Viimaste aastatega on Tallinna Kesklinn teinud läbi tohutu arengu. Olulise ärikeskusena on ilmet võtmas Maakri kõrghoonetepiirkond, kaubandus koondunud Viru Keskuse, Solarise ja Stockmani kuldsesse kolmnurka, Rotermani ja Baltika kvartalid näitamas teed, kuidas vanast tööstushoonestust kujundada uus inimkeskne linnaruum. Kesklinnas kunagi asunud tootmisettevõtted on kolinud tööstusparkidesse linna teistes asumites või lähivaldades. Sellest tulenevalt on muutunud Kesklinna elanike ja tuhandete siin tööl käivate inimeste vajadused ning ootused linnakeskkonnale.
Ent ükskõik kui pilkupüüdvatena tunduvad uued kõrghooned ja ahvatlevad suured kaubanduskeskused, ilma Tallinna Vanalinnata, selle keskaegse pärlita Läänemere ääres, kaotaksime kiirelt populaarsuse turismi sihtkohana, millega kaasneks kogu riigi majandusele äärmiselt olulise turismi- ja hotellindussektori kokkuvarisemine. Olgem ausad, Tallinna ei sõideta mitte kaksiktornide või Ülemiste megakeskuse pärast, vaid ikka selleks, et jalutada vanalinna tänavatel, nautida hansalinna kordumatut õhustikku ja aegumatut arhitektuuri.
Arhitektuuripärlite ja kultuuriväärtuste kõrval on oluline säilitada vanalinna elav atmosfäär, taasluua sealset ainukordset vaimsust ja elurütmi. Selle ülesande edukaks täitmiseks loodi eeldused käesoleva aasta juunis vastuvõetud „Tallinna Vanalinna arengukavaga 2014 – 2021“. Kuid kavast ning sellele lisatud finantsplaanist 2014 – 1018 üksi ei piisa. Arengukava paneb aluse liikumisele õiges suunas, aga kui soovime head tulemust, peame jätkama igapäevaseid konsultatsioone kõigi asjasthuvitatutega, tagamaks, et visioonis kirjeldatu ei jääks paljusõnaliseks konstateeringuks, vaid oleks tagatud kindlate tegevuste ja mis peamine, piisavate rahaliste katteallikatega.
Vanalinna arengukavas on öeldud: „Tallinna ajaloolise linnasüdamena on vanalinn meieni jõudnud unikaalse kooslusena mineviku materiaalsest ja vaimsest pärandist. Ehedal kujul säilinud ehituspärandi kõrval seisneb vanalinna suur väärtus tema toimimises elava keskkonnana. Kui materiaalset keskkonda hoidvaid muinsuskaitsenõudeid võib pidada üsna püsivaks, siis elava keskkonna vajadused muutuvad aja jooksul.“ Millised on siis tänase päeva vajadused? Millisena tahame me oma vanalinna näha? Milliseid arenguid peaksime eelistama? Sellele arengukava ühest vastust ei anna ja ega lõpliku tõe väljaselgitamine polegi selle dokumendi ülesanne. Pigem võib arengukava käsitleda olukorra kaardistusena, mis avab võimalused edasiseks diskussiooniks.
Vanalinna tegelikud probleemid algavad südatallinna kinnisvarahindadest, mis koosmõjus uute megakeskuste kerkimisega on tõrjunud vanalinnast välja tavapärase kaubanduse ja muutnud siinsed äri- ja elamispinnad luksuskaubaks. Kõrged rendihinnad selekteerivad välja ettevõtted, kes suudavad vanalinna äripindadel majandada ja kahjuks ei ole nende hulgas just palju eesti suveniire müüvaid kauplusi, väikeseid õdusaid kohvikuid, mille poolest Tallinn kunagi kuulus oli, pisikesi pagaritöökodasid, mille küpsetusahjust leviv vastupandamatu lõhn meelitaks ligi suurlinlikust massikultuurist väsinud turiste, sepapadasid, mille jahutusämbrist läbi käinud hobuseraud oleks märksa tallinlikum suveniir, kui naaberriigi presidendi näoga puunukk. Aga kuhu jäävad keraamika- ja klaasipuhumise töökojad, korvipunumise ja kivitahumise õpitoad, villakraasimiskuurid ja lõksuvaid vaibakudumistelgi täis värkstoad? Miks näeme nende asemel pigem öiseid prallekohti, karusnahkadega kauplevaid butiike, merevaigulaadungi alla ägavate lettidega suveniirikauplusi, veidraid hõlste kandvate tüütute sisseviskajate ja isikupäratute menüüdega söögiauke või hirmkalleid itaalia saapaid pakkuvaid eliitpoode? Vastus on lihtne. Vanalinna vaimsust toetavate käsitöökodade potentsiaalseid asutajaid hirmutavad eemale kõrged renditasud ja viinakallajatele kõvasti alla jääv rentaablus.
