Kesklinna vanem Alar Nääme räägib oma linnaosast.
 2014. aasta hakkab minevikuks saama. Veel loetud tunnid ja saluudisäras vahetuv aastanumber toob endaga uusi lootusi. Uusaastaöö otsekui vabastaks meid vana aastaringi taagast, võimaldades alustada järgmist aastat puhtalt lehelt. Õnneks on ka vanas siiski piisavalt hetki, mida heade mälestustena endaga kaasa võtta. Tallinna Kesklinnale oli läinud aasta teguderohke, nagu kohane ühe Euroopa Liidu liikmesmaa paelinna südamele.
Mööduva aasta märksõnaks võib pidada mahukaid töid Pärnu maantee trammitee viimiseks tasemele, mis võimaldaks uute CAF Urbos trammide kasutuselevõtmist. Rekonstrueerimise käigus uuendati rööbastee, vahetati välja kontaktvõrgud, tänapäevastati alajaamad ning taristule jäävad kommunikatsioonid. Tööde käigus püüti linlasi võimalikult vähe häirida ning see läks ka korda. Boonusena suviste ebameeldivuste eest saavad autojuhid nüüd kasutada värske asfaltkattega sõiduteed, jalakäijad aga astuda mööda siledat trotuaari. Pärnu maantee sai uue valgustuse ja üle raudtee viiv päevinäinud viadukt tegi läbi põhjaliku noorenduskuuri. Linn investeeris sel aastal rööbastranspordi kaasajastamisse 14 miljonit eurot ja 18,9 miljoni euroga toetas projekti läbi Euroopa ühtekuuluvusfondi Keskkonna Investeeringute Keskus. Tallinna 3. ja 4 trammiliini uuendamise projekti kogumaksumus ulatub aga 91 miljoni euroni. Eesti ja Hispaania vahel sõlmitud lepinguga ostetavad trammid moodustavad sellest 53,4 miljonit eurot ning vahendid selleks laekuvad saastekvootide müügist. Esimene moodne tramm on Tallinna juba kohale jõudnud ning alustab testsõite. 15 trammi saabuvad Hispaaniast 2015. aastal ning veel 4 ületuleval aastal. Juba 2015. esimesel poolaastal on kesklinlastel võimalus teha vajalikke sõite tõeliselt mugavate Urbos trammidega. Projekt aga jätkub ning järgmise sammuna pikeneb 4. trammiliin lennujaamani. Lisaks renessansile Kesklinna trammiliikluses, saab lahkuva aasta tähtsündmuseks pidada XXXIII Vanalinna Päevade suurepärast läbiviimist. Seekord oli päevade tunnuslauseks „Elavad tänavad“ ning elu jätkus tõepoolest nii vanalinna kesksetele turismisoontele, kui ka tavaliselt vaiksetele kõrvaluulitsatele. Vanalinna Päevadest on saanud Tallinna vapiüritus, mis võrdselt Raekoja platsi Jõuluturuga tõmbab ligi nii turiste kui kohalikke. Ettevalmistused XXXIV Vanalinna Päevadeks käivad juba täie hooga. Ka 2015. ei tule Vanalinna Päevade poolehoidjatel pettuda, kava saab sama huvitav ja põhjalik nagu viimastel aastatel kombeks. Lisaks Vanalinna Päevadele andis Kesklinna kultuurielule tublisti vürtsi ka Hopneri maja tegus ürituste graafik. Kesklinna valitsuse haldusalasse kuuluv endine kaupmehemaja Raekoja platsil on saanud üheks vanalinna kultuurikeskuseks, mis pakub peavarju nii erinevatele isetegevusrühmadele kui kultuuriseltsidele. Hopneri maja kontserdid, etendused ja näitused on leidnud kindla publiku. Uuel aastal peame koos Hopneri maja rahvaga nuputama, kuidas haarata tegevusse veelgi laiem huviliste ring. Ideid on, tuleb need vaid ellu viia! Novembris andsime avalöögi ka Raua 23 hoones asuvas Kesklinna Noortekeskuses, kus on erinevateks tegevusteks 500m2 pinda. Keskuses leiavad tegevust sajad 15-23 aastased noored. Neile noortele, kes peavad lugu ekstreemspordist, avame tuleval aastal Aia tänaval