Oma kiindumust Lõuna-Eestisse olen seni väljendanud Valga arengut käsitlevais seisukohavõttudes, ent kuni 19. novembrini kestev ja avalikkuses elavat diskussiooni tekitav Tartu üldplaneeringu väljapanek, sunnib mind senistest harjumustest loobuma ning Emajõe Ateena tuleviku suhtes oma arvamust avaldama. Seda enam, et Alma Materi lõpetanud geenitehnoloogina on mul Tartuga väga intiimne side.
Planeeringu kehtestamine ei too alati kaasa tegusid.
Planeeringu kehtestamine ei too automaatselt kaasa ehitustegevust, ent loob selleks eeldused. Sellest lähtudes saan aru tartlaste meelepahast, planeeringus ettenähtud võimaluse üle, ehitada täis mitmed haljasalad ning vähendada Emajõe kaitsevööndit kohati vaid 5 meetrini kaldajoonest. Pole välistatud, et kõigepealt langevad planeeringus võimaldatud ehitusmahtude ohvriks just need kaunid pargid, mis on Tartu kesklinnast teinud selle rahuliku ja kosutava linnaruumi, mida oskavad hinnata nii põlisasukad kui külalised.
Ühes üldplaneeringut kiitvas artiklis kirjeldati, kuidas Plasku ülemiselt korruselt avaneb vaade linnasüdamele, kus puistuid ja rohealasid on märksa rohkem kui hooneid ning kurdeti, et Taretu ei meenuta linna vaid metsasalu. Uus planeering peaks selle vea kõrvaldama ning läbi linnakeskme mahuka tihendamise andma sellele sootuks citylikuma väljanägemise. Minu hinnangul on sellise suhtumise näol tegemist provintsliku alaväärsusega. Tihehoonestusega süda ei muuda linna mingis mõttes väärtuslikumaks. Seda on mõistetud nii Berliinis, New Yorgis kui mitmes teises maailmalinnas, kus linnasüdame moodustab suur pargiala ning tihehoonestus on koondunud selle ümber. Arvestades Tartu olematuid vahemaid oleks ka siin saanud sama loogikat järgida ning kesklinna rohealasid säästes luua seda ümbritsev citylik ring, mis suurte virgestusalade naabruses ei lõhuks nii räigelt Tartu erilist rahulikku ruumirütmi.
Tartu üldplaneeringu suurim viga on katse pookida suhteliselt väikesele linnale, nagu Tartu seda on, külge suurlinlik asustustihedus, mille järele pole mingit vajadust. Kuna tiheasustuse vastaste rahustamiseks on hoonete kõrguspiirang kärbitud kuuele korrusele, tekib oht, et Eesti ühe kauneima linna keskus hakkab nägema välja nagu mõne Euroopa metropoli nuditud eesasum. Ehk ongi planeeringu autorid sellele mõelnud, tuues seletuskirjas välja, et planeeringu alusel kujunev kesklinn oleks praegusest oluliselt multikultuursem ja dünaamilisem. Muidugi võib seda võtta ka tavapärase sõnamulinana, mille abil tavatsetakse kantseleivaikuses sündinud dokumente kaalukamaks muuta, ent mine tea, äkki unistab planeeringukoostaja tõepoolest, et tasub vaid praeguste parkide asemel igavad kuuekorruselised üürikasarmud püstitada ning Tartu elanikkond hakkab otsekui nõiavitsa väel kasvama.
Kahanev linn vajab jätkusuutlikku arengukava.
Siin jõuamegi üldplaneeringu kõige olulisema küsitavuseni. Kelle jaoks siiski seadustatakse võimalus ehitada 120 000m2 uut elamispinda, kui Tartu elanike arv on 2011. aasta rahvaloenduse 98 480 inimeselt kahanenud käesolevaks ajaks 97250 elanikuni? Negatiivse loomuliku ja mehhaanilise iibega linn ei vaja lisanduvaid ruutmeetreid, vaid arenguplaani, kuidas tagada töökohtade olemasolu ja inimeste sotsiaalne kaitstus. Need on mootorid, mis määravad linna edukuse. Kuni Tartu jääb valitsuse jaoks Eesti tagahooviks, kuhu mõneks päevaks nädalas sõidab oma töötunde istuma haridusminister ning koguneb riigikohus, pole oluline, kuipalju on uues planeeringus antud ehitusmahte riigiasutustele. Kui puudub tahe, ei ehita neid keegi.