Muutmaks Tallinna Vanalinna turisti ja kohaliku elaniku keskseks toimivaks ja erakordseid elamusi tootvaks tõeliseks linnasüdameks, on vaja linna ning riigi koostöös moodustatud tõhusalt toimivat vanalinna fondi, mis tagaks headele algatustele piisava stardiabi. Oleks enesestmõistetav, kui vanalinna sobiv keskaegset kööki pakkuv söögikoht või raudrüüsid sepistav pada saaksid vastava komisjoni toetusel oma tegevuse alustamiseks kuni sajaprotsendilist rendituge ning seda nii linna kui erapindadel. Siis julgeksid missioonitundega tegijad konkureerida enampakkumistel vanalinna logistilistele telgedele jäävatele rendipindadele. Vanalinnas on ka arvukalt tühjalt seisvaid räämas ruume ja maju, mille korrastamine väikepoodideks, kohvikuteks ja töökodadeks oleks taolise fondi abil võimalik.
Näen juba üht tõsise näoga ministrit põlgliku muige saatel küsimas, et kust riik selleks vahendeid võtaks ning miks peaks üleüldse ühe omavalitsuse territooriumil asuvaid äriettevõtteid subsideerima. Aga ehk kuulaks tõreda ministri asemel seekord mõistuse häält. Isegi kõige veendunumad friedmanistid on sunnitud tunnistama, et teinekord annab vabaturu reeglite eiramine ootamatult hea tulemuse. Kohe nii hea, et hiljem ei jõua imestada, millise õitsengu riigi peamisesse turismipiirkoda investeerimine kaasa toob, sest turismiarenduse kaudu teenib iga vanalinna paigutatud euro end kõrgete protsentidega tagasi. Võidab Tallinn, võidab Eesti, ja seda me ju lõpuks kõik tahamegi.
1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna Vanalinn on Eesti parim äriidee ja meie väikese riigi visuaalselt mõjusaim visiitkaart. Panustagem sellesse!
Ent ükskõik kui pilkupüüdvatena tunduvad uued kõrghooned ja ahvatlevad suured kaubanduskeskused, ilma Tallinna Vanalinnata, selle keskaegse pärlita Läänemere ääres, kaotaksime kiirelt populaarsuse turismi sihtkohana, millega kaasneks kogu riigi majandusele äärmiselt olulise turismi- ja hotellindussektori kokkuvarisemine. Olgem ausad, Tallinna ei sõideta mitte kaksiktornide või Ülemiste megakeskuse pärast, vaid ikka selleks, et jalutada vanalinna tänavatel, nautida hansalinna kordumatut õhustikku ja aegumatut arhitektuuri.
Arhitektuuripärlite ja kultuuriväärtuste kõrval on oluline säilitada vanalinna elav atmosfäär, taasluua sealset ainukordset vaimsust ja elurütmi. Selle ülesande edukaks täitmiseks loodi eeldused käesoleva aasta juunis vastuvõetud „Tallinna Vanalinna arengukavaga 2014 – 2021“. Kuid kavast ning sellele lisatud finantsplaanist 2014 – 1018 üksi ei piisa. Arengukava paneb aluse liikumisele õiges suunas, aga kui soovime head tulemust, peame jätkama igapäevaseid konsultatsioone kõigi asjasthuvitatutega, tagamaks, et visioonis kirjeldatu ei jääks paljusõnaliseks konstateeringuks, vaid oleks tagatud kindlate tegevuste ja mis peamine, piisavate rahaliste katteallikatega.
