Eesti sport ei ela üle just parimaid aegu. Napib tõelisi tippe, kes suudaksid rahvast innustada ja olemasolevate vähestegi atleetide võimalused noori spordist vaimustuma panna, jäävad üha ahtamaks, sest higi ja vaeva nõudvast treeningust enam huvituvad lapsed nutitelefonidest ning arvutitest, kulutades nende näppimisele mitmeid tunde päevas. Vähene liikuvus toob aga kaasa rasvumise, mis praagib Eestis potentsiaalsete spordilootuste hulgast välja kümneid tuhandeid lapsi. Teisalt langeb spordipüramiidist välja sadu sitkeid noori, kuna nende vanematele pole treeningute eest tasumine taskukohane ja andekatel lastel, kes tunneksid sportimisest rõõmu ning võiksid jõuda ka tulemusteni, pole kallitesse harjutussaalidesse ja tasulistele treeningutele asja. Uued sporditipud – tuleviku Nabid, Novosjolovid, Nooled, Kanterid, jäävadki sündimata.
Masendavad faktid noorte rasvumisest ja IT pahupoolest.
Ülekaalulisus pole pelgalt Eesti probleem, vaid see laastab nakkusena valdavat osa maailma riikidest. Maailma tervishoiuorganisatsiooni väitel on üleilmselt alla viie aastaste hulgas enam kui 20 miljonit ülekaalulist, rasvunute koguarv noorte hulgas aga küünib sadadesse miljonitesse. Paksude edetabelit juhib USA, kellele selles kurvas statistikas järgneb Mehhiko. Mexiko Citys on 70% elanikest rasvunud või siis vähemalt ülekaalulised. Ent võrdlus Ameerika või Mehhikoga ei tee meie olukorda paremaks. Ka Eestis kohtab ülekaalulisi lapsi ja noori üha rohkem. Rämpstoit, mille reklaame meile agressiivselt peale surutakse ning coca ja muud pudelimürgid, kasvatavad pekki ja muudavad lodevaks. Tulemuseks on spordile kadunud krooniliste hädade käes vaevlevad teismelised.
Arvutiseeritus ja sotsiaalmeedia plahvatuslik levik omakorda süvendab valest toitumisest tulenevaid hädasid. Keskmiselt veedab Eesti teismeline nutitelefoni ja arvutiga kuus tundi päevas. Kui sellele lisada veel kodustele ülesannetele kuluv aeg ja õhtutunnid televiisori ees, ei jäägi sporditegemiseks mahti. Areneval organismil oleks aga tarvis päevas vähemalt tund füüsilist aktiivsust. Selle tunnikese leiab vaid 14% kooliõpilastest. Vaid 14%!
Milleks meile tippsport?
Võib muidugi küsida, milleks on vaja üldse sporti teha ja selle juures veel tippu pürgida. Milline tähendus on meie üdini asisel sajandil maailmameistri või olümpiavõitja tiitlil? Hästi, kuulsus ja raha, ent neid on võimalik saavutada ka lihtsamalt, kui aastaid treeningutel higi valades. Äkki ongi spordis tippujõudmise värk mingi vana ja aegunud narrus, mida võiks sama hästi asendada mõne arvutimänguga, täpselt nii, nagu traditsioonilise kujutava kunsti on asendanud kontseptualism?
Sportlane, kes on tipusolemist kasvõi kord kogenud, nii ei küsi. Kui oled seisnud pjedestaali kõrgeimal astmel, taanduvad sellega kaasas käivad kuulsus, au ja raha imelise rahulolutunde ees, mida sisendab teadmine, et sellel hetkel pole maailmas või kontinendil sinust paremat. Kui tiivustavalt mõjub rahvuskaaslase nägemine maailma vägevamate hulgas, sellest võib pikalt kõnelda iga spordihuviline. Õnnestunud tippvõistlus lisab uhkust, sirgeselgsust ja endast lugupidamist kogu rahvale. On üldteada fakt, et peale võidukat jalgpalli- või korvpallilahingut tõuseb eduka meeskonna koduriigis või -linnas tööviljakus, väheneb haigestumine ja vägivaldsed kuriteod. Sport innustab, loob rahvuslikku ühtsust, turgutab majandusnäitajaid, sport on midagi enamat kui ajaviide, on samavõrra riiklik küsimus, kui maksusüsteem või ettevõtluskeskkonna soodustamine.
