustingimustega ärimaa pakkumisel jumet. Ettevõtluse ligimeelitamisel on aga teadagi millised tagajärjed, tekivad uued tasuvad töökohad, väljaränne pidurdub ja siit tulenevalt saab ennetada tulevikus pooltühjaks jäävate kortermajade probleemi. Lumepalli veeremine oleks peatatud. Läbimõelduma majandamisega jõuaks Valga nende linnade hulka, kus elanikkond pigem kasvab, mitte ei kahane.
Niisiis valgalased, ärge loobuge kergekäeliselt oma korteritest, mille olete kunagi nn kollaste kaartidega omandanud või siis avatud turult ostnud. Teil on omanikena õigus nõuda kompensatsiooni ja mitte ükski „kõrgem eesmärk“ ei saa sundida teid omast loobuma.
Seitse korda mööda, üks kord lõika ütleb vanasõna. Ka Valga eluasemerevolutsioonil tuleks veidi hoogu maha võtta ning arutada, kuidas hea idee kõiki osapooli rahuldavalt ellu viia. Pole tarvis rutata, sest valimiseelse rapsimise asemel vajab Valga pigem stabiilset arengut.
Iseenesest on tegemist hästi mõeldud algatusega. Ent kogu protsessi vaadeldakse linnaametniku, mitte inimese positsioonilt. Vastamata on taolise ümberpaigutuse käigus tekkivale põhiküsimusele - mida inimene võidab ja mida kaotab?
Linnavalitsuse plaani kohaselt saavad ümberpaigutatavad vastu heakorrastatud elamispinna, vähenevad korterite ülalpidamiskulud ja paraneb linnaruumi logistika. See on suurepärane! Kuid edasi muutub lugu veidi keerulisemaks. Praeguse kava kohaselt kolivad inimesed välja erastatud ruumidest ning saavad vastu munitsipaalpinna, muutudes nii omanikest üürnikeks. Eestis, kus omandireformi käigus erastati kõik korterid, on kohatu viidata idaeuroopa samalaadsetele kogemustele, kus lauserastamist ei toimunud. Arvestades kohalikku reaalsust, oleks siin tegemist korterite tasuta võõrandamisega. Plaani kitsaskohta ei silu ka see, kui lammutatud majade alused kinnistud jäetakse inimeste omandisse, sest kui hoonega kinnistu Valga äärelinnas omab veel mingit turuväärtust, siis tühi ja perspektiivitu krunt kindlasti mitte. Pigem jäävad omanikele kaela kulud maamaksu ja kinnistu korrastamiskohustuse näol. Muidugi on võimalus kinnistust linna kasuks loobuda, ent siin lõhnab siis juba suisa natsionaliseerimise järele nagu harrastati neljakümnendatel.
Et segaste skeemidega protsess inimestele vastuvõetavaks muuta, tuleks lähtuda sellest, et korterifondi korrastamine, mille vajalikkuses pole alust kahelda, tuleb viia kommertsalustele. Ümberasustatavatel korteritel on soetamisväärtus ning kuni majade tühjakstõstmiseni ka turuväärtus. See tuleb omanikele kompenseerida. Ühe võimalusena võib vana korteri hind olla sissemaksuks linna poolt renoveeritud/ehitatud uue korteri omandamisel. Ülejäänu oleks võimalik tasuda pikaajalise linna poolt garanteeritud madalaprotsendilise laenu abil. Siis kaoks ka küsimus tühjaksjääva elamumaa muutmisest sotsiaalmaaks, mis linna huvides on nähtavasti samuti möödapääsmatu protseduur. Ei soovi ju linnavalitsus, et tühjad maaüksused maltsa kasvaks ja linna välisilmet risustaks.
Kui Valga korteriomandireform pole pelgalt valimiseelne tühja tünni kõma, tuleks linnavalitsusel juba praegu asuda taotlema riigilt ressursse, millega eluasemed inimestele kompenseerida. Ei tohi lubada korduda omandireformi aegset küüditamist, kus nn sundüürnikelt rööviti nende kodud.
Asjale tuleks aga läheneda komplekssemalt. Kui amortiseerunud kortermajade lammutamisel järele jäävad kinnistud tulevad peale korterite õiglase hinnaga väljaostmist linna omandisse, siis saaks nende baasil luua tööstuspark-inkubaatori, kus elamumaast tootmismaaks ümber vormistatud krundid võiks anda ettevõtjatele pikaajalise odava hoonestusõigusega kasutada. Kindlasti oleks taolisel soodustingimustega ärimaa pakkumisel jumet. Ettevõtluse ligimeelitamisel on aga teadagi millised tagajärjed, tekivad uued tasuvad töökohad, väljaränne pidurdub ja siit tulenevalt saab ennetada tulevikus pooltühjaks jäävate kortermajade probleemi. Lumepalli veeremine oleks peatatud. Läbimõelduma majandamisega jõuaks Valga nende linnade hulka, kus elanikkond pigem kasvab, mitte ei kahane.
Niisiis valgalased, ärge loobuge kergekäeliselt oma korteritest, mille olete kunagi nn kollaste kaartidega omandanud või siis avatud turult ostnud. Teil on omanikena õigus nõuda kompensatsiooni ja mitte ükski „kõrgem eesmärk“ ei saa sundida teid omast loobuma.
Seitse korda mööda, üks kord lõika ütleb vanasõna. Ka Valga eluasemerevolutsioonil tuleks veidi hoogu maha võtta ning arutada, kuidas hea idee kõiki osapooli rahuldavalt ellu viia. Pole tarvis rutata, sest valimiseelse rapsimise asemel vajab Valga pigem stabiilset arengut.