Vanalinna arengukavas on öeldud: „Tallinna ajaloolise linnasüdamena on vanalinn meieni jõudnud unikaalse kooslusena mineviku materiaalsest ja vaimsest pärandist. Ehedal kujul säilinud ehituspärandi kõrval seisneb vanalinna suur väärtus tema toimimises elava keskkonnana. Kui materiaalset keskkonda hoidvaid muinsuskaitsenõudeid võib pidada üsna püsivaks, siis elava keskkonna vajadused muutuvad aja jooksul.“ Millised on siis tänase päeva vajadused? Millisena tahame me oma vanalinna näha? Milliseid arenguid peaksime eelistama? Sellele arengukava ühest vastust ei anna ja ega lõpliku tõe väljaselgitamine polegi selle dokumendi ülesanne. Pigem võib arengukava käsitleda olukorra kaardistusena, mis avab võimalused edasiseks diskussiooniks.
Vanalinna tegelikud probleemid algavad südatallinna kinnisvarahindadest, mis koosmõjus uute megakeskuste kerkimisega on tõrjunud vanalinnast välja tavapärase kaubanduse ja muutnud siinsed äri- ja elamispinnad luksuskaubaks. Kõrged rendihinnad selekteerivad välja ettevõtted, kes suudavad vanalinna äripindadel majandada ja kahjuks ei ole nende hulgas just palju eesti suveniire müüvaid kauplusi, väikeseid õdusaid kohvikuid, mille poolest Tallinn kunagi kuulus oli, pisikesi pagaritöökodasid, mille küpsetusahjust leviv vastupandamatu lõhn meelitaks ligi suurlinlikust massikultuurist väsinud turiste, sepapadasid, mille jahutusämbrist läbi käinud hobuseraud oleks märksa tallinlikum suveniir, kui naaberriigi presidendi näoga puunukk. Aga kuhu jäävad keraamika- ja klaasipuhumise töökojad, korvipunumise ja kivitahumise õpitoad, villakraasimiskuurid ja lõksuvaid vaibakudumistelgi täis värkstoad? Miks näeme nende asemel pigem öiseid prallekohti, karusnahkadega kauplevaid butiike, merevaigulaadungi alla ägavate lettidega suveniirikauplusi, veidraid hõlste kandvate tüütute sisseviskajate ja isikupäratute menüüdega söögiauke või hirmkalleid itaalia saapaid pakkuvaid eliitpoode? Vastus on lihtne. Vanalinna vaimsust toetavate käsitöökodade potentsiaalseid asutajaid hirmutavad eemale kõrged renditasud ja viinakallajatele kõvasti alla jääv rentaablus.
Muutmaks Tallinna Vanalinna turisti ja kohaliku elaniku keskseks toimivaks ja erakordseid elamusi tootvaks tõeliseks linnasüdameks, on vaja linna ning riigi koostöös moodustatud tõhusalt toimivat vanalinna fondi, mis tagaks headele algatustele piisava stardiabi. Oleks enesestmõistetav, kui vanalinna sobiv keskaegset kööki pakkuv söögikoht või raudrüüsid sepistav pada saaksid vastava komisjoni toetusel oma tegevuse alustamiseks kuni sajaprotsendilist rendituge ning seda nii linna kui erapindadel. Siis julgeksid missioonitundega tegijad konkureerida enampakkumistel vanalinna logistilistele telgedele jäävatele rendipindadele. Vanalinnas on ka arvukalt tühjalt seisvaid räämas ruume ja maju, mille korrastamine väikepoodideks, kohvikuteks ja töökodadeks oleks taolise fondi abil võimalik.
Näen juba üht tõsise näoga ministrit põlgliku muige saatel küsimas, et kust riik selleks vahendeid võtaks ning miks peaks üleüldse ühe omavalitsuse territooriumil asuvaid äriettevõtteid subsideerima. Aga ehk kuulaks tõreda ministri asemel seekord mõistuse häält. Isegi kõige veendunumad friedmanistid on sunnitud tunnistama, et teinekord annab vabaturu reeglite eiramine ootamatult hea tulemuse. Kohe nii hea, et hiljem ei jõua imestada, millise õitsengu riigi peamisesse turismipiirkoda investeerimine kaasa toob, sest turismiarenduse kaudu teenib iga vanalinna paigutatud euro end kõrgete protsentidega tagasi. Võidab Tallinn, võidab Eesti, ja seda me ju lõpuks kõik tahamegi.
1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna Vanalinn on Eesti parim äriidee ja meie väikese riigi visuaalselt mõjusaim visiitkaart. Panustagem sellesse!