kaasaegse rularaja. Et saavutada parim tulemus, kaasasime skatepargi kavandamisse asjatundjad MTÜst Linnasilm ning konsulteerisime maastikuarhitekti Janne Saarioga, kelle ideede järgi on mitmed Soome linnad rikastunud asupaigakesksete ning sotsiaalset sidusust toetavate rulamaastikega. Tänapäevane rularada pole ju pelgalt harrastajate kogunemispaik, vaid muutub õige arhitektuurilise lahenduse korral linnaruumi orgaaniliseks osaks, võimaldades noortele füüsilist koormust, mille olulisust meie arvutiseerunud ühiskonnas on raske üle hinnata. Lahkuv aasta oli viljakas ka selle poolest, et jätkasime dialoogi Vanalinna Seltsiga. Pean asumiseltside osa linna miljöö kujundamisel ning väärtustamisel ülioluliseks ja olen igati valmis neid toetama. Jah, paljud seltside poolt esiletoodud probleemid ei lahene kohe, ent vilepuhujatena panevad seltside liikmed ametnikke pingutama, ei lase end lõdvaks lasta, ja see on äärmiselt oluline. Pidev suhtlus elanikega on iga omavalitsuse eduka tegevuse alus. Leian ka tuleval aastal aega kesklinlaste ärakuulamiseks, annan endast parima ühiste eesmärkide elluviimiseks. Kesklinn on väärt koht ning neid väärtusi tuleb hoida! Head lõppevat vana ja suurepärast uut kõigile kesklinnlastele!  Täna saab ümber sada päeva minu asumisest Tallinna Kesklinna vanema töökohale. Esimesed sada kriitikavaba päeva on ajaks, mil vastne juht viib end kurssi toimuvaga, leiab prioriteedid ning koostab lähiaastate tegevuskava.
Tegelikult pole ma sajale päevale kriitikavabadusele apelleerinud. 14. augustil Kesklinna vanema kohta vastu võttes oli mul kaasas nelja-aastane kogemustepagas valga abilinnapeana hariduse, kultuuri ja spordi vallas, ning adusin selgelt, mida minult oodatakse ja millise vastutuse endale võtan. Muidugi erineb Tallinna Kesklinn Valgast nii oma elanike arvult, kui ka olulisuselt riigi mastaabis, ent inimesed on kõikjal ühesugused – nad ootavad ärakuulamist, murede lahendamist, soovivad näha kodupaika areneva ja jätkusuutlikuna. Oma ametis lähtungi põhimõttest, et inimene on kõige tähtsam. Tallinna Kesklinn ühendab erinevaid arhitektuurseid ajastuid, olles samas pealinna kõige dünaamilisemalt arenev asum. Siin on hea elada, sest kõik vajalik asub kodu lähedal. Siia koondub kaubandus, teenindus, kultuur. Kesklinna tänavatel võib aimata suurlinlikku tõttamist, Kadriorus ja teistes parkides leida maalähedast vaikielu. Ometi on kõige selle varjus küpsemas konflikte ja sõlmumas intriige, millest olen oma saja päevase ametiaja vältel piisava ülevaate saanud. Kesklinna uhkus, Tallinna vanalinn, paneb imestusest ahhetama sajad tuhanded turistid, kes siia satuvad. Ent kohalikel elanikel on mure – liigne lärmakus öötundidel ja piirangud liikluskorralduses. On küll võetud vastu vanalinna arengukava, mis määrab suundumused kuni aastani 2021, ent ajuti tundub arengukavas kirjeldatu elluviimine visalt rakenduvat. Me siiski ei adu täpselt, mida vanalinnalt ootame. Kuu aega tagasi kirjutasin blogisse loo „Mida vanalinn vajab?