Täna saab ümber sada päeva minu asumisest Tallinna Kesklinna vanema töökohale. Esimesed sada kriitikavaba päeva on ajaks, mil vastne juht viib end kurssi toimuvaga, leiab prioriteedid ning koostab lähiaastate tegevuskava.
Tegelikult pole ma sajale päevale kriitikavabadusele apelleerinud. 14. augustil Kesklinna vanema kohta vastu võttes oli mul kaasas nelja-aastane kogemustepagas valga abilinnapeana hariduse, kultuuri ja spordi vallas, ning adusin selgelt, mida minult oodatakse ja millise vastutuse endale võtan. Muidugi erineb Tallinna Kesklinn Valgast nii oma elanike arvult, kui ka olulisuselt riigi mastaabis, ent inimesed on kõikjal ühesugused – nad ootavad ärakuulamist, murede lahendamist, soovivad näha kodupaika areneva ja jätkusuutlikuna. Oma ametis lähtungi põhimõttest, et inimene on kõige tähtsam.
Tallinna Kesklinn ühendab erinevaid arhitektuurseid ajastuid, olles samas pealinna kõige dünaamilisemalt arenev asum. Siin on hea elada, sest kõik vajalik asub kodu lähedal. Siia koondub kaubandus, teenindus, kultuur. Kesklinna tänavatel võib aimata suurlinlikku tõttamist, Kadriorus ja teistes parkides leida maalähedast vaikielu. Ometi on kõige selle varjus küpsemas konflikte ja sõlmumas intriige, millest olen oma saja päevase ametiaja vältel piisava ülevaate saanud.
Kesklinna uhkus, Tallinna vanalinn, paneb imestusest ahhetama sajad tuhanded turistid, kes siia satuvad. Ent kohalikel elanikel on mure – liigne lärmakus öötundidel ja piirangud liikluskorralduses. On küll võetud vastu vanalinna arengukava, mis määrab suundumused kuni aastani 2021, ent ajuti tundub arengukavas kirjeldatu elluviimine visalt rakenduvat. Me siiski ei adu täpselt, mida vanalinnalt ootame. Kuu aega tagasi kirjutasin blogisse loo „Mida vanalinn vajab?“, kus esitasin küsimuse: Kuhu jäävad vanalinnale omased keraamika- ja klaasipuhumise töökojad, korvipunumise ja kivitahumise õpitoad, villakraasimiskuurid ja lõksuvaid vaibakudumistelgi täis värkstoad? Miks näeme nende asemel pigem öiseid prallekohti, karusnahkadega kauplevaid butiike, merevaigulaadungi alla ägavate lettidega suveniirikauplusi, veidraid hõlste kandvate tüütute sisseviskajatega söögiauke või hirmkalleid itaalia saapaid pakkuvaid eliitpoode? Küsimusele pole ma seni saanud ammendavat vastust, ent see tuleb leida. Õnneks olen saavutanud hea koostöö Vanalinna seltsiga, kellelt loodan tõhusat abi vanalinna probleemide lahendamisel.
Vanalinna külje all asub riigi ärikeskus, Tornimäe kõrghoonete piirkond. Kaugemalt paistab see pilvedessepürgiva klaasist unelmana, ent lähemale jõudes hakkavad modernsete hoonete vahel silma jäätmaad lagunenud garaažide ja maltsakasvanud hoovisoppidega. Mitmed arendusprojektid on jäänud toppama ning omanikud pole hoolinud kinnitute korrashoiust. Sama pilti võib kohata ka sadamaalal, kus fantastilised arendusideed ei leia vahepealse majandussurutise tõttu teostust ning Admiraliteedibasseini ümbritsevat tühermaad nähes, tekib sadama kaudu esmakordselt linna suunduvale turistile Tallinnast kõle mulje. Kesklinna jääb ka arvukalt miljööväärtuslikke alasid, kus on sarnased mured. Amortiseerunud puithooned lagunevad, kinnistud on korrastamata. Mis sunniks kinnistuomanikke tegutsema? Praegused seadused võimaldavad hoida elamu- või ärimaad käibest väljas aastaid, ent linna arengu seisukohalt on see lubamatu. Kui seadused ei tööta inimeste huvides tuleb neid muuta.