Kahjuks on neid Eesti sportlasi, kellega koos rõõmustada, ikka häbematult vähe. Üha sagedamini näeme uudistes intervjuusid, kus mõnel tiitlivõistlusel läbipõrunud sportlased selgitavad viletsa esinemise põhjusi. Halvas esituses on tavaliselt süüdi vormi kehv ajastus, äpust treener, altvedanud spordiinventar, vale aklimatiseerumine, sobimatu suusamääre või elupaiga kaugus võistluskohast. Kui otsida, leiab alati põhjuse. Aga kunagi ei tunnista meie hädiste tulemuste meistrid, et tegelikult puuduski võimalus võita, sest vaim ja keha polnud parimaks tulemuseks valmis. Aus oleks nentida, et meie sportlaste hulka ei satu alati mitte kõige andekamad tegijad, kuna spordialade kandepind on väike ja valik, kellega põhjalikumalt edasi töötada, tehakse käputäie juhuslikult treeningutele sattunute vahel. Olukord ei muutu seni, kuni riigil puudub korralik spordipoliitika, mis loob sporditippude kasvuks vajaliku vundamendi, avab treeningsaalide uksed kõigi andekate noorte ees ja paneb lapsed füüsilist pingutust hindama.
Eesti spordipoliitika hetkeseis.
Kuidas siis nii, võib seepeale pahaselt küsida meie kultuuri- ja spordiminister. Meil on koalitsioonileppes lausa eraldi sporti käsitlev peatükk. Jah, õige, on küll, ent seda kiretut sõnadejada lugedes taipab isegi võhik, et tegemist on poliittehnoloogilise kantseliidist kubiseva tekstiga, kus isegi ei püüta põhimõttelisi lahendusi pakkuda. Lubatakse järgida „Eesti spordipoliitika põhialuseid aastani 2030“ ja juurutada liikumisharrastust kõigis vanuserühmades, ent sellega asi piirdubki. Sõnad, sõnad, sõnad! Pole ideid, kuidas spordi kandepinda laiendada ja milliste vahenditega tuua treeningutele toimetulekupiiril elavate perede lapsed.
Seni, kuni konkreetseid tegusid ja spordipoliitika visiooni asendab muinasjutuvestjalik heietus eestimaalaste vaimse ja kehalise tasakaalu viimisest Põhjamaade tasemele, pole meil lootustki uute spordisangarite sünniks. Küllap oleksime ammugi minetanud ka tänase hapra taseme, kui mitte Tallinna sugused jõukad ja helded omavalitsuse spordiliikumist ei toetaks.
Masendavad faktid noorte rasvumisest ja IT pahupoolest.
Ülekaalulisus pole pelgalt Eesti probleem, vaid see laastab nakkusena valdavat osa maailma riikidest. Maailma tervishoiuorganisatsiooni väitel on üleilmselt alla viie aastaste hulgas enam kui 20 miljonit ülekaalulist, rasvunute koguarv noorte hulgas aga küünib sadadesse miljonitesse. Paksude edetabelit juhib USA, kellele selles kurvas statistikas järgneb Mehhiko. Mexiko Citys on 70% elanikest rasvunud või siis vähemalt ülekaalulised. Ent võrdlus Ameerika või Mehhikoga ei tee meie olukorda paremaks. Ka Eestis kohtab ülekaalulisi lapsi ja noori üha rohkem. Rämpstoit, mille reklaame meile agressiivselt peale surutakse ning coca ja muud pudelimürgid, kasvatavad pekki ja muudavad lodevaks. Tulemuseks on spordile kadunud krooniliste hädade käes vaevlevad teismelised.
Arvutiseeritus ja sotsiaalmeedia plahvatuslik levik omakorda süvendab valest toitumisest tulenevaid hädasid. Keskmiselt veedab Eesti teismeline nutitelefoni ja arvutiga kuus tundi päevas. Kui sellele lisada veel kodustele ülesannetele kuluv aeg ja õhtutunnid televiisori ees, ei jäägi sporditegemiseks mahti. Areneval organismil oleks aga tarvis päevas vähemalt tund füüsilist aktiivsust. Selle tunnikese leiab vaid 14% kooliõpilastest. Vaid 14%!