“, kus esitasin küsimuse: Kuhu jäävad vanalinnale omased keraamika- ja klaasipuhumise töökojad, korvipunumise ja kivitahumise õpitoad, villakraasimiskuurid ja lõksuvaid vaibakudumistelgi täis värkstoad? Miks näeme nende asemel pigem öiseid prallekohti, karusnahkadega kauplevaid butiike, merevaigulaadungi alla ägavate lettidega suveniirikauplusi, veidraid hõlste kandvate tüütute sisseviskajatega söögiauke või hirmkalleid itaalia saapaid pakkuvaid eliitpoode? Küsimusele pole ma seni saanud ammendavat vastust, ent see tuleb leida. Õnneks olen saavutanud hea koostöö Vanalinna seltsiga, kellelt loodan tõhusat abi vanalinna probleemide lahendamisel. Vanalinna külje all asub riigi ärikeskus, Tornimäe kõrghoonete piirkond. Kaugemalt paistab see pilvedessepürgiva klaasist unelmana, ent lähemale jõudes hakkavad modernsete hoonete vahel silma jäätmaad lagunenud garaažide ja maltsakasvanud hoovisoppidega. Mitmed arendusprojektid on jäänud toppama ning omanikud pole hoolinud kinnitute korrashoiust. Sama pilti võib kohata ka sadamaalal, kus fantastilised arendusideed ei leia vahepealse majandussurutise tõttu teostust ning Admiraliteedibasseini ümbritsevat tühermaad nähes, tekib sadama kaudu esmakordselt linna suunduvale turistile Tallinnast kõle mulje. Kesklinna jääb ka arvukalt miljööväärtuslikke alasid, kus on sarnased mured. Amortiseerunud puithooned lagunevad, kinnistud on korrastamata. Mis sunniks kinnistuomanikke tegutsema? Praegused seadused võimaldavad hoida elamu- või ärimaad käibest väljas aastaid, ent linna arengu seisukohalt on see lubamatu. Kui seadused ei tööta inimeste huvides tuleb neid muuta. Aga nüüd murede juurest rõõmsamatele teemadele! Esimese saja päevaga olen jõudnud kaasa lüüa nii mitmegi linnaosale olulise ürituse ettevalmistamises ja läbiviimises. Loetlen siin vaid peamised. 20. septembril korraldasime Tornide väljakul uhke sügislaada. Rahule jäid müüjad, mõnusa päeva veetsid ka kohale tulnud linlased. Olulise sammuna saavutasime Spordi- ja Noorsooametiga kokkuleppe Aia 12 uue moodsa rularaja ehitamiseks. 14. novembril avasime Raua tänavas noorte arengukeskuse, kus saavad endale kodu erinevad noorteseltsid. Lähtun sellest, et iga võimalus noortele mõistlikku tegevust pakkuda on investeering tulevikku. Paljud tegevused on seotud lähenevate jõuludega, alates kuuse kohaletoimetamisest, mis puu 4 ja poole tonnise raskuse ning 23 meetrise pikkuse juures on omaette kunst, kuni jõuluturu avamiseni, mis toimub Raekoja platsil täna kell 16.50. Vahepealsesse aega mahub veel mardipäevatalgute korraldamine Toompea nõlval, ettevõtjate jõuluvalgustuse projekti algatamine ning vastastikkuse koostööleppe sõlmimine Valga linnaga. Lisaks olen loonud head suhted politseiga ning osalenud patrullis Kesklinna öistel tänavatel. Tööd olen saja päevaga teinud palju. Igapäevaseid toimetusi, lõputuid nõupidamisi, linnaosa esindamisi, kohtumisi elanike, ettevõtjate, koolijuhtide, kultuuriinimestega, on jätkunud varahommikust hiliste öötundideni. Mulle meeldib töötada kõike välja pannes, et möödunud päevale tagasi vaadates võiks näha tulemust. Esimesed sada päeva Kesklinna vanemana on toonud rahulduse tehtust. Olen õppinud mõistma keerulist linnaorganismi, mille homse päeva kujundamises saan koos kõigi kesklinlastega kaasa rääkida. Tähtsaim on hoida ka tulevikus esimese saja päevaga saavutatud usalduslikku vahekorda töökaaslaste ja linlastega, sest ühiselt saavutame rohkem. XXXIV Tallinna Vanalinna Päevad toimuvad järgmise aasta 30. maist 6. juunini ja keskenduvad seekord vanalinna omaaegsetele ning praegustele meistritele, juhindudes tunnuslausest „Meistrid läbi sajandite“.