Aga nüüd murede juurest rõõmsamatele teemadele! Esimese saja päevaga olen jõudnud kaasa lüüa nii mitmegi linnaosale olulise ürituse ettevalmistamises ja läbiviimises. Loetlen siin vaid peamised.
20. septembril korraldasime Tornide väljakul uhke sügislaada. Rahule jäid müüjad, mõnusa päeva veetsid ka kohale tulnud linlased. Olulise sammuna saavutasime Spordi- ja Noorsooametiga kokkuleppe Aia 12 uue moodsa rularaja ehitamiseks. 14. novembril avasime Raua tänavas noorte arengukeskuse, kus saavad endale kodu erinevad noorteseltsid. Lähtun sellest, et iga võimalus noortele mõistlikku tegevust pakkuda on investeering tulevikku.
Paljud tegevused on seotud lähenevate jõuludega, alates kuuse kohaletoimetamisest, mis puu 4 ja poole tonnise raskuse ning 23 meetrise pikkuse juures on omaette kunst, kuni jõuluturu avamiseni, mis toimub Raekoja platsil täna kell 16.50.
Vahepealsesse aega mahub veel mardipäevatalgute korraldamine Toompea nõlval, ettevõtjate jõuluvalgustuse projekti algatamine ning vastastikkuse koostööleppe sõlmimine Valga linnaga. Lisaks olen loonud head suhted politseiga ning osalenud patrullis Kesklinna öistel tänavatel.
Tööd olen saja päevaga teinud palju. Igapäevaseid toimetusi, lõputuid nõupidamisi, linnaosa esindamisi, kohtumisi elanike, ettevõtjate, koolijuhtide, kultuuriinimestega, on jätkunud varahommikust hiliste öötundideni. Mulle meeldib töötada kõike välja pannes, et möödunud päevale tagasi vaadates võiks näha tulemust.
Esimesed sada päeva Kesklinna vanemana on toonud rahulduse tehtust. Olen õppinud mõistma keerulist linnaorganismi, mille homse päeva kujundamises saan koos kõigi kesklinlastega kaasa rääkida. Tähtsaim on hoida ka tulevikus esimese saja päevaga saavutatud usalduslikku vahekorda töökaaslaste ja linlastega, sest ühiselt saavutame rohkem.
Tegelikult pole ma sajale päevale kriitikavabadusele apelleerinud. 14. augustil Kesklinna vanema kohta vastu võttes oli mul kaasas nelja-aastane kogemustepagas valga abilinnapeana hariduse, kultuuri ja spordi vallas, ning adusin selgelt, mida minult oodatakse ja millise vastutuse endale võtan. Muidugi erineb Tallinna Kesklinn Valgast nii oma elanike arvult, kui ka olulisuselt riigi mastaabis, ent inimesed on kõikjal ühesugused – nad ootavad ärakuulamist, murede lahendamist, soovivad näha kodupaika areneva ja jätkusuutlikuna. Oma ametis lähtungi põhimõttest, et inimene on kõige tähtsam.
Tallinna Kesklinn ühendab erinevaid arhitektuurseid ajastuid, olles samas pealinna kõige dünaamilisemalt arenev asum. Siin on hea elada, sest kõik vajalik asub kodu lähedal. Siia koondub kaubandus, teenindus, kultuur. Kesklinna tänavatel võib aimata suurlinlikku tõttamist, Kadriorus ja teistes parkides leida maalähedast vaikielu. Ometi on kõige selle varjus küpsemas konflikte ja sõlmumas intriige, millest olen oma saja päevase ametiaja vältel piisava ülevaate saanud.