Milleks meile tippsport?
Võib muidugi küsida, milleks on vaja üldse sporti teha ja selle juures veel tippu pürgida. Milline tähendus on meie üdini asisel sajandil maailmameistri või olümpiavõitja tiitlil? Hästi, kuulsus ja raha, ent neid on võimalik saavutada ka lihtsamalt, kui aastaid treeningutel higi valades. Äkki ongi spordis tippujõudmise värk mingi vana ja aegunud narrus, mida võiks sama hästi asendada mõne arvutimänguga, täpselt nii, nagu traditsioonilise kujutava kunsti on asendanud kontseptualism?
Sportlane, kes on tipusolemist kasvõi kord kogenud, nii ei küsi. Kui oled seisnud pjedestaali kõrgeimal astmel, taanduvad sellega kaasas käivad kuulsus, au ja raha imelise rahulolutunde ees, mida sisendab teadmine, et sellel hetkel pole maailmas või kontinendil sinust paremat. Kui tiivustavalt mõjub rahvuskaaslase nägemine maailma vägevamate hulgas, sellest võib pikalt kõnelda iga spordihuviline. Õnnestunud tippvõistlus lisab uhkust, sirgeselgsust ja endast lugupidamist kogu rahvale. On üldteada fakt, et peale võidukat jalgpalli- või korvpallilahingut tõuseb eduka meeskonna koduriigis või -linnas tööviljakus, väheneb haigestumine ja vägivaldsed kuriteod. Sport innustab, loob rahvuslikku ühtsust, turgutab majandusnäitajaid, sport on midagi enamat kui ajaviide, on samavõrra riiklik küsimus, kui maksusüsteem või ettevõtluskeskkonna soodustamine.
Kahjuks on neid Eesti sportlasi, kellega koos rõõmustada, ikka häbematult vähe. Üha sagedamini näeme uudistes intervjuusid, kus mõnel tiitlivõistlusel läbipõrunud sportlased selgitavad viletsa esinemise põhjusi. Halvas esituses on tavaliselt süüdi vormi kehv ajastus, äpust treener, altvedanud spordiinventar, vale aklimatiseerumine, sobimatu suusamääre või elupaiga kaugus võistluskohast. Kui otsida, leiab alati põhjuse. Aga kunagi ei tunnista meie hädiste tulemuste meistrid, et tegelikult puuduski võimalus võita, sest vaim ja keha polnud parimaks tulemuseks valmis. Aus oleks nentida, et meie sportlaste hulka ei satu alati mitte kõige andekamad tegijad, kuna spordialade kandepind on väike ja valik, kellega põhjalikumalt edasi töötada, tehakse käputäie juhuslikult treeningutele sattunute vahel. Olukord ei muutu seni, kuni riigil puudub korralik spordipoliitika, mis loob sporditippude kasvuks vajaliku vundamendi, avab treeningsaalide uksed kõigi andekate noorte ees ja paneb lapsed füüsilist pingutust hindama.
Eesti spordipoliitika hetkeseis.
Kuidas siis nii, võib seepeale pahaselt küsida meie kultuuri- ja spordiminister. Meil on koalitsioonileppes lausa eraldi sporti käsitlev peatükk. Jah, õige, on küll, ent seda kiretut sõnadejada lugedes taipab isegi võhik, et tegemist on poliittehnoloogilise kantseliidist kubiseva tekstiga, kus isegi ei püüta põhimõttelisi lahendusi pakkuda. Lubatakse järgida „Eesti spordipoliitika põhialuseid aastani 2030“ ja juurutada liikumisharrastust kõigis vanuserühmades, ent sellega asi piirdubki. Sõnad, sõnad, sõnad! Pole ideid, kuidas spordi kandepinda laiendada ja milliste vahenditega tuua treeningutele toimetulekupiiril elavate perede lapsed.
Seni, kuni konkreetseid tegusid ja spordipoliitika visiooni asendab muinasjutuvestjalik heietus eestimaalaste vaimse ja kehalise tasakaalu viimisest Põhjamaade tasemele, pole meil lootustki uute spordisangarite sünniks. Küllap oleksime ammugi minetanud ka tänase hapra taseme, kui mitte Tallinna sugused jõukad ja helded omavalitsuse spordiliikumist ei toetaks.