Tallinn on alati olnud tuntud oma meistrite poolest. Kõik, mis meie hea linna eriliseks muudab – alates mardileivast martsipanist, kuni kõrgustesse sirutuva Oleviste tornini – on oma tööd armastavate meistrite looming. Leidub meistreid, kelle andest sündinu kannab nende nimed läbi ajaloohämu tänapäeva, nagu meister Notke, kelle Niguliste Surmatants muutis surematuks, ent põhiosa meistreist vormisid nimetuina ime, mida kutsume Tallinna vanalinnaks. Tallinna Kesklinna vanem Alar Nääme leidis, et tunnuslause on väga tabav. „Meie linna külalised tunnevad väga suurt huvi Eesti käsitöö vastu,“ ütles ta. „Käsitöömeistrid vanalinna tänavail elustavad sajandite taguseid aegu ning toovad vana rahvakunsti tänapäevale lähemale.“ Vanalinnapäevad ootavad sel suvel linnasüdamesse rauda vormivaid seppi, osavaid puunikerdajaid ja korvipunujaid, mehiseid kivitahujaid, maitsvaid saiu küpsetavaid pagareid, punnispõsiseid klaasipuhujaid ja kõiki teisi väärikaid tegijaid, kellest algab Tallinna kuulsus meistrite koduna. Igal aastal vanalinnapäevadel olnud oma tunnuslause. Möödunud aastal oli selleks „Elavad tänavad“ ning palju etendusi ja kontserte toimus otse tänaval; kaks aastat tagasi „Igal tornil oma lugu“, kus linnarahvale ja külalistele avati tornid – nii kirikutornid kui tornid linnamüüris.  Viimaste aastatega on Tallinna Kesklinn teinud läbi tohutu arengu. Olulise ärikeskusena on ilmet võtmas Maakri kõrghoonetepiirkond, kaubandus koondunud Viru Keskuse, Solarise ja Stockmani kuldsesse kolmnurka, Rotermani ja Baltika kvartalid näitamas teed, kuidas vanast tööstushoonestust kujundada uus inimkeskne linnaruum. Kesklinnas kunagi asunud tootmisettevõtted on kolinud tööstusparkidesse linna teistes asumites või lähivaldades. Sellest tulenevalt on muutunud Kesklinna elanike ja tuhandete siin tööl käivate inimeste vajadused ning ootused linnakeskkonnale.
Ent ükskõik kui pilkupüüdvatena tunduvad uued kõrghooned ja ahvatlevad suured kaubanduskeskused, ilma Tallinna Vanalinnata, selle keskaegse pärlita Läänemere ääres, kaotaksime kiirelt populaarsuse turismi sihtkohana, millega kaasneks kogu riigi majandusele äärmiselt olulise turismi- ja hotellindussektori kokkuvarisemine. Olgem ausad, Tallinna ei sõideta mitte kaksiktornide või Ülemiste megakeskuse pärast, vaid ikka selleks, et jalutada vanalinna tänavatel, nautida hansalinna kordumatut õhustikku ja aegumatut arhitektuuri. Arhitektuuripärlite ja kultuuriväärtuste kõrval on oluline säilitada vanalinna elav atmosfäär, taasluua sealset ainukordset vaimsust ja elurütmi. Selle ülesande edukaks täitmiseks loodi eeldused käesoleva aasta juunis vastuvõetud „Tallinna Vanalinna arengukavaga 2014 – 2021“. Kuid kavast ning sellele lisatud finantsplaanist 2014 – 1018 üksi ei piisa. Arengukava paneb aluse liikumisele õiges suunas, aga kui soovime head tulemust, peame jätkama igapäevaseid konsultatsioone kõigi asjasthuvitatutega, tagamaks, et visioonis kirjeldatu ei jääks paljusõnaliseks konstateeringuks, vaid oleks tagatud kindlate tegevuste ja mis peamine, piisavate rahaliste katteallikatega. Vanalinna arengukavas on öeldud: „Tallinna ajaloolise linnasüdamena on vanalinn meieni jõudnud unikaalse kooslusena mineviku materiaalsest ja vaimsest pärandist. Ehedal kujul säilinud ehituspärandi kõrval seisneb vanalinna suur väärtus tema toimimises elava keskkonnana. Kui materiaalset keskkonda hoidvaid muinsuskaitsenõudeid võib pidada üsna püsivaks, siis elava keskkonna vajadused muutuvad aja jooksul.