Teades, kui palju tööd nõuab üldplaneeringu koostamine, on mul siiralt kahju, et Tartu on valinud linnaruumilise arengupeetuse, selle asemel, et säilitada oma senist rohelist ja looduslikku palet. Aga linna tegeliku arengu määravad siiski demograafilised protsessid ja kogukonna loominguline lähenemine oma elukeskkonna tuleviku kujundamisel. Selleks soovin kõigile tartlastele südamest jõudu ja edu!
Planeeringu kehtestamine ei too alati kaasa tegusid.
Planeeringu kehtestamine ei too automaatselt kaasa ehitustegevust, ent loob selleks eeldused. Sellest lähtudes saan aru tartlaste meelepahast, planeeringus ettenähtud võimaluse üle, ehitada täis mitmed haljasalad ning vähendada Emajõe kaitsevööndit kohati vaid 5 meetrini kaldajoonest. Pole välistatud, et kõigepealt langevad planeeringus võimaldatud ehitusmahtude ohvriks just need kaunid pargid, mis on Tartu kesklinnast teinud selle rahuliku ja kosutava linnaruumi, mida oskavad hinnata nii põlisasukad kui külalised.
Ühes üldplaneeringut kiitvas artiklis kirjeldati, kuidas Plasku ülemiselt korruselt avaneb vaade linnasüdamele, kus puistuid ja rohealasid on märksa rohkem kui hooneid ning kurdeti, et Taretu ei meenuta linna vaid metsasalu. Uus planeering peaks selle vea kõrvaldama ning läbi linnakeskme mahuka tihendamise andma sellele sootuks citylikuma väljanägemise. Minu hinnangul on sellise suhtumise näol tegemist provintsliku alaväärsusega. Tihehoonestusega süda ei muuda linna mingis mõttes väärtuslikumaks. Seda on mõistetud nii Berliinis, New Yorgis kui mitmes teises maailmalinnas, kus linnasüdame moodustab suur pargiala ning tihehoonestus on koondunud selle ümber. Arvestades Tartu olematuid vahemaid oleks ka siin saanud sama loogikat järgida ning kesklinna rohealasid säästes luua seda ümbritsev citylik ring, mis suurte virgestusalade naabruses ei lõhuks nii räigelt Tartu erilist rahulikku ruumirütmi.
Tartu üldplaneeringu suurim viga on katse pookida suhteliselt väikesele linnale, nagu Tartu seda on, külge suurlinlik asustustihedus, mille järele pole mingit vajadust. Kuna tiheasustuse vastaste rahustamiseks on hoonete kõrguspiirang kärbitud kuuele korrusele, tekib oht, et Eesti ühe kauneima linna keskus hakkab nägema välja nagu mõne Euroopa metropoli nuditud eesasum. Ehk ongi planeeringu autorid sellele mõelnud, tuues seletuskirjas välja, et planeeringu alusel kujunev kesklinn oleks praegusest oluliselt multikultuursem ja dünaamilisem. Muidugi võib seda võtta ka tavapärase sõnamulinana, mille abil tavatsetakse kantseleivaikuses sündinud dokumente kaalukamaks muuta, ent mine tea, äkki unistab planeeringukoostaja tõepoolest, et tasub vaid praeguste parkide asemel igavad kuuekorruselised üürikasarmud püstitada ning Tartu elanikkond hakkab otsekui nõiavitsa väel kasvama.
Kahanev linn vajab jätkusuutlikku arengukava.
Siin jõuamegi üldplaneeringu kõige olulisema küsitavuseni. Kelle jaoks siiski seadustatakse võimalus ehitada 120 000m2 uut elamispinda, kui Tartu elanike arv on 2011. aasta rahvaloenduse 98 480 inimeselt kahanenud käesolevaks ajaks 97250 elanikuni? Negatiivse loomuliku ja mehhaanilise iibega linn ei vaja lisanduvaid ruutmeetreid, vaid arenguplaani, kuidas tagada töökohtade olemasolu ja inimeste sotsiaalne kaitstus. Need on mootorid, mis määravad linna edukuse. Kuni Tartu jääb valitsuse jaoks Eesti tagahooviks, kuhu mõneks päevaks nädalas sõidab oma töötunde istuma haridusminister ning koguneb riigikohus, pole oluline, kuipalju on uues planeeringus antud ehitusmahte riigiasutustele. Kui puudub tahe, ei ehita neid keegi.
Teades, kui palju tööd nõuab üldplaneeringu koostamine, on mul siiralt kahju, et Tartu on valinud linnaruumilise arengupeetuse, selle asemel, et säilitada oma senist rohelist ja looduslikku palet. Aga linna tegeliku arengu määravad siiski demograafilised protsessid ja kogukonna loominguline lähenemine oma elukeskkonna tuleviku kujundamisel. Selleks soovin kõigile tartlastele südamest jõudu ja edu!