Kesklinna uhkus, Tallinna vanalinn, paneb imestusest ahhetama sajad tuhanded turistid, kes siia satuvad. Ent kohalikel elanikel on mure – liigne lärmakus öötundidel ja piirangud liikluskorralduses. On küll võetud vastu vanalinna arengukava, mis määrab suundumused kuni aastani 2021, ent ajuti tundub arengukavas kirjeldatu elluviimine visalt rakenduvat. Me siiski ei adu täpselt, mida vanalinnalt ootame. Kuu aega tagasi kirjutasin blogisse loo „Mida vanalinn vajab?“, kus esitasin küsimuse: Kuhu jäävad vanalinnale omased keraamika- ja klaasipuhumise töökojad, korvipunumise ja kivitahumise õpitoad, villakraasimiskuurid ja lõksuvaid vaibakudumistelgi täis värkstoad? Miks näeme nende asemel pigem öiseid prallekohti, karusnahkadega kauplevaid butiike, merevaigulaadungi alla ägavate lettidega suveniirikauplusi, veidraid hõlste kandvate tüütute sisseviskajatega söögiauke või hirmkalleid itaalia saapaid pakkuvaid eliitpoode? Küsimusele pole ma seni saanud ammendavat vastust, ent see tuleb leida. Õnneks olen saavutanud hea koostöö Vanalinna seltsiga, kellelt loodan tõhusat abi vanalinna probleemide lahendamisel.
Vanalinna külje all asub riigi ärikeskus, Tornimäe kõrghoonete piirkond. Kaugemalt paistab see pilvedessepürgiva klaasist unelmana, ent lähemale jõudes hakkavad modernsete hoonete vahel silma jäätmaad lagunenud garaažide ja maltsakasvanud hoovisoppidega. Mitmed arendusprojektid on jäänud toppama ning omanikud pole hoolinud kinnitute korrashoiust. Sama pilti võib kohata ka sadamaalal, kus fantastilised arendusideed ei leia vahepealse majandussurutise tõttu teostust ning Admiraliteedibasseini ümbritsevat tühermaad nähes, tekib sadama kaudu esmakordselt linna suunduvale turistile Tallinnast kõle mulje. Kesklinna jääb ka arvukalt miljööväärtuslikke alasid, kus on sarnased mured. Amortiseerunud puithooned lagunevad, kinnistud on korrastamata. Mis sunniks kinnistuomanikke tegutsema? Praegused seadused võimaldavad hoida elamu- või ärimaad käibest väljas aastaid, ent linna arengu seisukohalt on see lubamatu. Kui seadused ei tööta inimeste huvides tuleb neid muuta.
Aga nüüd murede juurest rõõmsamatele teemadele! Esimese saja päevaga olen jõudnud kaasa lüüa nii mitmegi linnaosale olulise ürituse ettevalmistamises ja läbiviimises. Loetlen siin vaid peamised.
20. septembril korraldasime Tornide väljakul uhke sügislaada. Rahule jäid müüjad, mõnusa päeva veetsid ka kohale tulnud linlased. Olulise sammuna saavutasime Spordi- ja Noorsooametiga kokkuleppe Aia 12 uue moodsa rularaja ehitamiseks. 14. novembril avasime Raua tänavas noorte arengukeskuse, kus saavad endale kodu erinevad noorteseltsid. Lähtun sellest, et iga võimalus noortele mõistlikku tegevust pakkuda on investeering tulevikku.
Paljud tegevused on seotud lähenevate jõuludega, alates kuuse kohaletoimetamisest, mis puu 4 ja poole tonnise raskuse ning 23 meetrise pikkuse juures on omaette kunst, kuni jõuluturu avamiseni, mis toimub Raekoja platsil täna kell 16.50.
Vahepealsesse aega mahub veel mardipäevatalgute korraldamine Toompea nõlval, ettevõtjate jõuluvalgustuse projekti algatamine ning vastastikkuse koostööleppe sõlmimine Valga linnaga. Lisaks olen loonud head suhted politseiga ning osalenud patrullis Kesklinna öistel tänavatel.
Tööd olen saja päevaga teinud palju. Igapäevaseid toimetusi, lõputuid nõupidamisi, linnaosa esindamisi, kohtumisi elanike, ettevõtjate, koolijuhtide, kultuuriinimestega, on jätkunud varahommikust hiliste öötundideni. Mulle meeldib töötada kõike välja pannes, et möödunud päevale tagasi vaadates võiks näha tulemust.
Esimesed sada päeva Kesklinna vanemana on toonud rahulduse tehtust. Olen õppinud mõistma keerulist linnaorganismi, mille homse päeva kujundamises saan koos kõigi kesklinlastega kaasa rääkida. Tähtsaim on hoida ka tulevikus esimese saja päevaga saavutatud usalduslikku vahekorda töökaaslaste ja linlastega, sest ühiselt saavutame rohkem.