“ Millised on siis tänase päeva vajadused? Millisena tahame me oma vanalinna näha? Milliseid arenguid peaksime eelistama? Sellele arengukava ühest vastust ei anna ja ega lõpliku tõe väljaselgitamine polegi selle dokumendi ülesanne. Pigem võib arengukava käsitleda olukorra kaardistusena, mis avab võimalused edasiseks diskussiooniks. Vanalinna tegelikud probleemid algavad südatallinna kinnisvarahindadest, mis koosmõjus uute megakeskuste kerkimisega on tõrjunud vanalinnast välja tavapärase kaubanduse ja muutnud siinsed äri- ja elamispinnad luksuskaubaks. Kõrged rendihinnad selekteerivad välja ettevõtted, kes suudavad vanalinna äripindadel majandada ja kahjuks ei ole nende hulgas just palju eesti suveniire müüvaid kauplusi, väikeseid õdusaid kohvikuid, mille poolest Tallinn kunagi kuulus oli, pisikesi pagaritöökodasid, mille küpsetusahjust leviv vastupandamatu lõhn meelitaks ligi suurlinlikust massikultuurist väsinud turiste, sepapadasid, mille jahutusämbrist läbi käinud hobuseraud oleks märksa tallinlikum suveniir, kui naaberriigi presidendi näoga puunukk. Aga kuhu jäävad keraamika- ja klaasipuhumise töökojad, korvipunumise ja kivitahumise õpitoad, villakraasimiskuurid ja lõksuvaid vaibakudumistelgi täis värkstoad? Miks näeme nende asemel pigem öiseid prallekohti, karusnahkadega kauplevaid butiike, merevaigulaadungi alla ägavate lettidega suveniirikauplusi, veidraid hõlste kandvate tüütute sisseviskajate ja isikupäratute menüüdega söögiauke või hirmkalleid itaalia saapaid pakkuvaid eliitpoode? Vastus on lihtne. Vanalinna vaimsust toetavate käsitöökodade potentsiaalseid asutajaid hirmutavad eemale kõrged renditasud ja viinakallajatele kõvasti alla jääv rentaablus. Muutmaks Tallinna Vanalinna turisti ja kohaliku elaniku keskseks toimivaks ja erakordseid elamusi tootvaks tõeliseks linnasüdameks, on vaja linna ning riigi koostöös moodustatud tõhusalt toimivat vanalinna fondi, mis tagaks headele algatustele piisava stardiabi. Oleks enesestmõistetav, kui vanalinna sobiv keskaegset kööki pakkuv söögikoht või raudrüüsid sepistav pada saaksid vastava komisjoni toetusel oma tegevuse alustamiseks kuni sajaprotsendilist rendituge ning seda nii linna kui erapindadel. Siis julgeksid missioonitundega tegijad konkureerida enampakkumistel vanalinna logistilistele telgedele jäävatele rendipindadele. Vanalinnas on ka arvukalt tühjalt seisvaid räämas ruume ja maju, mille korrastamine väikepoodideks, kohvikuteks ja töökodadeks oleks taolise fondi abil võimalik. Näen juba üht tõsise näoga ministrit põlgliku muige saatel küsimas, et kust riik selleks vahendeid võtaks ning miks peaks üleüldse ühe omavalitsuse territooriumil asuvaid äriettevõtteid subsideerima. Aga ehk kuulaks tõreda ministri asemel seekord mõistuse häält. Isegi kõige veendunumad friedmanistid on sunnitud tunnistama, et teinekord annab vabaturu reeglite eiramine ootamatult hea tulemuse. Kohe nii hea, et hiljem ei jõua imestada, millise õitsengu riigi peamisesse turismipiirkoda investeerimine kaasa toob, sest turismiarenduse kaudu teenib iga vanalinna paigutatud euro end kõrgete protsentidega tagasi. Võidab Tallinn, võidab Eesti, ja seda me ju lõpuks kõik tahamegi. 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna Vanalinn on Eesti parim äriidee ja meie väikese riigi visuaalselt mõjusaim visiitkaart. Panustagem sellesse! |
